hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast) Keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine. 3. Dramaatika zanre(tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dioloog Kannab konflikt - sisemine ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine "Meie" kooselu ja probleemid SARNASUSED Ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil inimese siseilma,
enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine b. Eepika zanrid (eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt, laast) i. keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele ii. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine c. Dramaatika zanre (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) i. Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog ii. Dramaatikat kannab konflikt - sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine iii. "Meie" kooselu ja probleemid d. Sarnasused i. ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil
Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst teos) Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest. Mis on kirjandusteadus? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history) Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus
Need linnad võimaldasid tal viibida kultuurikeskkonnas, tutvuda väärtkirjanduse ning hea teatriga. · Kirjandusliku tegevuse varasemal perioodil viljeles ajalooainelist proosat ja külajutte; vanemas eas pühendus draamaloomingule. · Lapse- ja noorpõlves oli tema kasvataja ja vaimne suunaja vanem vend Jaan, kelle juures Niitsaadu vallakoolis sai Kitzberg koolihariduse. · 1879. aasta suvel abiellus mõisarentniku tütre Sophie Petersoniga. · Kitzbergi kirjanduslik tegevus algas 1870-ndatel aastatel vähenõudliku tõlketööga. Intensiivsemat loomingulist tegevust alustas 1880-ndate aastate teisest poolest. Valmisid romantiline ajalooline jutustus "Maimu", rida külajutte ja näidendeid. Nendes ilmnes autori võime tõepäraselt kujutada Mulgimaa külaelust nähtud inimtüüpe ja olusuhteid, samuti tema tähelepanu varandusliku ebavõrdsuse probleemile. Realistina näitas Kitzberg suurtalunike ülbust ja kehvade inimeste
Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on "Vanem Edda". DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss jant; Teater (estraad, muusikal jne) Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue. Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812.st, kuna kardeti väljaastumisi.
kui inimese loodud ( kunsti ) loomingut. Tegemist on sellise ,,kunstivormiga", mille väljundiks ei ole kaunid maalid, muusika ega arhitektuur, vaid just informatsioon. Seda võib nimetada ka kui ,,informatsioonikunstiks" ehk lühidalt ,,infokunstiks". Rangemalt väljendudes on Maailmataju mingisuguste erinevate teaduslike uurimustööde ühtne ( terviklik ) kogum. Kõik inimeste tegevusalad ( informatsiooni vormid ) kogu maailmas koonduvad ainult neile kolmele vormile teadus, religioon ja kunst: Joonis 1 Kogu inimtegevus jaotub kolme suurde valdkonda: teadus, religioon ja kunst. Maailmataju aga koosneb paljudest erinevatest osadest ( teaduslikest uurimustöödest ), kuid kõik need osad moodustavad kokku ühe terviku. Tegemist on tegelikult ainult üheainsa tervikteosega. Maailmataju koostisosad on aga järgnevalt välja toodud. Maailmataju esmasteks koostisosadeks on nö. kolm ,,Suurt Jagu": 3
Lüürika: luule, zanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks zanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli `minavorm' Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika zanrid: nt. tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Vana-Kreeka t. > dialoog ja koor Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu ajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog Nn. tüüpstruktuur > ekspositsioon > konflikti areng (komplikatsioon)> kulminatsioon >
Selle toob maailma G. Petrarca 14-15. sajandil. Shakespeare'i sonett: kolm katrääni ja üks tertsett. 6) ballaad (it.k ballare – tantsima) – algselt tantsulaul, hiljem jutustava sisuga luuletus. Aluseks mõni ajalooline, rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm. DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks: - tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus”, „Hamlet”, „Othello”, „Macbeth”, „Faust”, „Libahunt”, „Juudit”); - komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („Kirsiaed”, „Suveöö unenägu”, „Kajakas”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”);
tavadele traagilise lahenduseni: kiiva kasuõe poolt libahundiks kuulutatuna lahkub Tiina inimeste hulgast ja hukkub, millega aga ühtlasi on loodud mõra vaimupimeduse ja orjameelsuse müüri. "Libahunti" läbiv pingestatus tugineb oma põhiolemuselt romantilisele konfliktile ja sellele vastavalepeategelasele, kusjuures teos nii oma kujudesüsteemi kui ka kompositsiooni poolest kunstiliselt tihe ja terviklik. Draama külgetõmbejõud kätkebki eelkõige Tiina karakteris. Tiina mõjul lööb tammarulaste tões kõhklema ka Margus, suutmata ometi mõista seda uut, mida Tiina endas ja endaga kannab. Ta püüab sisekõhklusi võita, kuid kodust ja vanematelt piiritud elutunne osutus tugevamaks . Tiina hukkub uhkena ja alistumatuna orjuse ja vaimupimeduse ohvrina, kuid tema lühike traagiline elu, tema mõtted ja unistused inimväärikusest ja vabadusest kõlavad üle aegade
teenivad lojaalselt õukonda ja kuningat, kuid kelle vaated on vastuolus õukonna moraaliga. Kolm musketäri ja d'Artagnan tegutsevad romaanis ja sooritavad oma kangelastegusid ammendamatu optimismi õhkkonnas, on alati koos ning jagavad üksteisega nii rõõmu kui muret. Üheskoos tormavad nad heitlustesse ja võtavad ette hulljulgeid üritusi, üheskoos jagavad nad saadud raha. 3. Kirjanduslikud rühmitused (4) "Noor-Eesti" Gustav Suitsu (18831956) algatusel loodud kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 19051915. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Ridala, Johannes Aavik, August Kitzberg ja Bernhard Linde. Nooreestlaste juhtlauseks oli "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Püüdes välja murda kultuuri silmapiiri ahtusest, pöörasid nooreestlased pilgu Põhja- ja Lääne-Euroopasse (Skandinaaviasse, Prantsusmaale). Nad eirasid realismi sissetallatud radu ning tõid
arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süzeeks. 3. Kirjanduslikud rühmitused "Noor-Eesti" - Gustav Suitsu (1883-1956) algatusel loodud kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1905-1915. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Ridala, Johannes Aavik, August Kitzberg ja Bernhard Linde. Nooreestlaste juhtlauseks oli "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Püüdes välja murda kultuuri silmapiiri ahtusest, pöörasid nooreestlased pilgu Põhja- ja Lääne-Euroopasse (Skandinaaviasse, Prantsusmaale). Nad eirasid realismi sissetallatud radu ning tõid kirjandusse uued voolud, mida on tähistatud
Sch on Kanti traditsiooni jätkaja. Kant oli samuti, nagu T-gi, agnostik, kes eitas teispoolsuse tunnetamise võimalust. Sch on pigem subjektiivne idealist. Maailma olemus on selline, nagu ta meile tundub. Tema kõige tuntum teos on ,,Maailm kui tahe ja kujutlus". Wille tahe, jõud, mis on kõigi protsesside aluseks. Inimese tungid on tunnetamatu tahte avaldused. Inimene soovides pidevalt kannatab. Kunstis objektiveeruvad puhtad ideed. Kunstis ühineb subjekt objektiga. Kunst on elu kõige kõrgem väärtus (Turgenevi arvates). Kunsti luues või seda nautides saab inimene lahti oma kannatustest. Jutustus ,,Faust" on huvitav tekst, mis on seotud nende mõtetega. See on kirjutataud kirjavahetuse vormis. See on oluline, kuna T tuletab uuesti meelde 7 romantismikultuuri. Romantikud väärtustasid kirjavahetuse vormi. Kirjavahetust peavad kaks aadlisoost sõpra. Tegevus toimub aadlimõisas
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
Vanavene kirjanduse puhul tuleb tähele panna kaht olulist aspekti sõnu kasutame selle aja kohta teises tähenduses, kui me kasutame neid praegu. Kirjanduse (literatura) eesmärgiks on eelkõige esteetiline nauding ja autori eneseväljendus. Autorikategooria on tähtis uuemas kirjanduses, alates romantismist. Keskaja kirjandus põhineb aga teistel printsiipidel. Kirjandus on tinglikult kasutatud sõna. See sõna vene keeles on slavestnost sõna väärtus, sõna kunst. See eristab kirjandust kunstist või muusikast. Keskaja kirjanduse väärtus seisneb eelkõige õpetlikkuses. Võtmesõnu kasutades oleks keskaja puhul kolm religioosne, kanooniline, õpetlik. Ka ilmalik kirjandus oli valdavalt religioosse mentaliteediga. Vanavene kirjavara oli kolme rahva kirjandus: idaslaavlaste ühine kirjandus. Russkii tol ajal ei tähendanud etnilisi venelasi; see tähendas algselt skandinaavi hõimu, mis tulid üle Skandinaaviast Kiievi- Venemaale 8.-9. sajandil
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid. 2.1. Antiikteaterteke, lavastus, korralduslik külg. Sophokles ,,Kuningas Oidipus" Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma ja leinalaulud). Dionysose auks korrald. Pidustustel dionüüsiatel hakati etendama miimilisi mänge koos maskeerimisega, Dionüüsiatest on välja arenenud karnevalid. Ateena lähendal tekkis kultuslik draama ainult väljavalitutele salajased jumalateenistused, kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala aux lauldav kiidulaul) koorist eraldub eeslaulja, kes deklameerib (eeslauljakoori kordamööda laulminealgeline dialoog). Etendati jumala sündi, kannatusi, surma, ülestõusmist. Hiljem lisanduvad müütide lood
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu, vestlus). didaktiline teos ilukirjanduslik teos, mis on teadlikult moraliseeriv või õpetav. Näiteks Nicolas Boileau (16361711) "Luulekunstis" (1674) esitatakse oma aja luuleteooria põhilisi seisukohti. dionüüsia jumal Dionysose auks korraldatud pidustused igal aastal märtsis-aprillis Antiik-Kreekas. Dionysose pidustustega on seotud draama kujunemine iseseisvaks kirjanduszanriks 5. ja 4. sajandil e.Kr. Poeet Thespis (6. sajand e.Kr) lisas kooriettekandele näitleja, kes astus kooriga dialoogi, nii tekkis dramaturgiline element. Dionysos ka Bakchos. Kreeka viljakusjumal, Zeusi ja Teeba printsess Semele poeg. Dionysost kummardati looduse loova jõu jumalana, hiljem sai temast joovastuse ja ekstaasi jumal. Dionysose auks peeti igal aastal kevadel pidustusi. Dionysose kultusest on arenenud kreeka tragöödia ja komöödia.
Esteetiliste otsuste komplitseeritus. 3. Danto nägemus kunstiajaloost. Kunsti lõpp. 4. Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga. 5. Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles. 6. Hellenism. 7. Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt? 8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika. 9. Aristoteles. Kunst kui jäljendamine? Plotinose vaated kunstile. 10. Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus. AquinoThomas. 11. Pime keskaeg. Keskaja rehabiliteerimine. Annaalide koolkond. 12. Kunsti roll keskajal. Keskaja ja tänapäeva elutunnetuste erinevus. Umberto Eco. 13. Heideggeri huvi kreeka mõtlemise vastu. Kunsti päritolu. 14. Foucault huvi antiikeetika vastu. Foucault endahoole kontsept. Inimene kui kunstiteos. 15. Uusaja filosoofia
ilmus 1927. aastal. Mõni aasta hiljem naturalismi kalduv "Tuuleiil". 1930ndad pikem jutustus "Kõmpa". 1936 "Tolm ja tuli" luule esikkogu. Paistis silma kunstilise küpsusega. Selge ja loomulik keel. Tervikuna vaadates on see ülemlaul kunsti tõearmastusele ja ilule. Võeti kohe hästi vastu. Romantism, inimese ja kunsti suhe, raskepärane, intelligentsus, iroonia vaimu vastandi suhtes. Mõjutused Puskinilt ja Baudelaire'lt. Loomisvõime tähendab kõrgemat inimlikkust- Kunsti sünd. Kunst on puhas kui laps, "kellele veel miski pole püha"- Ilus õde. Looja nig kunsti suhe- Maalija lõvipuuris: looja täielik pühendumus, milleta ei sünni tõelist kunsti ja selles mõttes ongi kunst looja vastu halastamatult nõudlik. Kunst ületab argipäevasuse- Peegel. Teine teema hümn tunnetusele. Olemise suurte mõistatuste üle ei saa juurelda ennast ületamata, vanast loobumata, julge riskita- Ekstaas. Ometi ei loo ta pinnatuid illusioone, sest
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses
toetub kõrvaloleva raamatulaua nurgale, ja üle laual lahtilöödud raamatu on pooleldi rullitõmbunud paberipoogen, sellel selgete tähtedega lugeda Veritas (tõde)." Gustav Suits, 1953 Eesti rahvuskirjanduse poole Petersoni luulepärand ei ole suur: ühtekokku on säilinud 21 eestikeelset luuletust, nende hulgas 10 oodi ja 5 pastoraali. 18. sajandi lõpus tegi ood kui zanr Saksamaal läbi uuenduse: stiil jäi küll endiselt ülevaks ning sõnad ja kujundid hoolikalt valituks, kuid värsimõõduks sai kõneline vabavärss, kus rütm polnud väga kindel ja riim puudus. Just niisugused on Petersoni oodid ,,Laulja", ,,Kuu", ,,Inimene", ,,Jumalale", ,,Päeva loojaminemine", ,,Sõbradus" (s.t ,,Sõprus") jt. Vaadelgem neist kahte tuntumat, ,,Laulja" ja ,,Kuu". ,,Kristian Jaak Peterson ehk see, mis ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees
· novellett, miniatuur, Ood Lühikomöödia rahvalaul skets, etüüd, · humoresk, satiir,följeton Eleegia · jant e farss Värssromaan pamflett · vodevill Jutustus Satiir Draama Olukirjeldus Epigramm Valm Epitaaf Rahvajutt: Mõttesalm · muinasjutt, naljand, Läkitus anekdoot, muistend, legend, pajatus, Pastoraal vanasõna, mõistatus, aforism Sonett Kroonika Reisikirjeldus Haiku Memuaarid Tanka Marginaal Referaat Traktaat
valitseb tugevasti (allutaja-alluja vahel suur lõhe). Russow tähtsustab haridust, vajadust õpetada õpetajaid, et luterlus jõuaks rahvani. Russow suhtus Moskva poliitikasse halvasti, sest nad olid teisest usust. Venelased pole õiged kristlased, sest neid on palju ja suhtumine naabritesse on agressiivne. Russow nimetab kroonikas linnade nimesid: Riia, Tallinn, Tartu, Paide. Kui sündmused toimuvad maal, nimetatakse seda Liivimaa provintsiks. Siit saab alguse linnarahva narratiiv – linnakultuuri ilmingud, sest alati on eestlased olnud maarahvas. Autori enesehoiak avaldub aadlike laimamises, protestantlikes ideedes ning 1. ptk sisus: vana hea Liivimaa, mina-vorm (erand!), hoiatus järeltulijatele Liivimaa kannatuste kohta. 3. Piibli tähendus ja mõju eesti kirjandusele 3 Tänu Virginiusele ilmus Wana Testament 1696. Uue Testamendi tõlkis Gutslaff koos pojaga, mis
Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? - on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia.
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
Lähilugemine teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale. Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda. Esteetika poeetika püüab jõuda kirjanduslike tekstide kunstilise tervikuni, ilu seaduste alusel.
1) Regivärss 2) Ood ehk ülistuslaul Kristjan Jaak Peterson ,,Kuu" 3) Tavaline luuletus Heiti Talvik ,,Palavik" 4) Sonett Marie Under ,,Sirelite aegu" 5) Pastoraal ehk karjaselaul K.J.Peterson ,,Ott ja Peedu" 6) Haiku 3. DRAMAATIKA EHK NÄITEKIRJANDUS 1) Komöödia Eduard Vilde ,,Pisuhänd" 2) Tragöödia William Shakespeare ,,Romeo ja Julia" 3) Draama Eduard Vilde ,,Tabamata ime" 4) Jant Oskar Luts ,,Kapsapea" 5) Stsenaarium Albert Kivikas ,,Nimed marmortahvlil" 6) Kuuldemäng 7) Tragikomöödia A. Kivirähk ,,Eesti matus" 4. LÜRO-EEPIKA 1) Eepos Friedrich Reinhold Kreutzwald ,,Kalevipoeg" 2) Värssromaan Aleksandr Puskin ,,Jevgeni Onegin" 3) Ballaad Marie Under ,,Õnnevarjutus" 4) Valm
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika žanrid: nt. tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Vana-Kreeka t. > dialoog ja koor Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu ajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog Nn