Igal liigil on oma arv ja iseloomuliku kujuga kromosoome. Kromosoomide arv ühe organismi kõigis raku tuumades on sama. Erandi moodustavad sugurakud, milledes on võrreldes keharakkudega poole vähem kromosoome (kromosoomid ei moodusta paare vaid on ühe kaupa.) Inimese keharakkudes on 46 kromosoomi, sugurakkudes aga 23 kromosoomi. Kõik antud organismi kromosoomid kokku moodustavad antud organismi kromosoomistiku. Kuna geenid paiknevad kromosoomides, siis on ka geenid keha- ehk somaatilistes rakkudes paari kaupa. Seega võib ühel geenil olla kehas 2 erinevat vormi ehk alleeli. Need on paarilised geenid ehk alleelsed geenid. Üks neist saadakse emalt ja teine isalt. Geenid võivad olla kas avalduvad ehk dominantsed (A) või allasurutud ehk retsessiivsed (a). Kui tunnus esineb puhtal kujul, see tähendab et paarilised geenid on mõlemad kas dominantsed või retsessiivsed, siis on tegemist homosügoodiga. Kui paarilistes
Igal liigil on kindel arv kindla kujuga kromosoome. Kromosoomide arv ühe organismi kõigis raku tuumades on ühesugune. Erandi moodustavad sugurakud, milledes on võrreldes keharakkudega poole vähem kromosoome (kromosoomid ei moodusta paare vaid on ühe kaupa.) Inimese keharakkudes on 46 kromosoomi, sugurakkudes aga 23 kromosoomi. Kõik antud organismi kromosoomid kokku moodustavad antud organismi kromosoomistiku. Kuna geenid paiknevad kromosoomides, siis on ka geenid keha- ehk somaatilistes rakkudes kahe kaupa. Seega võib ühel geenil olla kehas 2 erinevat vormi ehk alleeli. Need on paarilised geenid ehk alleelsed geenid. Üks neist saadakse emalt ja teine isalt. Geenid võivad olla kas avalduvad ehk dominantsed (A) või allasurutud ehk retsessiivsed (a). Kui tunnus esineb puhtal kujul, see tähendab et paarilised geenid on mõlemad kas dominantsed või retsessiivsed, siis on tegemist homosügoodiga. Kui
Nisu, oder, kaer, riis, mais, hirss suviteraviljad. Kasvufaasid: Idanemine (nähtamatu/nähtav) Tärkamine Võrsumine Kõrsumine (toimub taimede kiire pikkusse kasv, vajab niiskust ja toitaineid) Loomine (õisik tungib läbi lehetupe, õisik muutub silmaga nähtavaks (v.a oder-ennem õitseb, siis loob) Õitsemine Valmimine (kolm küpsusjärku: 1)piimküpsus; 2)vahaküpsus; 3)täisküpsus). Nisu Rühmad: I. Diploidne rühm (2n=4) somaatilistes rakkudes on 14 v generatiivrakkudes on 7 kromosoomi. Somaatilised rakud on keharakud kõrs. Generatiivrakud on sugurakud õis. (Triticum monococcom üheteranisu). II. Tetraploidne rühme (2n=28). (Triticum dicoccum-kaheteranisu; triticum persicum- pärsianisu; triticum durum-kõva nisu; triticum turgidum-pundnisu; triticum polonicum- poola nisu). III. Heksaploidne rühm (2n=42)
ehituskividest ehk nukleotiididest. Aastal 1972 sai ta Cornelli Ülikoolis doktorikraadi botaanikas. Seal oli tal juhtiv roll maisi tsütogeneetika uuringutes. See valdkond jäi tema huviorbiiti kogu töökarjääri jooksul. Teda tunti kui oma ala parimat ning teda premeeriti prestiizsete auhindadega ja valiti 1944. aastal Ameerika Teaduste Akadeemia liikmeks. Hiljutised uuringud on näidanud, et täiskasvanud isendi somaatilistes rakkudes ja kõige sagedamini ajurakkudes geenid hüppavad rohkem siis, kui ta kogeb uut ja huvitavat, mille tõttu muutub inimese aju ja selle neuronite võrgustikku. California ülikooli molekulaarbioloog Alysson Muotri ja tema kolleegid on jälginud geenihüpet geenmuundatud hiirtel, kelle rakud hiilgavad roheliselt, kui L1 element raku genoomi ennast sisse seab. Roheliselt hiilgavad vaid idurakud ja mõned ajupiirkonnad, sealhulgas hipokampus, mis on oluline mälu ja tähelepanu jaoks
- XXX naine. Need naised on mehelikud. (47,XXX) - Triploidia kõiki kromosoome on 3. III III iii jne. Hukkuvad juba varases raseduses. +mar marker kromosoom. Võivad tekkida akrotsentriliste lühikestest õlgadest (satelliitidest). Täpike karüotüübil. Barri kehake, X kromosoomi inaktivatsioon kõikide emaste imetajate teine X kromosoom kondenseerub ning seal olevad geenid inaktiveeruvad. X-kromosoomi kondenseerumine toimub praktiliselt kõikides emaslooma somaatilistes rakkudes ning see on nähtav rakutuumas tumeda, tuuma membraani läheduses paikneva struktuurina, mida nim barri kehakeseks. X- inaktivatsioon toimub varajases embrüonaaleas. Kumb X-kromosoom inaktiveerub, kas isalt või emalt pärinev, see toimub juhuslikult. X-inaktivatsioon pole siiski täiesti pöördumatu. Meioosi läbimisel reaktiveeritakse kondenseerunud X-kromosoom ning tekkinud munarakkudes on nii isalt kui emalt päritud X-kromosoom võrdselt aktiivsed. Barri kehake e
uuringutest jäänud seni selgusetuks. Oluline roll skisofreenia levikus on geneetilisel faktoril. Seda on näidatud veenvalt kaksikute uuringutel. Millistes geenides peitub skisofreenne defekt, pole selge. Arvatakse, et tegemist ei ole ühe või mõne skisofreense geeniga, vaid pigem väga paljude geenide koosmõjuga, mille tulemusena avaldub tänapäevaselt peamiselt psüühilise haigusena tuntud patoloogia. Kuid häired ei ole näidatud mitte ainult psüühika poolt, vaid väga paljudes somaatilistes funktsioonides. Tänapäeval on laiemat toetust leidnud järgmised skisofreenia patogeneesi hüpoteesid: Immuunsüsteemi häire hüpotees - selle hüpoteesi järgi organismi kaitserakud ehk immuunrakud on muutunud agressiivseks organismi enda rakkude vastu, mille tagajärjel need rakud hävitatakse. Autoagressioon toimub kas: ajukoe vastu tüümusekoe vastu Dopamiinergilise süsteemi hüperaktiivsuse hüpotees - tõusnud on aktiivsus aju
regioonist teise (umbes 5% inimgenoomist duplikatsioonid). Nii intra-kui ka interkromosomaalsed. ·Sagedased inversioonid, harvemad translokatsioonid, muutuda võib ka tsentromeerida asukoht InimeseY kromosoom- *Paljud X-seoselised geenid omavad inaktiivseid homolooge Y, enamik on deleteerunud täielikult. *Kordusjärjestuste amplifikatsioon ja lisandumine autosoomidest on arvatavasti päästnud inimese Y kromosoomi. *Mõnedel kukkurloomadel on Y kromosoome limineeritud teatavates somaatilistes kudedes. *Molevoles (Ellobius) on kaotanud Y kromosoomi täielikult. *10 mln.aasta pärast on mees kui selline muutunud ajalooks. *Merohaplodiploidne (XX,X0) soode terminatsioon kujutab endast evolutsiooni lõppmängu Mis eristab meid genoomsel tasandil hiirtest? ·Töö hiire genoomiga Mouse Genome Sequencing Consortium (MGSC). Roti genoomiga RGSC ·Genoomide võrdlus üldiselt: Inimese genoom on veidi suurem, vahe korduselementide hulgast
3. Miks on inimese pärilikkuse uurimine raske? 1) Inimene paljuneb aeglaselt 2) Vähe järglaseid 3) Kromosoome palju 4) Katseid ei tohi teha Nimeta kaks meetodit, kuidas saab inimese pärilikkust uurida 1. sugupuude informatsioon 2. geneetiline test (geenidoonorlus) Soo määramine ja suguliiteline pärandumine Millistes rakkudes paiknevad sugukromosoomid, millistes autosoomid? Sugukromosoomid paiknevad nii keha- kui ka sugurakkudes (kõikides rakkudes). Autosoomid paiknevad somaatilistes ehk keharakkude tuumades. Kuidas määratakse viljastumisel inimese sugu? Lapse sugu määrab see, millist sugukromosoomi kandev sperm munarakku viljastas. Miks ei saa pidada X ja Y kromsoome homoloogilisteks? Nad pole oma kujult ja suuruselt sarnased, neis kattub vaid osa geene.
Tsütokineesiks. Interfaasis enamik rakke diferentseerub-kaob jagunemisvõime: nad omandavad vastava koe tüübile iseloomuliku kuju ja talituse. Raku jagunemise viisi, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda nim. Meioosiks. Meioosis kaks korda vähenenud kromosoomistikku nim. Haploidseks. Munaraku viljastumisel ühinevad kahe suguraku kromosoomid ja taastub liigile omane kahekordne ehk diploidne kromosoomistik. Näiteks on inimesel kõigis keharakkudes e. Somaatilistes rakkudes diploidne kromosoomistik 2n=46 ja sugurakkudes e. Gameetides haploidne kromosoomistik n=32. Meioos kaasneb sugurakkude küpsemise ja eoste moodustamisega. Meioosi faasid(4): Profaas I: tuumamembraanid lagundatakse, tuumakesed kaovad, kromosoomid keerduvad kokku, tsentrioolide paarid eralduvad teineteisest ja liiguvad vastassuunas, nende vahele käviniidid, kromosoomide ristsiire- homoloogilised kromosoomid liibuvad paarikaupa ja vahetavad omavahel võrdse pikkusega osi
d) Kromosoomid Ülesanne: pärilikkuse säilitamine ja edasikandmine Koostis: DNA, RNA, valgud Ehitus: koosnevad kahest kromatiidist (koosneb DNA-st ja valkudest, mis kokku moodustavad nukleosoomse fibrilli), kromatiidide otstes on telomeer (DNA ahela piirkond), mis kaitseb kromosoomi otsi kahjustuste eest, kromosoomi kahte kromatiidi hoiab koos tsentromeer Kromosoomistik: 1) Kõik rakus paiknevad kromosoomid moodustavad kromosoomistiku. 2) Keharakkudes (somaatilistes rakkudes) on diploidne kromosoomistik st. kromosoomid paiknevad paarikaupa. Paarilised kromosoomid ühesuguse kuju ja suurusega, sisaldavad samu tunnuseid määravaid geene nimetatakse homoloogilisteks kromosoomideks. 3) Sugurakkudes (gameetides) on haploidne kromosoomistik, st. igast paarist üks kromosoom. 4) Kromosoomide arv ja kuju on liigispetsiifilised. Rakumembraan Ehitus: kahekihiline, koosneb valkudest ja fosfolipiididest (kolesterool ja
ORGANISMIDE PALJUNEMINE JA ARENG Mittesuguline paljunemine - paljunemine eoste või vegetatiivselt ehk keharakkude abil Suguline ehk generatiivne paljunemine - paljunemine sugurakkude abil Rakutsükkel - raku eluring ühe paljunemise lõpust järgmise paljunemise lõpuni Interfaas - kahe paljunemise vahele jääv eluperiood Karüokinees -rakutuuma jagunemine Tsütokinees - tsütoplasma jagunemine Mitoos - keharakkude jagunemisviis, mille tagajärjel tekib kaks diploidset rakku Meioos - sugurakkude jagunemisviis, mille tagajärjel tekivad haploidsed rakud Diploidne kromosoomistik -keharakkude kromosoomistik, kus iga kromosoom on paarina Haploidne kromosoomistik - sugurakkude kromosoomistik, kus iga kromosoom on üksikuna Somaatiline rakk - keharakk Gameet - sugurakk Kromosoomide ristsiire - meioosi I profaasis toimuv protsess, kus paarilised kromosoomid lähenevad üksteisele, ühinevad ja taas lahku minnes võivad vahetada osasid Spermatogenees - seemne...
Meioos · Igale liigile on iseloomulik kindel kromosoomide arv. · Raku jagunemise viisi, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda, nimetatakse meioosiks. · Meioosis kaks korda vähenenud kromosoomistikku nimetatakse haploidseks (n=23). · Munaraku viljastumisel ühinevad kahe suguraku kromosoomid ja taastub liigile omane kahekordne ehk diploidne kromosoomistik (2n=46). · Inimesel on kõigis keharakkudes (somaatilistes rakkudes) diploidne kromosoomistik, sugurakkudes (gameetides) haploidne. · Meioos kaasneb sugurakkude küpsemisega ja eoste moodustumisega. · Meioosi käigus toimub DNA kahekordistumine, suureneb rakuorganellide arv, sünteesitakse makroergilisi ühendeid, tsentrioolid kahestuvad. · Esimese jagunemise profaasis tuumamembraanid lagundatakse ja tuumakesed kaovad. Kromosoomid keerduvad kokku. Samal ajal tsentrioolide paarid eralduvad
võib küünega lõigata lõigata NISU liigid ja nende määramine Nisu perekond on väga mitmekesine ning liigirikas. Liigid on klassifitseeritud rühmadesse ploidsuse alusel. I rühma moodustavad diploidsed nisu liigid. I. Diploidne rühm (2n=14, s.o. somaatilistes rakkudes (keharakkudes) on 14 või generatiivrakkudes (sugurakkudes) 7 kromosoomi) 3. Triticum monococcom L. üheteranisu II. Tetraploidne rühm (2n=28) 8. Triticum dicoccum kaheteranisu 9. Triticum persicum Pärsia nisu 10. Triticum durum kõva nisu 11. Triticum turgidum pundnisu
viljastumisvõimetut polotsüüti . 20. Risoomi, sibula ja mugula abil-paljunemine on katteseemnetaimedele omased vegetatiivsed paljunemise vormid 21. Seemnerakkude arengut nimetatakse spermatogeneesiks ja munaraku arengut ovogeneesiks . 22. Spermatogoonid hakkavad munandites mitoosi teel paljunema ja diferentseeruma alles suguküpsuse saabudes 23. Kromosoomide ristsiire ja sellega kaasnev geenivahetus toimub meioosi esimese jagunemise profaasis . 24. Inimese enamikus somaatilistes rakkudes on 46 kromosoomi Selgitage pikemalt ja tooge näiteid! 25. Missugustes organismides toimuvad mitoos ja meioos? Hulkraksetes organismides (Näiteks: karu, ohakas, inimene) 26. Milles poolest erinevad gameedid eostest? Gameetidel puudub rakukest 27. Kuidas mõjutab kromosoomide ristsiire tunnuste pärandumist vanematelt järglastele? Kromosoomide ristsiirdega vahetuvad geenid, mis avalduvad tunnuste/ haiguste näol järglastele. 28
kaob või on pärsitud. · On põhjustatud translokatsioonist 9-22 7. Onkogeenid kui dominantsed geenid kromosoomides, tekib uus liitgeen bcr-abl, mis · Kahest alleelist ühe muutus on piisav aktiivsuse põhjustab rakkude piiramatut paljunemist. Selle muutmiseks, mutatsioonid tekivad somaatilistes valgule mõjub inhibiitor Gleevec, mis seostub rakkudes, ei pärandu, teatud kudede rakkudel valguga ja blokeerib ära ATPga seostuva koha, on muteerumiseks eelisvõime. ei teki kinaasset aktiivsust. 8. Tuumori supressorgeenid kui retsessiivsed geenid · Aktiivsuse muutumiseks peab mutatsioon toimuma mõlemas alleelis, mutatsioonid tekivad
Interfaas periood kahe pooldumise (mitoosi) vahel. ... Kromatiinaine lahti keerdunud kromosoomid. Karüoplasma raku tuuma poolvedel sisu, mille sees on kromatiinaine ja milles saab eraldada tuumakesi. Tuumake on piirkond tuumas, milles toimub parasjagu dnalt rna tootmine. Interfaasi lõpus toimub kromosoomide kahekordistumine ja kokku pakkimine. Muutuvad valgusmikroskoobis nähtavaks. Igal liigil on kindel arv kromosoome, kuju ja suurus. Inimesel 46 kromosoomi keharakkudes ehk somaatilistes rakkudes. Kromosoomid moodustavad paare. Paari moodustavad homoloogilised kromosoomid, mis sisaldavad samu pärilikke tunnuseid määravaid geene. Sugurakkudes on igast paarist ainuke kromosoom, ehk kokku 23. Geen on kromosoomi lõik, mis määrab ära ühe kindla tunnuse ühe valgu sünteesi. Eukarüootsetes rakkudes on DNA seotud histoonidega (eriliste valkudega). DNA koos histoonidega moodustab nukleosoomse fibrilli = 1 kromosoom. Nukleosoomne fibrill pakib end kokku ja kaob.
Kormosoomid paiknevad rakutuumas ja koosnevad DNAst. DNA on seotud struktuursete valkudega(histoonid) ja regulatoorsete valkudega(transkriptsioonifaktorid, replikatsioonivalgud). Sisaldab 3 funktsionaalset elementi: replikatsiooni origin-punktid, tsentromeer, telomeersed järjestused. Telomeerid- takistavad kromosoomide otste kleepumist, abistavad DNA molekulide otste replikatsioonis, kaitsevad DNA molekulid otsi ensümaatilise lagundamise eest. Somaatilistes rakkudes 500-3000 tandeemset kordust. Sugurakkudes pikendavad telomeraasid telomeere. Lookus- kindlas kohas, kindlas kromosoomis olev konkreetne nukleotiidne järjestus ehk kromosoomi piirkond, kus vaadeldav geen asub Alleel- geenide esinemine teisendite kujul ehk geeni teatud vorm, eri alleelidel on erinev nukleotiidne koostis. Ühe geeni eri alleelide järgi sünteesitud valgud kujundavad ühe tunnuse eri vorme: nt silmavärvuse puhul sinine ja pruun.
Oluline roll skisofreenia levikus on geneetilisel faktoril. Seda on näidatud veenvalt kaksikute uuringutel. Millistes geenides peitub skisofreenne defekt, pole selge. Arvatakse, et tegemist ei ole ühe või mõne skisofreense geeniga, vaid pigem väga paljude geenide koosmõjuga, mille tulemusena avaldub tänapäevaselt peamiselt psüühilise haigusena tuntud patoloogia. Kuid häired ei ole näidatud mitte ainult psüühika poolt, vaid väga paljudes somaatilistes funktsioonides. Tänapäeval on laiemat toetust leidnud järgmised skisofreenia patogeneesi hüpoteesid: 1. Immuunsüsteemi häire hüpotees - selle hüpoteesi järgi organismi kaitserakud ehk immuunrakud on muutunud agressiivseks organismi enda rakkude vastu, mille tagajärjel need rakud hävitatakse. Autoagressioon toimub kas: 1. ajukoe vastu 2. tüümusekoe vastu 2. Dopamiinergilise süsteemi hüperaktiivsuse hüpotees - tõusnud on aktiivsus aju
se sordiaretusel. rakud on diploidsed *meristeempaljundus 2. gametofaas meioosist viljastumiseni rakud on haploidsed Taimedel poolduvad mitootiliselt nii diploidsed kui haploidsed rakud! Gameet e sugurakk Eosed spoorid, mis idanevad mullas. Tolmuterad idanevad teisel taimel. Partenogenees neitsisigimine seeme valmib ilma viljastumata (võilill). Mitoos somaatilistes rakkudes (diploidsed) 4 faasi: pro-, meta-, ana-, telofaas. Meioos sugurakkudes (haploidsus), 2 jagunemist st 4+4 faasi. FOTOSÜNTEES LK 27-31 Fotosüntees on orgaaniliste ainete valmistamine veest ja CO2 -st päikeseenergia abil. Eraldub hapnik O2 ! FS toimub taimelehtede põhikoerakkude kloroplastides. I. FS mitmeastmeline protsess: 1. Valgusenergia neelamine ja selle muundamine keemiliseks energiaks. a)Valgus ergastab klorofülli molekulid.
Vegetatiivse paljunemise viisid: 1) otsepooldumine (nt bakterid) 2) pungumine (nt pärmseened) 3) rakise tükikeste abil (nt samblikud)(nt ribosoomide, mugulate, sibulate, varre- või lehetükikeste abil) Mitoos Päristuumse raku jagunemise viis, millega tagatakse kromosoomide arvu püsivus tütarrakkudes. * tütarrakkudele tagatakse täisarv kromosoome * tagatakse kromosoomide arvu püsivus tütarrakkudes * toimub ainult somaatilistes rakkudes (tavaline keharakk on somaatiline rakk) Mitoosi faasid: 1) profaas kromosoomid keerduvad sedavõrd kokku, et muutuvad mikroskoobis nähtavaks. Rakutuum suureneb ja tuumakesed kaovad. Tsentrioolipaarid liiguvad vastassuunas selle tulemusena rakk polariseerub. Poolustele liikuvate tsentrioolide vahele moodustuvad kääviniidid, mis koosnevad niitjatest valkudest ha osalevad kromosoomide täpses jaotamises moodustuvate tütarrakkude vahel. Profaasi lõpus tuumamembraanid lagunevad
järgmine sugurakkude põlvkond · embrüonaalses eas paljunevad sugurakud gonaadides mitootiliselt, alles teatud arenguetapil sisenevad meioosi · suguliselt paljunevatel organismidel saab elutsüklis eristada 2 faasi: HAPLOIDNE (n) ja DIPLOIDNE (2n) · üleminek haplofaasist diplofaasi toimub VILJASTUMISEL, diplofaasist haplofaasi MEIOOSI teel · sugurakkudes on igast kromosoomist 1 koopia; somaatilistes rakkudes on iga kromosoom esindatud 2 väga lähedase koopiana (1 koopia emalt, teine isalt) 2 jagunemist 1. reduktsioonjagunemine homoloogiliste kromosoomide lahknemine tütarrakkudesse 2. ekvatsioonjagunemine tütarkromatiidid lahknevad 12. Meioosi bioloogiline tähtsus? Seotud sugulise sigimisega 13. Meioosi profaasi etapid? Olulisemad sündmused ja protsessid nendes etappides?
Indutseeritud pluripotentsed tüvirakud on pluripotentsete rakkude tüüp, mis on saadud mitte pluripotentsete rakkude, vaid täiskasvanud somaatiliste (keharakud) rakkude, geenide ja transkriptsioonifaktorite ekspressiooni mõjutades. Mõjutatavad transkriptsioonifaktorid mängivad olulist rolli raku diferentseerituse määramisel. Selline täiskasvanud (somaatilise) raku pluripotentsuse taastamine näitab ka, et täiskasvanud somaatilistes rakkudes on olemas sama geneetiline informatsioon, mis on olemas varajastes embrüonaalsetes rakkudes. Rakkude pluripotentsuse indutseerimiseks kasutati 2006. aastal hiire fibroblaste ja nelja transkriptsioonifaktorit, milleks olid: Oct4, Sox2, Klf4 ja c-Myc Täiskasvanud tüvirakud ehk somaatilised tüvirakud ehk keha tüvirakud on diferentseerumata rakud, Milline on Dolly tähtsus bioloogia ajaloos? 1
keskkonnaga läbi adekvaatsete reageeringute ärritajateöe (stiimulid) · Närvitalitlus on ühtlasi aluseks abstraktsetele informatsioonitöötlusprotsessidele · Närvisüsteemi põhiliseks ülesandeks on välisärrituste vastuvõtt ning reaktsioonide kujundamine, lähtudes eesmärgist tagada kohastumuslik vastus, mis on sotsiaalselt aktsepteeritav Psüühika roll somaatilistes reaktsioonides ja NS aktiveerimisel · Kavatsuste, plaanide aktiveeriv mõju läbi retikulaarformatsiooni tegevuse · Tunnetus, emotsioonid, hüpotalamus, hüpofüüs, endokriinsüsteem, hormoonid (hüpofüsaar-endokriinne süsteem) Tajutud stiimulitega kaasnevad emotsioonid, mille tulemusel tekivad nihked somaatilistes ja vegetatiivsetes funktsioonides (kaob tasakaal)
uuringutest jäänud seni selgusetuks. Oluline roll skisofreenia levikus on geneetilisel faktoril. Seda on näidatud veenvalt kaksikute uuringutel. Millistes geenides peitub skisofreenne defekt, pole selge. Arvatakse, et tegemist ei ole ühe või mõne skisofreense geeniga, vaid pigem väga paljude geenide koosmõjuga, mille tulemusena avaldub tänapäevaselt peamiselt psüühilise haigusena tuntud patoloogia. Kuid häired ei ole näidatud mitte ainult psüühika poolt, vaid väga paljudes somaatilistes funktsioonides. Tänapäeval on laiemat toetust leidnud järgmised skisofreenia patogeneesi hüpoteesid: 1. Immuunsüsteemi häire hüpotees - selle hüpoteesi järgi organismi kaitserakud ehk immuunrakud on muutunud agressiivseks organismi enda rakkude vastu, mille tagajärjel need rakud hävitatakse. Autoagressioon toimub kas: 1. ajukoe vastu 2. tüümusekoe vastu 2. Dopamiinergilise süsteemi hüperaktiivsuse hüpotees - tõusnud on aktiivsus aju
Kõik hulkrakse organismi rakud ei ole jagunemisvõimelised ja rakud ei saa piiramatult jaguneda, sest organismi mõõtmed ei saa piiramatult suureneda. MEIOOS MEIOOS raku jagunemise viis, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda. Kaks korda vähenenud kromosoomistik HAPLOIDSEKS n. Munaraku viljastumisel ühinevad kaks sugurakku ja taastub kahekordne ehk DIPLOIDNE kromosoomistik 2n. Keharakkudes ehk somaatilistes rakkudes diploidne, sugurakkudes ehk gameetides haploidne kromosoomistik. MEIOOS · kaasneb sugurakkude küpsemisega ja eoste moodustumisega · interfaas sarnaneb mitoosi omaga · meioosieelses tsentrosoomis kaks paari tsentrioole I JAGUNEMINE · PROFAAS · tuumamembraanid lagundatakse, tuumakesed kaovad · kromosoomid keerduvad kokku · tsentrioolide paarid eralduvad üksteisest, liiguvad poolustele · moodustuvad kääviniidid
Alloplasmalised liinid 18.Pärilikkuse kromosoomiteooria: 1. Pärilikkuse materiaalsed kandjad paiknevad rakutuumas asuvates kromosoomides. 2. Geenid paiknevad kromosoomides lineaarselt, alleelsed geenid homoloogiliste kromosoomidega identsetes punktides (lookustes). 3. Ühes kromosoomis paiknevad geenid moodustavad liiteliste e.aheldunud geenide grupid aheldusrühmad. 4. Aheldusrühmi on samapalju kui on somaatilistes rakkudes homoloogiliste kromosoomide paare. 5. Liitelisus ei ole absoluutne konjugeerunud homoloogilised kromosoomid vahetavad lõike (crossingover). 6. Crossingover võib olla 1, 2 või enamakordne. 7. Rekombinatsioonide sagedus sõltub geenidevahelistest kaugustest kromosoomis mida kaugemal geenid üksteisest paiknevad, seda suurem on sagedus. 8
Alloplasmalised liinid 18.Pärilikkuse kromosoomiteooria: 1. Pärilikkuse materiaalsed kandjad paiknevad rakutuumas asuvates kromosoomides. 2. Geenid paiknevad kromosoomides lineaarselt, alleelsed geenid homoloogiliste kromosoomidega identsetes punktides (lookustes). 3. Ühes kromosoomis paiknevad geenid moodustavad liiteliste e.aheldunud geenide grupid aheldusrühmad. 4. Aheldusrühmi on samapalju kui on somaatilistes rakkudes homoloogiliste kromosoomide paare. 5. Liitelisus ei ole absoluutne konjugeerunud homoloogilised kromosoomid vahetavad lõike (crossingover). 6. Crossingover võib olla 1, 2 või enamakordne. 7. Rekombinatsioonide sagedus sõltub geenidevahelistest kaugustest kromosoomis mida kaugemal geenid üksteisest paiknevad, seda suurem on sagedus. 8
nimetatakse kromatiiniks. Kromatiini erinevad regioonid värvuvad erinevalt nõrgemini eukromatiin ning tugevamini heterokromatiin, kus DNA kondensatsiooniaste on suurem. Kromosoomide arv Liigisiseselt on kõigil isenditel kromosoome kindel põhiarv n korduses. Tavaliselt on kordsusaste 2. Inimese kromosoomide põhiarv on 23: sugurakkudes on 23 kromosoomi (22 autosoomi + X või Y kromosoom) - haploidse genoom (n) ning somaatilistes rakkudes 46 kromosoomi diploidne genoom (2n). Mõnedes maksarakkudes on kordsusaste 4 sel juhul on tegemist tetraploidse genoomiga (4n) ning sel juhul on rakus 92 kromosoomi. Kromosoomide põhiarv erineb liigiti, kuid ei sõltu organismi keerukusastmest. Näiteks muntjakil (Aasias elutsev hirv) on 3 kromosoomi, aga osadel sõnajalgadel on neid mitusada. Enamikel juhtudel jääb see arv 10 ja 40 vahele. Sugukromosoomid
nimetatakse kromatiiniks. Kromatiini erinevad regioonid värvuvad erinevalt – nõrgemini eukromatiin ning tugevamini heterokromatiin, kus DNA kondensatsiooniaste on suurem. Kromosoomide arv Liigisiseselt on kõigil isenditel kromosoome kindel põhiarv n korduses. Tavaliselt on kordsusaste 2. Inimese kromosoomide põhiarv on 23: sugurakkudes on 23 kromosoomi (22 autosoomi + X või Y kromosoom) - haploidse genoom (n) ning somaatilistes rakkudes 46 kromosoomi – diploidne genoom (2n). Mõnedes maksarakkudes on kordsusaste 4 – sel juhul on tegemist tetraploidse genoomiga (4n) ning sel juhul on rakus 92 kromosoomi. Kromosoomide põhiarv erineb liigiti, kuid ei sõltu organismi keerukusastmest. Näiteks muntjakil (Aasias elutsev hirv) on 3 kromosoomi, aga osadel sõnajalgadel on neid mitusada. Enamikel juhtudel jääb see arv 10 ja 40 vahele. Sugukromosoomid
· Isostaatilised järvedeks võivad saada endised merelahed, mis maakoore isostaatiliste liikumiste tõttu on merest ära lõigatud. · Meteoriitsed järved võivad tekkida meteoriidikraatritesse. Näiteks Kaali järv Saaremaal. Taimed: Pilliroog: Pilliroog on Eesti suurim kõrreline. Ta paljuneb siin peamiselt vegetatiivselt, moodustades suuri kloone. Pilliroo seemned valmivad Eestis harva. Valge vesiroos ja väike vesiroos: Kromosoomide arv somaatilistes rakkudes on valgel vesiroosil 2n = 84, väiksel vesiroosil 2n = 160). Valge vesiroos erineb väikesest vesiroosist suurema õie poolest, samuti selle poolest, et valgel vesiroosil on leheroots kinnituskohal lehelabale laienenud. Erinevalt väikesest vesiroosist on valgel vesiroosil emakasuue sigimiku laiune ning peaaegu lame (väikesel vesiroosil selgelt nõgus), emakasuudmed kollased (väikesel vesiroosil punased) ning sisemiste tolmukate niidid ei ole tolmukapeast laiemad
samu geneetilisi lookusi samas järjestuses Kromatiid- üks kahest identsest kromosoomi osast, koosneb ühest DNA ahelast Sugukromosoomid- kromosoomid, milles asuvad organismi INIMESE sugu määravad geenid; naiste sugukromosoomid tähistatakse XX, meestel XY; vaid üksainus geen inimese Y-kromosoomis VILJASTUMINE käivitab 6-7 nädalases embrüos meheks arenemise. Barri kehake- Sugukromatiinkehakesed kujutavad endast kondenseerunud (inaktiveeritud) X-kromosoome – imetajate somaatilistes rakkudes on aktiivseisundis ainult üks X-kromosoom. Eukromatiin – mõiste, mis seostub aktiivsete DNA aladega Heterokromatiin – mõiste, mis seostub inaktiivse DNAga 22. Raku elutsükli osad, neis toimuvad protsessid, raku talitlus elutsükli jooksul, kontrollpunktid. Rakkude diferentseerumine ja spetsialiseerumine, näiteid. Diferentseerumine- (ka eristumine, rakuline diferentseerumine, asümmeetriline jagunemine;
Polüteenkromosoomid polüploidiseerumine viisil, kus DNA replikatsioonil tekkinud tütarkromatiidid ei eraldu. Võivad koosneda paljudest paralleelselt kulgevatest kromosoomi replikatsiooniproduktidest. Omadused: · Kromatiini kondenseerumisaste on polüteenkromosoomide erinevates piirkondades erinev võimalus analüüsida kromosoomi struktuuri. · Homoloogilised polüteenkromosoomid paarduvad ka somaatilistes rakkudes paardumine on täpne kromosoomile iseloomulikud vöödid on paremini jälgitavad, ka interfaasi rakkudes, sest nad paarduvad. 26. Aneuploidsus ja selle fenotüübilised efektid. Tooge näide. Aneuploidsus üksik kromosoom on võrreldes ülejäänutega erineva kordsusega. Lisakromosoom hüperploid, teatav kromosoom puudub hüpoploid. Teatava kromosoomi kolmekordistumine trisoomia.
rakud suuremad organismi suurem kasv. Sellised taimed produtseerivad suuremaid seemneid, vilju & on suuremate õitega, mis soodne toiduks kasutatavate taimede & ilutaimede puhul. 24. Viljakate polüploidide saamine. Tooge näide. Meioosis paardusid ühelt eellaselt pärinevad homoloogilised kromosoomid omavahel & teiselt eellaselt pärinevad jällegi omavahel & jaotusid seejärel regulaarselt kõigisse sugurakkudesse võrdne arv kromosoome. N: teravili nisu, mis on heksaploidne (somaatilistes rakkudes 42, sugurakkudes 21 kromo.). 25. Polüteenkromosoomide moodustumine ja omadused. Polüploidiseerumine nii, et tütarkromatiidid ei eraldu polüteenkromosoomid. N: Drosophila vastsete süljenäärmetes. Iga kromosoom replitseerub 9 tsüklit tekib 500 koopiat. Koopiad paarduvad omavahel & on jälgitavad jämedate kimpudena. Värvimisel nähtavale heledad & tumedad vöödid. Kaks iseloomu omadust: a)Homoloogilised polüteenkromosoomid paarduvad ka somaatilistes rakkudes
2) Takistavad erinevate DNA molekulide otste kleepumist. 3) Võimaldavad lineaarsete DNA molekulide otste replitseerumist, ilma et DNA molekulid kaotaksid replikatsiooni käigus otstest geneetilist materjali. Telomeeridel on unikaalne struktuur, mis sisaldab tandeemsetes kordustes lühikesi nukleotiidseid järjestusi. Selgroogsetel on selleks järjestuseks TTAGGG, mille koopiaarv varieerub nii liigiti kui ka liigisiselt sõltuvalt kromosoomist ja ka rakutüübist. Inimese somaatilistes rakkudes sisaldavad telomeerid 500-3000 TTAGGG kordust. Organismi vananedes telomeerid lühenevad. Samal ajal ei toimu telomeeride lühenemist tüvirakkudes ega vähirakkudes. DNA kordusjärjestused. Eukarüootne DNA jaotatakse vastavalt korduste olemasolule 3 klassi: 1. Unikaalsed või ühe koopiana esinevad DNA järjestused - 1 kuni 10 koopiat genoomi kohta. 2. Mõõdukalt korduvad DNA järjestused - 10 kuni 105 koopiat genoomi kohta. 3
24. Viljakate polüploidide saamine. Tooge näide. Meioosis paardusid ühelt eellaselt pärinevad homoloogilised kromosoomid omavahel ning teiselt eellaselt pärinevad jällegi omavahel ning jaotusid seejärel regulaarselt. Nii sattus kõigisse sugurakkudesse võrdne arv kromosoome. Sel viisil paljuneb näiteks ka laialdaselt kasutusel olev teravili nisu, mis on heksaploidne (sisaldab kolme erinevat kromosoomikomplekti 7-st kromosoomist, mis duplitseerusid nii, et somaatilistes rakkudes on 42 ja sugurakkudes 21 kromosoomi). 25. Polüteenkromosoomide moodustumine ja omadused. Polüteenkromosoomid – polüploidiseerumine viisil, kus DNA replikatsioonil tekkinud tütarkromatiidid ei eraldu. Nt äädikakärbsel replitseerub iga kromosoom 9 tsüklit, mille tagajärjel tekib 500 koopiat. Kõik koopiad paarduvad omavahel ning mikroskoopiliselt on polüteenkromosoomid jälgitavad jämedate kimpudena juba väikse suurendusega. 2
Meioosi puhul võib aga juba ainult esimene profaas osadel loomadel kesta aastaid. 4. RAKUJAGUNEMISTE ARV. Meioosis toimub rakujagunemine 1 kord, kus tekib 2 diploidset rakku. Meioosis toimub kaks rakujagunemist: 1) redutseeriv jagunemine: Homoloogilised kromosoomid paarduvad omavahel ja lahknevad seejärel juhuslikkuse alusel tütarrakkudesse. 4 2) võrdväärne jagunemine - Tütarkromatiidid jaotuvad tütarrakkudesse nii nagu mitoosis 5. TOIMUMISKOHT. Mitoos toimub somaatilistes rakkudes, meioos aga idutee rakkudes. 6. DNA REPLIKATSIOON. Kuigi meioosis toimub rakujagunemine 2 korda, on nii meioosis kui mitosis 1 S-faas. 6. Meioos geneetilise muutlikkuse suurendajana. Meioosi häiretest tulenevad defektid. Mida vanemad eas naine lapse sünnitab, seda suurem tõenäosus on saada defektne laps. Downi sündroom on levinud. Ka teiste kromosoomide lisakoopiaid esineb, kuid need arenguhäired on veelgi suuremad ja üldiselt rasedus katkeb ise.
alati enne põhiosa, ka hiljem puhkevad alati samad puud. Kõigil vaatlusaastatel lehtis enamik (74%) puudest kolme-nelja päeva jooksul. Siiski pole eri puhkemisajaga haabade vahel selget piiri, seetõttu ei saa lehtimise aega käsitleda olulise taksonoomilise tunnusena. Hiidhaab. Omaette suursündmus oli 1935. aastal, kui Helge Nilsson-Ehle avastas Rootsis triploidse haava [7]. Peale kiirema kasvu osutus triploidne haab (kromosoomide arv somaatilistes rakkudes 3n=57) tavalise diploidsega (kromosoomide arv 2n=38) võrreldes ka vastupidavamaks südamemädanikule. Triploidsele haavale on omane organite hiidsus: ta pungad, lehed, ja õhulõhede sulgrakud on suuremad kui diploidsel haaval. Sellest tuleneb ka tema nimetus – hiidhaab (P. tremula f. gigas). Ent haava ploidsuse üle saab siiski otsustada kromosoomide arvu järgi, sest kõik suurte lehtedega haavad ei ole osutunud triploidideks.
Enamik letaalmutatsioone ja parilikke vaararendeid pohjustavaid mutatsioone on geenmutatsioonid, mida iseloomustab lihtne mendeleerumine. Defektgeeni toime mingi koe voi organi arengule voib olla otsene voi kaudne. Otsene -ebanormaalne rakkude diferentseerumine Kaudne -blokeeritakse mone ensuumi suntees. Mutatsioonide kromosomaalse lokalisatsiooni jargi jaotatakse nad autosoomseteks ja gonosoomseteks (suguliitelisteks). Kui mutatsioon on tekkinud ontogeneesi kaigus somaatilistes rakkudes, on tegemist somaatilise mutatsiooniga. Sellisel isendil on seega normaalse genotuubiga rakkude korval ka mutantsed rakud. Sellist isendit nimetatakse mosaiikseks. Funktsionaalselt eristatakse jargmisi geenmutatsioone: amorfsed (inaktiivsed alleelid)-tingivad tunnuse kadumise hupomorfsed (alatoimelised alleelid)-tingivad tunnuse norgenemise hupermorfsed (uletoimelised alleelid)-tingivad tunnuse tugevnemise
Kokkuvõte: transposoonide aktiivsus peab olema kindlalt kontrollitud, et vältida laialdast mutatsioonide levikut. Epigeneetilised kontroll-protsessid on DNA metüleerimine, histoonide modifitseerimine ja si RNA tootmine. (loeng nr 5 epigeneetika) Telomeerid - Lühikesed, kordusterohked DNA järjestused (100- 1000 nt) kromosoomi lõpus · Vastutavad, et geneetilist materjali kromosoomide otstest kaotsi ei läheks. · Rakkude vananedes telomeerid lühenevad (Kuna somaatilistes rakkudes telomeraas ei avaldu). · Rakud, kus telomeerid on pikemad, jagunevad rohkem arv kordi kui need, kus telomeerid on lühemad. 4 Progeeria - Haigus, kus indiviidid vananevad enneaegselt vananemise sümptomid (kortsude teke, kiilaspealisus) ilmnevad juba sünnijärgselt; sellised lapsed surevad teismeliselt. · Progeeriat põdevatel haigetel on telomeerid lühemad kui normaalsetel indiviididel. (loeng 4 transkripts.)
Klassikaline materjal selleks on kahetiivaliste vastsete süljenäärmete polüteensed kromosoomid. Interfaasi kromosoomid on reeglina dekondenseerunud, pikemad kui metafaasi kromosoomid ja sassis. Seetõttu ei saa neid tavaliste meetoditega uurida. Antud kromosoome on võimalik uurida, kombineerides uusi tehnoloogiaid ja FISH-tehnoloogiat. In vivo jagunevad rakud. Tavaliselt analüüsitakse kromosoome mitoosi metafaasi staadium. Kuid seda uuringut saab teostada somaatilistes kudedes, kus on jagunevaid rakke, meioosi kromosoome aga generatiivses koes. Inimese kromosoome saab kultiveerimata uurida luuüdi rakkudest, koorioni hatulisest trofoblastist, kasvajakoest, testikulaarsest ning ovariaalsest koest. In vitro jagunevad rakud. Mitmete kromosoomianalüüsiks sobivate kudede rakud on lõpuni diferentseerunud ja jagunemise lõpetanud. Sel juhul viiakse kromosoomianalüüs läbi in vitro kultiveeritud ja jagunema stimuleeritud rakkudes
anomaaliate sagedaseks põhjuseks. Lisaks on ka mõnedel vähirakkudel ebanormaalne arv kromosoome. Aneuploidsus tekib kui rakujagunemise käigus ei jagune kromosoomid kahe raku vahel õigesti. Aneuploidsus on kõrvalekalle üksikute kromosoomide kordsuses e. nende kadumine (nt 2n-1 monosoomia, 2n-2 nullsoomia) või lisandumine (nt 2n+1 trisoomia, 2n+2 tetrasoomia). Haploidsus kõiki kromosoomivariante on üks (gameetides). Diploidsus kõiki on kaks (somaatilistes rakkudes). Polüploidsus kromosoomistikke on hapkiudses faasis rohkem kui üks ja diploidses rohkem kui kaks. Tetra/pentasoomia nelja ja viie kromosoomide koopiade esinemine genoomis. 42. Düsmorfism. Düsmorfismi puhul esinevad tavapärasest erinevad näojooned, esineb ka genitaalidel, distaalsetel jäsemeosadel. Viitab antenataalse (s.o. sünnieelse) arengu probleemidele ja võimalikule arengudefektile
(inaktivatsioonitsentrisse), takistades kromosoomi inaktiveerumast.. Teine X-kromosoom hakkab inaktiveeruma XIC piirkonnast, kuhu repressorid ei seondunud. 41. Mis on testikulaarne fermentatsioon, barri kehakesed ja frimartism? Testikulaarne feminisatsioon - ilmub mutantne tfm geen isastel. Puudub testosteroni retseptor e. naissootunnused isassootunnuste asemel. Barry kehakesed - X-kromosoomi kondenseerumine toimub praktiliselt kõikides emaslooma somaatilistes rakkudes ning see on nähtav rakutuumas tumeda, tuuma membraani läheduses paikneva struktuurina, mida nim. Barr'i kehakeseks; moodustuvad inaktiivsest X kromosoomist. Frimartism - testikulaarne feminisatsioon loomadel. 42. Mis on karüotüüp ja karüogramm ning C-, R- ja G- bändid. Karüotüüp - indiviidi kromosoomistiku tunnuste kogum, mida iseloomustab kromosoomide arv, suurus, kuju ja värvumismuster. Iseloomustatakse tavaliselt mitoosi metafaasi kromosoomistikul
kordustele mis on tsentromeeride ümbruses ning on vajalikud õigeks tütarkromatiidide seondumiseks ja kromosoomi segregatsioonis. stabiliseerib korduvaid DNA järjestusi tsentromeerides ja mujal genoomis inhibeerides rekombinatsiooni homoloogsete korduste vahel. heterokromatiin reguleerib geeniekspressiooni arengu ja rakkude diferentseerumise ajal. X-kromosoomi inaktivatsioon emaste imetajate somaatilistes rakkudes. Heterokromatiini olek päritakse epigeneetiliselt rakkude jagunemise käigus Heterokromatiin jaguneb omakorda konstitutiivseks ja fakultatiivseks heterokromatiiniks. Konstitutiivse heterokromatiini puhul pole teada transkriptsioonilist funktsiooni. On tavaline DNA, ei esine Mendeliaalseid geene, lokaliseeruvad C-vöötides, strukturaalselt polümorfsed kromosoomide 1, 9, 16,Y tsentromeerides, ei toimu ristsiiret meioosis. Fakultatiivne heterokromatiini
Kuigi inimene elab loomadega võrreldes väga vanaks, toimuvad ka inimeses olulised muutused: 1. elundkondade töö muutub vähemefektiivseks 2. termoregulatsioon häirub 3. lihasjõud väheneb 4. kopsu ja südame mahud vähenevad 5. luud hõrenevad Arvatakse, et vananemine on määratud telomeeride poolt. Telomeerid on kromosoomide otstes olevad DNA lõigud, DNA nukleotiitne järjestus TTAGGG. Seda on inimese somaatilistes rakkudes 5003000 kordust. Iga raku jagunemise korral need lõigud lühenevad. Kui lühenemine on jõudnud kriitilise piirini, siis rakkude pooldumisvõime kaob. Järelikult uusi rakke ei tule ja organism hakkab kuluma. Vananemist mõjutavad veel oluliselt: 1. keskonnategurid otsene päikesekiirgus 2. organismi sisekeskonna toimest rakkude ainevahetuses tekivad vabad radikaalid ja need reageerivad aktiivselt kõigega, mis on nende ümber
Raku jagunemise viisi, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda, nimetatakse meioosiks. Meioosis kaks korda vähenenud kromosoomistikku nimetatakse haploidseks. Seega on organismide sugurakkudes enamasti haploidna kromosoomistik (tähistus n). Munaraku viljastumisel ühinevad kahe suguraku kromosoomid ja taastub liigile omane kahekordne ehk diploidne kromosoomistik (tähistus 2n). Näiteks on inimesel kõigis keharakkudes ehk somaatilistes rakkudes diploidne kromosoomistik 2n=46 ja sugurakkudes ehk gameetides haploidne kromosoomistik n=23. Meioos kaasneb sugurakkude küpsemisega ning eoste moodustumisega. Protsess koosneb kahest järjestikulisest jagunemisest, mille tulemusena tekib neli tütarrakku. Sarnaselt mitoosiga eristatakse meioosi mõlemas jagunemises nelja faasi. Meioosile eelnev interfaas sarnaneb mitoosi omaga: toimub DNA kahekordistumine, suureneb rakuorganieelide arv ja sünteesitakse makroergilisi ühendeid
Nt nisu sordid. Saab ka meristeemrakkudega, kui meristeemrakk jaguneb mitoosis ebavõrdselt ja ühte rakku jääb neljakordne kromosoomistik. Kui sellest rakust taim kasvama läheb, siis saadaksegi tetraploid. 25. Polüteenkromosoomide moodustumine ja omadused. Polüteenkromosoomid tekivad, kui rakus tütarkromatiidid ei eraldu, jäävad omavahel kokku. Omadused: homoloogilised polüteenkromosoomid paarduvad ka somaatilistes rakkudes. Polüteenkromosoomide tsentromeerid moodustavad hästi värvuva kromotsentriku. 26. Aneuploidsus ja selle fenotüübilised efektid. Tooge näide. Aneuploidsus tähendab seda, et kromosoomistikus on kromosoome, mis on üle või puudu ehk vale arv kromosoome. Iseloomulik on tugev fenotüübiline efekt. Paljudel juhtudel toimub loote iseeneslik abort. Nt: Downisündroom, kui 21. Kromosoomi on üks rohkem ehk kokku 3.
Suured regioonid homoloogsed, algselt homomorfsed. Võimelised paarduma tänu pseudoautosomaalsetele regioonidele (inimesel PAR1 ja PAR2). Y kromosoomid liigiti väga erinevad. Paljud X-seoselised geenid omavad inaktiivseid homolooge Y-s, enamik on deleteerunud täielikult, Kordusjärjestuste amplifikatsioon ja lisandumine autosoomidest on arvatavasti päästnud inimese Y kromosoomi, Mõnedel kukkurloomadel on Y kromosoom elimineeritud teatavates somaatilistes kudedes, Mole voles (Ellobius) on kaotanud Y kromosoomi täielikult, 10 mln. aasta pärast on mees kui selline muutunud ajalooks, Merohaplodiploidne (XX, X0) soo determinatsioon kujutab endast evolutsiooni lõppmängu. 28. Võrdlev genoomika. Molekulaarne fülogeneetika kasutab nukleiinhapete ja valkude järjestusi leidmaks evolutsioonilisi sidemeid organismirühmade või populatsioonide vahel täiendades klassikalisi fülogeneetilisi lähenemisi
Kromatiini erinevad regioonid värvuvad erinevalt nõrgemini eukromatiin ning tugevamini heterokromatiin, kus DNA kondensatsiooniaste on suurem. Kromosoomide arv Liigisiseselt on kõigil isenditel kromosoome kindel põhiarv n korduses. Tavaliselt on kordsusaste 2. Inimese kromosoomide põhiarv on 23: sugurakkudes on 23 kromosoomi (22 autosoomi + X või Y kromosoom) - haploidse genoom (n) ning somaatilistes rakkudes 46 kromosoomi diploidne genoom (2n). Mõnedes maksarakkudes on kordsusaste 4 sel juhul on tegemist tetraploidse genoomiga (4n) ning sel juhul on rakus 92 kromosoomi. Kromosoomide põhiarv erineb liigiti, kuid ei sõltu organismi keerukusastmest. Näiteks muntjakil (Aasias elutsev hirv) on 3 kromosoomi, aga osadel sõnajalgadel on neid mitusada. Enamikel juhtudel jääb see arv 10 ja 40 vahele. Sugukromosoomid Sugukromosoomide arv võib liigiti varieeruda
Kromatiini erinevad regioonid värvuvad erinevalt nõrgemini eukromatiin ning tugevamini heterokromatiin, kus DNA kondensatsiooniaste on suurem. Kromosoomide arv Liigisiseselt on kõigil isenditel kromosoome kindel põhiarv n korduses. Tavaliselt on kordsusaste 2. Inimese kromosoomide põhiarv on 23: sugurakkudes on 23 kromosoomi (22 autosoomi + X või Y kromosoom) - haploidse genoom (n) ning somaatilistes rakkudes 46 kromosoomi diploidne genoom (2n). Mõnedes maksarakkudes on kordsusaste 4 sel juhul on tegemist tetraploidse genoomiga (4n) ning sel juhul on rakus 92 kromosoomi. Kromosoomide põhiarv erineb liigiti, kuid ei sõltu organismi keerukusastmest. Näiteks muntjakil (Aasias elutsev hirv) on 3 kromosoomi, aga osadel sõnajalgadel on neid mitusada. Enamikel juhtudel jääb see arv 10 ja 40 vahele. Sugukromosoomid Sugukromosoomide arv võib liigiti varieeruda
102. Mis on indutseeritud pluripotentsed (iPS) tüvirakud? Indutseeritud pluripotentsed tüvirakud (sageli lühendatud iPSC ingliskeelsest induced pluripotent stem cells) on saadud mitte pluripotentsete rakkude, vaid täiskasvanud somaatiliste rakkude, geenide ja transkriptsioonifaktorite ekspressiooni mõjutades. Raku diferentseerituse määramisel mängivad olulist rolli mõjutatavad transkriptsioonifaktorid. Selline täiskasvanud raku pluripotentsuse taastamine näitab ka, et täiskasvanud somaatilistes rakkudes on olemas sama geneetiline informatsioon, mis on olemas varajastes embrüonaalsetes rakkudes – ja et kogu organismi üles ehitamiseks vajalik informatsioon on olemas tuumas 103. Nimeta ja kirjelda lühidalt kolme põhilist iPS saamise metoodikat. YAMANKA Teine variant on, et munarakust eemaldatakse tuum ja pannakse asemele somaatilise raku tuum, kolmas on see, kui nt viirusvektoritega viiakse sisse pluripotentsuse faktorid sox klf nanog oct ja seeläbi saadakse somaatilisest
annaabi.ee 
