"Lissaboni öö" Erich Maria Remarque (0)

’’Lissaboni öö’’
Erich Maria Remarque
Oli öö Lissabonis, mis oli täidetud põgenikega, kõik tahtsid seniks Ameerikasse, kuni Euroopa eluolu rahuneb . Jälgiti laevu, mis sõitsid Ameerika poole. Kuid raske oli saada viisat ja laevapiletid olid kuid ette väljamüüdud ja üpris kallid, mis ei andnud lootust enamikel põgenikel Euroopast lahkuda.
Tänaval kõndis põgenik, kes murdis pead, kuidas oma naise Ruthiga Ameerikasse jõuda, sest neil polnud pileteid ja elamisluba Portugalis pidi paari päeva pärast lõppema. Ilma elamisloata olid lood kehvad. Tänav oli suhteliselt tühi, siiski märkas põgenik üht meest tänaval edasi-tagasi käivat. Esimese hooga kartis põgenik, et tegu on politseiga ning ta võetakse vahi alla. Ta otsustas rahulikult eemale kõndida, kodu poole, et mitte liigset tähelepanu äratada. Meed aga kõndis talle järgi ning kõnetas teda ja pakkus talle kahte piletit New Yorki ja viisad. Tingimuseks oli, et põgenik on temaga hommikuni koos.
Põgenik võttis pakkumise vastu. Põgenik oli siiski umbusklik selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles, ja ühest kohast teise põgenenud. Ta elas Prantsusmaal, kus ta tundis üht meest, kes peale oma surma pärandas Schwartsile oma raha, maalid ja kehtiva passi . Passis muutis mees vanuse ja nime ja pildi. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna, et oma naine Helen , kellega ta oli 4 aastat abielus olnud ja lisaks 5 aastat paguluses elanud, üles otsida.
Et olla kindel oma uues passis otsustas ta esmalt minna Sveitsi . Heal läbis ta piiri ilma mingite takistusteta. Edasi läks ta rongiga Austriasse mis kuulus toll ajal Saksamaale. Ta siiski ei julenud Saksamaale minnes passi kasutada ja läks Reini jõe äärde, ootas kuni pimedaks läks, võttis riided seljast ja sidus need kimpu ning ujus üle jõe Saksamaale.
Seal lonkis ta Münsterisse hotelli ja helistas oma sõbrale doktor Martensile. Telefoni võttis vastu aga Martensi sekretär, kes ei soovinud meest sõbraga ühendada, kuna Schwarts ei soovinud igaks juhuks oma nime avaldada. Mehl tuli aga idee esindada end Heleni venna Georgina. Saades sõbra kätte püüdis ta talle igati märku anda kes temaga räägib, kuid Martens ei saanud aru, seejärel tuli Schwartsile meelde raamatutegelast nimed kelle järgi nad lapsepõlves üksteist kutsusid. Martens tundis lõpuks vana sõbra ära ja kutsus ta enda kabineti peale tööpäeva. Martens päris, et kuidas Schwarts Saksamaale sai ja miks ta sinna üldse tuli.
Schwarts palus et sõber aitaks tal Helenile teatada tema Saksamaal viibimisest ja leiaks talle öömaja. Martens lubab tal ööbida oma kabinetis, kuid sel juhul peab ta hommikul lahkuma , et koristaja teda ei näeks. Schwarts jääb sellega nõusse ja läheb linnapeale, Martens aga koju naise juurde. Schwarts kohtus Heleniga kirikus. Nad said väljas kokku ja vestlesid omavahel. Seejärel otsustasid nad suunduda Heleni korterisse aga naisel oli toatüdruk kodus, kes salamisi Georgile kõik ette kandis . Helen läks koju ja andis tüdrukule vabad päevad. Schwarts helistas samal ajal Martensile et kõik on korras ja ta leidis Heleni. Minnes naise maja juurde, nägi ta et Helen on akna avanud, mis tähendas kokkulepitult et toatüdruk on lahkunud. Trepikojas tuli mehele vastu üks tüdruk kes teda pingsalt vaatas . Hiljem selgus, et see oligi Heleni toatüdruk.
Sisenedes korterisse silmitses ta seda nagu oleks ta seal esimest korda. Viimase viie aastaga mis ta oli võõrsil olnud polnud seal midagi muutunud, ainult diivanile oli uus kate peale pandud. Kapil oli pilt mingist mehest ja Helenist, naine aga pistis selle sahtlisse. Nad jõid veini ja veetsid öö koos. Hommikul kuulsid nad uksel aga koputust. Nad ootasid hiirvaikselt, et külaline lahkuks, kuid seda ei juhtunud. Helen vaatas toas ringi, et kusagil Schwartsi asju ei vedeleks ja ruttas uksele. Schwarts aga puges suurde kappi naise kleitide vahele. Hääle järgi tundis ta aga ära et külaliseks oli Georg. Vend päris, et miks Hele pole telefonile vastanud ja et kas temaga on ikka kõik korras. Naine ütles et tal pea valutas ja ta magas ning ei kuulnud telefoni. Kui Schwarts mõistis, et tegemist on Georgiga siis nägi ta kapi irvakil ukse vahelt paberinuga, ta väljus kapist, haaras selle ja puges siis tagasi. Georg sisenes magamistuppa ja seejärel toaleti ning lahkus.
Seejärel oli Schwartsil aeg lahkuda, ta pidi minema Münsterisse, sest ta oli oma kohvrid sinna jätnud ja oli sealsesse hotelli registreeritud. Helen laenas oma sõbrannalt auto ja viis mehe Münsterisse. Teel otsustas Helen, et põgeneb koos mehega. Nad leppisid kokku, et Helen viib auto tagasi ja ütleb kodustele, et läheb Šveitsi arsti juurde ning kohtub hiljem mehega Zürichis. Helen andis Schwartsile palju raha, kuna ta ise ei oleks saanud seda seaduslikult üle piiri viia.
Schwarts tahtis ujuda Austriasse nagu tulleski. Ta ootas Feldkirchis metsas, kuni pimedaks läks. Järsku aga tuli tema juurde mees piirivalvest, kes küsis tema sealviibimise kohta. Ametnik otsustas Schwartsi jaoskonda ülekuulamisele viia. Mees ootas seal hommikuni. Seejärel läks ta koos politseiga hotelli, kus ta oli viibinud. Sealne omanik kinnitas Schwartsi seal viibimist . Ametnikud aga otsustasid mehe kohvri läbi otsida. Nad leidsid sealt kirja mille oli Helen kirjutanud ja salaja kohvrisse pistnud. Seal seisis , et ..Schwarts on salaoperatsioonil ja seda kinnitab Georg.’’. Kiri andis mehele julguse ja ta läks rongiga kõige kallimas kupees Austriast Šveitsi.
Enne piiri läks Schwarts rongi kohvikusse, kus ta peitis laualina alla Heleni antud raha. Ta tellis söögid ja veini. Piiril aga tulid ametnikud temaga vestlema ja soovisid ta kohvrit ja dokumente. Schwarts palus kelneril oma kohta hoida ja läks kupeesse. Ametnikud lugesid kirja läbi ja soovisid mehele head teed. Kui Schwarts tagasi kohvikusse jõudis istus tema lauas ameeriklaste perekond. Mees pahandas kelneriga ja istus kõrval lauda. Kui tulid ameeriklasi kontrollima, kasutas Schwarts võimalust ja istus endisesse lauda tagasi, kuhu ta oli raha peitnud, kui piir ületatud, libistas ta raha oma rinnataskusse tagasi.
Lõpuks jõudis ta Zürichisse ja kohtus Heleniga. Nad elasid nädala sealses hotellis erinevates tubades, et mitte kahtlust äratada, kuna nende passides olid erinevad nimed.
Ühel päeval kui Schwarts Heleni juurde läks leidis ta eest Saksa konsulaadi ametniku härra Krauseri. Et mitte kahtlust äratada luuletas Helen talle, et Schwartsil on naine ja lapsed ning nad pääsesid taas. Seejärel said nad sekeldusteta aastaks Prantsuse viisa ning lahkusid Šveitsist. Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal . Kui Helen ujuma läks siis Schwarts silmitses tema musti juukseid ja talle jäi silma arm naise puusal. Kui ta selle kohta küsis siis Helen ei soovinud sellest eriti rääkida. Seal olid nad õnnelikud. Suve lõppedes läksid nad Pariisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid hetk korraga.
Kuid siiski ka nende õnnehetked pöördusid, Georg leidis nad üles ja käskis Helenil tagasi Saksamaale tulla. Helen ei olnud mingil juhul nõus tagasi minema. 10 päeva hiljem saabus sõda ning Schwarts ja Helen arreteeriti. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse .
Scwartsil õnnestus laagrist põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Talle vihjati seal, et naine on surnud. Mees ei uskunud seda ning kohtas lõpuks Helenit. Naine sõitis mingi mehega ja nähes Schwartsi teeskles nagu auto oleks katki läinud ja jäi seisma. Helen kutsus Schwartsi appi ja sosistas talle vaikselt , et tegelikult ei ole autol midagi viga. Ta maskeerus ennast töömeheks ja sisenes laagrisse ning kohtus naisega. Schwarts elas mõnda aega laagri lähedal metsas lossivaremetes ning Helen puges võimalusel aia alt läbi, et mehele süüa viia. Seejärel põgenesid nad ka sealt, sest Helenil oli oht Saksamaale tagasi sattuda. Nad leidsid tühja villa, millesse Helen armus . Olles seal neli päeva elanud läks Schwarts külla sisseoste tegema, ning kuulis, et Bordeaux 'st pidavat väljuma kaks laeva. Nad läksid Bordeaux'sse, et asja uurida. See linn aga oli juba okupeeritud. Villasse tagasi jõudes nägid nad, et see oli samuti okupeeritud. Nii nad liikusid edasi Biarritzi, kus nad elasid pansionis.
Kord kui Schwarts käis laevade väljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni toa põrandalt pikali . Schwarts kutsus arsti, naine keelas viimasel oma mehele öelda, et tal on vähk. Mees sai siiski teada, aga ei öelnud Helenile, et ta teadis.
Kord kohtasid nad ühte ameeriklast, kes tegi neile välja ja küsis, miks nad Ameerikasse ei tule. Kui mees ütles, et neil pole viisat, lubas ameeriklane aidata. Schwarts tegi mõnda aega juhutöid, Helen aga käis väljas ja tuli alati hilja. Ameeriklane palus sõbralt abi ja nad saidki viisad.
Ühel päeval võttis Gestapo Schwartsi kinni. Teda ähvardati piinamisega(kiigutamisega), eesmärgiga teada saada kus on Helen. Lõpuks ilmus Georg, kes hakkas ise Heleni asukohta välja uurima . Schwarts andis Georgile Heleni aadressi. Teel Heleni juurde õnnestus Schwartsil peidetud žileti abil oma kinniseotud käed vabastada. Ta ehmatas Georgi hõigates ettevaatust ning mees vaatas vasakule, samal hetkel tõmbas Schwarts tal žiletiga kaela läbi. Georg suri ja Schwarts võttis ta auto, passi ja raha ning läks Helenile järele.
Olles Georgi passis pildi ära lasknud vahetada, asusid nad Lissaboni poole teele. Sinna jõudsid nad ilusti kohale ja aitasid isegi ühe poisi üle piiri. Nad elasid mõnda aega Lissabonis ning said lõpuks reisibüroost piletid Ameerikasse. Kuid reis lükati edasi ja mees läks uurima miks reis ära jäi. Naastes leidis ta Heleni surnuna. Naine oli mürki võtnud, kuna arvatavasti ta ei tahtnud ta Ameerikasse minna.
Järgmine päev oli Heleni ärasaatmine ning Schwarts oli tahtnud, et põgenik oleks temaga koos selle öö. Põgenik ehk minategelane käid Heleni ära saatmisel ja päev pärast seda sõitis ta naisega Ameerikasse.
Seal läks ta oma naisest lahku ja alustas kunstniku karjääri. Kui tal oli piisavalt raha ja sõda oli vaibunud tuli ta Lissaboni tagasi, et Schwartsi tänada, kuid ta ei leidnud enam meest.