Emile Zola “Thérèse Raquin” (0)

Emile Zola “Thérèse Raquin” (1867)
Naturalismi tunnused

• Argielu probleemide kirjeldamine
  
• Detailirikas sõnastus
  
• Mustema elu kujutamine: julmus, alatus, kuritegevus
  
• “Kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu”
  

Ülevaade teose sisust
Raamat kirjeldab Proua Raquini, ta poja Camille , vennatütre Thérèse ja Laurent ’i tegemistest. Thérèse oli sülelapsena antud oma kaptenist isa poolt õele ning edasi elaski tütarlaps koos oma haige tädipoja ja ülehoolitseva tädiga. Peale seda, kui Thérèse abiellus oma tädipojaga, kolisid nad kolmekesi Pariisi Pont -Neufi passaži ning elatusid “Pudupoe” pidamisest. Iga neljapäev võtsid Raquinid vastu külalisi, joodi teed ning mängiti doominod kuni kella üheteistkümneni. Ühel päeval vedas Camille koju oma vana lapsepõlvesõbra Laurenti’i, kellega tekkis Thérèse’l hiljem ka salasuhe, mis kestis ilma probleemideta umbes 8 kuud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tekkis salasuhtes olijatel soov lahti saada nende armastust takistavast isikust – Camille’st. Tädipojast saadi lahti Seine’i jõel. Kuid mõrv tõi oodatud õnnest hoopis probleeme - kirg oli kadunud. Mõlemad leidsid , et lahti saada Camille’ painavatest unenägudest, tuleb abielluda . See oleks aga äratanud kahtlust seega käitusid nad nii, et neljapäevased külalised koos pr Raquin’iga soovitaksid neil abielluda. Kõik läks nii nagu nad plaanisid, peeti pulmad ning pulmapidu ei olnud kuigi lõbus. Kui nad olid abielus, ei tunnetatud uut olukorda – see üllatas neid tõsiselt. Ootuses olid nende ihad kustunud, minevik hajunud. Iga neljapäevase doominomängu ajal teeskles paar, et nad on tohutult õnnelikud kuid tegelikult ei talunud nad üksteist ning kaklesid päevast päeva. Proua Raquin jäi ühel õhtul rahulikult juttu rääkides täiesti tummaks ja liikumatuks – juba mitmeid kuid mööda liigeseid roomanud halvatus oli kätte jõudnud. Liigutada ega rääkida ta ei suutnud, kuid nägi ja kuulis kõike ning ei läinud kaua, kuni ta jõudis abielupaari saladuse jälile - pudupoeomanik kuulis pealt, kuidas paar omavahel tülitses ning üksteist mõrvas süüdistasid. Proua püüdis ühel neljapäeval sellest ka teistele märku anda kuid see tal ei õnnestunud. Suhted Thérèse’i ja Laurent’i vahel halvenesid, Thérèse sai mehelt tihti peksa ning ei pidanud pudupoe eest hoolt, kaotades selletõttu ka kliente. Laurent tundis naise peksmisest ainust leevendust oma piinadele, hiljem piinas ka kassi. Niisugune sõjaseisukord ei võinud igavesti kesta. Thérèse ja Laurent jõudsid selleni , et lootsid uue kuriteoga esimese kuritoe tagajärgedest pääseda. Peale neljapäevase õhtusöögi koristamist plaanisid nad üksteise mõrva kuid jõudsid mõlemad üksteise plaani jälile, mille tagajärjel puhkesid nad nutma . Tundes üksteise vastu nii suurt tüdimust, tunnetasid nad mõlemad üht – manustada koos mürki. Nad kukkusid jalust rabatult üksteisele otsa ning peaaegu 12 tundi silmitses liikumatu ja tumm Raquin neid oma jalge ees lebamas, suutmata neilt hävitavat pilku lahti rebida.
Näiteid raamatust

• Thérèse’i igav elu lk 13
  
• Kirjeldusi ka kriitilisemas võtmes , öeldi kõik välja nii nagu oli, ilustamine oli välistatud Olivier’i ja ta naise kirjeldus lk 22 + 24 ; Laurent’i arvamus Thérèse’ist lk 34
  
• Naturalist Zola kirjeldas maali tõeselt , mitte ilustades lk 35
  
• Julmad tapmiskavatsused lk 53,55,56,58,65; mõrv 69,70 ; alatu käitumine peale mõrva, et jääda süütuks ja pääseda kangelasena lk 71
  
• Süümepiinad viivad närvivapustuseni, mõlemal täpselt samal ajal lk 109
  
• Karm tõde isa suust pojale lk 125
  
• Raquini ootamatu halvatus lk 173
  
• Üksteise süüdistamine 194
  
• Theresi’i kartus sünnitada last 212
  
• Kassi aknast välja loopimine 216
  
• Tapmiskavatsused 228
  
• Üksteise plaani jälile jõudmine 232
  
• Surm 233