50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-12-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
45 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Marili Kesküla
Õppematerjali autor
Polnud ju kaugel needki asjad, kus mõisnikud täie õigusega võtsid ilma midagi vastu andmata. Peale pikki kõhklusi tegigi ta kuuendikumees Tõnu Prillupile ettepaneku, vastu pakkudes lepingut, mille alusel Tõnu saab rentida piimandustalu, kus teenimisvõimalused märksa suuremad. Ettepanek ajas Tõnu esiti naerma vananeva mõisniku kihu üle, kuid saamahimu seemned olid idanema pandud. Ta tegi mitmelgi korral asja kohta, mis võiks ju temagi oma olla, vaatas ja kadestas seniseid kohapidajaid, kuulas nende kiidulaulu, kui hea koht see ikka on. Südametunnistus küll piinas, aga uus koorem Mari oli ju õieti selleks majja toodud, et surnud õe lapsi kasvatada, armastust ju õieti polnudki. Südametunnistus oli saamahimule alla jäänud. Nüüd algas Mari nõusse meelitamine. See võttis hulk aega. Romaani kandvaim osa kuulubki sellele.
Mari Prillup Mari on 21-aastane noor naine, kes on pärit laanerikkast suurvallast Särgvere lähedalt. Ta õde, Leenu, oli läinud mehele vaesele Tõnu Prillupile. Peale Leenu surma jäid Tõnule kasvatada kaks last Juku ja Anni. Neid tuligi appi kasvatama Mari, kes juba peale 4 nädalat oma õe surmast abiellus Tõnuga ja temast sai Mari Prillup. Kuna Mari pakkus huvi kohalikule mõisnikule Kremerile, kes oli nõus ta eest Prillupile Mäeküla piimamehe koha andma, oli Mari teoses konflikti tekitaja. Teoses kirjeldab Vilde Marit kui iseseisvat ja julget naist. Ei olnud tavaline, et üks naine julgeb mehe käskudele/soovidele vastu hakata või omapead midagi otsustada. Seda tegi Mari aga päris tihti. Näiteks teose alguses ei suvatsenud Mari isegi mõisahärrale vastata, olgugi et Kremerit ümbruskonnas ei kardetud, oli selline käitumine siiski ebatavaline. Ka ühel päeval, kui
valmis, vaid soovis oma tegemisi teha. Ta ju mängis pigem õues koos lastega, kui rügas rasket tööd teha. Tema lapselikkuse ja nooruse pärast tuligi mängu Kremeri härra. Von Kremer märkas ühel ilusal päeval Marit ning teadis, et peab iga hinna eest selle kena neiu endale saama ja nii ta asuski Prillupiga läbi rääkima. Loomulikult oli Prillupil raske otsust teha, sest ta tahtis Marit endale jätte – lõppude lõpuks oli too ju tema naine, kuid amet nagu selleks oli Mäeküla piimameheks olemine ja selle pealt raha kokku ajamine, tundus sama ahvatlev. Kuid Mari polnud enda solutamisega ühe mehe käest teise kätte nõus ja nii ei saanud ka Mari mees uue ameti peal kätt proovida. Kui aga need mõtted meest nii väga piinama hakkasid, ei suutnud Prillup enam kuidagi rahu saada, ja Mari, olles näinud oma mehe kannatusi, jäi suure kokkupleppega lõpuks nõusse. Von Kremer ja Prillup said oma tahtmise, Mari oli sunnitud olema Kremeri
Kremer otsustas slmifda lepingu prillupiga andes enda valduses oleva jaani maa ja ameti prillupile tema naise "kasutamise" eest pärast pikka vastuvaidlemist keeldumistt peab mari sellega leppima. Pärast hakkab prillup siiski kahetemsa ja tahab naist tagasi kuid siis on hilja. Mees joob tihti ning lõpuks jääb magama ja külmub surnuks. Mari põgeneb mõisnikku juurest koos lastega linna elama. Manduva Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi himu, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksa- au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus
,,MÄEKÜLA PIIMAMEES" E.Vilde Esimene peatükk: Harilikult kella üheksa ümber, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub - üksinda nagu kunagi. Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine kuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt vedelad munad ei puudu. Varalisest inimesest annab märku ainult jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme
Eduard Vilde “Mäeküla piimamees” Sündmuste toimumise aeg, koht, miljöö. 19. sajand, Mäeküla, väike vaikne ja tavaline küla, paika on näidatud looduslikult viljakana ja ilusana, inimesi töökatena Peategelased, nende iseloom, muutumine. Tõnu Prillup – teose alguses on Prillup vaene, kuid aus mees. Pärast Kremeri pakkumist hakkab ta maailma teisti nägema ja ihkab elada paremini. Mida rohkem ta pakkumisele mõtleb, seda rohkem kaob ta südametunnistus ja väärtused, mis talle olulised olid. Sellega jätkub ta moraalne allakäik ja ta süüdistab ebaõnnes ja reetmises Marit
Eduard Vilde ,,Mäeküla piimamees" Vastused: 1. Tõnul oli sisemine konflikt iseendaga. Abielud ei olnud pea kunagi armastusest ja nii oli ka naisest ja aust lihtsam loobuda suurema sissetuleku nimel. Ta soovis piimamehe ametit, loovutades seetõttu Mari mõisnikule, kuid hiljem piinas teda südametunnistus. Ta avastas, et tal siiski on tunded Mari vastu. Võib-olla see, et temal uue äriga hästi ei läinud, võis põhjustada selle, et ta mõistis Mari tähendust temale. Siis ta sai aru, millest ta loobus. Oma omandist. 2. Tõnu oli oma traagilises saatuses ise süüdi. Ta soovis kiiresti rikastuda, teda ei huvitanud mitte miski peale selle
teistest üle olemist ja ka teised piirkonna elanikud hoolisid väga oma positsioonist. Tõnu ju teadis, mida mõteldi, kui ta piimatalu ära võttis: ,,Va Prillupi-näss võtt Kuru ja piimad ää!" Kas eestlased ei hoolinud üksteisest, isegi nendest, kellega pidevalt läbi käidi? Enne raamatu lugemist oli mul ettekujutus, et pärast aastatepikkust rõhumist olid eestlased õppinud kokku hoidma ning põlgasid ühtselt sakslasi. Teose järgi aga polnud eestlastel mingit ühtsustunnet. Vilde on väga hästi hakkama saanud realistlikult kujutluslaadi esindamisega. Nii teose tegelased kui ka sündmustik pole midagi erakordset ega võimatut. Tõnu suutmatus oma tunnetes selgust saada lisas oluliselt tema isikupärale, mistõttu oli oluliselt lihtsam tunda ennast Tõnu biograafiat, mitte ilukirjanduslikku teost lugemas. Ka Mari kinnisus, omapäi tegutsemine ning leplikus võimaldavad temast mõelda kui endale tuttavast isikust. Kuigi tänapäeva ühiskonnas elades
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid