“Vanamees ja meri” Ernest Hemingway (0)

“ Vanamees ja meri” Ernest Hemingway
Mees (Santiago) oli juba 84 päeva merel sõudnud, kuid kala ei näkanud. Esimesel 40 päeval oli ka poiss temaga kaasas olnud, kuid siis viimase vanemad keelasid selle ära. Vanamees oli kõhn ja kuivetu, sügavate kortsudega kuklal, kätel sügavad armid. Silmad olid merekarva, lõbusad ja võitmatud. Vanamees oli poisile kalapüüdmist õpetanud ning poiss armastas seda. Vanamees oli varem 87 päeva merel olnud ilma ühtegi kala püüdmata ja seejärel olid nad poisiga kolm nädalat järjest poisiga iga päev suuri kalu püüdnud. Poiss ostis mehele õlut ja söötasid järgmiseks päevaks. Nad meenutasid, et poiss oli esimest korda vanamehe paati saanud viieaastaselt.
Vanamehel oli plaanis järgmisel päeval kaugele minna ja kuigi poiss tahtis kaasa minna, siis pidi ta oma paati jääma . Vanamehe juures teesklesid nad alati kahekõnet :”Mis sul süüa on?” “Potitäis kollast riisi kalaga . Tahad ka?” “Ei taha. Söön kodus. Kas teen tule alla?” “Pole vaja, teen hiljem. Aga.. võib-olla et ei teegi – söön niisama...külmalt.” “Kas võib võrgu võtta?” “Aga muidugi.”. Polnud mingit võrku, ega ka toitu. Hommikul läks vanamees ja äratas poisi üles.
Kui vanamehele suur kala õnge otsa näkkas, lasi ta sellel alguses nii sügavale minna kui soovis ja hulpis mitmeid päevi niisama merel ning kala vahelduva eduga vedas teda edasi, vahel kiiremini, vahel aeglasemini. Pea iga hetk mõtles vanamees, et mis siis oleks, kui tal poiss kaasas oleks ja mida poiss teeks . Kala oli suur ja tugev ning ei väsinud. Vanamees hakkas aja jooksul kala armastama ja ka oma jõus kahtlema. Vanamees luges kümme “Meie Isa” ja kümme “Püha Mariat” lootes, et saab selle kala kätte. Kui nii oleks juhtunud, siis lubas ta teha palverännaku Cobre Neitsi juurde. Vahepeal püüdis ta kinni ka delfiini ja paar lendkala, tänu kellele ta suutis kõik need päevad vastu pidada. Vanamees uskus, et kala on tema sõber. Ta oli juba kaks päeva merel olnud, kui otsustas vahepeal väikese uinaku teha. Unes nägi ta suurt merisigade karja. Oli parajasti nende paaritumise aeg ja nad hüppasid kõrgele õhku ja langesid samasse kohta tagasi. Siis nägi ta, et oli külas oma sängis ja et puhus põhjatuul ning et tal oli väga külm, et ta parem käsi oli ära surnud, sest patja polnud ning ta oli oma pead sellel puhanud. Edasi nägi ta veel pikka kollast randa , nägi kuidas sinna varajases hommikuhämaruses esimene lõvi ilmus ja kuidas sellele peagi järgnesid ka teised. Ta surub lõua vastu laeva poordi – laev on parajasti ankrus ja maalt puhub kerge õhtune briis, ja ta vaatab ning ootab, kas ei paista veel kuskil uusi lõvisid ilmuvat. Ta ootab ja vaatab ning on nii õnnelik...
Kui ta kala lõpuks kätte sai, oli see palju pikem kui paat . Ta sidus kala küll paadi külge, kuid tee peal ründasid haid surnud kala ning randa jõudes ei olnud sellest midagi alles jäänud. Kui ta kohale jõudis olid tuled Terrassil kustunud. Ta võttis masti maha, keeras purje kokku ja sidus selle kinni. Üles mäkke sammudes tundis ta, et on tõesti väsinud. Kuus korda teel kodu poole istus vanamees, sest ei jaksanud enam edasi minna. Masti pani ta tares seina najale, rüüpas vett ja heitis sängi.
Hommikul kui poiss tuli, siis vanamees veel magas. Vanamehe katkisi käsi nähes puhkes poiss nutma . Seejärel läks ta kohvi tooma . Paadi ümber oli palju kalureid kogunenud. Nad uurisid , mis imeloom selle külge oli seotud ja üks neist, püksid üles kääritud sulistas vees ning mõõtis nööriga skeleti pikkust – kaheksateist jalga ninast sabani. Keegi polnud varem sellist näinud. Poiss viis kohvi hurtsikusse. Vanamees kutsus poissi Manoliniks. Vanamees ütles, et Pedrico raiuks skeleti tükkideks ja kasutaks söödaks, mõõga lubas ta poisile. Vanamees tundis, kui mõnus see oli, kui leidus keegi, kellega vestelda. Poiss arvas , et nüüdsest võiks hakata koos kalal käima, kuid vanamees ei tahtnud, sest väitis, et õnn on teda maha jätnud. Poiss ütles aga, et põrgusse õnnega, toon selle endaga kaasa. Kolme päeva jooksul, kui suur tuul pidid olema, lubas poiss noa muretseda ja vedrulehe ära teritada. Ta ütles, et vanamees peab kiiresti terveks saama, sest tal oli veel palju õppida. Poiss läks söögi ja ajalehtede järele, kui vanamees meenutas Pedricole lubatud kalapead. Sel pärastlõunal viibis Terassil seltskond turiste. Üks naine märkas valget selgroogu ja küsis kelnerilt, et mis asi see on. Kelner vastas, et hai. Naine lausus, et ta ei teadnuki, et haidel nii ilusad ja kaunilt vormitud sabad võivad olla, sellega nõustus ka tema meeskaaslane. Oma hurtsikus oli vanataat jälle uinunud. Ta magas ikka veel kõhuli ja poiss istus tema juures ning silmitses teda. Vanamees nägi unes lõvisid.