Peamisteks korraldajateks olid Dave Morgan ja Crickette Sanz. Esimene kohtumine kohalike elanikega Seades sisse laagri, milles uurimusretke meeskond elama pidi, kuulsid Dave Morgan ja Crickette Sanz kaugelt meessoost sipmanse rämedalt häälitsemas. Hiljem kuuldi neid hääli aina lähenemas ning seepärast võis arvata, et kogu ahvide rühm liikus kiiresti läbi tiheda taimestikku teadlaste laagri poole. Pärast lühikest vaikust, nägi meeskond peade kohal tervet ahvide karja, mis silmitses teadlaseid uurivalt ja tähelepanelikult.Mõni hetk hiljem tõusis telkide kohal õudne maniakaalne ahvide kisa, mis ajas teadlased segadusse. Selline ahvidepoolne käitumine pani teadlased imestama kuna tavaliselt põgenevad simpansid paanikas minema. Kus on simpanside pesad? Juba hilisõhtul esitas Morgan endale küsimuse :" Kus on siis ahvide pesad?" ning sai sellele üsna kiire vastuse nähes, et simpansid ehitasid pesa otse tema telgi kohale.
Katkend Franz Kafka romaanist "Protsess" Keegi pidi Josef K. peale valetanud olema, sest ilma et ta midagi kurja oleks teinud, võeti ta ühel hommikul vahi alla. Tema korteriperenaise proua Grubachi köögitüdruk, kes talle alati kella kaheksa paiku hommikueinet tõi, jäi seekord tulemata. Seda ei olnud veel kunagi juhtunud. K. ootas pisut aega ja nägi oma voodist, et vastasmajas elav vanaeit teda kuidagi hoopis erakordse uudishimuga silmitses, siis aga, ühtaegu kummastust ja nälga tundes kõlistas ta kella. Tuntumaid moderniste · Maailmas · Eestis · Knut Hamsun (1859-1952) · Gustav Suits (1883-1956) · Virginia Woolf (1882-1941) · Friedebert Tuglas (1886-1971) · Marcel Proust (1871-1922) · August Gailit (1891-1960) · James Joyce (1882-1941) · A. H. Tammsaare (1878-1940) · Mina Loy (1882-1966) Knut Hamsun · Sündis Kesk-Norras 4
Niisugune sõjaseisukord ei võinud igavesti kesta. Thérèse ja Laurent jõudsid selleni, et lootsid uue kuriteoga esimese kuritoe tagajärgedest pääseda. Peale neljapäevase õhtusöögi koristamist plaanisid nad üksteise mõrva kuid jõudsid mõlemad üksteise plaani jälile, mille tagajärjel puhkesid nad nutma. Tundes üksteise vastu nii suurt tüdimust, tunnetasid nad mõlemad üht – manustada koos mürki. Nad kukkusid jalust rabatult üksteisele otsa ning peaaegu 12 tundi silmitses liikumatu ja tumm Raquin neid oma jalge ees lebamas, suutmata neilt hävitavat pilku lahti rebida. Näiteid raamatust Thérèse’i igav elu lk 13 Kirjeldusi ka kriitilisemas võtmes, öeldi kõik välja nii nagu oli, ilustamine oli välistatud Olivier’i ja ta naise kirjeldus lk 22 + 24 ; Laurent’i arvamus Thérèse’ist lk 34 Naturalist Zola kirjeldas maali tõeselt, mitte ilustades lk 35
jälle kurb oli ja enda ette hoidis. Näiteks siis, kui Arno nukralt jõe ääres mõtiskles, tuli õpetaja ja püüdis temaga rääkida ja uurida, mis poisil viga. Aga Arno hakkas hoopis nutma ja jooksis ära. Õpetaja Laur hoidis Arnol silma peal, et ta ikka teistega suhtleks ja rõõmsameelsem oleks. Tema arust lööb Toots julge pealehakkamise ja rõõmsameelsusega elus läbi ning ta ei tahtnud, et Arno jääks nukrutsejaks. Minu arvates nägi Laur, kuidas Arno viiulit silmitses ja kuidas see talle huvi pakkus. Samuti võis see olla õpetaja viis Arnoga suhtlemiseks, sest Arno käis viiulitundides ka suvel ja see andis õpetajale võimaluse näha Arno vaimset seisundit.
salamisi Georgile kõik ette kandis. Helen läks koju ja andis tüdrukule vabad päevad. Schwarts helistas samal ajal Martensile et kõik on korras ja ta leidis Heleni. Minnes naise maja juurde, nägi ta et Helen on akna avanud, mis tähendas kokkulepitult et toatüdruk on lahkunud. Trepikojas tuli mehele vastu üks tüdruk kes teda pingsalt vaatas. Hiljem selgus, et see oligi Heleni toatüdruk. Sisenedes korterisse silmitses ta seda nagu oleks ta seal esimest korda. Viimase viie aastaga mis ta oli võõrsil olnud polnud seal midagi muutunud, ainult diivanile oli uus kate peale pandud. Kapil oli pilt mingist mehest ja Helenist, naine aga pistis selle sahtlisse. Nad jõid veini ja veetsid öö koos. Hommikul kuulsid nad uksel aga koputust. Nad ootasid hiirvaikselt, et külaline lahkuks, kuid seda ei juhtunud. Helen vaatas toas ringi, et kusagil Schwartsi asju ei vedeleks ja ruttas uksele
salamisi Georgile kõik ette kandis. Helen läks koju ja andis tüdrukule vabad päevad. Schwarts helistas samal ajal Martensile et kõik on korras ja ta leidis Heleni. Minnes naise maja juurde, nägi ta et Helen on akna avanud, mis tähendas kokkulepitult et toatüdruk on lahkunud. Trepikojas tuli mehele vastu üks tüdruk kes teda pingsalt vaatas. Hiljem selgus, et see oligi Heleni toatüdruk. Sisenedes korterisse silmitses ta seda nagu oleks ta seal esimest korda. Viimase viie aastaga mis ta oli võõrsil olnud polnud seal midagi muutunud, ainult diivanile oli uus kate peale pandud. Kapil oli pilt mingist mehest ja Helenist, naine aga pistis selle sahtlisse. Nad jõid veini ja veetsid öö koos. Hommikul kuulsid nad uksel aga koputust. Nad ootasid hiirvaikselt, et külaline lahkuks, kuid seda ei juhtunud. Helen vaatas toas ringi, et kusagil Schwartsi asju ei vedeleks ja ruttas uksele
minnalaskmismeeleolu. Kremer on siiani poissmees, kuigi ta vanust arvestades peaks tal ammu kaasa majas olema. Niisamuti pole leidnud seda õiget tema vend ja kolm õde. Ühel päeval märkab Urlich oma jalutuskäiku tehes kaunist näitsiku kuuendikimees Prillupi hoovipeal pikutamas. Ta tundis hetkega, et midagi tema sees on teisiti, midagi sellist, mida ta pole varem kogenud. Ta ei tundnud toda kaunist neidu, ent ei saanud oma pilku talt ära. Noor daam, keda Kremer silmitses oli Mari, Tõnu Prillupi kadunud naise õde, kes tuli kohusetundest Prillupi juurde oma õe laste eest hoolt kandma. Nüüd hakkas Kremer nuputama kuidas teise mehe naist endale meelitada. Lõpuks tegi ta Prillupile pakkumise, et kui ta Mari mõisa lubab, saab ta rentida piimandustalu, mille sissetulekud on märksa paremad kui Tõnul hetkel. Esiti ajas see jabur leping Prillupi naerma, ent lõpuks oli ta nõus. Järgnes Mari nõusse saamine. See võttis hulk aega
Kalevipoeg Kolmeteistkümnes lugu Kalevipoeg tegi iga päev rasket tööd. Peale päevatöö lõpetamist heitis end oma asemele pikali ja puhkas raskest päevatööst. Hommikul enne koitu oli Kalevipoeg juba jalgadel, lauakoorem õlgadel, sammud seatud kodu poole. Ta rändas mööda uusi radu, mööda maad ja raba, läbi metsa ja põõsastiku ikka Viru poole. Öövarjus raskest päevatööst puhates, silmitses mees tähti kuni uni võimust võttis. Hommikul end teele seades kostus Kalevipoja kõrvu haraka laul, kes soovitas tal koju kiirustada. Mees oli enese teadmata seitse pikka nädalat põõsa all maganud. Seepeale seadis Kalevipoeg kiirustades sammud kodu poole. Käinud pika tee maha, jõudnud mees Ilmajärveni. Kalevipoeg hakkas läbi järve kõndima, kuid juba kolmandal sammul pööras otsa ringi ja sammus kalda poole tagasi. Vesi ulatus mehel üle pea.
Kaks meest sammusid samuti neile lähemale. Artur käivitas sae, millega mehed kasti luku puruks saagisid. Seejärel kangutasid nad lahti uksetaolise asja. Või rohkem nagu luuk. Raudkast oli seest märg ja vesi voolas sealt laeva pardale. Sellest ei teinud keegi välja. Artur kummardus ja lükkas enda käed kasti, tõmmates välja omakorda ühe kasti, mis oli väike ja kerge. Katy astus sammu lähemale. "Nüüd või mitte kunagi," mõtles ta ja vaatas kuidas ta isa värisevevate kätega kasti silmitses. Ta asetas selle maha ja kõigi pilgud püsisid kastil. Artur pistis käe südame kohale ja katus võtit, mis tal nööriga kaelas rippus. Seejärel võttis ta võtme kaelast ja lükkas selle lukuauku, mis kastil oli. Võti sobis. Arturi vererõhk tõusis lakke. Katy oma samuti, nagu ka kõikide teiste meeskonnaliikmete oma. "Isa," lausus Katy vaikselt, "keera võtit." Artur noogutas, vaatas korraks enda tütrele otsa ja keeras siis kullast võtit lukuaugus. Kõlas
saadud. Näiteks sulane Jaan, kes pidi armurohu saamiseks nõia juurde minema. 2. Kõige koomilisem koht raamatus: Kõige naljakam koht teoses oli see, kui kohe teose alguse sulane Jaan mõisa sahvris seepi sõi. Jaanil olid suured valud ja ta oigas kogu aeg. Naabertalude naised kükitasid tema ümber ja silitasid ta pead ja jahutasid valust värisevaid jäsemeid. Koera Kaarli mõisnik tegi ise murelikult piipu ning silmitses sulast. Kui rehepapp kohale jõudis, küsis ta Jaanilt, et mida ta sõi. Ta vastas, et sõi vorsti, sinki ja 1 idamaist maiusrooga, mis lõhnas nagu roos. Rehepapp seletas Jaanile, et see mida ta näost sisse ajas, oli seep. Kõige haledam koht raamatus: Kõige haledam koht raamatus oli minu arvates see, kui sulane Jaan toatüdrukut Luiset seksuaalselt ära kasutas. Ta läks Luise juurde ja
Sel hetkel meenus talle aga tema sõbrake, kes seniajani tal vaikselt põues oli olnud. Oh seda kurbust, pisike oli julma võitluse tagajärjel hinge heitnud. Kangelane pidas väärikad matused, kaevas talle haua ja istutas kääpa peale ilusad kirjud marjapõõsad. Pärast seda kinnitas ta pisut keha ning peale pikka ning väsitavat päeva heitis ta magama. Ta ei olnud pikalt maganud, kui ligi hiilis salakaval soolasorts, pea täis kurje mõtteid. Ta silmitses magajat ning lasi käiku oma õela plaani puistas magajale unerohtusid ja lausus nõiasõnu. Oma tempudega ühele poole saanud, lidus ta tagasi paksu metsa. Ööst sai päev, päevast õhtu ja sellest jälle öö ja nii juba nädal, kuid Kalevipoeg ikka veel magas samas sängis liikumatult. Teda käidi otsimas, kuid tulutult. Ta oleks jäänudki niimoodi igavesti magama, kui üks kuri unenägu ei oleks teda lõpuks
Clerfayt ei teinud kreoolist väljagi ja kui kreool tahtis talle kallale karata pööras Clerfayt selja ja ei proovinudki ennast kaitsta.Nad külastasid normarh Hap Tefa haukambrit ja tagasiteel kostis lask.Clerfayt karjus kreooli ja peatas auto.Väljas polnud aga kedagi ja ta sõitis edasi. Clerfayt ei rääkinud Gamile öösel juhtunust midagi.Clerfayt kogus pronksesemeid ja Norman tegi talle ettepaneku minna ühe tema tuttava kogu vaatama.Clerfayt mõtles Gamile ja silmitses mõtlikult Normanit,kelle turja masseeris must naine.Teda valdas mehelik rivaliteet.Clerfayt ütles Gamile,et ta tappis täna ta mehe.Gam sõitis Davoisi.Peaarst esitles talle mõningaid inimesi.Seal oli Vandervelde,kes tahtis raha aga Rakalownal polnud talle midagi anda.Braminta laenas talle raha ja esitas tingimuse,et ta peab Purischkoffist loobuma.Purischkoff oli venelane,kellesse Rakolowna oli armunud.Rakolowna oli kõigi naiste peale kade kellega Purischkoff rääkis
“Vanamees ja meri” Ernest Hemingway Mees (Santiago) oli juba 84 päeva merel sõudnud, kuid kala ei näkanud. Esimesel 40 päeval oli ka poiss temaga kaasas olnud, kuid siis viimase vanemad keelasid selle ära. Vanamees oli kõhn ja kuivetu, sügavate kortsudega kuklal, kätel sügavad armid. Silmad olid merekarva, lõbusad ja võitmatud. Vanamees oli poisile kalapüüdmist õpetanud ning poiss armastas seda. Vanamees oli varem 87 päeva merel olnud ilma ühtegi kala püüdmata ja seejärel olid nad poisiga kolm nädalat järjest poisiga iga päev suuri kalu püüdnud. Poiss ostis mehele õlut ja söötasid järgmiseks päevaks. Nad meenutasid, et poiss oli esimest korda vanamehe paati saanud viieaastaselt. Vanamehel oli plaanis järgmisel päeval kaugele minna ja kuigi poiss tahtis kaasa minna, siis pidi ta oma paati jääma. Vanamehe juures teesklesid nad alati kahekõnet :”Mis sul süüa on?” “Potitäis kollast riisi kalaga. Tahad ka?” “Ei ...
Näed mäge, mine mööda mäe äärt ja keera kura kätt. Vastu tuleb jõgi, millel kolm juga. Mine edasi kuni tuleb org. Oru keskel, mäe ääres, puude varjus, on koobas, kus ongi soome sepa koda." Kalevipoeg läks eide juhatamist mööda ja kuulis juba kaugelt lõõtsade, vasarate ja alasite häält. Kojas oli vana sepp koos kolme pojaga, kes kõik sepistasid mõõkasid. Kalevipoeg astus sisse ja tervitas töömehi lahkelt. Soome sepp silmitses Kalevipoega altkulmu pealaest jalatallani ning mõistis alles siis, kellega on tegu. Kalevipoeg palus tugevat ja teravat mõõka, mis ei murduks. Sepa käsul tõi noorim poeg kambris kaenlatäie ilusaid mõõkasid. Kalevipoeg haaras ühe katsetuseks enda kätte, keerutas seda õhus ning lõi vastu kaljut. Sädemeid lendas ning mõõgatera pudenes kildudeks. Sama juhtus ka teise ning kolmanda mõõgaga. Sepp ei
Vana randlane, kes hindas Saaremaa kombeid ja traditsioone. Ei näidanud maailmale seda, mida ta südames tundis: kinnise iseloomuga inimene. Vahel võib teda pidada ülearu karmiks ja tuimaks, ometi laseb tema sisemine tugevus tal elu rasketel hetkedel üksi hakkama saada ja teiste toetamiseks veel naljasõnagi leida. Näiteks võttis Turja Laas pärast tulekahju, mis hävitas tema kodu, maja sütest piibutuld ja silmitses merd, nagu poleks tema asigi. Ainult tugevam piibukiskumine või pikk mere ääres seismine, märkamata piibu kustumist, lasevad aimata tema ,,murede valulikkust." Turja Laas tunnistab: ,,Rumal õpib elukoolis, aga kes enne õppinud, sel jääb mitu nuhtlust nägemata." Oskust oma eluga rahul olla õpetab Turja Laas ka noorematele: "Ega inimene pole tulnud siia maamuna otsa
kõnepruuki. Hulgaliselt vaimukaid võrdlusi. ( loe lk 74 3. lõik) Meeldejääv stseen: rehepapp päästab külarahva katkulainest.( loe lk 95 ) Ühel päeval tuli naaberküla ametikaaslane Villu rehepapi juurde teatega, et naaberkülas on katk. Rehepapp võttis kohe nõuks külarahvast lähenevast ohust teavitada. Kõik teadsid, et see tähendab väga tõenäoliselt kindlat surma. Noored ja vanad kogunesid kõik rehepapi maja juurde, kus viimane suitsetas ja oma rahvast silmitses. Ta kutsus kõik rehetuppa ja seadis nad risti-rästi põrandale lebama nagu kuuseokkad sipelgapesas. Katk rändas neiu kuju võttes salamisi üle jõe, muundus siis valgeks kitseks ja jooksis kohe rehepapi juurde. Jõudiski kohale. Rehepapi kavalus aga aitas katku ära lollitada ja terve külarahva surmast päästa. Katk nägi inimesi rehetoas lebamas kui sigu põhus ja ei uskunud, et need saavad inimesed olla.
kui tema mõtted kanduvad tüdrukule nimega Anny, keda Antoine kunagi armastas. 25. jaanuaril tõdeb Antoine, et viimastel nädalatel on toimunud mingisugune muutus, abstraktne muutus, mis ei põhine millelgi. Mees oli ise muutunud. Varem meeldis talle väga maast üles korjata kastaneid, vanu riideräbalaid ja eelkõige pabereid. Kuid seekord kui ta väljus hotellist, et minna raamatukokku oma uurimustööd tegema, ei suutnud ta maas vedelevat paberitükki üles korjata vaid silmitses seda. 26. jaanuaril lõpetas mees 12. peatüki, mis haakub Rolleboni Venemaal viibimisega kuni Paul I surmani. 29. jaanuaril, reedel arutles mees küsimusel kas Rollebon ikka osales Paul I mõrvamises. Reede õhtul polnud tal aga mingit tahtmist tööd teha ning ta otsustas, et läheb perenaisele külla kuid selgus et too oli läinud linna oste tegema. Mõnikord pärast õhtusööki oli Antoine'il harjumus perenaisega hotelli teisel korrusel armatseda. Mees jäi siis koos perenaise abilisega
Peale politsei peatumismärguannet olin väga ehmunud ja hirmul, kuna rikkumine oli mul toime pandud esmakordselt. Kui politseinik maja nurga tagant sõiduteele jooksis, sain kohe teadvuses aru milles on probleem. Peale peatumist politseinik teatas, et olen piirkiirust ületanud 12 kilomeetrit tunnis. Ma mäletan täpselt oma esimest lauset politseile: ,, Palun väga vabandust!" Olin teadlik, et seal teelõigul võis kuni 40 kilomeetrit tunnis sõita. Peale seda politseinik silmitses mind tõsiste ja kurjade silmadega ning teatas, et olge teinekord tähelepanelikum ja soovis head reisi. Mul vedas, pääsesin tookord hoiatusega. Teisel korral jäin vahele paar aastat hiljem Lõuna-Eestis, kus lubatud sõidukiirus oli juba rohkem kui 20 kilomeetrit ületatud. Tol korral jäin kohapeal juhilubadest ilma ja karistuse määramiseks pidin minema komisjoni. Komisjonis olin väga hirmul, kuna antud teo eest oli ettenähtud karistuse määramise vahemik 600 2400 krooni
Kõik lootsid, et äkki unustab proua räägitud jutu pulmadest. Aga esimene asi, mis proua järgmisel hommikul Gavrilalt küsi, et kuidas pulmade korraldamine ka edenevat. Gavrila valetas, et edeneb hästi. Kuid pulmad ei edenenus, sest Kapiton kartis oma elu pärast. Kõik teadsid, et Gerassim joodikuid ei sallinud. Nii palus Gavrila, et Tatjana teeskleks purjus olekut ja taaruks Gerassimovist mööda. See mõjus. Gerassim silmitses Tatjanat, lõi käega ja läks oma kambrisse. Terve ööpäev ta sealt ei väljunud. Järgmisel nädalal abiellusid Tatjana ja Kapitonov. Gerassim ei teinud neist väljagi. Aasta möödudes oli Kapitonov end põhja joonud ja teda saadeti koos naisega kaugele külla elama. Kui nad minema hakkasid, läks Gerassim Tatjana juurde ja kinkis talle punase rätiku, mille ta talle aasta tagasi ostnud oli. Tatjanal valgusid silmad pisaraid täis ja ta suudles Gerassimit usukohaselt kolm korda
Vaevalt oli Kalevipoeg sõba silmale saanud, kui teda hakkasid piinama möödunud päevasündmustest painavad unenäod kuidas ta kohtus pisikese naljaka mehikesega, kes oli metsatalus vanaeidele tantsinud ning hiljem tolle poegade käest põgenenud, kuidas ta oli sortsidega võidelnud ning hulga kalleid laudu kaotanud, kuidas ta oli abimehest siilile tänutäheks kasuka meisterdanud. Ta ei olnud pikalt maganud, kui ligi hiilis salakaval soolasorts, pea täis kurje mõtteid. Tuuslar silmitses magajat ning lasi käiku oma õela plaani puistas magajale unerohtusid, posis ja lausus nõiasõnu. Oma tempudega ühele poole saanud, irvitas veel vaikselt ning lidus tagasi paksu metsa. 5 Ööst sai päev, päevast õhtu ja sellest jälle omakorda öö, kuid Kalevipoeg ikka veel magas. Kui tema kodukülas nähti, et kuningat ei ole ikka veel saabunud, asus kannupoiss teda rannalt otsima, kuid tulutult.
Otse mu silmade kohal olid laual Tema käed, need lebasid rahulikult, siis aga toetusid sõrmed lauaplaadile, sõrmeotsad läksid punaseks, ta ajas enda laua tagant püsti ja läks grammofoni juurde.(Berg 2004:13) Tüdruku tähelepenu hämmastab mind. Võrreldes minuga mul ei olnud niisugiseid detailseid mälestuseid nii oma esimese armastusest, ega arsti juures käitumisest. Tõeliselt oli huvitav silmitseda kuidas väike laps flirtib arstiga. Väike ja samal ajal väga tark tüdruk, ta silmitses oma tädi ja proovis korrata kõik tema tegevusi, nagu lahtised juuksed, lükkas neid kõrva taha ja ütles Temale olulist fraasi, aga ligikondses naeratasid temast. Artst sai aru kõigest, nagu ma hiljem mõistame väike tüdruk erutas teda ning hirm teda haaras. Kes võiks mõelda, et selline armastus üldse on võimalik?! Nii puhtad ja õrnad suhted inimeste vashel suure eavahega. Nende vahel oni arusaamine ja üksmeel, aga mõnikord suhted isemoodi jahmatasid ja hirmutasid
pojanaise jaoks koristada ning märkamatult oligi päev õhtusse veninud. Oli magamamineku aeg. Vannitoas poetas Paula veel paar pisarat ja peale seda läks Kalju kõrvale magama. Kõik tundus nii teistmoodi kui hommikul. Tööpäev Järsku võpatas keegi voodis. See oli noor, umbes 23 aastane neiu, kes oli just halvast unenäost ärganud. Mööda ta valget nägu voolas alla külm higipiisk, mis varsti hallikat voodilina puudutas. Neiu silmitses toaakent, mis oli ära jäätunud ja millest kumas läbi tänavalmbivalgus. Ta võttis teki pealt ja sammus akna juurde. Neiu jalad oli külmad ning nende all krigisesid põrandalauad, mis olid vanad ja räsitud. Tüdruk kriipis küüntega jääd, et välja näha. Väljas oli öö, kõik magasid. Linnas andsid valgust tänavalambid, mille kuma teedele varje heitis. Öised tänavad olid sama tühjad nagu tavaliselt. Autod seisid igavalt tee
pojanaise jaoks koristada ning märkamatult oligi päev õhtusse veninud. Oli magamamineku aeg. Vannitoas poetas Paula veel paar pisarat ja peale seda läks Kalju kõrvale magama. Kõik tundus nii teistmoodi kui hommikul. Tööpäev Järsku võpatas keegi voodis. See oli noor, umbes 23 aastane neiu, kes oli just halvast unenäost ärganud. Mööda ta valget nägu voolas alla külm higipiisk, mis varsti hallikat voodilina puudutas. Neiu silmitses toaakent, mis oli ära jäätunud ja millest kumas läbi tänavalmbivalgus. Ta võttis teki pealt ja sammus akna juurde. Neiu jalad oli külmad ning nende all krigisesid põrandalauad, mis olid vanad ja räsitud. Tüdruk kriipis küüntega jääd, et välja näha. Väljas oli öö, kõik magasid. Linnas andsid valgust tänavalambid, mille kuma teedele varje heitis. Öised tänavad olid sama tühjad nagu tavaliselt. Autod seisid igavalt tee
Laud oli kaetud rikkalikult, iga nurk majast oli pestud ja pühitud. Anna ja tema abikaasa istusid ja ootasid elutoas. Anna silmadest oli näha tema kurbus ja igatsus armastatu järele, tema abikaasa sammus närviliselt ühest toa otsast teise ja mõtles kas kõik on piisavalt hästi. Tema peas keerlesid vaid mõtted, kuidas onu Valerile head muljet jätta. Külalistetoa uks avanes ja sisse astus majapidaja koos onu Valeriga. Õhtu möödus kiirelt ja jututeemasid jätkus, ainult Anna silmitses akent, mida mööda voolasid alla rasked vihmapiisad. Kogu tema keha äratas Valeri suust kukkunud sõna ,,põgene". Ta ehmus ja vaatas kiiresti omavahel vestlevaid mehi ja alles siis taipas, et see sõna oli vaid osa jutuajamisest. Kuid siiski andis see Annale mõtte. Juba järgmisel päeval saatis Anna sõna Gurovile, et nad koos põgeneksid. Vastus saabus kiirelt, lehel seisis: reedel kell 4 jaama viiendal perroonil. Anna teadis, mida teha, ta kirjutas oma mehele hüvastijätukirja ja
" (lk7). Kafka Protsess: Keegi pidi Josef K. peale valetanud olema, sest ilma et ta midagi kurja oleks teinud, võeti ta ühel hommikul vahi alla. Tema korteriperenaise proua Grubachi köögitüdruk, kes talle alati kella kaheksa paiku hommikueinet tõi, jäi seekord tulemata. Seda ei olnud veel kunagi juhtunud. K. ootas pisut aega ja nägi oma voodist, et vastasmajas elav vanaeit teda kuidagi hoopis erakordse uudishimuga silmitses, siis aga, ühtaegu kummastust ja nälga tundes kõlistas ta kella. Aja voolamine on tekstis segi paisatud, sündmuste loomulik kronoloogia lõhutud. Aeg voolab subjektiivselt, pindtekst on fragmentaarne ja lähedane kaosele. Vaatepunkt muutub. Kaob jutustaja kõiketeadmine ning kindel ja ühene sotsiaalne ja moraalne hinnang oma tegelastele. Kasutatakse jutustajaid, kes on osa romaani tegevusest, kogevad jutustatavat isiklikust, spetsiifilisest ja piiratud vaatepunktist (näit
Sama ajal kui Ain, kes
kodutalus teiselpool jõge kapsaste latvade vahel põlvitas ja umbrohtu kitkus kuulis vee
sulpsatust ja tõusis imestunult püsti, veel enam pani ta imeks rumba kummuli vees ujuvat.
Üks mõisa heinalistest oli härra ise kupja asemele tööliste juurde jäänud ja ometi oli ta mahti
leidnud palavast tööst pisut puhata ja kupjate järele vaadata. Ta oli näinud teda rumpa astuvat
ja siis teda äkitselt kaduvat. Kohkunult silmitses ta teravamalt seda kohta ja kuulutas ta oma
nägemist ka teistele, kes ligemal töötasid. Ehmatusega kuuldi ja üteldi see lugu edasi ja
korraga vaatasid kõik jõe poole. Aus härra kostis üks kel kõige rohkem julgust oli
Ta uskus seda, et ainult värvide mänguga on võimalik vaatajale mõju avaldada. 1910 aastal maalib ta oma esimesed abstraktsed akvarellid. 1912. aastal annab välja raamatu Vaimsest kunstist, kus kirjutab sellest, et kunst on sisemise vajaduse väline väljendus. Ta oli Münchenis Der Blauerraiter?? (Sinine Ratsanik A.Mache, F.Mark) Asutuse liige. Kuidas ta jõudis abstraktsionismini? ,,Läbi ilmutuse taolise elamuse." Istus ateljees, silmitses ühte pilti ilus taipas, et vaatas pilti tagurpidi; motiiv ainult segab; töhtis on tunded, värvid lõuendil. St etkompositsiooni eab looma ainult värvidest ja skultuuris puhastest abstr.vormidest. 1910.aastal maalib esimesed abst.akvarellid: koosnevad hoogsatest värvilaikudest (elab Saksamaal). Rõhutavad puhaste kujutistest vabade värvide jõudu värvid peavad olema ainult väljenduslikud. ,,Kompositsioon IV" 1911, ,,Must laik" 1912. Sinise Ratsaniku
pandud mõisa aknaid pesema. Ta läks Mariga rääkima. Kremer sai teada, et Mari on Tõnu surnud naise õde ja ta tuli Tõnu laste ja kodu eest hoolt kandma. Nad rääkisid veel natuke ja siis läks Kremer teise ruumi. Hiljem ütles ta valitseja-emandale, et Mari saadetaks edaspidigi mõisa aknaid pesema. Kolmas peatükk: Varsti märkas Kremer et, ta vähe nägi. Tema ja asjade vahele oli mingi linik tõmmatud, mis kohe jälle uuenes, kui ta selle korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamääraste äärjoontega selle kätte taga. Ta aimas ennast kas või tund aega kadakapõõsasse vahtivat, nägi ja võis arvata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma teo põhjusest või tarbest, sest mõtlemine, tabatav mõtlemine see ei olnud. Ta käis Marit lüpsil jälgimas ja üritas endas selgusele jõuda. Neljas peatükk: Härra von Kremer veetis Tallinnas mõnusa pühapäeva, käis Kadri-orus jalutamas,
Minu ajal oli maitule tegemine suurem ettevõtmine kui tänapäeval jaanitule tegemine. Toomamäel oli plats, kus tehti tantsu ja lõkkeõhtuid. Minu ajal (kommunismi valitsuse aeg) oli Jalgsemal väga palju talusid, talud olid enamjaolt rahvast täis. Inimesed elasid seal, kus elada said. Kas tundsid ka mõnda kirjanikku Jalgsemalt? Mina tean Hando Runnelit, kes muidugi on minu mehe tädipoeg. Mäletan teda umbes 50-st. Hando oli vagane ja suurt ei rääkinud, ta silmitses rahvast, kui oli pidu, küllap oli mõttes luule kogu aeg. Nad käisid vennaga Järva-Jaani Kekkoolis. Raivo oli tema vend, kes ei viitsinud õppida. Hando seletas terve tee Raivole õppimisest ja see oligi tema õppimine. Kuidas iseloomustate tänast Jalgsema külaelu? 23 Siin pole mittte midagi. Külaelu on välja surnud. Siin natuke on lapsi võibolla see
Oli ilus pühapäevahommik, kui nad kolmekesi tulid. Tervitused öeldud, lühivestlused vesteldud, läksime Mähe metsa hulkuma. Juttu oli vähe, oli palju vaadelda, kuulata, looduses mõnu tunda... Lõunaaeg lähenes. Sammusime kodu poole. Päris maja lähedal noorte mändide vahel sõnas Saar:" Ma jään veel natukeseks metsa." Lõuna oli valmis. Saar puudus. Läksin otsima. Leidsin ta seismas noorte lopsakate mändide keskel, kuhu ta enne jäi. Ta silmitses rahulikult üht männioksa: piilus ikka ühelt ja teiselt poolt, kord ligemalt, siis kaugemalt, vaatles seda keskendunult, andunult.. Lähenesin tasahilju. Ta imetles oivalist männiõit, looduse koloriidipeent miniatuurset kunstiteost. Esmakordselt imetlesin seda minagi." 1945. aastal pälvis Mart Saar ENSV teenelise kunstniku ja 1952. aastal ENSV rahvakunstniku aunimetuse. 1956. aastal tabas heliloojat halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ning pühendus komponeerimisele. 1963
taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: «Küll ma su kaela murraksin, hundi-sööt!»), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei keelanud, ta oleks 22 mu püksid peaaegu lõhki kiskunud, kanz fi heine alte Sack! Häh tu teivel! Häh tu-u teivel!» «Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!» karjus Oodo naeru vahel. «Omaenese ristiisa hõlma krapsti kinni -- ha-ha-haa . . . häh tu teivel, häh tu teivel!» Jaanus silmitses seda meest, keda ta esimest korda nägi, ja tundis, et äkiline arusaamatu viha ta südant täitis. Talle tundus, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama ja talle «lurjus» näkku hüüdma. Kuid ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi aiavärava hoovi astusid, küsis ta tasakesi Oodolt: «Kes see junkur on?» «Jah, kes ta on?» kordas Oodo ja imestas ise, et tal veel kordagi meelde ei olnud tulnud oma uue sõbra nime järele küsida. «Kuule, mis su nimi on
Jaak mõtles, ega omati suudluse läbi. Lõpuks ta sulas ning pajatas, kuidas Penn oli prantsuse keele eksamit teinud. See tegi Virvele väga nalja. Korraga oli lauast kadunud Riks ning ka Juhan sättis end teise tuppa. Jaak kutsus Virvet etendust vaatama, kuid Virve keeldus ning lubas pärast eksameid seda vaatama minna. Jaak lahkus Riksi juurde, et temalt eesti keele eksami jaoks raamatut võtta. Klassivenna juurde jõudes polnud teda kuuris, kuhu ema Jaagu juhatanud oli. Jaak silmitses siis raamatuid leidis sealt ka flöödiõpiku, mida ise paar päeva tagasi põgusalt sirvinud oli. Jaak sai aru, et tal on võitluses (nimega Virve) rivaal tekkinud. Ta ei mõistnud, mida tegema peab kõige targem olevat seda asjaolu ignoreerida ning lihtsalt oma rida ajada. Neljateiskümnes peatükk Kogu kooli õpilasi teavitati faktist, et direktor sõitis Viini arstide juurde. Jaak mõtles pidevalt Wikmani saatuse üle
Jaak mõtles, ega omati suudluse läbi. Lõpuks ta sulas ning pajatas, kuidas Penn oli prantsuse keele eksamit teinud. See tegi Virvele väga nalja. Korraga oli lauast kadunud Riks ning ka Juhan sättis end teise tuppa. Jaak kutsus Virvet etendust vaatama, kuid Virve keeldus ning lubas pärast eksameid seda vaatama minna. Jaak lahkus Riksi juurde, et temalt eesti keele eksami jaoks raamatut võtta. Klassivenna juurde jõudes polnud teda kuuris, kuhu ema Jaagu juhatanud oli. Jaak silmitses siis raamatuid leidis sealt ka flöödiõpiku, mida ise paar päeva tagasi põgusalt sirvinud oli. Jaak sai aru, et tal on võitluses (nimega Virve) rivaal tekkinud. Ta ei mõistnud, mida tegema peab kõige targem olevat seda asjaolu ignoreerida ning lihtsalt oma rida ajada. Neljateiskümnes peatükk Kogu kooli õpilasi teavitati faktist, et direktor sõitis Viini arstide juurde. Jaak mõtles pidevalt Wikmani saatuse üle
Jaak mõtles, ega omati suudluse läbi. Lõpuks ta sulas ning pajatas, kuidas Penn oli prantsuse keele eksamit teinud. See tegi Virvele väga nalja. Korraga oli lauast kadunud Riks ning ka Juhan sättis end teise tuppa. Jaak kutsus Virvet etendust vaatama, kuid Virve keeldus ning lubas pärast eksameid seda vaatama minna. Jaak lahkus Riksi juurde, et temalt eesti keele eksami jaoks raamatut võtta. Klassivenna juurde jõudes polnud teda kuuris, kuhu ema Jaagu juhatanud oli. Jaak silmitses siis raamatuid leidis sealt ka flöödiõpiku, mida ise paar päeva tagasi põgusalt sirvinud oli. Jaak sai aru, et tal on võitluses (nimega Virve) rivaal tekkinud. Ta ei mõistnud, mida tegema peab kõige targem olevat seda asjaolu ignoreerida ning lihtsalt oma rida ajada. Neljateiskümnes peatükk Kogu kooli õpilasi teavitati faktist, et direktor sõitis Viini arstide juurde. Jaak mõtles pidevalt Wikmani saatuse üle
Laupäeva hommik oli kätte jõudnud ja kogu suvine maailm oli särav, värske ja täis elurõõmu. Igas südames helises laul, ja kui süda oli noor, siis tungis hein huultele. Igas näos oli rõõmu jaigas sammus kergust. Akaatsiad õitsesid ja õite lõhn täitis õhku. Cardiffi küngas, künkatagune kõrgustik, haljendas tai- 16 mestikust ja oli küllalt kaugel, et paista igatsetud maana, unelev, rahuküllane, meelitav. Tom ilmus kõnniteele lubjaämbri ja pikavarrelise pintsliga. Ta silmitses planku, ja rõõm kadus loodusest ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku! Elu tundus Tomile tühjana ja olemasolu lausa koormana. Ohates kastis ta pintsli värvi sisse ja tõmbas sellega ülemist lauda mööda; kordas seda operatsiooni; tõmbas veel korra; võrdles tühist 'lubjatud riba kaugeleulatuva lupjamata plangupinnaga ja istus löödult tünni otsa. Väravast tuli Jim, plekkämber käes, kareldes ja «Buffalo neiusid» lauldes
nad selle põlema ning piinasid õpetaja sedasi surnuks. Ühtlasi hävitasid nad kirikuraamatuid ning viisid dokumente ja kirikuriistu Saaremaale kaasa. Ka külades kihutasid nad inimesed majadesse ning süütasid need siis põlema. Meestel kiskusid nad seljast nahka, naistel lõikasid rinnad ära ning tapsid kõiki, kuna nende päälik oli käskinud olla vali igaühe vastu. Ühte majja tuli sõdur, kus ainult laps lamas kätkis. Väeti maimuke sirutas talle käed vastu ning silmitses nii sõbralikult paluva pilguga, et sõdur tahtis liigutatult toast väljuda. Äkki meelestus talle aga pääliku karm korraldus, ta viskas kätki ümber ning puuris terava oda lapse selga. Saulepis tuli tatarlaste röövel talumajja, milles elutses veel vaid naine ühes lapsega, kuna teised elanikud olid kõik metsas peidus. Ema ronis surmahirmus ahju otsa, väike laps jäi aga kätkisse kaeblikult karjuma. Röövel võttis lapse sülle ning tahtis teda heita küdevasse ahju.
Ta komistas ja kukkus. See oli kimp meiupuuoksi, mida kohtukirjutajad piduliku päeva auks hommikul kohtupalati eesistuja ukse ette olid pannud. Gringoire sai sellestki äpardusest kangelaslikult üle, ta tõusis püsti ja jõudis jõe äärde. Ta jättis selja taha tsiviilkohtu ja kriminaalkohtu vanglahooned, läks piki kuningaaedade suurt müüri kulgevat sillutamata tänavat, kus pori üle jalapöia ulatus, ja jõudis Vanalinna lääneossa, kus ta mõni aeg Lehmade Ülevedaja saarekest silmitses, mis nüüd Uue silla ja pronkshobuse alla ära on kadunud. Saareke teisel pool kitsast valkjat veepinda paistis talle pimedas musta massina. Väikese tulukese valgusel võis siin aimata mingit mesipuu laadi hütti, kus lehmade ülevedaja öösiti peavarju leidis. «Õnnelik parvemees!» mõtles Gringoire. «Sa ei unista kuulsusest ega tee pulmaluulet! Mis puutuvad sinusse naisi võtvad kuningad ja Burgundia hertsoginnad? Ei tunne sa ka muid
Ükskord kui M oli ära mõtles op et läheb metsa ja laseb lindusid. Jõudis jõe äärde, keegi võttis ta kinni (lohed ilmselt). M tuli õhtul koju, op kodus polnud, läks otsima metsa aaga ei leidnud. Lohed pole kiskjad, ürgvee (kaose), substantsi sümbol. Üks lohe must, teine valge. Lohedes on sees juba taevas ja maa, hea ja kuri, algne dualism. Kosmoloogiline polariteet. Jõe ääres palju lohede jälgi. Kui M jõudis kose äärde nägi haigrut, silmitses teda. Haigru vaatas pingsalt jõge. "Mida sa seal näed?", küsis M. Haigru ütleb, et luurab maimusid. M ei usu seda. Kui too ütleb, mida ta näeb siis annab M talle mingi kaelaketi. Haigru on nõus. Seletusmuistend, müteem kus esitatakse lihtsalt mingi looduslik fakt, mida kõik teavad, mingisuguse kosmoloogilise markerina, tähisena, et eelajaloolisel ajal midagi sellist juhtus ja juhuslikult jäi selline jälg... Haigur ütles, et vaatab M op nahka, mis ripub lohede maja ees
» «Kui te võiksite näha minu avatud südamesse, loeksite sealt nii palju uudishimu, et teis minu vastu kaastunne tekiks, ja nii palju armastust, et te otsekohe minu uudishimu rahuldaksite. Ei ole vaja midagi karta nende poolt, .kes teid armastavad.» 128 «Härra, liiga ruttu hakkasite kõnelema armastusest,» ütles noor naine pead raputades. «Armastus tärkas minus ruttu ja esmakordselt, ning ma ei ole veel kahekümne aastane.» Noor naine silmitses teda vargsi. «Kuulge, olen juba asjal jälil,» ütles dArtagnan. Kolme kuu eest pidin sattuma duellile Aramisega samaguse taskurätiku pärast, mida näitasite naisele, kes oli ma juures. Samasuguse, vapiga taskurätiku pärast, len selles kindel.» «Härra,» ütles noor naine, «vannun teile, te väsitate mind üliväga oma küsimustega.» «Ja teie, kes te nii ettevaatlik olete, mõtelge sellele, kui teid areteeritakse ja see
soovitud võimalus seda asja krahmata, lükata maha, või kätt mänguasja. lüüa. Laps mõtles ning otsis kõige õigemat otsust, mis Nad võivad toimiks uues situatsioonis objekti jäävuse seadus aimata arenes kiirelt ning ta lõi kätt, mistõttu, ese kukkus ning sündmusi, laps silmitses pikka aega kohta kuhu asi esimest objektid on korda kukkus jäävamad. Aste 5 (12 18 Ott kavatses astuda kummipardile peale ja kuulda kuidas k) Kolmandad ta piiksub. Siis otsustas vajutada teda, ning lõpuks istuda tsirkulaarsed pardile. Sel perioodil on arusaam asjade jäävusest vähene.
tagasitulekul. Nõnda pöördus ta ümber ja läks endisele paigale, kust algas oma teekonda uuesti, hoides aina paremat. Ka siin saatsid teda aupaistusega ehitud laternad. Eriti silma torkas see, mis seisis lähemal tänavanurgal. Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga tihe pimedus ei võimaldanud seda. Üksinda seisis ta keset vaikset tänavat ja silmitses valget maja. Kiirete sammudega lähenes keegi ja lipsas majja sisse. Üürikeseks avatud uksest vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel.
annaabi.ee 
