Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sookurg". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kurg, sookurg, küttimise, lageda, piirdub, haub, pesahülgajad, suuruseni, marjad, rohukõrred, konnad, maod, konniSOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal. Nii see ongi: meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata.
Sookurg Sookure välimus • Kure kaal on 3-15kg ja pikkus on 90-170cm • Suur hall lind, kellel on mõned sulgedeta nahalaigud, mis on mustad aga kiiru tagaosal ja kuklal on punased. • Pea ja kaela külgedel valge riba. • Jalad mustad, nokk rohekaspruun. • Saba iseloomustab suur puhmastutt. Elupaik • Elupaigaks sood ja rabad. • Pesaehituseks valivad nad kuivema ja lagedama ala. Paljunemine • Sookurg muneb munad, mida on tavaliselt 2. On leitud ka 3 munaga pesa. • Haudub neid umbes kuu aega. Mune hauduvad nii emas kui ka isas sookurg. • Poegadel pärissulestik tekib umbes 40 päevaga, vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub umbes pool aastat. • Paarielu alustab sookurg 3 aastaselt. Toit • Toit on peamiselt taimne: marjad, rohukõrred. • Sööb ka väiksemaid loomi: konnad, maod, putukad. • Kui võimalik nopib põllult kartulit ja porgandit.
Sookurg Sissejuhatus Sookurg on meie maastike üks suursugusem linnuliik. Tema ladinakeelne nimetus on Grus grus. Nagu ütleb ka vanasõna heal lapsel mitu nime, nii kutsutakse sookurgi veel hall-, raba-, mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi-, rukki- ja külmakureks. Hulgaliselt on sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi kurekolmnurk taevas on üks tuntumaid sügise sümboleid. Täiskasvanud sookurg kaalub 5-6 kilo, 1.5 meetrit kõrge ning tiibade siruulatus 2- 2,5 meetrit. Sulestik on hall, vaid kurgualune ja hoosuled on mustad ning peas punane laik. Jalad on samuti musta värvi ja nokk kollakasroheline. Sookured elavad looduses 20- 30 aastat, vangistuses kuni 42 aastaseks. [ 2 ] Elupaik ning levila Sookurg on levinud Euraasia põhjaosas metsatundra vööndist kuni stepivööndini. Maailmas pesitseb umbes 100 000 sookure paari, neist 80 000 Euroopas, ning 350 paari Eestis. [ 1 ]
Rukkirääk Rukkirääk on Eestis, nagu kogu Euroopas, väheneva arvukusega huvitav lind. Huvitavaks võib pidada näiteks tema kangekaelsust. Nimelt ei taha rukkirääk mitte kunagi õhku tõusta. Kui tekib hädaoht, siis ta lihtsalt jookseb oma elupaigas - viljapõldudel, jälitaja eest ära ja justkui narritades kostub tema prääksuv hääl tüki maad eemal. Kuna ta nii osav jooksja on, et ka hea jahikoera eest vaevata pääseb, siis on arvatud, et tal on kaheksa paari jalgu all. Samuti on oldud kindlad, et see on just see tubli lind, kes oma pika tee soojale maale jalgsi käib. Tegelikult rukkirääk siiski lendab talvitama, ja rändel lendab ta väga kiiresti. Tema iseloomulik õhtuhämaruses ja öösel kostuv hääl on andnud talle hulka rahvapäraseid nimesid: prääks, krääk, präägutaja, räägulind jt. Teda on kutsutud ka kõhurääkijaks lindude seas. Arvatakse, et just rukkiräägu häälitsusest on tulnud eesti keelde ka väga hari
Kunagi ei lasku puudele. Ränne Talvitab Põhja-Aafrikas. Kevadel saabub aprilli algul, erandjuhtudel juba veebruari lõpul. Äralend algab augusti teisel poolel, aga peamiselt langeb oktoobri esimesele poolele. Läbiränne kestab oktoobri lõpuni. Lendavad kiilrivis (kolmnurgas), suurel kõrgusel (ka üle 4000 m), valjult kluugutades, kitsal rindel, pärituulega. Toitumine Peamiselt taimne: marjad (eriti jõhvikad), seemned, rohukõrred, oras. Harvem loomne: putukad, limused, konnad, maod, pisinärilised. Pesitsemine Kuivematel soolaikudel, mille ümber on lage ala. Ei ole osav ehitaja. Tihti vooderdab pinnalohu kuivade liblede kihiga või kogub enne aluseks väikese oksa- või pilliroohunniku. Pesapaigatruu. Harilikult kaks 150...200 g kaaluvat muna. Need on punakaspruunid, mõnikord rohekaspruunid roostevärvi laikudega. Haub 29...30 päeva, peamiselt emalind. Looduskaitse alune liik. 3Kiivitaja Vanellus vanellus
Teataval määral on kurelised vaherühmaks kanaliste ja kurvitsaliste vahel. Kureliste tiivad on enamasti ümardunud ja nõrgalt arenenud. Jalad enamikul pikad, tugevate varvastega, millest tagumine on tavaliselt väike ja asetseb teistest kõrgemal. Nokk enamikul lühikesevõitu ja tugev. Vastavalt tiibade ja jalgade ehitusele on kurelised halvad lendajad (välja arvatud kured), ei saa okstest hästi kinni hoida ja tegutsevad maapinnal. Pojad tavaliselt pesahülgajad. On levinud kosmopoliitselt. /äga paljud kureliste, liigid on hiljuti välja surnud, paljud on hävingu piiril. Teada on 12 sugukonda.( Couzens, 2005). Kureliste seltsi kuuluvad alljärgnevad linnud liigid: v Aramidae ruikkurglased v Cariamidae - serieemalased v Eurypygidae - päikesekurglased v Gruidae - kurglased v Heliornithidae - redulindlased v Mesitornithidae - roatelolased v Otidae (Otididae) - traplased
kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval
toitaineid, mida seen vetikatest imeb. Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu Porsa juured kasvavad sümbioosis kiirikseentega, mis võimaldavad tal turbast paremini lämmastikuühendeid omandada. Porss on paju meenutav aromaatse lõhnaga taim. Lehti on kasutatud õlle ja likööri maitsestamiseks. Parsitism- põder ja parm. Parm imeb põdralt verd. Verd imevad ainult emased parmud, kes vajavad seda munade tootmiseks. Kisklus soos- konn ja sookurg, jänes ja hunt, hiir ja rästik, kärnkonn ja nastik. Esimesena nimetatud loom langeb teisena nimetatud looma saagiks. Konkurents võib olla liikidevaheline või liigisisene osavõitlus piiratud keskkonna ressursside pärast. Näiteks metsvindi pesad on teineteisest 100 2000m kaugusel. Vältides toidule konkurentsi. Suhe taimetoidulise looma ja taime vahel Näiteks jänes sööb talvel puukoort, karu sööb marju, põder sööb samblikke. 5. Energia liikumine toitumistasemel.
Väänkael: Eestis on üldlevinud. Arvukus on kuskil 10 kuni 20 tuhat paari. Tavaliselt tegutseb maapinnal, puutüvel liikuda ei saa. On väheliikuv. Talvitub Põhja- Aafrikas. Eestisse saabub aprilli lõpul või mai algul. Lahkub septembri keskel. Peamiselt toitub sipelgatest ja nende nukkudest, harvem aga lehetäidest, rohutirtsudest ja teistest putukatest. On agresiivsed linnud, leidnud õige pesa tõrjuvad teised linnud sealt välja. Pesa rajavad emas- ja isaslind koos. Pessa haub emaslind 6 kuni 12 muna. Munasid haub 11 päeva. Hävitavad salukuklasi. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Laanepüü: Eestis mandril kõikjal levinud. Hiiu- ja Saaremaal üksikutes kohtades. Eestis on üldlevinud ja arvukas haudelind. Nende arvukus on langenud karmide talvede tõttu. Praegu Eestis 20 kuni 30 tuhat paari. Tegutseb nii maapinnal kui ka puudel. Talve veedab lepa- ja kasepuistutes. Sööb nii taimset kui ka loomset toitu. Suvel toitub rohttaimede
Rukkirääk Rukkiräägu joonistus 1 Sisukord: 1. Esileht 2. Sisukord 3. Sissejuhatus 4. Sisu 5. Sisu 6. Kokkuvõte 7. Kasutatud Allikad Sissejuhatus: 2 Rukkirääk (Crex crex) on väike lind ruiklaste sugukonnast. Rukkiräägu nimi tuleneb sellest, et tema häälitsust võib kirjeldada "krääkimisega" – 2-silbiline "krääk krääk". Erinevalt teistest ruiklastest ei pesitse rukkirääk märgaladel, vaid niitudel ja haritavatel maadel. Tema pesitsusala hõlmab suure osa Euroopast ja Lääne-Aasia aladest, talvitub Aafrikas. Tänapäeval on intensiivse põllumajanduse ja varajase niitmise (enne linnu pesitsemise lõppu) tagajärjel linnu arvukus Lääne-Euroopas ja Eestis tugevasti langenud. Eestis on ta suhteliselt laialdaselt levinud, kuid kuulub III kaitsekategooriasse. Välimus Rukkiräägul on lühike nokk. Linnu üldpikkus on 16–18 cm, tiibade siruulatus 32–35 cm. Eluviis Tema toi
Eesti kotkad uurimustöö Tallinn 2010 Sisukord Sissejuhatus................................................................................................... Merikotkas................................................................................................... Tutvustus............................................................................................. Kirjeldus............................................................................................. Toitumine............................................................................................ Pesitsemine.......................................................................................... Levik.................................................................................................. Kaljukotkas................................................................................................... Tutvustus........................................
Selle valmistamiseks kulub 6-7 päeva. Juhtub, et emaslind jätab pesa ehitamise pooleli ja alustab uue pesa ehitamist 8 kõigest mõne meetri kaugusel vanast kohast. Metsvindil on aastas kaks kurna ehk munemist. Esimene kurn on levila lõunaosas aprilli keskel, põhjaosas mais. Teine kurn on juuni keskel. Esimeses kurnas on 47 muna, teises on mune vähem. Metsvindi munad on sinakad, tumedate täppidega Emalind haub 1214 päeva ja teist nii palju toidetakse poegi pärast koorumist. Esimestel päevadel kui pojad lendama õpivad toidavad vanemad endiselt poegi, pärast seda jätavad nad omapead ja hakkavad rajama teist kurna. Alguses tegutsevad pesakonnad omaette, aga siis ühinevad salkadesse ning hakkavad uitama mööda metsaservi ja põlde. Sulgimine lõpeb septembriks ja siis algabki sügisränne. Lahkumine
Hakid on suhteliselt lärmakad linnud ning eriti kui neid palju koos on, kostab nende kisa kaugele. Üksiku haki häälitsuseks on hõlpsasti äratuntav, terav ja järsk "kjakk-kjakk". Hakid ei ole toidu suhtes eriti valivad, kuigi eelistavad loomset toitu - putukaid ja nende vastseid, pisinärilisi, linnumune- ja poegi, kuid söövad ka igasuguseid seemneid. Linnalinnuna maitsevad talle ka prügikastidest leitavad toidujäätmed. Hakk muneb 4...6 muna aprilli keskpaigaks ning haub neid 19...20 päeva. Hakipojad lendavad pesast välja umbes juuni keskel. Talveks enamik vanalinde ei lahku, vaid jääb paigale. Üksnes noored linnud rändavad talveks lõuna poole - Ida-Saksamaale, Poolasse ja Kaliningradi lähistele. Osa aga hulgub talvel ringi, lennates pesapaikade ümbruses siia-sinna. Hakk toob inimesele kasu, hävitades suurel hulgal kahjurputukaid, kuid samal ajal võib ta väikelinde nende pesadest välja tõrjudes pidurdada nende pesitsemist
Jõhvi Gümnaasium Kullilised Referaat Kain-Theodor Merilai 7.a klass Õpetaja Tiina Gaskov Jõhvi 2012 2 Sissejuhatus Minu poolt koostatud referaadi sisuks on bioloogias õpitavad röövlinnud. Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks hääli
peletatakse järjekindlalt eemale. Seetõttu võib ise sageli jääda tühja kõhuga. Need toiduotsijad leevikesed on paiksed. Talveks nad ära ei lenda. Osa leevikesi lahkub oktoobris-novembris lähipiirkondadesse talvitama. Tagasi saabuvad märtsis-aprillis ning alustavad paaride moodustumist. Enamik paare püsib koos vaid pesitsusaja. Pesa ehitatakse raagudest ja kõrtest. Mais muneb leevike 4...7 muna. Haudumine kestab 12...14 päeva ning haub vaid emalind. isaslind toidab teda. Pojad viibivad pesas 15...16 päeva ning neid toidavad mõlemad vanalinnud. Leevike rõõmustab inimest oma kauni välimuse ja flöötiva lauluga. 3 Header and footer ; nimi Kiivitaja Kiivitaja äratab möödakäija tähelepanu oma erakordse emotsionaalsusega. Ta on elav, liikuv ja häälekas lind. Pea, kael ja puguala on mustad sinirohelise helgiga, rind, kõhualune ja pea küljed valged
KAKUD Kakkusid on kokku 133 liiki, enam kui 20 neist on ohustatuna võetud Maailma Punasesse Raamatusse. Pärast päikeseloojangut lõpetab enamik linnuliike toiduotsingud ja vaatab endale turvalise ööbimispaiga. Kakkude kohta see ei kehti, sest väga paljud neist lendavad jahile just hämariku saabudes. Jahti peavad nad pimedas, sest nad näevad öösel paremini kui päeval. Need varjuna liikuvad kütid avastavad saagi tänu oma suurepärasele nägemisele ja kuulmisele. Kui saaklooma asupaik on kind
Kalamaja Põhikool Uurimustöö Hiireviu Õpilane: Carmen Suurkivi Õpetaja: Silvia Luts 2015 Sisukord 1. Aastalind 2015................................................................................................ 2 2. Välimus............................................................................................................ 2 3. Pesitsemine..................................................................................................... 3 4. Toitumine......................................................................................................... 3 5. Levik ja arvukus............................................................................................... 3 6. Looduskaitse................................................................................................... 4 7. Huvitavat..................................................................................................
Iseloomulikud rabataimed on turbasamblad, sookail, hanevits, tupp-villpea, murakas, jõhvikas, huulhein ja rabakas (2.). Rabades elab rohkesti erinevaid selgrootuid, eriti veeselgrootud ja selliseid, kes veedavad osa oma elutsükli järkudest vees (sääsed, parmud, kihulased), kelle valmikud moodustavad suvekuudel põhiosa kõigi raba kohal lendavate putukate põhimassist. Tavalisemad liblikaliigid on raba-võiliblikas ja kirburohutäpik (1.). Rabalinnud on sookurg, rabapüü, põldrüüt ja mudatilder (2.). Soodel toituvad ka pardid, kajakad, haned ja mitmed röövlinnud ning värvulised. Soodes otsivad toitu ka põdrad, hirved, metskitsed ja marju otsivad karud (1.). Abiootilised tegurid Madala taimestiku tõttu on sood avatud maastikud, kus peaaegu kõigil taimedel on piisav hulk valgust. Rabades ei kasva varjulembelisi taimi. Valguselembelised taimed on sookased, männid ja kanarbik
eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1...10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist, kuigi 5...8 muna munetakse alles mai alguseks. Poegi haub ainult emaslind, kuid ka kaasa viibib samal ajal läheduses, kaitstes pesa ja hoiatades hädaohu eest. Pojad kooruvad 17...18 päeva pärast. Poegadele tassivad toitu mõlemad vanemad. Haraka toidulaud on kirju. Siia kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Harakas on tuntud munavargana, näpates teiste lindude pesadest nende munetud mune ning süües isegi hoole ja armastusega kasvatatud poegi. Linnalembese eluviisiga
Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul raske, massiivne pea esileulatuva koonuga. Võrreldes sageli sama värvi baribaliga on laup märgatavalt kõrgem ja koon nõgusalt võlvitud. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem kui jääkarul. Kael pöördub hästi. Karu on levinud kõikjal mandri-Eestis, välja arvatud Võru ja Valga maakonnas. Toitumine - Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned, kalad, puude lehed ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama.
Põder (Alces alces) Põder (Alces alces) on kõige suurem hirvlaste (Cervidae) sugukonda kuuluv loom. Ühtlasi on ta Eesti metsade kõige kogukam loom. Põdra levila ulatub parasvöötme metsavööndis Põhja-Euroopast Ameerika ja Aasia põhjaosani. Põdra arvukus Eestis on viimastel aastakümnetel tugevasti kõikunud, praegu on meil ligi 10 000 põtra. Põder on hinnatud jahiuluk, aastas kütitakse Eestis umbes 2000 looma. Sügiskuud on suurulukite küttimise aeg; ajajate huikeid peab põder kartma 15. novembrini. Hiljem võib suur loom rahulikumalt hingata. Oma kuni 190-sentimeetrise kõrguse ning peaaegu 600- kilose massiga on põder tõeline hiiglane. Eriti Eestis elavate metsaelukate seas. Nagu hiiglane ikka, on põdergi iseloomult vagur ning kipub tembutama vaid jooksuajal. Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad põdrad varjulistes kohtades.
Sisukord Sissejuhatus Tuuletallaja (ladina keeles Falco tinnunculu) on pistriklaste sugukonda kuuluv röövlind, kes pesitseb ka Eestis. Ta on laialt levinud kogu Euroopas ja suuremas osas Aasias ning Aafrikas, ta leviku idapiiriks on Ohhoota meri ja Jaapan. Pistrikestest on tuuletallaja Põhjamaade, sealhulgas Eesti, levinuim. Tuuletallajat pole raske märgata, sest tihti istub ta telefonipostil või mõnel muul kõrgel kohal keset lagedat. Tuuletallaja on üks väheseid kulliliike, kes esineb ka aedades või parkides ja maal kultuurmaastikul. Ta on võrreldes teiste röövlindudega väiksem, kuid laululindudest mõnevõrra suurem. Tuuletallajatel on pikad tiivad ja iseäralikult pikk saba. Paljudele inimestele Euroopas on tuuletallaja ainus tõeliselt tuttav röövlind. Tuuletallaja on haudelind kelle arvukus on viimase viiekümne aasta jooksul oluliselt vähenenud. Tuuletallaja omadused Tuuletalla
organisse. Keel on mitmetel roomajatel ka kompimisorganiks. Kuulmine on enamikul roomajatel kesiselt arenenud - enamasti tuntakse vaid maapinna võnkeid. Kuidas roomajad sigivad ja arenevad? Roomajad on lahksugulised loomad, viljastumine on neil kehasisene. Sigimisperioodil tulevad ka vees elavad roomajad maismaale. Munad muneb emasloom enamasti sooja niiskesse kohta, kus tihti just päikesesoojus pojad välja haub. Roomajatel on otsene areng: munast väljuv roomaja on täiskasvanu sarnane, ainult mõõtmetelt pisem. Üksikud soomuselised on ka poegijad (nt. rästik). Nende munad jäävad emaslooma munajuhasse seni, kuni pojad neist kooruvad. EESTI ROOMAJAD Eestis elab 5 liiki roomajaid. Nad kõik kuuluvad soomuseliste seltsi 4. Sugukonda. Arusisalik on 10…16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored
Vahel võib ta konfliktist surnult väljunud vastast ka toiduks tarvitada. Vene teadlased on täheldanud ka sellist käitumismaneeri, kus pruunkarud jälitavad tiigreid pika ajavahemiku kaupa ning võtavad nende saagi ära. Toitumine Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja tal on nürid hambad ja vastavalt arenenud lõualuu. Nad söövad nii loomset kui taimset toitu. Kusjuures taimne toit moodustab ca 90%. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Mida põhjapool, seda suuremad kiskjakalduvused. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda või enesekaitseks. Pärast ärkamist suundub rabale, lootes leida mulluseid jõhvikaid. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse risuhunniku alla laagerdama. Karud kasutavad oma suurust, et kiskjaid
Saarmas Saarmas on saleda kehaga kärplane. Ta on Eesti veeelulistest kiskjatest suurim (peaaegu meetripikkune). Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Sellest on tal palju kasu külmas vees ujudes ja jahti pidades. See kasukas on saarmale aga omamoodi saatuslikuks saanud nimelt on kunagi väga laialt kogu põhjapoolkeral levinud liik kaasajaks mitmelt poolt välja surnud liigse küttimise tõttu. Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Eestis on viimasel ajal saarmate käsi hästi läinud. Nende arvukus on tõusnud poole sajandi jooksul paarisajalt paari tuhande isendini. Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes
saba erinevalt hiirtest kohevate karvadega kaetud. Värvus on tal roostjaskollasest oranzikani. Kõht on heledam kui selg. Tal on suured silmad, ümarad kõrvad. Omapärane on neile veel see, et esijäsemetel on neil 4 ja tagajäsemetel 5 varvast. Elutseb leht- ja segametsades, alusmetsa põõsastes. Aktiivsed on pähklinäpid öösiti. Suveks valmistavad nad endale keraja pesa põõsastesse või puuokste vahele umbes 1...2 meetri kõrgusele maapinnast. Pesamaterjaliks on süljega kokkukleebitud rohukõrred. Talvel magab ta talveund maa-aluses urus kännujuurte all. Pähklinäpid toituvad pähklitest, tammetõrudest, mitmesugustest marjadest ja putukatest. Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed. Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust
Tegevad on nad peamiselt pimedas, kuid neid kohatakse päevalgi. Metsnugis peab jahti ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet. (Eesti selgroogsed). Kivinugise toidusedel on äärmiselt mitmekesine: kõik võimalikud närilised, linnud, putukad, igasugused marjad ja puuviljad. Külades elavad kivinugised murravad sageli ka kodulinde. (Loomade elu,) Jooksuaeg on metsnugisel ja kivinugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8...10 kuu pärast. Seejuures võtab loodete areng aega ainult natukene alla kuu aja. Pojad sünnivad aprillis mais. Vastsündinud pojad on pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil kuu aja vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni, misjärel noored iseseisvuvad. Suguküpsus saabub kahe aastaselt
Kõige suuremad on ülalõuad, mis röövtoidulistel on eriti võimsad. Mardikalised arenevad täismoondega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Mardikaliste nukul on näha peale tiivaalgmete piirjoonte ka tulevase mardika jalad, tundlad ja muud kehajätked. Need paiknevad nukul vabalt. Sellist nukku nimetatakse vabanukuks. Mardikaliste vastsed võivad areneda mitu aastat. Valmikute eluiga piirdub meie kliimas tõenäoliselt vaid ühe aastaga. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/mardikalised.htm) Ehitus: 1. Läikiv kitiinist keha. 2. Tiivad (katte- ja lennutiivad). 3. Tugevad lõuad. 4. Jalad vastavalt eluviisile (jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad). 5. Väike pea. 6. Rindmikukilp. Toitumine 1. Röövtoiduline (ujur). 2. Taimtoiduline (kuldpõrnikas). 3. Sõnniktoiduline (sõnnikumardikas). 4
kasva meeleldi põõsaste all. Ta ei salli põõsastelt langevat vett. Sagedamini moodustub nii metsa all mosaiikne vaip, kus ühes kohas on laigud palusamblaga, teisal aga "laanikumetsad". Vaid harva kasvavad palusammal ja laanik koos. Harilik palusammal RABAS ELAVAD LINNUD mudatilder sookurg rabapüü teder metsis rabapistrik punajalg-tilder sookurg IMETAJAD põder valgejänes hunt rebane mäger põder ROOMAJAD rästik arusisalik arusisalik KAHEPAIKSED rabakonn harivesilik harivesilik SELGROOTUD raba-tondihobu kiil sääsed parmud ämblikud sipelgad mõned mardikad lehetäi raba-tondihobu
RAIPEKOTKAS: kutsutakse Egiptuses vaarao-kanaks. ei kuulu kaitse alla, Eestis väga harv eksikülaline. Täiskasvanud raipekotkas on peamiselt valge, tiivad otstest mustad. Linnu vanemaks saades muutud ka sulestik tumedamaks. Noorlinnud tumepruunid ja vanalinnu sulestiku omandab raipekotkas 5 aasta jooksul järk-järgult. Näonahal sulestik puudub ja nahk on kollast värvi. Raipekotkast võib kohata Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning Lääne- ja Lõuna-Aasias. Raipekotkad ei ole rändlinnud. Pesitseb kõrgetel kaljunukkidel. Eelistab jahiks avamaid erineva maastikuga. Tänapäeval leiab teda ka inimasustuste lähedalt. Eluiga on raske määrata neil, kuna nad ei ole paikse eluviisiga vaid rändavad ringi (vanim 37). Raipekotkas ei ole oma pesitsuspaigale truu, ta võib järgmiseks aastaks valida uue koha, kui eelmine aasta. Suguküpseks saavad raipekotkad 5-dal eluaastal. Elukaaslast otsitakse korra ja kogu eluks, kellega siis sigitakse edaspidi korra aastas. Pesa ehitatakse samut
Välimus: Karu kaal 90- 200kg. Kohmakas loom, keda katab pikk ja tihe karvastik. Eriti pikad karvad kasvavad turjal ning seetõttu paistab karu küürakana. Sabajupp on karvade sees peidus. Karvastiku värvus kollakaspruun kuni mustjaspruun. Elab kuni 30 aastat. Levik: Ajalooliselt Euraasia ja Põhja- Ameerika, tänapäeval areaal katkendlik. Arvukus Eestis: ~550 2003.a Toitumine: Segatoiduline loom, kuid taimse toidu osakaal on suurem sügisel marjad, vili, rohttaimed ja silopallide sisu on sügisel oluliseks ,,nuumtoiduks". Kevadel on olulisem loomne toit: tõugud, sipelgad, putukad, hiired, linnumunad ja pojad, raibe. Vajadusel murrab ka suurulukeid ja koduloomi. Võimalusel sööb mett, kuid see on juhuslikuks toiduks mesilased leiab karu hääle (sumina) järgi, seetõttu saavad karud mõnikord surma kõrgepinge alajaamades. Sigimine; Jooksuaeg on mais-juunis ning munaraku arengus esineb latentsusperiood tiinus
Soojadel talvedel võivad isased karud ka lihtsalt ringi hulkuda. Emased karud veedavad talved reeglina siiski ,,pesades" et kindlustada poegade ellujäämine. Taliuinak kestab märtsi-aprillini, poegadega emased väljuvad pesadest hiljem kui isased karud (aprilli lõpus, mai algul). Karu on öise eluviisiga loom, päevast aktiivsust on rohkem sügisel marjadest toitumise ajal ning häirimise puhul. Segatoiduline loom, kuid taimse toidu osakaal on suurem sügisel marjad, vili, rohttaimed ja silopallide sisu on sügisel oluliseks ,,nuumtoiduks". Kevadel on olulisem loomne toit: tõugud, sipelgad, putukad, hiired, linnumunad ja pojad, raibe. Vajadusel murrab ka suurulukeid ja koduloomi. Võimalusel sööb mett, kuid see on juhuslikuks toiduks mesilased leiab karu hääle (sumina) järgi, seetõttu saavad karud mõnikord surma kõrgepinge alajaamades. www.jahindusinfo.ee
pinnast. Happeline pinnas on aga ju just okasmetsades, sest varisenud okaste lagunemisel tekibki happeline huumus. Huumus meeldib lainjale kaksikhambale väga. Harilik mustikas:Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Paluhärg-hein:Palu-härghein ei ole ehk nii tuntud kui harilik
annaabi.ee 
