Jean-Paul Sartre "Iiveldus" (6)

JEAN-PAUL SARTRE „ IIVELDUS “
SISU KOKKUVÕTE:
Esimene kuupäevata leht on dateeritud Roquentini päevikus kui esmaspäev, 29. jaanuar. Antoine Roquentin, kes on end pärast pikki reisiaastaid sisse seadnud ühte Prantsuse sadamalinna Bouville’i, asub lõpetama oma uurimust ühest tuntud poliitikategelasest. Ajaloouurimust markii de Rolleboni kohta. Meest aga hakkab painama kummaline iiveldustunne, mis saadab teda kõikjal: kirjutades uurimust, kohtudes sõpradega ning isegi siis kui tema mõtted kanduvad tüdrukule nimega Anny , keda Antoine kunagi armastas .
25. jaanuaril tõdeb Antoine, et viimastel nädalatel on toimunud mingisugune muutus, abstraktne muutus, mis ei põhine millelgi. Mees oli ise muutunud. Varem meeldis talle väga maast üles korjata kastaneid, vanu riideräbalaid ja eelkõige pabereid . Kuid seekord kui ta väljus hotellist, et minna raamatukokku oma uurimustööd tegema, ei suutnud ta maas vedelevat paberitükki üles korjata vaid silmitses seda.
26. jaanuaril lõpetas mees 12. peatüki, mis haakub Rolleboni Venemaal viibimisega kuni Paul I surmani.
29. jaanuaril, reedel arutles mees küsimusel kas Rollebon ikka osales Paul I mõrvamises. Reede õhtul polnud tal aga mingit tahtmist tööd teha ning ta otsustas, et läheb perenaisele külla kuid selgus et too oli läinud linna oste tegema. Mõnikord pärast õhtusööki oli Antoine’il harjumus perenaisega hotelli teisel korrusel armatseda. Mees jäi siis koos perenaise abilisega ja nelja vanahärraga kaardilauda, ning kuulas grammofinist oma lemmikviisi „Some of these days “. Kui laul läbi, otsustas mees minna kinno . Kuna film algas alles pooleteise tunni pärast siis jalutas ta mööda tänavaid ning mõtiskles elu üle.
Nädal hiljem (veebruaris) töötab Antoine usinalt lugemissaalis. Õuele suitsetama minnes kohtub Iseõppijaga, kellega lepivad kokkusaamise järgmiseks päevaks. Antoine lubas näidata oma reisifotosid.
Järgmisel päeval pilte vaadates läks jutt seiklustele ning Antoine valetas Iseõppijale, et tal on olnud palju seiklusi. Sisimas ei taha ta mingisuguseid seiklusi. Ta oli küll läbi elanud lugusid , sündmusi, vahejuhtumeid, kuid seiklusteks ta neid ei pidanud. Korraga mõistis ta, et on endale 10 aastat valetanud. Seiklused on raamatutes.
Vastlapäeval sai Antoine kirja Anny’lt, kes tahab kokku saada Pariisis kahe nädala pärast. Mehel olid selles osas omad arvamused. Naine kas mõtleb vahepeal ümber või ei võta teda vastu. Hommikul hotellist raamatukokku minnes põrkab ta kokku Iseõppijaga ning lepivad kolmapäeva lõunaks kokkusaamise. Pärastlõunal käis Antoine maaligaleriis üle saja viiekümne portreega näitusel ning kritiseeris endamisi maale.
Esmaspäeva hommikul tahtis Antoine jätta pooleli kirjutamise Rollebon’ist, kuid ta ju ei soovinud muud kui oma raamat rahulikult ära lõpetada. Antoine’il oli villand kõigist neist mõtetest mineviku, oleviku ja maailma üle. Ta jääb magama ning näeb unes, kuidas ta eksisteerib ainult Rollebon’is. Ärgates läheb välja jalutama ning arutleb endamisi teemal eksisteerima : „Ma eksisteerin sellepärast, et mul on selleks õigus. Mul on õigus eksisteerida, järelikult on mul õigus mitte mõtelda.“
Kätte on jõudnud kolmapäev ning Antoine saab kokku Iseõppijaga. Mehel on üle pika aja hea meel, et saab kellegagi rääkida. Varem ta vältis rääkimist. Kohvikus mõistis oma iivelduse tähendust (lk 157 „See ongi…“). Antoine lahkus seepeale kohvikust ning suundus linnaparki, kus mõtles endamisi mõistetele eksistents ja absurd . Õhtul läks Antoine tagasi hotelli ja pani kirja kõik, mis pargis pähe turgatas. Öösel jõudis ta aga otsusele, et läheb Pariisi elama, kuna raamatut ta enam ei kirjuta, siis pole ka põhjust Bouville’i jääda. Reedel lahkub kella viiese rongiga Raudteelaste Kohtumispaigast Pariisi.
Laupäeval sai kokku Anny’ga. Antoine’i üllatuseks oli Anny muutunud kuid mitte väliselt.
Nad rääkisid pikalt ja kui jutud olid räägitud, viskab Anny Antoine’i hotellitoast välja.
Pühapäeva hommikul läks Antoine rongijaama, et Anny’t viimast korda näha, kuid naine ei teinud mehest väljagi. Antoine läks tagasi Bouville’i oma asjade järele ning pangas asju korda ajama .
Teisipäeval otsustas ta oma elu üle elama hakata nagu Anny. Antoine’i minevik oli surnud ning Anny võttis mehelt viimasegi lootuse .
Kolmapäeval, viimasel päeval Bouville’is otsib ta Iseõppijat, et temaga hüvasti jätta. ta leiab noormehe raamatukogust, kus ta päästab Iseõppija Korsiklase käest, kes tal nina veriseks lõi. Iseõppija oli ühele noorele poisile külge löömisega vahele jäänud. Kolme tunni pärast väljub rong . Mees jalutab veel viimast korda linnapargis ning meenutab möödunuid aegu. Samuti käis ta läbi Raudteelaste Kohtumispaigast, et perenaisega hüvasti jätta. Kohvikus mõtleb veel oma elu üle. Minevikust, olevikust, tulevikust . Mees tunneb ühtäkki rõõmu ning tahtmist uuesti prooida. Antoine leiab, et absurdsusest võib teda päästa ainult raamatu kirjutamine. Ta tahab proovida kirjutada uus raamat. Kuid mitte ajalooraamat, mis räägiks sellest mis on eksisteerinud vaid romaan, mida teised inimesed loeksid. Saabub õhtu ning hotelli teisel korrusel löövad aknad valgeks.
TÄHTSAMAD TEGELASED:
Antoine Roquentin – peategelane. Elab täiesti üksi, ei räägi kellegagi, välja arvatud Iseõppijaga. Ta ei saa midagi, ega anna midagi. Antoine elab väga vegetatiivset elu ning lootusetus olukorras võtab endale appi kujutluvõime.
Iseõppija – elukutseline täitevametnik. Ta käib iga päev raamatukogus end harimas, millega alustas juba seitse aastat tagasi.
Francoise – Raudteelaste Kohtumispaiga perenaine , kellega Antoine harjumusest armatses. Antoine’is tekitab ta natukene vastikust, kuna tal on liiga valge nahk ja ta lõhnab nagu vastsündinu.
Anny – tüdruk, keda ta armastas. Tal on range ja veendunud truudus oma väljanägemise pisimagi detaili suhtes. Roquentini suhtes on külm.
TEOSE PÕHIPROBLEEMID:
Üheks teose põhiprobleemiks on vabadus. Vabadus on eksistentsialistide arvates raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus. Selle koorma kandmise mõju väljendavad eksistentsialistid selliste mõistetega nagu äng, iiveldus, hirm.
Teiseks. Inimese käsitlemisel tuleb lähtuda tema täiesti isikupärasest olemisest ehk eksistentsist. Inimene seisab pidevalt silmitsi eluliste valikute ning oma olemasolu piiridega – surmaga. Elu, mida elatakse oma individuaalsust teadvustamata, on võõrandunud ja absurdne. Absoluutselt vaba on inimene, kes võtab endale täieliku vastutuse – julgeb ise valida ja otsustada.
TEOSE IDEESTIK:
„Iiveldus“ on päevikuvormis romaan, mis vahendab ängide küüsis vaevleva mina-tegelase Antoine Roquentini eksistentsiaalset ekslemist ja eneseotsingut 1930. aastate Pariisis. Sartre’i tegelaste eksistentsialiastlik kriis tähendab kommunikatsiooni vaegust. Maailm on vaenulik, tegelased on üksinda ja kannatavad alaväärsuse all. Nad ei saatalitada südametunnistuse järgi. Inimene püüab end näidata paremana kui ta tegelikult on.
KRIITIKA - ARVO UUSTALU:
„Iiveldus“ on lugu Antoine Roquentini nimelisest teadlasest-autistist, kes leiab, et elul pole mõtet. Materiaalselt kindlustatud, huvitavat ja head tööd omavat peategelast tabavad kas mõnest füüsilisest või vaimsest haigusest tingituna sagedased iiveldushood. Kui Roquentini pidada normaalseks inimeseks, siis võib tema seisundit nimetada permanentseks vene spliiniks. Peategelane tundub paljuski olevat Sartre’i alter ego. Sartre või vähemalt Roquentin arvab, et nagu on mõttetu elu, on võimatu ka armastus. Patsienti nägemata on raske diagnoosi panna, kuid Roquentini päevikus toodud haigussümptomite järgi segunevad temas autism ja skisofreenia. Mees ei oska inimestega kontakti astuda, vegeteerib oma maailmas ega oska elus näha ilusat . Suure tõenäosusega on ajaloo suurmeesest raamatut kirjutava Roquentini füüsilised hädad siiski psühhosomaatilised. Roquentin mõtiskleb oma päeviku alguses: „Kummaline on see, et ma ei pea ennast põrmugi hullumeelseks, ma näen ilmselgelt, et ma pole seda…“ Ka kogenematu internpsühhiaater võib juba taolise mõttekäigu peale eksimatult öelda, et mees eksis. Kui „Iiveldusele“ midagi ette heita, siis selle filosoofiat filosoofia pärast. Ei olnud ei Sartre’il endal ega Roquentinil põhjust maailma läbi mustade prillide vaadata. Sartre’i teeneks on olnud naturalistliku detailitapsuse toomine väljamõeldud keskkonda. Detailitäpsuse laiem tähendus võiks olla aga mittearusaamine sellest, mis on elus oluline ja mis ei ole seda mitte.