Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) – ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut – kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped – pedestrian, 2) o-aste, nt IE pod – podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut – täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat – häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel – keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel
Pikenevad häälikud e ja o. Indo-euroopa keeltes on astmed tavaliselt e-o-0-0 ja germaani keeltes i-a-0-0 (sing-sang-sung, kus sung on 0 aste ja lisatud on u). Ablaut toimub tugevaate tegusõnade puhul ja tugevatel tegusõnadel on 7 klassi ehk pöördkonda. afrikaat – Afrikaat on häälikute kooslus mis on klusiili ja frikatiivi vahel. Selle hulka kuuluvad näiteks paljude germaani keelte „th“ (ð, þ) (the thing), saksa keele pf (Pferd), tz (Zeit) alamsaksa laen eesti keeles – Alamsaksa keel oli Hansa liidu kaubanduskeel. Eesti keeles on 1000-2000 alamsaksa laenu, nende hulgas töökohaga seotud sõnad (meister, sell, gild, amet, teenistus), tööriistad (haamer, höövel, kruvi, viil), kristlik kiriku sõnavara (Saatan, altar, paradiis, koor), administratiivsõnavara (ordu, keiser, krahv), rahvuste nimed (kreeklane), päevade-kuude nimed (mai, juuni, reede), linnaelusõnavara (naaber, raad, summa, tosin,
Siin on veel palju agasid / kuisid. Niisugused degrammatiseerumise juhtumeid esineb keeltes harva. Sagedamini seisneb leksikaliseerumine mingi morfosüntaktilise konstruktsiooni uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse
8. 1940/1944 − 1980ndad (ametliku ja rahvusliku keeleideaali lahknevus; vene keel muulaste ja eestlaste vahelise suhtluse keelena; säilib kirjakeelekeskne keelemudel; säilib eestikeelne haridus, ajakirjandus jm; sotsiaalse kihistumise vähenemine; linnastumine, paiksuse vähenemine; murdevastane võitlus, murrete asendumine ühisargikeelega) 9. 1980ndate lõpp − ... (eestistamine, eesti keel kõigis registrites; argikeelte tung avalikku ellu; indoeuroopa mõjud; suuliste avalike tekstide esiletõus (TV!), eesti kirjakeele prestiiži langus) Pajusalu 2000: • vanaeesti keel (...−1200) • muutuste aja eesti keel (1200−1700) • uuseesti keel (1700−...) 3. Grammatiseerumise nähtused eesti keele ajaloos. Grammati(kali)satsioon e grammatiseerumine (ingl grammaticalization v grammaticization): areng leksikaalsetest vormidest grammatilisteks ja grammatilistest vormidest veel grammatilisemateks
3 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause meloodiline joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides
Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause meloodiline joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides
Z esineb s lühikese helitu allofoonina heliliste häälikute naabruses. 5) Palataliseeritud foneemidele puuduvad kirjas neile vastavad tähed. 26. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. Häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad järgmise hääliku artikuleerimiseks liikuma. 27. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Assimiliatsioon on häälikute sarnastumine häälik muutub laadilt teise lähedaloleva hääliku sarnaseks. Püüdlus on vähesema pingutuse poole. Assimilatsioon on tingitud kõneelundite anatoomiast ning kõneinertsist. Assimilatsioon võib olla sõna sees kui ka sõnapiiril (sa ei ole sai ole). 28. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Näited. · Suund: progressiivne (onu) ja regressiivne (palju) · Aeg: sünkrooniline ehk mingil teatud ajahetkel, diakrooniline ehk ajalooline häälikumuutus
4) poolvokaalid (semivocales) ehk aproksimandid
See jaotus rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil: 1) sulg; 2) sulg koos avatud ninakäiguga; 3) kitsas
läbipääs (ahtus), kus hõõrduva õhuvooluga kaasnevad mürad (
Selleks, et teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas, tuleb enesestmõistetavalt erinevate keelte (ja murrete) sõnu omavahel võrrelda. Pelgalt mehaanilisest võrdlemisest siiski ei piisa, sest väline sarnasus ei tähenda veel tingimata etümoloogilist seost. Häälikumuutused võivad olla nii juhuslikud kui ka reeglipärased. Reeglipärane muutus tähendab, et teatud kindlas positsioonis sõnas või kindlas häälikuümbruses on üks häälik või häälikukombinatsioon alati muutunud ühtmoodi. Niisuguseid muutuste reegleid nimetatakse häälikuseadusteks. Häälikulooline meetod seisnebki tüvede etümoloogiliste seoste kindlakstegemises häälikuseaduste abil. Selleks, et näidata, et erinevate sugulaskeelte tüved on etümoloogiliselt identsed, st sama päritoluga, tuleb näidata, et nende vahel valitsevad häälikuseaduslikud seosed.
käänamissüsteeme, tuua välja erinevusi ning luua paralleele. Materjalina on kasutatud enamasti keeleõpikuid, kuid samuti mitmeid Interneti veebisaite. Keeli tutvustatakse peatükkide kaupa eraldi, töö lõpus on tabelvormina kõikide keelte käänamise võrdlus. Peaaegu kõik Euroopas räägitavad keeled kuuluvad Indo-Euroopa keelkonda, eranditeks on vaid Uurali keelkonna keeled (eesti, soome ja ungari keel) ning baski keel. Koguni seitse kümnest maailmas enim kõneldud keelest on indoeuroopa keeled. Need jagunevad Romaani, Germaani, Balti, Slaavi, Keldi ning mõneks väiksemaks keelerühmituseks. Indoeuroopa keeltest räägitakse kõige enam Romaani keeli (ligi 600 miljonit inimest), mille alla liigituvad teiste seas ka itaalia, hispaania ja prantsuse keel. Kõik indoeuroopa keeled on tulenenud ladina keelest. Inglise ja saksa keel ning ka skandinaavia keeled kuuluvad Germaani keelte alla. Balti keelkonda liigitub nii läti kui ka leedu keel.
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
erandit - analoogiat mille põhjal mood sõnu teiste keeltes olevate alusel. (laenamine) XX sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism - Saussure; deskriptivism; generativism - Chomsky) 20 saj esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20 saj tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia. Courtenay oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi mõiste. Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab keeles terviku. * foneem väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma (isad i s a d) Sassure - strukturalismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu)
Substantiivid (onoma) ja verbid (rhma). 2) Aleksandria periood (Dionysios Trax); Siit sai alguse meie grammatiline traditsioon. Raamatukogu loomine ning klassikaline kreeka keele uurimine. Grammatikud Aristarchos (III/II saj eKr) ja Dionysos Traakiast (II saj eKr). Aleksandria koolkond käsitles keelt kui midagi sellist, mida saab täpselt kirjeldada. Tunti 8 sõnaliiki: nimi(sõna), tegusõna, kesksõna, asesõna, määrsõna, eessõna, artikkel, sidesõna. Ei tuntud foneetikat ega sõna sisestruktuuri. c) Rooma. Midagi otseselt ei uuendanud. Ladina keele võiduaeg. Grammatika võtsid üle kreeka keelest. Kanoniseerisid ladina keele kirjelduse ja selle kaudu keelte kirjeldamise vormi üldse pühajs asjaks. Tähtsaimad grammatikud ja teosed: Marcus Terentius Varro (I saj e. m. a.), Donatus (IV saj m. a. j.) ,,Ars Grammatica", Priscianus (V/VI saj m. a. j
saksa • Nõukogude aeg (1940 (1944) – 1991): vene, soome, inglise • Teine iseseisvusaeg (1991–...): soome, inglise Otse- ja kaudlaenamine • Otselaenud: teisest keelest vahetult, ilma kolmanda keele abita • Kaudlaenud: teiste keelte vahendusel (admiral < sks Admiral < pr a(d)miral < ar emir-al-bahr) Laentüved eesti keeles (Rätsep 1983: KK 10) • 40–49% kõigist tüvedest (v.a võõrtüved) • indoeuroopa ja indoiraani laenud (<1%) • balti laenud (2–3%) • germaani laenud (5–7%) • slaavi laenud (~1%) • läti laenud (<1%) • alamsaksa laenud (14–15%) • rootsi laenud (2–3%) • vene laenud (6–7%) • (ülem)saksa laenud (~9%) • soome laenud (<1%) • muud laenud (<1%) Indoeuroopa ja indoiraani laenud (3000–1000 eKr; 23–43 tüve) • sm-u, sm-permi, sm-volga(, lms) algkeelde indoeuroopa (hiljem indoiraani) algkeelest
14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust. Häälikuseadused kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Rekonstruktsioon on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. Rekonstrueeritud algkeeled on näiteks uurali ja indoeuroopa algkeel. Etümoloogia on sõnade päritolu uurimisega tegelev keeleteaduseharu, ta vaatleb sõnade päritolu ja nende sugulussuhteid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega. 15. Isolaatkeel Keelkonna moodustavad ka sellise keeled, millele pole leitud ühtegi sugulast või mille sugulaskeeled on välja surnud). Nt baski, jaapani jaburusaski keel. 16. Keele variatiivsus Põhimõisteks variatiivsus palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla:
selgeks teha algkeel. Keelepuud tehakse eesmärgiga leida omavahel suguluses olevad keeled, mis jagatakse keelerühmadesse ehk harudesse. Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille puhul on suguluse tõestamine võimalik. Nii on umbes 160 keelerühma, kuid andmeid tõlgendatakse ümber, mistõttu see ei ole kindel. Genealoogilise liigituse puhul kuuluvad samasse rühma need keeled, mis on pärit samast algkeelest. Indoeuroopa keeled on kõige tuntumad, sest sellest on kõige rohkem andmeid. Milline on üks meetod keelte suguluse uurimisel? Mis seda iseloomustab? Võrdlev-ajaloolise meetodi abil uuritakse keelte sugulust. Rajajateks on Franz Bopp ja Rasmus Rask, kes võrdlesid indoeuroopa keeli. Nad leidsid, et mõne hääliku erinevused on süstemaatilised, kehtivad kindlad häälikuseadused. Rekonstruktsioonide abil otsitakse algkeele kuju. Nimeta erinevaid viise laenamiseks.
3) Keeleselg – keeleseljahäälikud ehk dorsaalid, eeskeelehäälikud ehk predorsaalid, keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid 4) Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid 5) Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid Vokaalide artikulatoorsed jooned Vokaal ehk täishäälik – hääldamisel õhk liigub vabalt ilma takistuseta (nt L puhul takistavad hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on oraalvokaali allofoon. Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes,
kaheks osaks (geninaatkonsonant). - Prosoodia: rõhkude ja silbikvantiteedi seos kas üks nähtus (nn aktsent) või kaks nähtust (rõhk + silbikvantiteet). Häälikuvälte ja silbivälte teooriate ühendamatus. Koartikulatsioon foneetika osa, mille ülesandeks on selgitada, kuidas häälikud pidevas kõnes üksteist mõjutavad. Koartikulatsiooni tähtsamad ilmingud: assimilatsioon, dissimilatsioon, siirdehäälikud ja metatees. Assimilatsioon üks häälik lähendab teise hääliku laadi oma laadile. Püüdlus ökonoomsusele st kaht eri sõna püütakse hääldada võimalikul vähe häälduselundite asendit muutes. Assimilatsioonitüübid (foneetilise omaduse järgi): 1) häälduskoha-assimilatsioon tulen(m) pellolta (n hääldub m-na, kuna järgmine on p) 2) moodustusviisi-assimilatsioon vokaalid avardavad kitsust konsonandi hääldamisel 3) helilisusassimilatsioon have(f) to (v hääldub tänu t-le helituna)
Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused,
2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet. 1660 Põhja-eesti sõnastik. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" .17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust. 1693 Johann Hornung "Grammatica Esthonica". Põhjaeesti, hea keele tundmine, diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas. 5 käänet. 1710-1720 Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" Käsikiri, eesti-saksa sõnastik,
Võrdlev-ajalooline keeleteadus-püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust Rekonstruktsioon on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused- kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes) rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni). Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA!! Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme) - juhuslikud kokkulangevused (nt inglise ja mbabarami (austr) dog) Häälikuseadused - erandituse põhimõte põhineb analoogial: sõnade rekonstrueerimine teiste, keeles juba olevate mallide alusel.
5. Foneetika mõisteid: diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm slaididel esinevad mõisted. Diftong - kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat - häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. Afrikaat - klusiilialgulised frikatiivid, nt pf, ts ja tf Palatalisatsioon - Peenendatus. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. Vokaalharmoonia - sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Vt lisa Jana jagatud mõistelehelt. 6. Foneetiline transkriptsioon (IPA ja soome-ugri transkriptsioon) (vaja teada vaid mõisteid) IPA – süsteem, mille järgi pannakse kirja inglse keele hääldusi. Soome-ugri transkriptsioon – süsteem, mille järgi pannakse kirja soome-ugri keelte hääldusi. 7. Fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Fonoloogia – foneetikale lähedane teadus
morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Kreekast sai alguse keeleteadus. filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale – defineeris substantiivi ja verbi, substantiiv on see, mille koha midagi öeldakse ja verb on see, mida substantiivi kohta öeldakse. Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika, retoorika. Lause põhikuju X=Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor. Antiikaja tähtsaim pärand lingvistikasse on grammatika kirjeldamise süsteem.
sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni) · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme) - juhuslikud kokkulangevused (nt inglise ja mbabarami (austr) dog) Häälikuseadused Häälikuseadused - (erandituse põhimõte põhineb analoogial): sõnade rekonstrueerimine teiste, keeles juba olevate mallide alusel.
vorminähtustes. · Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkimine o astronoom Sajnovics 1770 (1768-69) tõestas, et ungari ja lapi keel on suguluskeeled o Rasmus Rask (1816) 1818 (islandi algupära) o Franz Bopp 1816 (sanskriti, kreeka, ladina, pärsia, saksa keele võrdlus) o keelkonna mõiste (esimesena Indo-Euroopa) c) XIX sajandil (vennad Grimmid, von Humboldt, Schleicher, noorgrammatikud) · Grimmi(de) seadus 1822: indoeuroopa algkeele b, d, g, p, t, k vanagermaani p, t, k, f, , h · Wilhelm von Humboldt 1767-1835 o Jaava saare kaavi keelest 1836-39 o Keelefilosoofia: · Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend. · Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus. ·Keele uurimine põhinegu vastanditel, näit. subjektiivne/objektiivne; keel/mõtlemine; kollektiivne/individuaalne. o Keelte morfoloogiline tüpoloogia:
sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni) · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme) - juhuslikud kokkulangevused (nt inglise ja mbabarami (austr) dog) Häälikuseadused Häälikuseadused - (erandituse põhimõte põhineb analoogial): sõnade rekonstrueerimine teiste, keeles juba olevate mallide alusel.
sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni) · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme) - juhuslikud kokkulangevused (nt inglise ja mbabarami (austr) dog) Häälikuseadused Häälikuseadused - (erandituse põhimõte põhineb analoogial): sõnade rekonstrueerimine teiste, keeles juba olevate mallide alusel.
olemas on. Tänapäeval on pearõhk keelte muutumise ja üksikkeelte ajaloo uurimisel. Sugulaskeelte ajloolise võrdlemise eesmärgiks on selgitada, millised ühisomadused lähtuvad samast algkeelest ja teiselt pool uurida, kuidas ja mis tegurite mõjul tütarkeeled on muutunud. üpris tavalised on mitmesugused reduktiivsed ehk vähendavad muutused. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni) · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme) - juhuslikud kokkulangevused (nt inglise ja mbabarami (austr) dog) Sõnade päritolu = etümoloogia 3)keeletüpoloogia: oli algselt (19.saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega
3. Sõnum signaalina - helilaine (akustiline foneetika) 4. Sõnumi vastuvõtmine - füsioloogiline ja neuraalne tegevus (auditiivne e tajufoneetika) 5. Sõnumi dekodeerimine - tuvastamine, mõistmine Pulmonaalne mehhanism - kopsud Glotaalne mehhanism - kõri liikumine üles-alla (moodustatakse; kui kõri liigub üles poole ejektiive e suruhäälikuid, kui kõri liigub allapoole siis implosiive) Egressiivne häälik - õhuvool suundub väljapoole (primaarsed häälikud, lihtsam moodustada) Ingressivne häälik - õhuvool suundub sissepoole. (Imihäälikud (click) - suus tekitatud õhuvooluga moodustatud ingressiivsed konsonandid) Põhisagedus mõjutab kõige rohkem hääle tajutavat toonikõrgust - eriti intonatsiooni. Helilised häälikud - hälekurrud vibreerivad (nt vokaalid ja konsonandid) Helitud häälikud - häälekurrud ei vibreeri, õhk voolab vabalt läbi häälepilu sellest kõrgemal
· Keelte sugulus- ja põlvnemissuhted. · Keelepuu (metakeelne väljendus) · Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeletaduslike meetoditega võimalik tõestada. · Genealoogilise liigituse alusel kuuluvad samasse rühma sellised keeles, mis on pärit samast algkeelest. Võrdlev-ajalooline meetod · Tekkis 19.sajandi alguses, teaduslikuks meetodiks sai 19.sajandi keskel. · Rajajad: Rasmus Rask ja Franz Bopp. Võrdlesid indoeuroopa keeli. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikusedused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele vastavusi. · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: o Laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes ja seeme) · KÕIK LAENUD EI OLE ALGKEELTEST, vrd internet. o Juhuslikud kokkulangevused (nt inglise ja mbabarami (austr) dog) Sõnade päritolu = etümoloogia Keeled muutuvad
selgitada keelte sugulust) -astronoom Sajnovics 1770 (1768-69) – tõestas, et ungari ja lapi keel on suguluskeeled -Rasmus Rask (1816) 1818 (islandi algupära) -Franz Bopp 1816 (sanskriti, kreeka, ladina, pärsia, saksa keele võrdlus) -keelkonna mõiste (esimesena Indo-Euroopas) c) 19. sajandil (vennad Grimmid, von Humboldt, noorgrammatikud) *Vennad Grimid lõid 1822 häälikuseaduse ning näitasid seda teaduslikult. indoeuroopa algkeele b, d, g, p, t, k ⇒ vanagermaani p, t, k, f, Ө, h *Wilhelm von Himboldt rõhutas keele funktsionaalsust ja kultuurilist aspekti. Pani aluse keele tüpoloogiale. Liigitas keeled tüpoloogiliselt: isoleeriv, aglutineeriv, flekteeriv, polüsünteetiline *Noorgrammatikud (A.Brungmann ja H.Paul) uurisid keelemuutuste põhjuseid – häälikuseadustes ei ole erandeid, tunnistatakse vaid analoogiat. d) 20. sajandil(strukturalism - Saussure; generativism - Chomsky) *Strukturalism
algkeelest. Algkeel eht protokeel keel, millest on ajaga välja kujunenud hulk omavahel suguluses olevaid keeli. Indoeuroopa keeled on tuntud, sest need on hästi dokumenteeritud (EU ajalugu, kirjakeelte olemasolu). Võrdlevajalooline meetod · Tekkis 19 sajandil ja otsiti süstemaatilisi häälikute võrdlusi/erinevusi. Rajasid Rasmus Rask ja Franz Bopp. Võrdlesid indoeuroopa keeli. Leidsid, et mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse algkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pods (tärn tähistab rekonstruktsiooni) Näide soomeugri keelte rekonstruktsioonist (protouraali keel): *silmä: vasteid soomeugri keeltes: Eesti silm Soome silmä Saami calbmi · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse
Laev seisab hiir(kuigi tegelikult arvuti osa) 2) Aleksandria periood (Dionysios Thrax, Apollonius Dyscolus); Siit sai alguse meie grammatiline traditsioon. Raamatukogu loomine ning klassikaline kreeka keele uurimine. Grammatikud Aristarchos (III/II saj eKr) ja Dionysos Traakiast (II saj eKr). Aleksandria koolkond käsitles keelt kui midagi sellist, mida saab täpselt kirjeldada. Tunti 8 sõnaliiki: nimi(sõna), tegusõna, kesksõna, asesõna, määrsõna, eessõna, artikkel, sidesõna. Ei tuntud foneetikat ega sõna sisestruktuuri. Dionysios Thrax ( u 2. saj eKr) - vanima säilinud kreeka grammatika autor. Kõik sõnaliigid v a adjektiiv. Lause definitsioon: lause on sõnade ühendus, mis väljendab terviklikku mõtet. Apollonius Dyscolus (2. saj AD)- Kirjeldab, kuidas lause sünnib eri sõnaliikide sõnadest, kõige tähtsam on nimisõna. 5