Sissejuhatus filosoofiasse (2)

Klassikalise filosoofia algus on seotud imestusega. See imestus on pandud filosoofia traditsiooni siiamaani. Imestus, kui midagi fundamentaalset. Esimene jõud on midagi negatiivset- ta peatab meid.
‘Kokkuvõte loengust:
Repliik on lühikene 2,3- 10 lausest koosnev selge tekst, mis on kui vastus eelpool kõnelejale. Ütlen oma arvamuse teemal millest kõneleja eelnevalt rääkis.

Vasta millised teadmisetüübid on olemas? Millise teadmisetüübi kohta käib sofia „tarkus“ ja mis sisaldub sõnas filosoofia.(filos- sõber ja armuke ; filosoofia- tarkuse armastus)
filosoof - akadeemiline ekspert mitte asjaarmastaja- praegune käsitlus
sofia- tarkus on teadmise tüüp.
a. Loov teadmine- poliitiline teadmine, teadmine mis võimaldab midagi tekitada, midagi ära teha. Nt oskusteave kuidas kunstiteost ära teha. Teha mingit materjaalset oskust oma kätega.
b. Praktiline teadmine- eetiline teadmine. teadmine mis võimaldab meil õiglaseid otsuseid teha aga ka hästi ja õnnelikult elada. Seaduseid teha, mille järgi elav kogukond suudaks hästi elada. Tänapäeval eetika või praktiline filosoofia
c. Teadmine, mille kohta Aristoteles ise ütleb, et need on teadmised sellest, mida ei ole vaja mitte millegi muu, kui iseenda pärast. A ja B oli vaja millegi jaoks. Teoreetiline on midagi sellist, midagi erilist, mida vaimusilmaga saaks näha, mida ei ole vaja teada et midagi paremini teha. Asjade enda pärast. Filosoofiline teadmine. Filosoofiline tarkus puudutab sellist teadmist, mida ei ole vaja mitte millegi tegemise pärast vaid iseenda pärast. Teoreetiline teadmine käib kolme tüüpi asjade kohta.
c.1. asjad, mis on eraldi kuid mis muutuvad. Eraldi inimese mõtlemisest ja tema meeltest (KÕIK FÜÜSILISED objektid, mis on looduse poolt tekitatud) Asjad mis ON ja millel on mingi iseeneslik olemus. Nt KOSMOS ja kogu see maailm. Looduse poolt antud asjad muutuvad, nad teisenduvad.
c.2. asjad, mis EI MUUTU ja ei ole eraldi ( matemaatilised tõed, geomeetrilised tõed) sellised asjad ei eksisteeri meist eraldi. Selle jaoks on vaja inimese teadmist
c.3. see, et on olemas asjad, mis ei muutu ja on eraldi ka. Nad eksisteerivad inimesest sõltumatult. Seda teadmist on eriti kalliks ja oluliseks peetud ja selle teadmise tõttu on metafüüsika.
Selline teadmisteskeem kujundas välja kolmene jaotus (juba Kreeka ajastust) ja see jaotus jääb püsima 2000 aastaks aga 18-19 sajandil on tänaseks selle arusaamise tarkusest ja sisemisest jagunemisest välja tõrjunud.

Milline on klassikaline ettekujutus teadmisetüübist, mida tarkuseks kutsutakse.
tarkus defineeritav kui teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest. Teadmine taevalikest ja maistest asjadest.
Taevased: kehalised ja kehatud. Kehalised: materjaalsed objektid ja 4 olulisemat teadust (füüsika, astronoomia , bioloogia , anatoomia). Kehatud: jumal või jumalad ( teoloogia ), hing (psühholoogia), arvud ( matemaatika )- inimesest sõltumatult eksisteerivad asjad
Maised: eetiline tarkus (praktiline- isikliku elu korraldus), riigi valitsemise oskus (proventsia?? Seda pole kõigile tarvis, ainult valitsejale. Valitseja teadmisest sõltub kui hea meie elu on), tehniline teadmine (teadmiste esitamise organiseerimise ja väljendamise oskus)- tegemist loogikaga, mis on väidete ja järelduste tegemise korrektsus . Retoorika - teksti või kõne kui terviku ülesehituse printsiip ja selle veenvus .
Teadmised peavad moodustama mingisuguse terviku. Sellepärast räägitakse 18-19 sajandil universitise ideest . Kes sellesse usuvad, saavad targaks kõikides olulistes asjades et oma elu hästi elada. Tollel ajal oli oluline osata luua oma teadmistest mingi tervik.
Tänapäeval puudub proportsioon teadmistes. Selle tagajärjel ei hakka teadmised elama ja me ei oska neid rakendada.

Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohti te selles alustamise küsimuses teate?
Lähtuda meeleolust. Mitmed filosoofid on väitnud, et kõige olulisem filosoofia jaoks on tabada ära see õige meeleolu, millest filosoofia lähtub. Aristoteles ütleb, et filosoofia algab imestusest. Klassikalise filosoofia algus on seotud imestusega. See imestus on pandud filosoofia traditsiooni siiamaani. Imestus, kui midagi fundamentaalset. Esimene jõud on midagi negatiivset- ta peatab meid. Imestamine on väga raske. Imestub tuleb harva peale, kui imestame miks midagi on?
Filosoofiaga ALGUST ei saagi teha, sellist metoodikat ei olegi. Kas olemegi juba alati selle sees või jääb see meile alati võõraks.
Descartes - radikaalse kahtluse printsiip. Meditatsioonide alguses ütleb, et tuleb teha nii, et seame kahtluse alla kõik selle, mis vähegi võimalik. Kui kahtleme metoodiliselt ja radikaalselt kõiges, mis on (kas maailm üldse olemas on?) ja vaadata kas jääb järele midagi, milles enam kahelda ei ole võimalik. Sellisel juhul oleme leidnud esimese kindla kivi, millelt alustada.
Camut- väidab et filosoofia algab absurdist ja absurd ei ole teoreetiline konstruktsioon , see on meeleolu (sama fundamentaalne kui Aristotelese imestus, Decarte kahtlus ). Absurd- olukord, kus tunneme võõrandatust. Näeme selgemini, et meil ei ole siin kohta.
Filosoofia põhiküsimus: „Miks pole ma siiani sooritanud enesetappu?“
Bibihhin - mõtleb meeleolude üle. Tuju puudumine ei tähenda seda, et pole tuju ja meeleolu. Meeleolu pole seepärast, et meie olemine on meelestatud millestki muust . Tuju on küll aga ei tea täpselt milline, kuigi teame täpselt et see pole selgistamise tuju. Meeleolu ei küündi tervikliku vormini.
Miks peaksid sellised meeleolud meie jaoks olema oksaks filosoofiasse ? Filosoofial on oluline erinevus võrreldes teadusega . Ta küsib küsimusi, uurib asju, otsib teadmist, mis erineb teaduslikust teadmisest. Filosoofiline teadmine puudutab minu elu. Filosoofiline teadmine on eksistentsiaalselt laetud.

Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid selle eksistenstiaalse situatsiooni määratlusega tegelevad ja kuidas nad seda määratlevad
Eksistentsiaalsest situatsioonis. Olukord, sellele oluorrale vastav meeleolu, kus me tajume et oleme paisatud ellu või maailma enne veel, kui keegi meilt küsis kas me tahame siin olla.
Camut- omandame elamise harjumuse enne, kui omandame mõtlemise harjumuse. Maailm, kuhu oleme paisatud, tundub meile võõras.
Martin Heidegger- inimene on Dasein (siinolu, kohalolu). Dasein on maailmas olemine. Inimese kõige sügavam, fundamentaalsem tunnusmärk- eksistentsiaal. Kõik edasine järgneb sellest.
Filosoofia algab eksistentsiaalsest situatsioonist, inimese eksistentsiaalse situatsiooni lahti mõtestamisest.
Inimene on alati sunnitud küsima miks ma olen, mis ma siin teen?
Mis on filosoofia?
Windelband: Filosoofia on maailma tunnetamise ja elu mõtestamise üldküsimuste teaduslik käsitlus.
Sellises definitsioonis ei väljendu see, et filosoofilised küsimused on eksistentsiaalselt lahendatud ja filosoofilised teadmised on eksistentsiaalselt olulised. Üldküsimused võivad olla igasugused ja vastatud rinevate teadusvaldkondade seisukohalt erinevalt.
Filosoofia on sündmus või olukord, kus inimene küsib oma eksistentsiaalse situatsiooni kohta ja vastab sellele keele ja mõtlemise jõudusid kasutades.
Eelkõige on filosoofia sündmus või olukord. Olukord, millele inimene kuidagi vastab. Kui ma lihtsalt tunnen , see pole filosoofia.
Ei ole filosoofilist sündmust, mida ei saaks keeleliselt väljendada. Ei ole ka filosoofiat , kui pole keelelist väljendust. Sõnad, mis on seotud mõtlemisega, mis annavad mõttele vormi ja kuju.

Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta?
Kas selline filosoofiline praktika, kus luuakse tekste, ei ole lihsalt tegevus, millest on vaimustunud inimesed kes selliste tekstidega tuttavad on. Üldkehtivat tõde inimloomuse kohta ei ole.
Kas filosoofial kui niisuguse on mingi igavene , ajatu loomus, olemus, mis teeb ühe tegevuse sõnaliseks. Kas on normatiiv ? Ajalooline fakt, et normatiivseid etalone on loodud ja et kasutatakse.
Filosoofia kujutab endast väga suurt hulka teksti praktikaid ning pole mingit kohustust ühte neist välja valida ja teistele eelistada.

Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem ja milline on minu seisukoht.
Isegi kui „kuuleme nooti“ on meil palju muud teha. Tunnete ja emotsioonide kuulamine ei olegi nii tähtis. Nii ta kipub olema jah. Lihtsam on ignoreerida ja unustada kui tegutseda, mõelda, arutleda ning osa võtta. Ja mida kauem on sääraselt tegutsetud, seda raskem on oma tegutsemises midagi muuta ning lõpuks ei hakka inimene isegi hetkeks kaaluma , et kas minna edasi ja unustada või...?
Pascal :

Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni keskmist seisundit kahe äärmuse vahel. Selgita, mida ta sellega slmas peab?
Kogu nähtav maailm on ainult märkamatu täpp looduse avaras rüpes. Inimene looduses on lõpmatusega võrreldes olematus, sellega võrreldes kõiksus- keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. Asjade lõpp ja algus on inimese eest justkui varjatud. Kättesaamatu.
Kui kümme koosneb kümnest ühest, siis millest omakorda koosneb üks jne? Pascal tahabki seda öelda, et inimene ei suuda näha pisemaidki ühikuid nagu ka mitte suurimaid ühikuid. Mis on inimesele „teada“, on kõigest pisike täpp sellest, mis on tegelikult olemas.
Meie meeled ei suuda tajuda midagi äärmuslikku- liigne lärm teeb kurdiks ja samas liigne vaikus ajab igavusest hulluks.
Miski meie ümber pole püsiv ent siiski püüame just leida mingit kindlat jalgealust, püsivat punkti, kuhu hakata ehitama.

Mida peab pascal inimese loomuseks ja millega ta seda põhjendab?
„Harjumus on meie teine loomus, mis hävitab esimese. Aga mis on loomus? Kardan väga, et loomus ise polegi midagi muud, kui esimene harjumus, nii nagu harjumus on teine loomus.“ Harjumuse jõud on suur. Mõnikord võidab loomus ning laseb inimesel oma vaistule truuks jääda. Kõik võib muuta loomulikuks. Mõistus muudab tunded loomulikuks. Samas võib ta kõik loomulikud tunded hävitada. Harjumus sunnitakse meile peale ühiskonna ja teiste inimeste poolt. See saab meie loomuse osaks. Harjumus sunnib loomust tagant.
Inimese loomuseks on keha ja hing. Me ei mõista kuidas me saaksime iseennast mõista. Inimene on looduse kõige suurem mõistatus, sest ta ei suuda mõista, mis on keha, mis vaim.

Inimesed muud ei teegi kui petavad teineteist
Halb kui inimesel on palju puudusi aga veel halvem , kui ta neid puuduseid endale ei tunnista. Näkku ei juleta midagi öelda aga selja taga räägitakse nii mõndagi. Tõde on alati valus kuulda ning üldiselt käitutakse selle järgi, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha et sinule tehakse. Ei öelda teistele nende vigade kohta sõnagi, sest suure tõenäosusega ei tulda ka sinu enda vigasid torkima ning saad elada edasi suures õndsuses, kus kasu eesmärkidel üksteisele meeldida püütakse ning tõe asemel sulle lillelist juttu puhutakse.

Mis on meelelahutuse mõte pascali järgi

Milles seisneb mõtlemise väärikus
Mõtlemine on midagi võimast, samas midagi nii haprast. Oma mõtetes võime jõuda avastamata paikadesse, samas mõtte saab murda väike ootamatu heli. Mõtete korrastatus on kõlbelisus. Mõtte abil võib püsti tõusta. Mõte teeb inimese universumist tugevamaks.

Pascal peab inimest mõtlevaks pillirooks ja mida ta sellega mõtleb
Mõte on väga suur ja kaugele ulatuv, keha kus mõte liigub, on aga kergesti purunev kest. Siit ka pilliroog - kergesti murtav.
Camut:

Millega kirjeldab camut absurditunde avaldusi

Absurditunne võib ükskõik kellele ükskõik kus peale tulla. Absurditunne on oma ahastamapanevas alastuses, oma särata valguses- hõlmamatu.

Küsimusele, mida me mõtleme, vastame vahel: „Ei midagi”. See võib olla vale. Absurdi esimene märk on aga see, kui vastus “ei midagi” on siiras ja kajastab seda hingeseisundit, kus tühjus muutub kõnekaks ning kus argipäevaste toimingite ahel katkeb.

Mõtlemine, et elamine on naeruväärne harjumus, on absurdi tunne. Enesetapp on absurdi lõpetamine. Me omandame elamise harjumuse enne kui mõtlemise harjumuse. Inimene ongi oma harjumuste ori. Raske lõpetada juba alustatut. Absurdi tunne avaldub selles kui inimene mõistab, et praegune elu on mõttetu, et maailm on täis absurdi.

Tõde on absurdne, sest on faktid ja teooria. Teooria seletab ilma tõestamata ja faktid räägivad tõsiasjadest ilma õpetamata.

Camus loeb absurdiks ka vastuhakku homse suhtes. Inimesed elavad tavaliselt homse ja tuleviku nimel. Mingil hetkel aga mõistetakse, et inimene kuulub ajale. Hirmus , mis teda valdab, tunneb ta ära oma kõige suurema vaenlase. Kogu oma olemusega oleks pidanud homsele vastu võitlema.

Võõrus on absurd. On päevi kui me tuttava naise näo tagant leiame justkui jälle võõra, keda mingi aja eest armastasime, ja võime isegi taas ihaldama hakata.

Absurdi tunne avaldub, kui me aeg-ajalt näeme peeglist võõrast. Nägu tundub aga tuttav, siiski rahutukstegev, kelle me oma fotode järgi ära tunneme.
Enesetapp- kas elu väärib elamist või ei? Ennast tappa tähendab justkui tunnistamist, et elule on alla jäädud.

mis on nende põhjusteks

Maailm ei ole mõistuspärane. Absurd aga tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest. Absurd sõltub samavõrd inimesest kui maailmast.

Absurditunne tekib sellest, kui inimene mõistab, et tema elu rutiin on lihtsalt olemine. Ta küsib milleks seda kõike on vaja. Absurditunne algab tülpimusest, sellega kaasnevast rahutusest

Absurd tekib inimlike ootuste ja maailma vaikimise vastandusest.
Repliik:
Filosoofia on tarkuse armastus. Filosoofiaga pole võimalik algust teha, sest puudub metoodika. Sa kas oled juba filosoofias, või jääd alati välja- mulle tundub, et ma jään välja. Lihtsam on mitte sekkuda probleemidesse ning edasi minna, kui pidevalt peatuda ja oma aega ja mõtet „kulutada“. Filosoofia on tarkuse armastus- mulle ei meeldi tarkus vaid oskus vajadusel leida tarkust.
1 February - 7 February
4. LISAÜLESANNE filosoofia eriala üliõpilastele jt filosoofiast huvitatutele: Absurdi ja eksistentsiaalse situatsiooni kohta tänapäevases maailmas lugege loengu jätkuks Tõnu Viigi esseed "Uus essee absurdist: ilma metafüüsilise ülevuseta", mis on kirjutatud saatesõnaks Albert Camus Sisyphose müüdi uuele väljaandele (Tallinn: Varrak, 2008, lk. 138-157). Kujundage selle põhjal oma arvamus absurdi situatsioonist tänapäevases Eesti ühiskonnas ja kirjutage lühike kommentaar artikli vormis, kus te esitate ja võrdlete Camus ja Viigi seisukohta, ning argumenteerite ühe või teise (või kolmanda) seisukoha kasuks, ning ülejäänud seisukohtade vastu.
Peale kogu „Uus essee absurdist: ilma metafüüsilise ülevaateta“ lugemist ei saanud ma enam aru, mida absurd tähistab. Peale lühikest tutvumist filosoofiaga on mu mõttemaailm justkui veel rohkem raamistatud ning mu abikaasale murettekitav vähene kujutlusvõime veelgi rohkem vähenenud. Ma ei suuda enam üldse mõelda, sest kahtlen kõiges, mida mõtlen. Leidsin end arutlemas teema üle, et kas minu sokimaterjal sobib laminaatpõrandal käimiseks? ABSURD!
Nõustun, et tänapäeva maailm ei ole enam liiga vaikne vaid liiga vali. Võtame kasvõi selle, mida ülikooli õppima asuda . Esimene küsimus otseloomulikult on see, et Kas õppima asuda. Ja otseloomulikult kui astuda, siis millisesse ülikooli. Ja ales siis võime edasi mõelda, mida pakutavatest asjadest me õppida võiksime.
Vaikusest on saanud kallis kraam , mida inimene endale ainult harva lubada saab. Tänapäeva inimese elutegevus toimub enamjaolt virtuaalses reaalsuses .Kasvõi praegune kursus - enamuse töö peame ära tegema läbi arvutite ning virtuaalmaailma, ometi meie tööd hindavad reaalsed inimesed, kes peavad meist, kui reaalsetest inimestest, ülevaate saama.
Inimese mina on vaid kummitus kehas, mis tekkis ebaotstarbeka keelekasutuse tagajärjel. Kui see on vaid kummitus, siis miks on meil kummitustega tegelejaid ja selle ravijaid nii palju? Kas kummitust üldse on tarvis ravida? Ja kui on, siis miks on ta vaid kummitus, kui ta meie elus nii palju tähendab, et teda ravima peab? Terves kehas terve vaim. Järelikult siis ei eksisteeri üks ilma teiseta. Järelikult pole see kummitus midagi nii tühipaljas.
Taaskord jõudsin ummikusse, millega alustasin. Ma ei suuda enam väita midagi, sest hakkan endas kahtlema.