Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sooteadus eksam". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sood, soode, raba, kuivendus, turvas, jääksood, madalsoo, muld, melioratsioon, soid, rabad, siirdesoo, liigniiskus, sete, kasvukohatüüp, kraav, veerežiim, turism, taimestik, liigniiskuse, metsad, puistu, kuivendussüsteem, kask, turist, turbavaru, kasvukohatüübid, puuliik, mänd, taimkatte, siirderaba, metsamaa, olude, kuivendamist, soostumineSOO. selline maastik, kus alalise veerohkuse ja hapniku vaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagundamata ning see ladestub sobivate akumuleerumistingimuste korral ajapikku soomulla ehk turbana. SOODE TEKET MÕJUTAVAD TEGURID. Kliima: soodne jahe ja niiske, sademete hulk ületab aurumise. Pinnamood: madala reljeefiga pind,kus pinnavesi ligemal, veeäravool väga väike või puudub. Suur osa soid tekib veekogude kinnikasvamisel nn veekogutekkelised. Madalapõhjalised ja laugjad veekogud hakkavad kinni kasvama kaldast põhjasuunas, läbitakse kõik soode etapid. Mineraalmaade soostumine, soode arenemine maismaa suunas, peatada pole võimalik. Alati madalsoo etappi ei läbita. SOOD MAASTIKU OSANA. Soode teke nõuab teatud tingimusi, kui kord tekkinud, siis loovad tingimusi enda laienemiseks. Soojärved ja ojad. Soostumine mõjutab veereziimi ja org.aine kuhjumist.
Sooteadus MI. 0920 3,0 EAP 1. Sood ja sooteadus 2. Soode mõiste ja levik 2.1. Soo ja turba mõiste 2.2. Soostumist ja soode teket mõjutavad tegurid 2.3. Soode levik maailmas 2.4. Sood maastiku osana ja ökosüsteemina 3. Eesti soode ökoloogiline iseloomustus 3.1. Soostumist põhjustavad tegurid 3.2. Soode arenemiskäik 3.3. Veereziim soodes 3.4. Turvas, turbaliigid ja -lasundid 3.5. Soode levik Eestis 4. Eesti soode üldine liigitus ja iseloomustus 4.1. Madalood 4.2. Siirdesood 4.3. Rabad 5. Aineringe sookooslustes 6. Soode kasutamine 6.1. Kasutamise võimalused 6.2. Soode kasutamine metsakasvatuses 6.2.1. Liigniiskuse tunnused, pahed ja põhjused 6.2.2. Melioratsiooni mõiste ja liigid; metsaparanduse objektid 6.2.3. Kuivendusviisid, nende valik 6.2.4
SOOTEADUS 1)SOO JA TURBA MÕISTE, SOODE TEKET MÕJUTAVAD TEGURID soo on selline osa maastikust,kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub turbana. Vastavat arengusuunda maastikus nim soostumiseks, vastavat mullatekkesuunda turvastumiseks. Soostumine võib olla edasiarenev e progresseeruv, taandarenev e regresseeruv või uuesti areenema hakkav. Soostunud maa ja soo tinglikuks piiriks võetakse 30-cm turbakiht(kuivendamata olekus), selle piiri ületamisel
Nende tähtsus, eraldamise alused, rühmitamine. Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral metsa koosseisu, puude juurdekasvu, alustaimestiku ja alusmetsa iseloomu ja saadava puidu kvaliteedi. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida, selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks. Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga metsamaade kogumit. Peamised tunnused millest juhindutakse on muld, veereziim, alustaimestik ja reljeef. Arvestades ainult ühte olulist metsa mõjutavat faktorit - veereziimi ja sellega seotud soostumisprotsessi, jagatakse metsad 2 klassi: 1) arumetsad: mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüsedusena. 2) soometsad: metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm. Klassid omakorda jagunevad tüübirühmadeks. Arumetsade jaotamisel on aluseks mulla
9.2 Nõmmemetsad Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esineb enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. Sambliku kasvukohatüüp (sm) - on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline. Puistutest on valitsevad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski. Bon. IV-Va. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud (peamiselt põdrasamblikud, islandi samblik). Puhmasrindes kanarbikku. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Raiestid uuenevad väga raskesti. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis.
Eesti metsanduses (nii praktikas, kui ka metsateaduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984.a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni (nn. Lõhmuse klassifikatsioon). Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Seega määratakse kasvukohatüüp tunnuste kompleksi alusel. Peamised tunnused millest juhindutakse on muld, veereziim, alustaimestik ja reljeef. Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (näiteks mustika kasvukohatüüp), soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (näiteks raba kasvukohatüüp). Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Viimaseid võib omakorda jaotada antud tingimustes püsivaiks põlis- ehk kliimakstüüpideks ja ajutisteks ehk tekistüüpideks
TALLINNA ÜLIKOOL MATEMAATIKA- JA LOODUSTEADUSTE INSTITUUT Referaat Eesti soode monitooring TALLINN 2008 Sisukord 1. Sissejuhatus lk.3 2. Mis on soo? lk 4 3. Soode tüübid lk 4 4. Soode teke ja areng lk 4 5. Soode veereziim lk 5 6. Soode taimestik lk 5 7. Soode loomastik lk 6 8. Soode kasutamine lk 7 9. Inimtegevuse mõju soodele lk 8 10. Soode kaitse lk 8 11. Seire lk 8 12. Kokkuvõte lk 11 13. Kasutatud kirjandus lk 12 2 Sissejuhatus Eesti on väga sooderikas. Sood on alati olnud tähtsad alad uurimistöö tarvis. Nende teaduslik tähtsus tuleneb soode ökosüsteemide ainulaadsetest omadustest haruldaste liikide
toomingas väga liigirikkad – ca 600 liiki soontaimi 56 kaitsealust soontaimeliiki 76 liiki 1m² - suur väikeseskaaline liigirikkus 12 taimekooslust mikromaastike vaheldumine näide looduse säästlikust kasutamisest vajavad niitmist ja karjatamist Liigirikkus põhjused: niitmine – konkurentsi ühtlustamine, horisontaalne mosaiiksus karbonaatne muld keskmine mullaviljakus suur liigifond Natura 2000 süsteemis 6210 – kuivad niidud lubjarikkal mullal 6530 – Fennoskandia puisniidud Muu elustik •samblafloora pole eriti rikkalik, ca 100 liiki •seenestik rikkalik, ka haruldaste liikide poolest •samblikud (peamiselt epifüütsed) – ca 180 liiki •putukad – palju liike, arvukalt haruldasi •linnustik rikkalik, peam. värvulised
juurdekasv, puidu kvaliteet jne). Mõjutavad oluliselt ka metsade majandamist. Metsad jagatakse kasvukohatüüpideks. Metsanduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984. a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni. Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Kasvukohatüüp määratakse tunnuste kompleksi alusel! Peamised tunnused, millest juhindutakse on: - muld - veerežiim - alustaimestik - reljeef Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Metsa kasvukohatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef Metsatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef + puistu. (Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest nt mustikakuusik, rabamännik). Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (nt mustika kasvukohatüüp)
Puu- ja põõsarinne: männid, üksikud arukased. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kanarbik, põdrasamblik, kõrrelised, nõmm-liivatee, porosamblik, palju seeni. Palumets- peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis. Üldised tingimused: tekivad pärast metsapõlengut, lubjavaesed. Puu- ja põõsarinne: männid, kuused, arukask, põõsarinne hõre. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: pohl, mustikas, öövilge ja kanrbik, kilpsõnajalad, samblad. Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline – pohla. Ja mustika kkt- Laanemets- Kagu-Eestis, hajutatult. Üldised tingimused: kõrge kasvulised puud, tihedad metsad, hämarad, liivsavi-moreen, parasniiske. Puu- ja põõsarinne: domineerivad kuusk, haavad, kuuse-männi segametsad. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: jänesekapsas, leseleht, sõnajalad, laanelill, palju metsa samblaid. Sinilill ja jänesekapsa kkyt - Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud.
7. Iseloomusta lühidalt Eesti aluskorda, aluspõhja ja pinnakatet. Eesti aluskord - eelkambriumiaegne, peamiselt leidub tard- ja moondekivimeid, nagu nt graniit, gneiss ja gabro. Aluspõhi ja pinnakate moodustavad pealiskorra. Aluspõhi - devoni, siluri, ordoviitsiumi, kambriumi ning vendi settekivimid, nagu liivakivi, liiv, savi, lubjakivi ja dolomiit. Vendi ajastust pärineb ka aleuroliit. Pinnakattes - kvaternaari ajastu purdsetted, nagu turvas, jõe-, järve- ja meresetted, luiteliivad, moreen, jääjärve ja –jõe setted. 8. Järjesta Eestis avanevad aluspõhja ladestud alustades kõige vanemast (või avanemise järgi alustades kõige põhjapoolsemast) + iseloomulikud settekivimid. ★ Aguaegkonna kristalsed kivimid - graniit ★ Vendi ladestu settekivimid – jämedateralised liivad kuni süvaveelised kõrgdisperssed savid.
Hoogustus ka seakasvatus. Seoses loomakasvatuse laienemisega Eesti mõisates hakati XIX sajandil suuremat tähelepanu pöörama kohapeal kasvatatavatele söödakultuuridele. Veisekasvatus nõudis ka vastavat söödabaasi. Põldheinakasvatuse laiendamise kõrval hakati senisest ulatuslikumalt parandama 1860-ndatel aastatel Saksamaa eeskujul madalsooniite. Tootmise laiendamiseks püüti söödakultuuride kasvatamiseks kasutusele võtta seni kasutamata madalsoid. Hakkas arenema soode kuivendamine nende viljelusse võtmise eesmärgil ehk nn. sookultuur, mis sai alguse siinsetes mõisates alates XIX sajandist (peamiselt 1830-ndatest aastatest) ning selle juhtijaks ja õhutajaks kujunes Liivmaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet. 3. Eestis põllu ja metsamaal kasutatavad kuivendusviisid on: 1. kraavkuivendus 2. Drenaažkuivendus 3. Polderkuivendus. 4. üleujutuste reguleerimine Ehituste juures kasutatakse ka vertikaalkuivendust ja maapinna tõstmist. 2.3.2
......................................................................................................... 3 MURAKA SOOSTIK............................................................................................................... 4 MURAKA SOOSTIK JA SEALSED RABAD......................................................................4 Veestik.................................................................................................................................4 Muraka raba....................................................................................................................... 5 Ratva raba.......................................................................................................................... 6 Selisoo.................................................................................................................................6 Taimestik............................................................................
tõstmiseks. See määrang ei ole päris täpne, sest viljelusväärtust saab tõsta ka agrotehniliste abinõudega (maa harimine ja väetamine). Maaparandust nimetatakse ka melioratsiooniks. Viimasel ajal kasutatakse maaparanduse asemel mõistet integreeritud maa ja vee kasutamine/korraldamine. Vastavalt tehtavate tööde iseloomule ja eesmärgile võib maaparanduslikud abinõud grupeerida järgmiselt: * Hüdrotehniline melioratsioon: kuivendus, niisutus * Kultuurtehniline melioratsioon * Agromelioratsioon * lisandainetega melioratsioon * keemiline melioratsioon. 2. Miks Eestis on vaja kuivendada ja niisutada? Kuivendus ja niisutustööde vajadus Eestis on seletatav sademete aastasisese ebaühtlase jaotusega. Mullas peab olema piisavalt õhku. Märjas mullas on juurte kasv viletsam ning mulla kandevõime nõrgem. Ta on külmem ja soojeneb aeglasemalt. Märg muld tiheneb rohkem. 3. Lühiülevaade maaparanduse ajaloost Eestis 4
). D) Lääne- ja Põhja-Eestis jäid suured alad peale liustikujää sulamist algul jääjärvede, siis mere alla. Maakerke tulemusel ja mere taganemisel on alad olnud mere rannavööndiks, kus on toimunud rannavallide ja terrasside teke. Täna võime näha Läänemere erinevate staadiumite luiteid ja rannavalle kaugel sisemaal. Merelahed muutusid algul laguunideks, siis järvedeks ja hiljem soodeks (Lavassaare, Tolkuse, Võlla raba jmt). E) Kõrgustikualadel (Haanja, Otepää, Karula) on pinnakate tekkinud suures osas irdjääväljades. Irdjääväli on taanduvast aktiivsest liustikust maha jäänud sulamata mõnesaja meetri paksustest jääpankadest koosnev nn surnud jääväli. Tõenäoliselt oli selliste irdjääväljade tekke põhjuseks maapinna kõrgendikud (pealiskorra kõrgendik või/ja eelmistest jääaegadest tekkinud kõrgendik). Jääpankade vahel, peal ja sees olevates
vastavad kihid ei ole kurdunud ega läbitud tardkivimite intrusiive. Küll võib leida settelünki ja nendega seotud põiksusi. Vanaaegkonnast kvaternaarini on väga ulatuslik settelünk, mistõttu kvaternaari setted on ehituselt vanematest setenditest väga erinevad. Neid iseloomustab koostismaterjali pudedus, kihtide piiratud levik ja suur horisontaal-ja vertikaalsuunaline muutlikkus PEAB TEADMA: Esinemisala kivimi esinemisala Avamusala peal ei ole teisi settekivimeid (ainult muld peal) Paljandusala kivimid paljanduvad (ka vertikaal paljandid), nt merepõhi Vaata järgi geoloogiline ajaskaala! Noorem kui Devon Eestis ei esine. Ürgmandrite ehk kraatonite asetus Kambriumis Salumäed ehk korallrihvid Aluspõhja settekivimid on tekkinud 360-570 milj. aastat tagasi Settelise pealiskorra kihid on väga väikese 6-13-minutilise nurga all lõuna poole kaldu (2-4 m langust 1 km kohta)
· Inimtegevuse mõjul on palju erinevaid poollooduslikke koosluseid (puisniidud, loopealsed, rannaniidud) · Taimkate on vaid üks osa ökosüsteemist; kopratammid (lammi- ja lodumetsad), meresaared lindude pesitsusalana. Taimekooslused jagatakse kahte suurde taimkonda: maismaa- ja veetaimkond. Maismaataimkonda kuuluvad: metsa rohumaade raba kaljude paljandite Veetaimkonda kuuluvad: meretaimkond mageveetaimkond Metsatüpoloogia areng Eestis: Eesti kliima- ja mullatingimustes on kliimakskoosluseks (see, milleks peaks arenema, kui keegi vahele ei segaks) boreo-nemoraalsed okasmetsad, milles domineerib harilik kuusk koos arukase, hariliku haava ja hariliku männiga
I Teema Pinnased ja muld 1)Pinnase jaotuse alused, pinnase liigitus sõelanalüüsi andmete järgi. Pinnaste liigitus *Kaljupinnas (lubjakivi, dolomiit, mergel), poolkaljupinnas (liivakivi) *Jämepurdpinnas (kruus, killustik) *Peenpurdpinnas (Liivpinnas) *Savipinnas *Eripinnas (muda, turvas, järvelubi jne) *Tehispinnas (täide, prügi) Jämepurdpinnased on nõrkade osakeste vaheliste seostega ja sisaldavad üle 50% jämepurdu (kive) Liivpinnas on osakeste vaheliste sidemeteta, jämepurru sisaldus alla 50%, plastsuseta pude pinnas. Liigitatakse peenosise <0,06 mm järgi kruus, liiv, möll. Savipinnas - pinnasele on iseloomulik osakeste vaheliste sidemete olemasolu, jämepurru sisaldus alla 50%, plastsete omadustega
vöötmetena järjest nooremad kihid. Pinnakatteks nimetatakse aluspõhja katvaid kobedaid setteid, mis on tekkinud murenenud ning samasse kohta jäänud aluspõhjakivimeist või on geol. välisjõududega mujalt kohale kantud. Pinnakate on kujunenud kvaternaaris (s.o. viimase 2 milj. Aasta jooksul), mis jaguneb: * pleistotseeniks e. jääajaks; setted: moreen(gl), jääjärve(lgl) ja jääjõe(gfl) setted * holotseeniks e. jääajajärgseks ajaks; setted: turvas, jõe-, järve- ja meresetted, samuti luiteliivad jne. Vastandina aluspõhjakihtidele on pinnakatekihid üldjuhul lõunas ja kagus vanemad, põhjas aga nooremad. See on tingitud mandrijää taganemisest kagust loode suunas. Olulisus: _ Pinnakate on meil peamine ehitusalus ja muldade lähtekivim, oluline veereziimi ning vete keemilise koostise kujundaja. _ Pinnakattest koosnevad kuhjepinnavormid ja see on üks olulisem tegur, mis määrab maastike ning taimkatte kohalikud erijooned.
1 Sinikas 5.2 Murakas 5.3 Jõhvikas 6. Soo samblad 6.1 Karusammal 6.2 Soosammal 6.3 Soovildik 6.4 Turbasammal 7. Soo taimed 7.1 Alpi jänesvill 7.2 Sookail 7.3 Küüvits 7.4 Pikaleheline huulhein 7.5 Ümarleheline huulhein 8. Kokkuvõte 9. Lisad 10.Kasutatud kirjandus 2. SISSEJUHATUS Valisin enda töö teemaks sootaimed , kuna olen alati huvitunud, mis soos kasvab ning kuidas tekivad sood , mille abil ? Nüüd oli mul suurepärane võimalus teada saada, mille tõttu tekivad sood, mis soos alati pea valutama ajab, kus kasvavad murakad, mis nii hästi maitsevad. Kui kooli tunnis saime teada, et Eestis on palju soid, siis huvitusin, et kuidas saab olla Eestis palju soid, kui olen ise käinud 2 soos , ning juba need olid tohutult suured, täis erinevaid puid ja puhmaid. Tahaksin teada, mis taimed kasvavad meie soodes ? Loodan leida vastuse, seda referaati tehes
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid.
suhteliselt sarnased ökoloogilis-morfoloogilised kohastumused Liikidevahelised suhted sümbioos, kisklus, parasitism, konkurent Taimekooslus ja selle kirjeldamine Sarnastes tingimustes üheskoos kasvavad taimed moodustavad taimekoosluse. Taimekooslusi saab iseloomustada mitmete tunnuste alusel: Kasvukoht - vastavalt mullale (savimuld, liivane pinnas. Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Näiteks rabas ladestub turbasammaldest turvas, laanes tekib aga rohkesti metsakõdu, milles suudavad kasvada vaid vähesed taimeliigid. Liigiline koosseis-Igas taimekoosluses kasvavad sellele omased taimeliigidmetsas metsataimed, niidul niidutaimed. Metsakooslusesse võib küll sattuda lähedal asuvalt niidult või umbrohtunud põllult niidutaimi, kuid need ei suuda seal kaua elada. Põhjus on selles, et metsas kasvavad rohttaimed eelistavad kasvada puude varjus, kuid niidutaimed vajavad rohket päikesevalgust.
Iseloomusta lühidalt Eesti aluskorda, aluspõhja ja pinnakatet. Eesti aluskord on eelkambriumiaegne, peamiselt leidub tard- ja moondekivimeid, nagu nt graniit (rabakivi), gneiss ja gabro. Aluspõhi ja pinnakate moodustavad pealiskorra. Aluspõhjas on devoni, siluri, ordoviitsiumi, kambriumi ning vendi settekivimid, nagu liivakivi, liiv, savi, lubjakivi ja dolomiit. Vendi ajastust pärineb ka aleuroliit. Pinnakattes on kvaternaari ajastu purdsetted, nagu turvas, jõe-, järve- ja meresetted, luiteliivad, moreen, jääjärve ja jõe setted. 8. Järjesta Eestis avanevad aluspõhja ladestud alustades kõige vanemast (või avanemise järgi alustades kõige põhjapoolsemast) + iseloomulikud settekivimid. Aguaegkonna kristalsed kivimid - graniit Vendi ladestu settekivimid jämedateralised liivad kuni süvaveelised kõrgdisperssed savid.
seda ümber ning tõi uut materjali asemele. Pinnakate on Eestis kõikjal võrdlemisi õhuke: Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eestis on see enamasti alla 5 meetri, paepealsetel kohati isegi puudub. Lõuna-Eesti tasandikel on pinnakatte paksus 10 m piires. Kõige paksem on ta Haanja ja Otepää kõrgustikel (kohati üle 180 m) ja vanade, ennejääaegsete mattunud orgude kohal. Valdava osa Eesti pinnakatte setetest moodustab moreen. Rohkesti leidub ka liivasid ja savisid. Pinnakatte hulka loetakse ka turvas, mida praegugi soodes juurde tekib. Eestis leidub kõikjal palju rändkive, mida samuti võib pinnakatte hulka lugeda. Lääne-Eestis on palju viirsavisid, mida iseloomustab õhukeste heledamate ja tumedamate viirgude vertikaalne vaheldumine. Heledad viirud on liivakamad, need moodustusid suvel, kui sulavett oli rohkem ja see oli sogasem. Tumedad viirud tähistavad savikaid vahekihte, mis settisid järve põhja talvel, kui jääd ei sulanud, vesi oli enam vähem selge ja põhja
rohkem kui tuhande aastate jooksul. Kaika kandis, Rebasemõisas, Mähklis jm. umbes viimase kahe sajandi jooksul on välja kujunenud Kagu-Eestile iseloomulik maastikutüüp hajuküla põllusiilide, metsatukkade, soolaikude, heinamaade ja taludega. Selle ala põliselanikud kõnelevad kohalikus murdekeeles Karula rahvuspargi maastik on vaheldusrikas. Siin vahelduvad külg külje kõrval või hajusalt paiknevad metsade ja niitudega kaetud kuplid ning sood ja soostunud metsad, järved ja ojad. Rahvuspargis asub Karula kõrgustiku kõrgeim tipp Rebasejärve Tornimägi, mille kõrgus on 137 m üle merepinna. Karula rahvuspargis paikneb 38 järve, enamik neist on õõtsikulise kaldaga. Rahvuspargi suurim ja üks ilusaim järv on Ähijärv. Karula sood on väikesed. Mets katab ligikaudu 70 % rahvuspargi territooriumist. Karula rahvuspargi loodus on mitmepalgeline. Põhja-Karulas domineerivad
võrastikku. Võtavad osa võrastiku kujune ümber reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning moodustamisest. Moodustavad tavaliselt kuni 20% valgusokasteks. Valgustingimusi saab metsas koguneb reljeefi madalamatele osadele. puistu tagavarast. reguleerida hooldusraietega. Oluline on ka mulla niiskus: kui muld on väga IV klass - allajäänud puud, kitsaste ja hõredate 5.2 Mets ja temperatuur niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee võradega puud. Jaotatakse kahte alamklassi: IV A Soojuse tähtsus aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning enam-vähem ühtlaselt paiknevate okstega IV B - Metsapuud saavad kasvada üksnes teatud külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur
Mullale on iseloomulikud: · kindla seaduspärasusega mullaprofiil · pindalaline levik · mullatekke tingimustele vastav mulla koostis ja omadused Mulla tähtsaim omadus on viljakus. Muld on metsa- ja põllumehele tootmisvahendiks. Mulla õige kasutuse juures ta viljakus tõuseb vastupidiselt enamikele asjadele. Muld on kõikjal, kus on taimed. Rakenduslik mullateadus jaguneb: 1. agronoomiline (kuidas kasutada) 2. metsa 3. maaparanduslik 4. mullakaitse Mulla osad: 1. tahkeosa 50% (mineraalid 45%, orgaaniline aine 5%) 2. õhk 25% 3. vesi 25% 2 viimast võvad olla väga varieeruvad erinevatel tüüpidel. Mulla mehhaaniliste elementide klassifikatsioon Muld koosneb mitmesuguse suurusega osakestest ja neid kõiki kokku nimetatakse mulla mehhaanilisteks elementideks
Taimestik: -puurinne: üksikuid mände -põõsarinne: üksikud või rühmitunud kadakad -rohurinne: madal ja vaheldusrikas, aasta jooksul väga muutlik, sõltudes peamiselt niiskustingimustest. Loomastik: -tüüpilised liigid alvaritele: kiivitaja, alpi risla, punajalg-tilder, kanepilind, kivitäks -rannaniitudest erinevalt ei pesitse alvaritel hanelisi. Lamminiidud- enamasti lagedad, kasvavad kiiresti kinni, kui puudub kasutus, kujunenud enamasti lammimetsadest. Viljakas muld, suurveega suur toitainete sissevool. Levik: leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel Taimestik: harva esineb üksikuid puid ja põõsaid puurindes võib kasvada: tamm, hall lepp, haab, toomingas Põõsarindes võib kohata: pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikkas: harilik kastehein, kassikäpp Loomastik: Iseloomulikeks liikideks on: tikutaja, kiivitaja, rukkirääk, suurkoovitaja, rohunepp
küljelt); 3) läbitunginud valgus: tungib läbi võrade; 4) alumine valgus: peegeldub vee- või maapinnalt; Aluspinnale või esemele jõudnud valgusest osa neeldub, osa peegeldub tagasi. Arvu, mis näitab, kui suure osa moodustab tagasipeegeldunud valgusvoog pinnale langenud summaarsest valgusest, nimetatakse a l b e e d o ks. Albeedo sõltub pinna iseloomust, päikese kõrgusest jt. teguritest. Näiteks kuiv muld peegeldab tagasi 18...24 %, märg muld 11...16 %, liiv 18...40 %, lumi 30...95 % temale langevast valgusest. Taimkatte albeedo oleneb liigilisest koosseisust, tihedusest ja arengufaasist. Näiteks liitunud kaasik peegeldab tagasi umbes 30 %, kuusik 18 %, põllukultuurid 10...35 %. Metsas neeldunud valgus jaguneb omakorda kaheks osaks: ¤ neeldub võrades ¤ tungib võradest läbi. Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab). Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök).
· allogeense suktsessiooni põhjustavad välistegurid: looduslikud ja inimtekkelised. looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood · Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld, mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks. pool-looduslik kooslus (pärandkooslus) püsib ühesuguse kestva inimmõju tingimustes, kusjuures inimmõju piirdub peamiselt saagi koristamisega (niitmine, 2 karjatamine jms.)
..-4,5º C, haavavõrseid -4...-5º C. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida mullapinnale ja juured võivad katkeda. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel esineb külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel.
EESTI METSAD Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida (jagada sarnaste kasvukohatingimuste järgi). Metsad jagatakse kasvukohatüüpideks. Metsa kasvukohatüüp – ühesuguse metsakasvandusliku efektiga (s.o ühesuguste looduslike, taimestikku mõjuvate tegurite kompleksiga) metsamaade kogum. Kasvukohatüübid määratakse tunnuste kompleksi alusel: muld, veerežiim ja alustaimestik. Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Metsa kasvukohatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik Metsatüüp = muld+ veerežiim + alustaimestik + puistu. Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (Nt mustika kasvukohatüüp) Soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (NT raba kasvukohatüüp).
Mullaks nimetatakse maakoore pealmist/pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende jäänuste laguproduktide poolt. Muld on tekkinud eluta ja elusa looduse pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on taimse protsessi produktsiooni saadus sest kivimist mullateke saab alguse taime orgaanilisest ainest. Muld on sageli mõjustatud inimese tegevusest. Mullale on iseloomulikud: · kindla seaduspärasusega mullaprofiil · pindalaline levik · mullatekke tingimustele vastav mulla koostis ja omadused Mulla tähtsaim omadus on viljakus. Muld on metsa- ja põllumehele tootmisvahendiks. Mulla õige kasutuse juures ta viljakus tõuseb vastupidiselt enamikele asjadele. Muld on kõikjal, kus on taimed. Mullateadus on loodusteaduse haru, mis uurib muldkatte ja
annaabi.ee 
