ESSEE Kahetuse väärtus (0)

Kahetsuse väärtus: Kiiruseületajate vastused mõjutavad politsei karistuspraktikat.
Avatud Ülikool I aasta
Essee
Õppeaine: Sissejuhatus psühholoogiasse
Essee
Kahetsuse väärtus: Kiiruseületajate vastused mõjutavad politsei karistuspraktikat.
Tänapäeva elav inimene ja tema eluenergia on pidevas liikumises ja sellest tingitud muutustes. Inimene on juba oma loomult püsimatu. Praeguses kiirelt arenevas ühiskonnas on kõigil meil kiire. Koguaeg me peame midagi tegema ja kuhugi jõudma. Nagu me teame, siis liikumiseks on inimestel mitmesuguseid võimalusi. Kiire elutempo juures on harjunud inimkond ühe enam kasutama transpordiinfrastruktuuri liikumiseks punktist A punkti B. Transpordist räägitakse tihti kui majanduse vereringest, mille tähtsus maailmas ühe kasvab ja suureneb. Kõige populaarsem transpordiliik on maanteetransport , milleks inimesed kasutavad autosid. Maailma teedel liigub ringi üle poole miljardi auto, millele lisandub autotehastest igal aastal ligi 40 miljonit autot. Tänu kiirelt arenevale tehnoloogiale toodetakse ja ostetakse maailmas järjest kiiremaid ja võimsamaid sõidukeid. Paljud juhid sõidavad kiiremini kui piirkiirus ette näeb. Seda kinnitavad nii objektiivsed vaatlused kui ka juhtide ütlused enda kiiruskäitumiste kohta. Lisaks sõidavad inimesed tihti ebasobiva kiirusega, sest kiiruse valikul ei arvesta autojuhid tegelikke tee- ja liiklusolusid. Selle tulemusena tekivad liiklusavariid ja muud ohtlikud olukorrad, kus inimesed saavad vigastada ja halvimal juhul surma. Olen kuulnud, et igal aastal sureb maailmas liiklusõnnetustes kokku sama palju inimesi kui Eestis on elanikke. Erinevate riikide liiklusõnnetuste statistika põhjal peetakse kiirust peamiseks liiklusõnnetuste põhjustajaks. Eesti õigusteadlane professor Jaan Sootak on öelnud, et iga ühiskond kujutab endast inimkooslust, mille stabiliseerimiseks ja arendamiseks on vaja korda ja normaalseid elutingimusi. Ühiskonda korrastav ja juhtiv võim peab seda ühiskonda kontrollima.
Eesti Vabariigis teostab liiklusjärelvalvet politsei, mis tuleneb vastavalt liiklusteadusest. Politseile on pandud ülesandeks kontrollida ja järgida, et ühiskonnas oleks tagatud normide reaalne toime. Politsei saab kasutada oma võimu tegevust normide realiseerimisel ning ta tegeleb liiklusrikkumiste korral rikkujatele karistuse kohaldamisega ja õiglase karistuse määramisega. Enamasti tekib liikluses kontakt politseiga liiklejatel tänu kiiruse ületamisele. Ise olen juhilubade omanik alates 1996 aastast. Mäletamist mööda olen selle aja jooksul politseiga kokku puutunud kolmel korral. Kõigil nendel kordadel on peatumise põhjuseks olnud kiiruseületamine. Kuigi need rikkumised toimusid mitmed aastaid tagasi, siis huvitav on see, et mäletan rikkumisi ja kontakti politseiga väga selgelt ja eredalt. Meeles on pisikesed detailid ja isegi trahvisummad, mis mulle määrati. Esimene kiiruseületamine toimus mul 1998 aastal Luise tänaval Tallinnas. Luise tänaval oli seatud piirkiiruseks 40 kilomeetrit tunnis, mis oli linna üldisest lubatud piirkiirusest 10 kilomeetri võrra väiksem. Politsei fikseeris minu juhitud sõiduauto liikumiskiiruseks antud tänaval 52 kilomeetrit tunnis. Mäletan, et kiirustasin sellel hommikul Kaitseliidu õppustele, kuhu olin hilinemas. Peale politsei peatumismärguannet olin väga ehmunud ja hirmul, kuna rikkumine oli mul toime pandud esmakordselt. Kui politseinik maja nurga tagant sõiduteele jooksis, sain kohe teadvuses aru milles on probleem. Peale peatumist politseinik teatas, et olen piirkiirust ületanud 12 kilomeetrit tunnis. Ma mäletan täpselt oma esimest lauset politseile: „ Palun väga vabandust !“ Olin teadlik, et seal teelõigul võis kuni 40 kilomeetrit tunnis sõita. Peale seda politseinik silmitses mind tõsiste ja kurjade silmadega ning teatas, et olge teinekord tähelepanelikum ja soovis head reisi. Mul vedas, pääsesin tookord hoiatusega. Teisel korral jäin vahele paar aastat hiljem Lõuna-Eestis, kus lubatud sõidukiirus oli juba rohkem kui 20 kilomeetrit ületatud. Tol korral jäin kohapeal juhilubadest ilma ja karistuse määramiseks pidin minema komisjoni. Komisjonis olin väga hirmul, kuna antud teo eest oli ettenähtud karistuse määramise vahemik 600 – 2400 krooni. Komisjoni ees käitusin alandlikult, tunnistasin ja kahetsesin oma süüd. Lõpptulemusena määrati mulle 800-kroonine rahatrahv. Nende kahe juhtumi puhul on huvitav tagantjärgi mõtiskelda, milliste parameetrite ja näitajate alusel politseiametnikud langetasid oma otsused karistuse kohaldamise suhtes. Siinkohal on mitmeid tegureid, mis mõjutavad politsei otsuseid antud teemas.
Esmasena võib välja tuua riigi seadusandliku poole, millega on politseile etteantud kindlad karistuse kohaldamise etapid ja raamid , mille piires karistuste kohaldamine toimub. Kiiruseületajate puhul rakendatakse üldjuhul sanktsioonina rahatrahvi. Raamid omakorda sätestavad ära trahvide suurused vastavalt seadusest tulenevatest sätetest. Toodud asjaolude arvestamisel tavaliselt sõltub sanktsiooni määr ja suurus. Üldjuhul politsei võtab aluseks karistuse määramisel sanktsiooni keskmise määra, millest üles- ja allapoole määramisel arvestatakse teo eesmärki ja ohu suurust. Lisaks trahvide määramisel arvestab politsei ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.
Teise asjaoluna mängib politsei otsuste langetamise juures tähtsat rolli sotsiaalpsühholoogia. Sotsiaalpsühholoogia uurib inimeste suhtlemist, seda kuidas kaasinimesed mõjutavad inimeste mõtteid, tundeid ja käitumist. Kanada Waterloo Ülikooli uurijad Martin V. Day ja Michael Ross on kirjutanud teadusliku artikli „The Value of Remorse: How Drivers ´ Responses to Police Prdect Fines for Speeding.“, mille raames viidi läbi Ameerika Ühendriikides ja Kanadas läbi põhjalik teaduslik uuring „Kuidas kiiruseületajate vastused mõjutasid politsei karistuspraktikat“. Kiiruseületajate vastuste kategooriad jagunesid vabandusteks, ülestunnistusteks, isiklikuks vastutuseks, kannatlikkuseks, eituseks ja vaikimiseks. Politseilt saadud andmete põhjal oli kõige levinum kategooria vabandused. Uuringu tulemustena jõuti järeldusele, et vabandused ja kahetsus mängivad väga tähtsat rolli õiguse mõistmise juures. Liiklusrikkujate vabandused, puhtsüdamlik ülestunnistus ja isiklik vastutus oli seotud trahvi suurusega. Positiivse poole pealt avastati, et kiiruseületajate poolne vabandamine ja kahetsus oli seotud madalama trahviga, kui muud isikute väljendamise strateegiad. Negatiivse aspektina leiti, et mitte alati ei pruugi vabandused väljendada isikute kahetsust oma tegude eest. Vabanduste kasutamisel tuleb olla sõnastuse suhtes täpne ja konkreetne. Vabandused ei tohiks sisalda selgitusi ja põhjendusi, mis võivad seda isikute väljendatud kahetsuse kahtluse alla.
Kolmanda analüüsin viisakusteooriat trahvide määramise suhtes. Martin V. Day ja Michael Ross tõid välja oma artiklis, et viisakusteooria puhul seadusest üleastujate strateegia oli näidata oma positiivset nägu, austust reeglite ja süüdistajate suhtes. Positiivsena hakkas ilma vabandajate kategooria puhul see, et nad olid iseloomult sümpaatsed. Viisakuse puhul oli ka vastupidiseid näiteid, kus teinekord pigem viisakas käitumine suurendas trahvi suurust. Uurijad pidasid vähetõenäoliseks seda, et inimesed kes ületavad kiirust on rohkem viisakamad, kui need kes on seadusekuulekad liikluseeskirjade suhtes.
Kokkuvõtteks võib öelda, et väga paljud tegurid ja aspektid mõjutavad politseinike otsuseid trahvide määramisel. Kiiruseületamise puhul on karistusliigi ja raamid kindlaks määranud juba seaduseandja, kes on sellega ühtlasi andnud poliseile ette kohaldamisele tuleva karistuse piirid. Piiride raames saab politsei mõista rikkujale tema süü suurusest tuleneva karistuse. Politseile on jäetud kohtumõistmise juures teatud mänguruum, kus tuleb tal kasutada oma sisetunnet ja südametunnistust. Siinkohal mängib väga tähtsat rolli inimestevaheline suhtlemine ja käitumine. Need liikluseeskirjade rikkujad, kes vabandasid ja kahtsesid oma käitumist, mõisteti tunduvalt väiksemad tarhvid kui nendele, kes ei kahetsenud oma tegu või jäid vastuste suhtes pasiivseks. Vabandamist ja kahetsemist loeb politsei väga oluliseks kergendavaks asjaoluks karistuse kohaldamise juures. Politsei arvates vabanduste väljendusega inimesed näitavad välja austust seaduse ees ja annavad märku kavatsusest käituda tulevikus seadusekuulekalt. Lisaks prognoositud trahvide määramise suurus sõltus ka oluliselt kiiruse suurusest. Kiiruseületajate vastuste ja kiiruse suuruse näitajate puhul on võimalik tarhvi suurusjärk välja ennustada. Kiiruseületajatel tuleb arvestada, et eelkõige annab soodustusi vabandus ja väljendunud kahetsus.
Kasutatud kirjandus:

Martin V.Day ja Michael Ross „The Value of Remorse: How Drivers’ Responses to Police Predict Fines for Speeding“, 17 juuni 2010

Jaan Sootak (2007) Sanktsiooniõigus 2007

Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364

Liiklusseadus RT I 2010, 44, 261
5