Barbara McClintock (0)

Barbara McClintock
Barbara McClintock sündis 16. juuni  1902  ja suri  2. september 1992. Ta oli oli ameerika teadlane , üks tunnustatumaid tsütogeneetikuid maailmas.
1920ndate lõpus uuris McClintock kromosoome ning kuidas nad käituvad maisi paljunemisel. McClintock lõi esimese maisi geneetilise kaardi, ühendades kromosoomiregioonid füüsiliste tunnustega, ning ta näitas telomeeride ja tsentromeeride rolli – kromosoomi piirkonnad, mis on tähtsad geneetilise informatsiooni säilitamiseks.
1940.aastatel leidis USA bioloog Barbara McClintock, et maisitaime geneetilises materjalis liiguvad ühest paigast teise „kontrollivad elemendid” ja avastas, et stressitingimustes migreeruvad genoomi teatud piirkonnad ja lülitavad uues asukohas geene sisse ja välja. Tol ajal ei olnud James Watson ja Francis Crick veel avastanud DNA kaksikheeliksstruktuuri ning inimesed alguses ei uskunud, läks neli aastakümmet, kuni 1983 aastal sai ta alles Nobeli preemia füsioloogia- või meditsiiniauhinna transponeeruvate elementide avastamise eest. Hiljem nähti, et geneetiline mosaiiksus esineb mitte ainult taimedel vaid ka taimedel ja inimestel.
McClintock avastas transposoonide nime kandvad mobiilsed elemendid, mis kasutavad lõika-ja- kleebi -mehhanismi, et liigutada DNA tükikest mööda raku genoomi. Ajus on mobiilseteks elementideks nõndanimetatud retrotransposoonid, mis suudavad ennast kopeerida ja koopia uutesse genoomi piirkondadesse kleepida. Nad ei hüppa ümbritsevast DNA-st välja, vaid oskavad teha endast koopia, mis võtab uues paigas oma koha sisse.
Neid mobiilseid elemente on geenidest võrratult rohkem – kui inimese umbes 25 000 geeni võtavad enda alla vähem kui kaks protsenti DNA-st, siis retrotransposoonid moodustavad poole DNA ehituskividest ehk nukleotiididest.
Aastal 1972 sai ta Cornelli Ülikoolis  doktorikraadi  botaanikas. Seal oli tal juhtiv roll maisi tsütogeneetika uuringutes. See valdkond jäi tema huviorbiiti kogu töökarjääri jooksul. 
Teda tunti kui oma ala parimat ning teda premeeriti prestiižsete auhindadega ja valiti 1944. aastal Ameerika Teaduste Akadeemia liikmeks.
Hiljutised uuringud on näidanud, et täiskasvanud isendi somaatilistes rakkudes ja kõige sagedamini ajurakkudes geenid hüppavad rohkem siis, kui ta kogeb uut ja huvitavat, mille tõttu muutub inimese aju ja selle neuronite võrgustikku. California ülikooli molekulaarbioloog Alysson Muotri ja tema kolleegid on jälginud geenihüpet geenmuundatud hiirtel, kelle rakud hiilgavad roheliselt, kui L1 element raku genoomi ennast sisse seab. Roheliselt hiilgavad vaid idurakud ja mõned ajupiirkonnad, sealhulgas hipokampus , mis on oluline mälu ja tähelepanu jaoks. Inimese igasse neuronisse seab end elu jooksul L1 rakk sisse keskeltläbi 80 korda. See protsess kiireneb füüsilise aktiivsuse ajal – kui hiir jooksis rattas, suurenes roheliselt helenduvate hipokampuse rakkude hulk, mis annab meile märku geenide hüppamisest.
Kasutatud kirjandus:
http://en.wikipedia.org/wiki/Barbara_McClintock
http://www.epl.ee/news/melu/huppavad-geenid-voivad-muuta-meie-motlemist.d?id=64207357
http://www.ebc.ee/loengud/maia_gen/geneetika3.ht m
http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1983/mcclintock-lecture.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Barbara_McClintock
Helena Tull 10.b