James Chatauqua (0)

Kuidas suhtub James Chatauqua koosolekukeskusesse?
Ta pidas seda kohta saavutuste õhkkonnaks. Õhk on seal Jamesi arvates tulvil töökust, headust, korda, ideaalsust. Seal on olemas kõik vahendid rahuldamaks hädavajalikke ning enamikke ülearuseid inimvajadusi. . Ta oli lummatud kõigest lihtsast ning võrdles koosolekukeskust paradiisiga. “Paradiisist” ära tulles aga valdas endagi üllatuseks Jamesi kergendus. Ta vajas tasakaalu. Kõik oli “paradiisis” olnud liiga hästi: taltsas kord, väheinspireeriv headus. “Paradiisist” puudus äkilisus, oht: just need annavad meie maailmale väljendusrikkuse. Ajad muutusid näruseks, sest lihtne oli seal vilju nautida. Meie emotsioonid vajavad aga pidevat võitlust. Püüdlused saavutuste poole inspireerivad meid: “paradiisis” oli aga kõik juba olemas.
Kuidas suhtub James „tavaliste inimeste tavalisse elusse“?
James arvas , et otsis nii väga erilist kangelaslikkust, et ei märganud tõelist kangelaslikkust: tavalisi inimesi tavalises elus. James mõistis, et kujutles kangelaslikkust kui midagi erakordset. Ta tajus, et kangelasi ei tule otsida sõdadest, vaid kõikjalt: raudteesildadelt, hoonetest.. (kõik erinevad töölised on omamoodi kangelased). Tavalised inimesed ongi meie kangelased.
Mida peab James „sisemisteks ideaalideks“?
Sisemised ideaalid on teiste inimeste elus need saladused, milleni me peaaegu kunagi tungida ei suuda, ehkki midagi inimeses võib meile sageli märku anda, et need on olemas. Sisemiseks ideaaliks võib olla enda proovile panemine, kaasatundva arusaama arendamine kaasinimeste suhtes, ideaalid, mis seotud partneri ja lastega, klassitruudus. Inimestel erinevad sisemised ideaalid.
Miks ei püstitata James’i arvates mälestusmärke metrooehitajatele?
Tavalisema töölise elu tühjus ja madalus seisneb tõsiasjas, et seda ei pane liikuma ideaalsed sisetunded
Mille nimel tavalised töölised taluvad valusid, ületunde, ohte..?
Et teenida välja söömaaeg, voodikoht ning alustada järgmine päev uuesti ja viilida nii paljlu kui võimalik. See ongi põhjus, miks me ei püstita ausammast metrooehitajatele, ehkki linnad on rajatud nende kannatlikule südamele ning vastupidavusele. 
Küsimused Platoni Phaidoni kohta:
 
Kebes küsib Sokrateselt, mida ta arvab inimese õigusest enesetapule (61e). Mida Sokrates
Kebesele vastab?
 Et seda ei tohi, kuid ta ei tea ise ka miks ei tohi
 Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu
võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega (63b-69e), mille keskne seisukoht on, et filosoofid
ei tegelegi muuga kui “suremisega” või “surnud olemisega” (64a). Refereerige Sokratese
selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju.
 
Sokrates seletab et filosoof ei hooli maistest naudingutest ega riietest. Filosoof vabastab oma hinge kehast niipalju kui see võimalik on. Ning et inimene kes ei hooli kehalistest naudingutest ongi surma ligi. Filosoofi hing ei austa keha ning põgeneb selle juurest. Senikaua kuni filosoofi hing ja keha on koos ei saavuta nad kunagi tõde. Keha tõttu sünnivad sõjad ja kõik muud haigused ning ihad. Arukus saabub siis kui kehast vabanetakse. Teadmised saabuvad pärast surma. Õigesti filosofeerijad harjutavad surnud olemist.
 Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle
kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas on võimalik
tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga (70a-b).
Vastuseks esitab Sokrates järgmise tõestuse, mille keskne tees on vastandite sündimine
vastanditest (70c-72d). Esitage see tõestus argumendi kujul.
 
Surnute hinged lähevad Hadesesse ning tulevad sealt tagasi elavatesse, sest muidu ei saaks nad tagasi sündida kui seal poleks. Võib juhtuda ka et elusolend sünnib tagasi oma vastandina. Kaks asja võivad muutuda üksteiseks. Nii ei saa olla et kõik elavad või surevad, sest siis puuduks vastand ning sedasi ei saaks. Kui kõik elaksid ja ei sureks siis poleks enam midagi, millest saaks uus asi tekkida.
 Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja
surnud elavatest. Et elavad sünnivad surnutest, tõestab Sokrates omakorda põhinedes
õppimisele kui taasmeenutamisele (72e-77a) . Esitage see tõestus argumendi kujul.
Kõik asjad meenutavad mingil moel midagi, kas siis otseselt või kaudselt. Ka joonistatud asjad võivad meenutada. Isegi ühe inimese nägemine võib teist inimest meenutada. Võrdsed ise ja võrdne ise pole sama. Taju asjast tuli saada enne sündimist, et peale sündi meenutaks võrdne asi seda mida oleme varem näinud, kuid mis pole otseselt võrdne.
Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja
surnud elavatest. Kebes aga küsib, kas saab tõestada, et hing siiski pärast keha lagunemist
ei haihtuks, olgugi et ta enne keha sündimist olemas oli (77b). Et hing pärast surma ei
haihtu, tõestab Sokrates sellega, et üks “oleva kujudest” ehk liikidest on niisugune, millele
laialilagunemine omane ei ole (77c-80b). Esitage see tõestus argumendi kujul.
 
Oleval on 2 kuju- nähtav ja nähtamatu. Hing on sarnasem sellele mis on muutumatu, keha aga muutuvale. Hing sarnaneb jumalikule sest tal on loomus käskida, keha aga surelikule sest on loomus alluda. Seega kehale on kohane kiiresti hävineda, hingele aga hävimatu olla
 
Sokrates väidab, et hauataguse elu kvaliteet sõltub hinge “puhtuse” astmest. Selgitage seda
teooriat.
Kui hing ei käi keha juurest ära vaid on koguaeg sellega siis on ta must ja rikutud, siis ei ole tema jaoks muud kui kehalised naudingud ning ta kardaks ja väldiks filosofeerimist. Keha on raske ja rõhuv ning kui hing selle juurest ära ei käi siis jääbki nähtavaks ning ringleb kalmistute ümber. Halvad hinged aheldatakse loomadeks. Puhtad hinged aga saavad Hadesesse, sest nad ei võta kehast midagi kaasa ning on harjunud keha juurest põgenema
 Mida vastab Sokrates Kritonile, kes küsib, kuidas tuleks teda matta (115c)?
Nii kuidas nad ise soovivad, loomulikult kui neil õnnestub ta kätte saada ning tal ei õnnestu nende eest põgeneda