Maimu Berg “Ma armastasin venelast” Tekstianalüüs (0)

Maimu Berg “Ma armastasin venelast ”
Tekstianalüüs
Sissejuhatus
Romaan „Ma armastasin venelast“ oli kirjutatud 1994 aastal. See raamat jutustab armastusest 13-aastase tüdruku ja täisealise mehe vahel. Vaid, see pole ainuke teema, mis on puudutatud romaanis . Peale selle, siin räägitakse eesti-nõukogude ajast, peresuhetest, kooliprobleemidest ning inimese tunnetest.
Serdtse plohho platšet
Romaan algab tüdruku mälestusega haiglast. Viieaastasel tüdrukul olid probleemid kopsuga ja ta asus haiglas . Temal oli surmadiagnoos ja üks poiss ütles talle sellest ning teatas: „Serdtse plohho platšet“. See fraas mängib olulist rolli romaanis ning korduvalt ilmneb tekstis. Analüüsides seda fraasi võiks eeldada et see sobib kõikidele situatsioonidele. Süda võib halvasti nutta kui väike tüdruk haiglas asub ning teab, et varsti sureb . Teisel juhul, kui tüdruk on armunud täisealise mehele tal süda nutab ka. Kolmandal juhul, peategelane tunneb isast puudus ja ta ei saa emaga isast rääkida. Neljandal juhul, ei osanud ta sõpru leida, aga kui leidis siis mingi aja pärast jälle kaotas. Viiendal juhul, probleemid koolis ja klassikaaslastega ka mõjuvad tervisele ja psühhikale. Selles mõtes sel fraasil on mitu erinevaid tähendusi: nii tervisega seotud, kui ka psühhikaga. Minu meeles, seda romaani võiks nii nimetada ka “Serdtse plohho platšet“.
Kooliprobleemid
Koolis õppis tüdruk halvasti. Oli ta alati inetu, sai kogu aeg tõrelda. Juuksed olid salkus, õpetaja alati palus pea üra kammida . Ta tihti istus klassiriietehoius ning tegi tunnist poppi. Ise kirjutas endale puudumistõiendeid ja käis pargis jalutamas, kus leidis palju huvitavaid asju enda jaoks. Tüdruk näeb välja nagu ebasotsiaalne inimene, ta ise ei suhtle inimestega kuid talle meeldib nendest jälgima. Minu arvates, temal on vaja psühholoogi abi, sest ei saa terve elu üksinda olla. Teisest küljest, kõik need omadused teevad teda eriliseks . Ta käitub nagu täisealine naine, näeb välja vanem ja targem kui tema eakaaslased. Tüdrukul on täitsa teised esimused elus. Ma ei saa öelda, et tal on õgus. Minu meeles, igal inimesel peab olema tore ja muretu lapsepõlv, kuid temal seda ei olnud.
Armastus või haigus?
Sooviks armastuse teemat arutada. Miks just nii? Väike laps ja täisealine mees kohtusid röntgeni majas . Tüdrukule arst meeldis esimesest päevast, ta kirjeldas arsti jooned nii põhjalikult nagi seda teeb täiskasvanud inimene. Tahaks tuua näidet nende teisest kohtumisest röntgeni kabinetis. Laua taga istus arst- Tema- väga ilus, eriline, mite kellegagi sarnanev, ei naise ega mehega. Otse mu silmade kohal olid laual Tema käed, need lebasid rahulikult , siis aga toetusid sõrmed lauaplaadile, sõrmeotsad läksid punaseks, ta ajas enda laua tagant püsti ja läks grammofoni juurde.(Berg 2004:13) Tüdruku tähelepenu hämmastab mind. Võrreldes minuga mul ei olnud niisugiseid detailseid mälestuseid nii oma esimese armastusest, ega arsti juures käitumisest. Tõeliselt oli huvitav silmitseda kuidas väike laps flirtib arstiga. Väike ja samal ajal väga tark tüdruk, ta silmitses oma tädi ja proovis korrata kõik tema tegevusi, nagu lahtised juuksed, lükkas neid kõrva taha ja ütles Temale olulist fraasi, aga ligikondses naeratasid temast. Artst sai aru kõigest, nagu ma hiljem mõistame väike tüdruk erutas teda ning hirm teda haaras.
Kes võiks mõelda, et selline armastus üldse on võimalik?! Nii puhtad ja õrnad suhted inimeste vashel suure eavahega. Nende vahel oni arusaamine ja üksmeel, aga mõnikord suhted isemoodi jahmatasid ja hirmutasid. Juhtum maal katsus hingu põhjani, sügavas mõttes metsas jalutades, tüdruk meenutas Teda, ning märgatas Teda,kiiresti jooksis juurde. Ta vaatas ja imetles mind, ma olin kaunis, kättesaamatu, ebamaine, kuuvalgel näisin ma haldjana, aga ta ei pidanud vastu, ruttas mulle järele, haaras kinni mu lehvivatest juustest, mu öösärgi volangidest, tõmbas mind end vastu, see oli Tema ja ma surusin oma põse tema põse vastu, ei se polnudki Tema palg, vaid männi krobeline koor või kasetüve sile, ma silitasin seda ja tundsin järsku nii suurtigatsust Tema järele, nii suurt kurbust , et Teda pole, et puhkesin nutma(Berg 2004:152). Minu meeles, tüdruk on juba arust segane. Normaalne inimene ei tegi seda ilmaski, kuid see armastus oli tüdrukul nii sügav ajus, et ta kaotas mõistust. Peale selle, ta ise märkas seda, et iheldas meest isegi tema ligiolekus. Igatses mehe järele millel nad olid koos, alati oli vajadus hingesoojuse tunda või nähtamatult näpiotsadega puudutada. Käsitledes nende armastust lähedam, saan aru, et see on haigus. Selline suur ja tugev armastus ei saanud hästi lõppeda ja nii oleski. Ei saa nende kohta otsust langetama, et me ise ei tea mis on parem: üks kord elus meeletult ja igaveseks armuda või alati kellegi parem otsida oma elus. Iga inimene teeb oma valiku ise või alistub oma saatusele . Elus kõik juhtub nii et mitte midagi ei kadu järjetult, alati pöörab paremuse poole, Nii juhtus meie peategelesega, armastuse probleemdest järeldusid head suhted emaga. Nad veetsid palju aega koos, ema pooldes tütra, alati oli temaga koos ja täielikult usaldas.
Kummaline kokkusattumus
Mõnikord, lugedes tüdruku mõtteid, ma tudsin temast ära end. Tõeliselt, mõnikord me olime nii sarnased, justkui autor kirjeldas minu mõtteid. Ma armastan pargis jalutada ja teisi inimesi jälgida, nagu mei peategelane. Mõnikord, lugedes raamatu võin vahele jätta peamõttet ning jälle loen samad leheküljed üle
Eesti-vene suhted
Juba lapsepõlvest tüdrukele meeldisid venelesed. Ta arvas , et nad erilised ja tal on õigus. Iga rahabas on eripärane, kellel on oma traditsioonid ja kombed. Tüdrukule meeldis kuulata venelaste laulu ning oli huvitav nende keelt õppida. Mind üllatas tema tahtmine venelaseks olla, Tõõt-öelda ta peas end venelaseks ning oli kindel, et ta isa on venelane . Kuid teda lähedased põlgasid neid hingepõhjani. Tahan pöörata tähelepanu dioloogile peategelase ja täditütra vahel: -“Miks sa tahad venelane olla? Ükski eestlane ei taha. Ma olen uhke, et ma eestlane olen.“ -„Ega ma tahagi venelane olla, aga mis teed, kui ma olen,“ seletasin nukralt. „Ma arvan et mu isa on venelane. See polegi nii hull, venelased on üldiselt ilusad.“ Täditütar vaatas mind uurivalt ja arvas: „Sina küll ilus ei ole.“ Siis jooksis ta sõna lausumata minema.“(Berg 2004:10)
Väga haavav väljendus minu meeles. Tekkib niisugune tunne, et nende peres üldse ei olnud sellist arusaamist , nagu kombelisus ja viisakus. Kui inimene tunneb end natuke isemoodi kui teised, see ei tähenda et ta on rahvavaenlane. Kui tüdruk tunneb ühendust venelastega, ei saa selles teda süüdistada.
Keelega seotud probleemid on alati aktuaalsed. Võttes episoodi haiglas, kui poiss ei saanud tõlkida fraasi „Ta sureb varsti“ valetas ja ütles, et vene keeles see fraas on: „See on meie klass“. Jälle tekkib kiüsimus milleks? Miks ta ei öelnud et ei tea seda tõlget? Muidugi seda situatsiooni võiks mitmekesiselt põhjendada. Poiss tahaks meeldida, või tal hakkas häbi et ei tea tõlget, või lihtsalt kõik lapsed nii teevad oma lapsepõlves, teesklevad, et teavad seda mida tõeliselt ei tea.
Peresuhted
Peategelasel polnud õnnelikku pere. Isat ei olnud, emaga ta ei saanud avameelselt rääkida. Ema uus kavaler Harri ei meeldinud tüdrukule, ning ta oli isa klassikaaslane . Võib olla tüdruk armus 40 aastaliseks meheks just seetõttu et ta meenutas tale isat? Isa oli venelane ning Tema ka. Õrn, hoolas ja tähelepanelik just selliseks ta kujutas oma isat. Elus tihti juhtub nii, et me otsime oma elupartnerit sarnane meie vanematega ja millal mõistame seda meil on hirmus , et jälle elame oma vanematega. Siis võib juhtuda kõik, inimene ise teeb oma valikut. Peategelane seisis raske otsustuse ees ning tegi õige valik.
Üllatav käänak
Mind ähmatas tüdruku reaktsioon raamatu lõppus. Kohtus ütles ta et pole seda meest kunagi armastanud, arst vägistas, võrgutas ja kasutas teda ainult tema eesmärgite saavutuseks. See situatsioon kahjustas meest ja ta lahkus elust. Võib eeldada, et tüdruku teine reaktsioon radikaalselt muutus nende elu. Võiksid nad õnnelikult elada oma päevade lõppuni, aga see traagiline lõpp teeb seda raamatu tõepoolest unustamatu. Need probleemid panid meid mõtlema oma elust, kas kõik mida teeme on loogiline ning kas tõesti kõik otsused on õiged? See raamat jättis unustamatu elamuse ja ma soovitam seda kõikidele lugeda.
Kriitika
Kõigepealt, ma märkasin, et autor pühendab kribule väga palju tähelepanu. Minu meeles, üksikasju võiks lihtsalt vahele jätta, Teetass Tema käes oli kobaltsinene,Tema sõrmed kaardusid nüüd ümber teetassi kullatud kõrva. Ta asetas tassi sinisele alustassile- tumesinine koobalt kulla ja valgega(Berg 2004: 19) Antud juhul tekkib küsimus: Miks see tass üldse on nii oluline? Ma arvan, et kui autor tahab niimoodi tüdruku elamusi ja tundeid edasi anda siis tuleks rohkem tähelepanu mehe sõrmedele pühendada.
Teiseks, miks arsti nimi üldse romaanis ei nimetatakse? Seal alati nimetatakse Tema, mitte nimega, kuid ainult romaani lõppus ma saime teada, et tema nimi on Aleksander. Miks tüdruk ei nimeta teda mu armuke, kallis või lihtsalt minu mees? Ma üldse ei saa aru miks peategelane selles romaanis on nimeta.
Kokkuvõte
Analüüsides seda romaani sain aru, et tüdrukul oli väga raske elu, kuid ta tunnes end õnnelikuks inimeseks , aga elu kulges oma harilikku rada ja vahelduva eduga. Väga palju raskeid otsuseid pidi 16-aastaline tüdruk tegema, kuid mälestus Temast ei kustu. Väike tüdruku kogemuselu rikkus aitab teda tulevikus. Ma olen kindel, et see peategelane pälvib lugupidamist.
Viited
Berg, Maimu, 2004: Ma armastasin venelast. Tallinn