Tuuletallaja (0)

Sisukord

Sissejuhatus 2
Tuuletallaja omadused 3
Tuuletallaja toidusaak 5
Tuuletallajate pesitsemine 6
Tuuletallajate ränne ja lisainfot tuuletallajate kohta 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Tuuletallaja (ladina keeles Falco tinnunculu) on pistriklaste sugukonda kuuluv röövlind, kes pesitseb ka Eestis. Ta on laialt levinud kogu Euroopas ja suuremas osas Aasias ning Aafrikas, ta leviku idapiiriks on Ohhoota meri ja Jaapan. Pistrikestest on tuuletallaja Põhjamaade, sealhulgas Eesti, levinuim. Tuuletallajat pole raske märgata, sest tihti istub ta telefonipostil või mõnel muul kõrgel kohal keset lagedat. Tuuletallaja on üks väheseid kulliliike, kes esineb ka aedades või parkides ja maal kultuurmaastikul. Ta on võrreldes teiste röövlindudega väiksem, kuid laululindudest mõnevõrra suurem. Tuuletallajatel on pikad tiivad ja iseäralikult pikk saba. Paljudele inimestele Euroopas on tuuletallaja ainus tõeliselt tuttav röövlind. Tuuletallaja on haudelind kelle arvukus on viimase viiekümne aasta jooksul oluliselt vähenenud.

Tuuletallaja omadused

Tuuletallaja välimus on suhteliselt silmatorkav ja teda on lihtne ära tunda. Tuuletallajal on tellispunanae või punakaspruun selg ja pruunid hoosuled . Tuuletallaja isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isaslinnul on hallikassinine pea vaevaltmärgatava kitsa haberibaga ja hall musta otsaga saba. Emas- ja noorlindude selg on punakaspruun tumedate laikudega ja saba samuti pruun ning kaetud tihedate põikitriipudega. Kõht on neil kollakasvalge tumeda pikimustriga. Tuuletallaja jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on tal mustad. Tuuletallaja nokk on tüvikuosast hall ja otsast tumenev.
Tuuletallaja on arvatavsti kõige tuntum oma erilise rappelennu poolest. Hea hulk teisigi Euroopa kulle võib rapelda, kuid keegi ei ole selle lennuviisiga saagiotsingul nii seotud kui tuuletallaja. Ta lendab maapinna kohal mõõdukas kõrguses, tiivad kiiresti vehklemas ja saba laiutatud, pead hoitakse seejuures liikumatult ja allasuunatult ning alati vastu tuult, et märgata maapinnal igat liikumist. Rapeldes seisab tuuletallaja täiesti ühel kohal, nagu ripuks ta mingi nähtamatu traadi otsas, suhteliselt pika ja ümara otsaga saba kasutab lind tüürina. Kui keegi ilmub nähtavale, võib tuuletallaja tihti raplemise katkestada, laskuda pisut allapoole ja uuesti rapelda. Kui ta on avastanud sobiva saagi, laskub ta järk-järgult. Lõpprünnakuks on kiire sööst maapinnale ning küünistega rabamine – sellisel juhul õnnestub ohvril harva pääseda. Aeg-ajal võib tuuletallaja ka lihtsamalt oma saaki rünnata ja alustada oma sööstu seirepaigast. Just sellise raplemise kaudu on tuuletallaja saanud oma nime, rappelennul varitsemine on otsekui tuule tallamine.
Ehkki tuuletallajad kuuluvad tõeliste päevakullide rühma, on nad kaugelt edukamad kui sugukonna teised liikmed jahti pidama ka hämarikus või kuuvalgel. Isalinnud teevad seda sageli kevadel, kui nad peavad pingutama, et ära toita nii emalindu kui ka poegi, ja nende koormus on suur.
Tuuletallaja ei vaja mägesid, metsalaamasid või kaljuseid mäekülgi, et ladusalt ära elada. Ta pole pelglik ega eraklik, teda võib näha raplemas teeserva või kasutamata linnamaa kohal. Ta on üks vähestest röövlindudest, kellele meeldib elada inimeste läheduses. Tuuletallajal puudub linnusööjatele, nagu näiteks raidkullile või väikepistrikule, omane jõulisus.

Tuuletallaja toidusaak

Üldiselt on tuuletallajatel kasin toidusedel – nad eelistavad süüa närilisi, eelkõige uruhiiri. Need pisiimetajad elutsevad kõrges rohus ja on tegusad päeval. Äsja on leitud, et uruhiire uriin jätab maha ultravioletse jälje, mida tuuletallaja võib tajuda ja mis annab hiirt püüdvale kütile simnähtava juhtlõnga. Tuuletallaja levila põhjapoolsetes osades kõigub uruhiirte arvukus nelja- aastaste tsüklite kaupa ja lindude pesitsusedukus järgib seda. Öösel jahti pidades muutub tuuletallajate saak: püütakse ka selliseid ööloomakesi nagu metshiired ja juhuslikult ka noori küülikuid ja jänesepoegi. Oleks vale jätta muljet, nagu püüaksid tuuletallajad ainult väikesi karvaseid imetajaid. Ka putukad on oluliseks saagiks , eriti levila soojemates osades, samuti on sisalikud hüva roog. Vähemus tuuletallajaist näib olevat ka vilunud linnupüüdjad. Linnujahil kasutatakse samasugust varitsusvõtet nagu raudkullilgi: äkkrünnak varjulisest luurekohast. Ent enamik tuuletallajaid ei ole selles kuigi osavad.
Tuuletallaja võtab saagiks surnud loomi harva, kui jahitavas piirkonnas on elavat saaki, siis ta eelistab igaljuhul selle püüdmist. Tuuletallajad püüavad ka mullamutte.
Tuuletallaja toidusaaki pesasse viimas

Tuuletallajate pesitsemine

Tuuletallaja toitub peaaegu igasugusel avamaastikul, kuid ta vajab ligidusse ka sobivat puhke - ja pesitsuskohta. Tuuletallaja ise endale pesa ei ehita. Seega linnul on kolm põhilist pesakohatüüpi: mõned linnud pesitsevad puuõõnes või kaljuõõnes, teised järsakutel, enamus pesitsevad teiste lindude nagu vareste või tuvide vanades pesades. Nüüdisajal on lisandunud neljaski pesakohatüüp – tehisrajatised. Tuuletallaja kasutab meeleldi ka suuri pesakaste ning nende ülespanek võib soodustada kohaliku asurkonna suurenemist. Harvematel juhtudel, kui teist võimalust ei ole, võib tuuletallaja pesitseda kõrgetes ehitistes, hoonete pragudes või isegi kanarbikupuhmaste keskel. Pesa valides peab tuuletallaja vaatama, et pesa oleks raskesti nähtav, sest ta peab oma väiksuse tõttu igat suuremat röövlindu pelgama. Ronivate röövlitega tuleb lind kergemini toime.
On võimalik väita, et enne edukat pesitsemist tuleb tuuletallajapaaril teha läbi üht-teist: ta alustab veebruaris lembemänge, isegi siis, kui ta ei saa pesa juurde asuda veel kahe või enama kuu jooksul. Mängulende saadab kilkamine. Kõrgel taevas teeb isalind korduvaid võltsründeid emase suunas, see aga põikleb kõrvale, kiiresti küllili pöörates. Hiljem võib isane esineda üksigi, lennates korrapäratute tiivalöökidega ja keerates end küljelt küljele, näitamaks oma valkjaid tiivaaluseid. Pärast pulmalende lendavad mõlemad linnud koos munema
Tuuletallaja muneb oma 4-6 valkjat, pruunilaigulist muna mais või juunis. Mõlemad linnud hauvad, kuid peamiselt siiski emaslind. Isaslind veedab suurema osa oma ajast söötvale kaasale toiduandameid tuues , mille hiljem emaslind ka poegade vahel jagab . Haudumine kestab 28-33 päeva. Tuuletallaja pojad sünnivad valges udusulestikus. Emane soojendab oma poegi esimesed 8 päeva või isegi kauem. Pojad karjuvad toitmise ajal kirri , kirri ja hädaohu puhul hoiatavad vanalinnud kikikikikiki. Pojad saavad lennuvõimelisteks 25-27 päeva pärast, kuid püsivad veel paar nädalat pesa ümbruses. Poegi toidetakse pisinärilistega, enamasti põldhiirte või mügridega. Lisatoiduna tuuakse neile väiksemaid linde, harva ka putukaid ja sisalikke. Suguküpseks saavad tuuletallajapojad 1. eluaastal.
Enamik tuuletallajaid elutseb väikesel kodupaigal, pesitsedes eraldi paaridena, kuigi mõnel pool võib kujuneda ka väikesi kolooniad, nagu neid on stepi-tuuletallajatel.
Tuuletallajate pesitsemine: rohelisega märgitud alas on tuuletallajal aastaringne pesitsemine, kollasega märgitud alal on tuuletallaja rändlind.

Tuuletallajate ränne ja lisainfot tuuletallajate kohta

Kui ümbruskond on sobiv, jääb tuuletallajate paar pärast munemist mõnikord paigale, enamasti aga rännatakse mujale ja võetakse seal sisse kindel toitumisterritoorium. Põhjapoolsemad pistrikud lendavad talveks Lääne-Euroopasse, mõnikord isegi Aafrikasse. Tuuletallaja on rändlind ka Euroopa leviala idaosas. Hõlpsam on ju saagi leidmine kõrgest rohust kui paksu lume alt - see sunnibki lindu minema lendama ja pidama jahti mujal.
Eestis muutub tuuletallaja tavaliseks alles aprilli alguses, kuigi tuuletallaja esimesed isendid jõuavad Eestisse juba märtsi keskpaigas. Tuuletallajate kevadine läbiränne kestab maini. Arvukam sügisene läbiränne jääb augustisse ja septembrisse, viimaseid isendeid võib näha kuni novembrini. Tuuletallaja arvukus vähenes Eestis 1970.-1980. aastatel, viimasel aastakümnel on arvukus püsinud stabiilsena 200-500 ümber.
Tuuletallaja endeemilisi alamliike leidub ka Atlandi ookeani saartel.
Tuuletallaja on inimesele kasulik, sest ta hoiab putukate ja kahjunäriliste arvu kontrolli all. Tuuletallajat hävitavad taimekaitsevahendid ja algupäraste biotoopide hävimine. Ajaloos on olnud perioode kus tuuletallajat isegi kütiti
Tuuletallaja elab tavaliselt 3-4 aasta vanuseks.
Tuuletallaja on Eestis III kategooria kaitsealune lind, see tähendab, et tuuletallaja on Eestis suhteliselt tavaline liik, kuid on võimalik tema arvukuse kriitiiline langus.

Kokkuvõte

Õppisin selle referaadi käigus linnust, kellest ma varem mitte midagi ei teadnud , kuid nüüd kuuldes nime tuuletallaja meenub mulle rohke läbitöödeldud info. Kindlasti avaldas see referaat mu silmaringi ja tutvustas mulle täiesti uut linnumaailma. Kuna ma suur linnuekspert ei ole sain teada ka palju vajalikku ja huvitavat üleüldiselt lindude kohta.
Minu jaoks oli selle referaadi käigus põnev uurida lindu kellel on sellised hämmastavad jahioskused nagu tuuletallaja. Jaht looduses on minu arvates üks põnevamaid nähtusi, niikaua kui see toimub väiksemate loomadega . Eriti vaatemänguline on see tuuletallaja juhtumil, kus jahtija luurab väga täpselt, väga osavalt saaki ja teeb siis ülikiire äkkrünnaku. Huvitavaks teeb selle ka tuuletallaja eriline lendamisstiil.
Usun, et aeg selle referaadi tegemiseks ei läinud kindlasti kaotsi ja töö käigus omandatud teadmised olid huvitavad ja võivad osutuda vajalikeks.

Kasutatud kirjandus

Internetilehed:
http://et.wikipedia.org/wiki/Tuuletallaja
http://en.wikipedia.org/wiki/Common_Kestrel
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/FALTIN2.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/tuuletallaja_liisa.ht m
Raamatud:
Couzens, D. Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat
Lundevall, C; Bergström, M. Põhjamaa linnud