Filosoofia kokkuvõtted (3)

Tallinna Ülikool
Haapsalu Kolledž
Tervisejuhi eriala
Anna-Liisa Vainu
Filosoofia
Kodutöö
Haapsalu 2009
Albert Camus “ Sisyphose müüt “
Absurd ja enesetapp.
Filosoofias peetakse kõige tähtsamaks küsimuseks enesetappu . Enesetapp pesitseb meis endis nii kaua, kuni ühel päeval me end ära tapame. Põhjusi võib olla mitmeid. Kui hakata mõtlema, mis võinuks olla põhjus, miks enesetapp meieni jõudis, võime mõelda seda terve oma elu, kuid põhjust me ei suuda leida. See, mis on elu eesmärk, sobib suurepäraselt ka surma eesmärgiks. Enamus meist tõukab enesetapuni mõni kriis või sündmus era – või pereelus . Samuti võib süüdlaseks olla ka mõne tuttava südametu käitumine või ütlemine, mis mõjutab meie otsust elule. See, kes enesetapuni jõudis, on tema ülestunnistus elule, et ta ei saanud hakkama. Talle oli antud kõige suurem kingitus universumis elada, kuid ta ei saanud sellega hakkama ja tappis end. Ühiskond ei saa iial teada, miks inimesed end tapavad, kuid nad saavad aidata nende otsuste mõjutamisel, mis võib otsustada nende elu. Nad peavad suutma näha ja kuulata enesetapja südamesse, tema hinge, kuna seal võib tavaliselt vastus end peita . Enesetapjate nimekirja võib lisanduda ka neid, kellel on elu mõte olemas. Neil on käsil mingi projekt või idee, neil on olemas kindel tegevusplaan , mis on nende elust tähtsaim. Kui nad saavutavad selle, siis nad tapavad endid, kuna neil ei ole enam midagi tähtsat, mis neid elus hoiaks.
Absurdi müürid.
Absurd on kõikjal meie ümber. Kõik, mis me teeme, kõik, mida me mõtleme, kõik, millest me unistame. Kõike seda võime me absurdiks nimetada. Absurdi mõistmine on nagu iseenda tundma õppimine. See on teekond tõelise mina juurde, teekond, kus me maalime ise enda tõelise mina-pildi. Kõik tegevused ja toimetused, mida me igapäev teeme, on üks osa meist. Kui aga tekib küsimus, milleks seda kõike? Kui meie senised tegevused ei paku enam pinget, siis tuleb hakata oma maailmapilti ja prioriteete ümber kujundama. See tähendab, et tuleb hakata iseennast muutma . Siin kohal tekib kaks lahendust. Kas minna oma senise eluga edasi ja lõpetada enesetapuga või muuta ennast ja alustada uut elu. Kõik meie valikud on absurdsed. Et absurdi mõista, peame õppima esialgu ennast tundma, siis maailma ja siis me oleme võimelised kaugemale nägema. Et jõuda mõistmiseni ja teadmiseni, peame tegema valikuid . Valikuid aga ümbritsevad erinevad müürid, mis peidavad meie eest jõuda arusaamani. Enne, kui neid müüre lõhkuda, peame õppima tundma iseennast. Suund, kuhu me vaatame, lõhn, mida me tunneme , asi, mida me puutume – kõike seda me saame lugeda absurdiks. Kuid seda mõista ja sellest aru saada, on vaja suuremaid teadmisi, kui meile antud on.
Friedrich Nietzsche “ Ecce Homo “
Miks ma saatus olen?
Raamatu kirjutaja laidab väga maha usklikke ja üldse usku. Ta ei taha, et inimesed teda pühakuks peaksid. Pärast, kui ta on kokku puutunud usklike inimestega, tahab ta pühakud ja kõik, mis on religiooniga seotud, ära unustada. Ta usub, et kui ta kunagi peaks pühakuks saama, siis ta on rahvast reetnud. Tema uskumuste kohaselt on pühakud kõige suuremad valetajad ja petised. Ta usub, et saatusel on temaga mingid teised plaanid. Saatus tahab, et temast saaks esimene puhas, korralik inimene, mida ei ole veel religioon puutunud. Temast peaks saama esimene inimene, kes eristab tõde valest, kes annab rahvale lootuse tagasi. Samuti on tal olemas oma valem, kuidas saavutada inimese olemus – Zarathustra . Zarathustra tähendas tema jaoks kõike. Ta oli tema eeskuju. Just zarathustra oli esimene, kes nägi tõe ja vale tähenduslikku olemust. Ta oli esimene, kes lõi moraali ja kes armastas rääkida tõtt. Isegi, kui selle eest oleks ta saanud noa selga . Ta oli ülimalt vapper, kui teised selle aja mõtlejad kokku. Raamatu autor pidas end rahulolevaks, kuna ta teadis, et ta erineb teistest. Teda iseloomustas sõna “ immoralist “. Ta laitis maha neid inimtüüpe, kes olid heasoovlikud ja moraali nende ümber. Head inimesed olid tegelikult väga valelikud. Nad ei rääkinud kunagi tõtt, nad ohverdasid oma elu, oma tuleviku teiste tuleviku vastu. Zarathustra nimetas neid “ viimasteks inimesteks “. Ta pooldas häid inimesi, kuna ta ise olevat olnud nende sarnane aga raamtu autor arvab , et kurjuse sõber. Ta peab end teistest mõtlejatest erinevaks selles suhtes, et tema on esimene, kes näitab rahvale, mis on tegelikult kristlik moraal . Tema usub, et kristliku moraali puudumisel ei ole inimestel nende loomulikku iseloomu. Nad on kurjus ise. Nad on õppinud olema kahepalgelised, varastama, valetama . Tema arvates tähendab moraal elule kättemaksmist. Moraali paljastudes muutub kõik. Kõik, mida oli enne tõeks arvatud, tuleb välja, et see oli vale.
Miks ma nii elutark olen?
Autor räägib selles peatükis oma elust, mil ta haige oli. Kuni kolmekümne kuuenda eluaastani, mil ta isa suri, läks tema elu alla. Ta jäi haigeks , kuigi mitte üks arst ei osanud talle diagnoosi panna. Arvati, et ta on närvihaige, kuigi ta seda ei olnud. Tal oleks olnud angu palavik, kuigi ei olnud. Peale oma isa surma lõpetas ta ära oma professori karjääri. Ta elas aasta aega üksinduses ja varjus . Sel perioodil tuli tema käe alt välja mitmeid häid teoseid. Teda vaevasid mitme päevased piinarikkad peavalud. Selle aja jooksul sa ta oma elu üle järele mõelda. Ta võttis end käsile ja hakkas end ise tervendama. Aja möödudes oli ta end ise terveks ravinud ja teda ei piianud enam ükski haigusnäht. Autor räägib veel oma päritolust. Ta peab end puhtvereliseks sakslaseks, kuigi tema vanemad on poolakad. Oma reisidel on teda ennekõike poolakaks peetud, kui sakslaseks. Mil sündis tema isa, oli tema vanaema veel väga suur Napoleoni austaja. Tema isa oli olnud õpetaja neljale printsessile. Ta sündis sügavat austust preisi kuninga vastu, kelle järgi sai autor ka nime. Seitse aastat õpetas ta kreeka keelt ühes pedagoogiumis viimase klassi õpilastele. Need, kes olid laiskvorstid, said karistada . Samas peab autor kaastundlikkust suureks vooruseks. Nendel inimestel on annet peita ära oma häbi, teatud asjaolude sunnil suudavad nad oma saatust muuta. Tema arvates on kõige suurem vasturääkivus siis, kui vaikitakse. Autor räägib veel, mida tähendab tema jaoks haige olemine. Tema arvates on see üks salaviha liike. Et haigust ravida on mitte midagi vastu võtta. See pärsib tervist väga, mis võib muutuda ka eluohtlikuks. Viha, mis sündis nõrkusest, kahjustab eelkõige nõrka ise. Oma loomuselt on autor väga sõjakas, talle meeldib rünnata võrdväärset vastast. Ta toob välja oma ründamise neli punkti: esimeseks on rünnata võidukaid asju; teiseks võidelda üksinda; kolmandaks ründab ta isikute loomingiud ja neljandaks ründab ta ainult häid asju. Viimasena tahab autor tähelepanu juhtida tema puhtuse armastusele. Inimeste juuresolukul tajub ta inimeste sisimat hinge.
Blaise Pascal “ Mõtted “
92/125
On olemas harjumusi, millega ei suudeta asendada teisi harjumusi ja neid, millega suudetakse.
93/126
Loomus on harjumus, mille kustutab teine harjumus, mis on teine loomus.
94/630
Loomulikuks saab muuta kõike nagu ka kõik loomulik saab kaduda.
95/646
Mõistusel on võime muuta tunded loomulikuks ja hävitada need.
96/736
Midagi tõestades väidetakse valesid teoreeme. Aga kui tõesed teoreemid on leitud, ei tahetata valesid lahti lasta.
97/634
Lapsepõlves kuuldud head ja halvad asjad, hakkavad neid läbi terve elu kummitama ja järel käima. Häid asju me tahame saavutada ja halbu asju vältida. Lapsepõlv otsustab, millised inimesed meist saavad.
98/193
Eelarvamus määrab meie elu. Kui meie isa oli sõdur, siis saab ka meist sõdur. Meie suguvõsa käib üht rada pidi. Me ei hakka ise otsustama, kelleks me saada tahame. See on juba ettekijutatud.
99/539
Tahe paneb meid mõtlema asjade üle, vaatlema erinevate nurkade vahel. Ta ei lase vaimul asjasse süvenedagi. Kui tahe otsustab, siis nii see ka jääb.
100/978
Inimesel, kellel on palju puudusi püüab neid peita. Ta ei taha endale tunnistada, milline ta on. Ta tahab, et teda kiidetakse ja tunnustatakse. Kui ta näeb, et teda põlatakse, siis ta hakkab neid peitma ja ja lisab veel mõnegi pahe olemasolevatele juurde. Kui teda põlatakse ainult tema olemasolevate pahede pärast, ei tehta talle liiga, nad teevad meile hoopis head. Nad teavitavad meid. Kõik inimesed meie ümber põlgavad üksteist. Kui need kelle juuresolukul me oleme, kõnelevad ainult headest asjadest, on võltsid. Kui meid ei ole, siis räägitakse tõtt, räägitakse tegelikult, mis nad meist arvavad . Kedagi ei saa usaldada .
101/792
Kui ei oleks saladusi ja piire , siis oleksid kõik kõigi vastu sõjas.
102/535
Kui on halvad sõbrad, siis oleme isa ka halvad. Kui ütleme lahti oma sõpradest, siis oleme oma pahedest vabad.
139/136
Meelelahutus on tähtsamaid asju meie elus. Kui me meelt ei lahuta, siis me oleme õnnetud. Meelt saab lahutada mitut moodi. Kas riskida oma eluga, olla iseendaga või mängida mingeid lõbusaid mänge või hoopistükki lahendada ära mingi mõistatus. Hasartmänge minnakse mängima sel juhul, kui ei osata iseenda olemisest rõõmu tunda. Kui me hakkame iseendale mõtlema, siis me oleme õnnetud. Meil peab koguaeg mingi tegevus olema. Vaesemad on tavaliselt õnnelikumad, kui rikkad. Rikastel on kõik olemas, tehakse kõik nende eest ära. Neil jääb mõelda vaid iseendale ja sellest piisab , et olla õnnetu.
140/522
Keegi on kaotanud oma pere, siis ta ei mõtle oma kaotusele , kui ta tegeleb millegiga, kasvõi palli löömisega. Ta on õnnelik. Mure, mis teda valdab, kõigutab teda ennast niigi päevast päeva. Vähemalt üks kord päevas ta ei mõtle sellele, kui ta tegeleb pallimänguga.
141/39
Me tegeleme sellega, mis pakub meile rõõmu, samas on ka teistel lõbus vaadata.
142/137
Kui kuningad üksi jätta, muutuvad nad väga armetuteks. Kuningatel on erinevaid inimesi ümber, kes tema eest hoolitsevad, teda ei jäeta kunagi üksi.
143/139
Lastele antakse varajasest east peale erinevaid kohustusi. Nad pannakse tegelema erinevate keelte õppimisega, sporditreeningutega jne. Vanemad õpetavad, et nii kaua, kui rikkus ei ole majas , nad õnnelikuks ei saa. Tegelikult nad teevad hoopis lapsed õnnetuks.
144/687
Kui tahetakse olla õnnelik, siis on parem, kui iseennast ei tunta. Kui hakata inimest uurima , siis ei leita ühtegi sõpra ja see teeb meid õnnetuks.
145/523
Me saame mõelda vaid üht mõtet korraga.
146/620
Inimesed on loodud mõtlemiseks. Nad mõtlevad mängimisest, võidust, tantsimisest jne. Kuid kunagi ei mõtle nad oma tulevikule ja elule.
147/806
Me tahame elada oma elu teiste moodi. Teha samamoodi, näha samamoodi välja, kuid me unustame oma elu sootuks.
148/120
Me tahame, et meid tunnustaksid kõik maailma inimesed, kuid tegelikult me ei tea, et paari lähedase inimese nägemine rõõmustab meid veel rohkem.
149/31
Me ei tunne muret enda pärast, kui me reisime kuskil läbi linna korraks. Kuid, kui me jääme sinna paariks aastaks kuni surmani, hakkab meile meie isiksus muret tegema.
150/627
Kui me näeme kedagi, kes teeb midagi väga hästi, siis me sisimas loodame, et ka meie teeme seda väga hästi.
151/63
Kui last koguaeg kiidetakse, rikutakse tema tulevikku.
152/77
Uudishimu on rahuldus, et pärast seda kõike kõigiga jagada.
153/628
Me jjahime kuulsust nii väga, et oleksime selle nimel kõike tegema.
252/821
Harjumus muudab meie tõestused elavaks. Me oleme harjunud midagi uskuma ja midagi tegema. Me enam ei mõtle sellele, vaid me teeme kohe. Kui vaim hakkab aru saama, kus on tõde, tuleb meil hakata teistmoodi end ümber harjutama.
253/183
Ilma mõistuseta pole midagi.
365/756
Mõtlemine on suursugusemaid ja samas ka naeruväärsemaid asju üldse.
366/48
Jumalat ei häiri mitte ükski suursugune lärm, kuid kui pisikene rääkimine või piuksatus tema kõrval on, siis ei suuda keegi enam selgelt mõelda. Tuleb keskenduda ühele kindlale asjale.
367/22
Pisikesed asjad tähendavad palju rohkem, kui suured asjad.
346/759
Intelligentsusetase määrab see, kui palju inimene sellele tähelepanu mõeldes pöörab.
347/200
Mõtlemine aitab meid elus edasi. See avab meile uksi ja näitab teed maaila poole.
348/113
Mõtlemine on kõgist maailma asjadest suurem. Selline pisikene tegevus aitab leida lahenduse kõigi maailma probleemidele.
397/114
Vaimsus ja mõtlemine käivad käsikäes.
398/116
Kõrgel kohal olles ei tähenda, et sa oled teistest parem. See tähendab, et sul on midagi puudu.
399/437
Ilma tunneteta inimene on südametu ja ükskõikne kõigi vastu. Neil, kellel on tunded, on premad ja elavad paremat elu, isegi kui nad on vaesed.
409/117
Inimene tahab alati rohkem, kui talle antud on. Ta arvab, et mida rohkem ja kõrgemal positsioonil ta on, seda õnnelikum ta on. See, kellel ei ole midagi peale oma tervise, on õnnelikum kui kuningas ise.
410/115
Kuningaks olemine ei tähenda, et ollakse õnnelik.
411/633
Ka kõige viletsamates oludes on miski, mis annab meile lootust elus edasi minna.
412/621
Tuleb leida viise, kuidas ja millal kasutada nii mõistust kui ka tundeid. Kui mõelmaid kasutada samal ajal võib see viia isiksuse lõhenemiseni.
413/410
Tunded on midagi, mis on meis kõigis ja mõistus on see, mis ei saa ilma tunneteta. Tuleb leida kompromiss nende kasutamisel .
414/412
Inimesed riskivad paljuga. Nad ületavad oma mõistuse piirid.
415/127
Inimese loomuse üle vaieldakse palju. Talle heidetakse ette, mis on õige ja mis vale. Aga ükskõik, mida ya ka ei teeks , on ta tähtsusetu.
416/122
Inimese iseloomu üle saab palju vaielda . Kui inimene ise teab, et tal on halbu pahesid, siis ta ei hakka neid peitma. Tehku inimesed teda maha nii palju kui tahavad. Ta on uhke selle üle, et ta tunnistab , et tal on halbu pahesid.
417/629
Inimese meeleolu muutub väga kiirelt. Ühel hetkel oled rõõmus ja teisel hetkel mustas masenduses.
418/921
Et inimest mõista, peab teda tundma õppima. Mitte ainult üht vaid kogu tervikut , et mõista tema olemust.
419/464
Tegevuse lõpetamine on nagu iseendale otsa peale tegemine.
420/130
Inimene peab mõistma, et koguaeg ei saa olla tubli ja vastupidi.
421/403
Inimene ei saa otsustada teiste olemuse üle. And peavad tundma õppima ja alles siis otsustama.
422/631
Tõeliselt millegi üle pingutades ja midagi saavutamata, on parem tunne, kui midagi tegemata ja midagi saavutada.
423/119
Inimese peaks ise otsustama palju ta end armastab ja palju vihkab. Talle antakse sellega võimalus end tundma õppida ja leida see, mis ta õnnelikuks teeb.
424/404
Religioonile vasturääkimine juhatab sind religiooni juurde tagasi.
Seneca : “ Moraalikirjad Luciliusele “
VIII
Õpingutele pühendudes tuleb olla üleval palju öid ja päevi. Tuleb harjutada ennest olema unetu ka siis, kui silmad kinni kipuvad. Õpingutele pühendudes kaovad paljud inimsuhted. Näitan teed, kõikidele, kuidas tuleb mitte elada. Püüan tervistada teisi oma mõtete ja kirjutistega. Kui õnn pöördub, siis saab elu ainult hullemaks minna. Kuid alati saab oma õnne muuta. Tuleb leida asju, mis pakuvad meile rõõmu. Meil on tervis, katus pea kohal, söök, jook , riided olemas.
XVI
Õnnelikult elada tähendab ka tark olla. See, kes end muuta tahab, peab jälgima ennast mõnda aega. Ta peab aru saama, kas muutus on toimunud tema eluviisis või tema püüdlusest tarkuse poole. Filosoofia seisneb tegudes, mitte sõnades. Ta korraldab meie elu, vabastab vaimu ja aitab leida tasakaalu hinge ja keha vahel.
LXXIV
Kui kedagi või midagi karta , mõjutab see meie praegust ja ka tulevast elu. Kui olla surmahirmus millegi või kellegi pärast, mis ei kujuta otsest ohtu meile, siis võid jääda terveks eluks õnnetuks. Niikaua kui hirm kestab, nii kaua ei saa õnnelik olla. Samas, kes tahab õnnelik olla, tuleb endale selgeks teha, et mida vähem asju ja mida tähtsamad nad on, seda parem endale ja seda õnnelikumad me oleme.
LXXVII
Elule järgneb alati surm. Isegi, kui sa kardad surma, sured sa ükspäev igaljuhul . Me ei saa valida aega, mil perioodil me elame. Me oleme ahastuses, kui me ei ela tuhat aastat enne või pärast meie tegelikku eluperioodi. Mõned lähevad ka vabatahtlikult surma. Nad kuulutavad kõigile, et nad ei karda surma. Neil on põhimõtted. Nad tahavad, et neid mäletatakse heade ja väärikatena ka peale oma surma. Nad ei taha häbistada end ja sellepärast nad lähevad vabatahtlikult surma.
LXXVIII
Haigus on väga ebameeldiv nähtus meie elus. Haigusega alati kaasneb valu. Valu võib olla mitut moodi, kuid valul on alati ainult üks eesmärk. Arst annab küll juhiseid ja ravimeid valuga võitlemiseks, mis muudavad valu hetkeks talutavaks. Kohe kui ravimite mõju lakkab, algab uuesti valu. Haigusest on võimalus vabaneda kahte moodi. Kas sureb haigus või sureme meie. Ükskõik, mis moodi me haigusest vabaks saame, kaob valu nagunii .
XCII
Tark võib olla õnnelik, kui puuduvad tervis, siis ei olda ei õnnelik ega õnnetu. Sel juhul ei suuda mitte mingid õnnetused kõigutada inimest, kes on neutraalne . Samas ei suudeta ka õnnelik olla.
XCIX
Kui keegi meie lähedastest sureb, siis me ei tohiks teda liialt kaua leinata ja taga nutta. Tuleb hoopis meenutada seda aega, mil me koos olime ja kui hea sõber ta mulle oli. Need on mälestused, mis kestavad terve elu. Samas, kui emal sureb väikene laps, kes polnud veel aastanegi, siis ei tohiks teda ka kaua taga leinata. Keegi poleks teadnud milline elu oleks teda oodanud. Äkki see varajane surm päästis ta tuleviku koletuste eest. Surma ei tohiks peljata ja kiruda. Surm võib meile ka kasulik olla. Kui siiski leinata, siis ei tohiks oma tundeid alla suruda. Kui pisarad tahavad voolama hakata, siis tuleb neil ka seda lasta teha. Tunnete kinnihoidmine ja allasurumine ainult raskendab leinast ülesaamist.
CIII
Inimesed ei tohiks endale ise hädasid kaela tõmmata. Kui nad arvavad, et nad jäävad haigeks ja käivad paljalt ringi, siis nad jäävadki või kui nad käivad pimedas ilma helkurita, siis on oht auto alla jääda. Kuid nad ei tee midagi selleks, et seda parandada. Kui oht neid selja taga varitseb, siis nad ei tohiks ümber pöörata ja ohule vastu minna. Tuleb märgata enda kõrval märke, mis viitavad ohule ja nendest märkidest õppida.
CVII
Elamine on pikk rännak, kus on nii tõuse kui ka mõõne, kus on järske mägesid kui ka kuristikku langevaid teid. Oma eluteel me ei saa kedagi usaldada, iial ei või teada, kes noa selga lööb. Takistused, mida elu meile ette heidab, peame ületama. Üle ronida me ei saa, neist peitu pugeda samuti mitte. Tuleb vaid otse pea püsti läbi minna.