Anton Tšehhovi novellide analüüs (2)

Anton Tšehhovi novellid
’
Sisukord
Sisukord …………………………………………………………………………………. .2
Anton Tšehhovi novellide põhitunnused ……………………………………………….....3
Palat nr 6 …………………………………………………………………………………..4
Palat nr 6 – mõistekaart ………………………………………………………………….. 6
Jonõts ……………………………………………………………………………………...7
Paks ja peenike ………………………………………………………………………….....8
Daam koerakesega ………………………………………………………………………...9
Maja ärklitoaga …………………………….……………………………………………. 10
Illustratsionn novellile „ Daam koerakeseg “ …………………………………………….11
Anton Tšehhovi novellide
põhitunnused
Novellide põhitunnused :

• Lõbusad ja teravmeelsed
  
• Tõsimeelsed
  
• Uuenduslikud
  
• Avatud novellid, lugeja saab ise mõelda lõpu
  
• Humoristlikud- „Naer läbi pisarate“
  
• Elust võetud
  
• Arusaadavus ja lihtne olemus samas mitmetähenduslik
  
• „Väikese inimese“ inimväärikuse puudumine, soov olla tegelikusest tähtsam
  
• Objektiivsus – puuduvad üldtähenduslikud hinnangud.
  
• Rohkem räägib alltekst kui tegelase kõne
  
• Sotsiaalse elu käsitlus – elu pahed ja probleemid
  
• Koomilise ja traagilise põimumine
  
• Naerab välja väikekodanlust
  

„Palat nr 6“
Kirjelduse tähtsus :
Novell algab detailse kirjeldusega, mis annab hea ülevaate haigemaja seisukorrast. Kogu edaspidisel tegevusel oleks justkui taust, mille najal sündmused aset leiavad. See kirjeldus annab teatud ettekujutuse, sellest kuidas näiteks Nikita ja habemeajaja vaimuhaigetega käitusid ja milline võis olla Andrei Jefimõtši reaktsioon kui ta sinna samasse palat nr 6 pandi.
Kuidas sattusid inimesed vaimuhaiglasse ?

• Ivan Dmitrits Gromov – sattus haiglasse pärast seda kui tema tervis halvenes. Tema vend, isa ja ema olid kõik surnud. Ta oli palju rännanud ja töötanud erinevates kohtades. Ta kartis, teda vaevasid süümepiinad, et teda tullakse vahistama. See kartus ei andnud talle rahu, ta ei saanud magada ja muutus eraklikuks. Kuna kodus ei olnud tal millestki elada määrati ta haiglasse suguhaigete palatisse. Kuna ta aga hakkas teisi haigeid tülitama viidi ta peatselt Andrei Jefimõtši korraldusel palat nr 6.
  
• Juut Moisseika –läks segaseks paarikümne aasta eest, kui ta mütsitöökoda maha põles
  
• Postkontori sortija - pole teada millisel põhjusel ta täpsemalt haiglasse sattus.
  
• Rasvunud talumees – mõtlemisvõime kaotanud, arulageda näoga vennike
  

Pikk kõhetu mees - Otsustades piinava, raiuva köha, kõhnuse ja põskede puna järgi algab tal peagi tiisikus.

• Andrei Jefimõtš – Kuna ta külastas tihti palat nr 6 arvati, et ta on ära pööranud ja tema ametikohta ihaldanud Hobotov nägi selles oma võimalust.
  

Tegelikkusele alistumise filosoofia:
Ragini arvates peitub inimese mugavus ja rahulolu temas eneses , mitte väljaspool inimest. Harilik inimene ootab head/ halba väljastpoolt, mõtlev olend aga iseeneselt. Mõttetark või lihtsalt mõtlev, süvenev inimene erineb teistest selle poolest, et põlgab kannatust; ta on alati rahul ega ei imesta millegi üle.
Gromovil on aga teistsugused arusaamad. Gromov ütleb, et ta teab vaid seda, et ta on loodud soojast verest ja närvidest, ning et orgaaniline kude, kui ta on elujõuline peab igale ärritusele reageerima. Näiteks valule karjumisega, nurjatusele põlgusega jne. Tema arvates näitab mitte reageerimine seda, kui madal on organism. Gromov toob näiteks selle, millist elu on pidanud elama tema ja millist doktor . Ta üritab doktorile selgitada, et inimesed, kes on elanud „head“ elu ei oska hinnata enda ümber olevaid asju nii nagu vaesed, rasket elu elanud inimesed seda teevad. Gromovi arust on kogu elu nälja, külma, haavuste ja kaotuste tunnustes. Seda kõike võib võtta koormana, seda võib vihata aga mitte kunagi põlata. Ta küsib mille alusel väidab Ragin, et midagi ei tohi imestada ja kannatusi ei tohi põlata.
Ta toob näite mehest, kes peksab oma naist ja küsib mis mõttega vahele astuda, kui nad ühel päeval niikuinii ära surevad. Ta ütleb Raginile, et tegelikult tehakse tema eest ju kõik ära ja ta on tõelisusega tuttav vaid teoreetiliselt.
Mulle tunduvad Gromovi mõtted sümpaatsemad. Oleks küll ilus arvata, et inimese rahulolu ja mugavus peituvad temas eneses, kuid tegelikult see ju nii ei ole. Kui meil ei ole midagi välist mille najal mugavust ja rahulolu tunda on see küllaltki keeruline, kui mitte isegi võimatu. Näiteks elades prügimäel ei piisa vaid sisemisest mugavusest ja rahulolust, oleks vaja midagi välist. Väidaksin Ragini mõttele, et mõtlev inimene on alati tahul ja ei imesta millegi üle. Tegelikult arvan, et on vastupidi: loll inimene on kõigega rahul aga mõtlev inimene oskab asju hinnata ja teab millega rahul olla ja millega mitte. Peab olema oskus vaadata asjadele kriitiliselt. Peab oskama üllatuda, sest muidu muutub elu üksluiseks ja tüütavaks kui kõik tundub enesestmõistetav.
Ma arvan, et tegevuse areng tunnistab õigeks samuti Gromovi vaated. Kui arst Ragin palatisse pandi ei olnud ta enam üldse oma vaadete poolt. Oma vaadete kohaselt oleks ta pidanud põlgama kannatusi ja rahul olema aga seda ta ju ei olnud. Tema rahulolu ja mugavus ei olnud enam temas eneses vaid ka ümbritsevates inimestes ja ümbritsevas miljöös.
„Paks ja Peenike“
Novellile iseloomulikud jooned :

• Avatud novell – lugeja saab ise mõelda novellile lõpu
  
• Arusaadavus ja lihtne olemus
  
• Koomilise ja traagilise põimumine
  
• Teravmeelsed – näiteks see, kuidas Tšehhov kirjeldab inimeste välimust novellis. Kõhn ja pika lõuaga naine, õliste huultega paks mees.
  

Novelli sõnum :
Ma arvan, et novelli sõnum on see, et tähtis ametikoht ja kraad muudab inimest. Sealhulgas ka teiste inimeste silmis , endised sõbrad ja vanad tuttavad mõtlevad teisiti kui varem. Endine vaba hoiak muutub ametlikuks ja professionaalseks. Samuti nagu muutus peenikese suhtumine paksu kui ta sai teada, et paks on salanõunik ja tal on kaks tähte rinnas.
Koomiline või traagiline?
Ma arvan, et novell on pigem koomiline. See kuidas autor novelli tegelasi naeruvääristab ja humoorikas kirjeldus muudavad selle koomiliseks. Juba novelli pealkirja lugedes võib oletada, et tegemist on pigem koomilise sisuga teosega .
„Daam Koerakesega“
Gurovi suhtumine naistesse :
Gurov abiellus oma naisega väga noorelt ilma armastuseta. Gurov peab oma naist rumalaks ja kitsarinnaliseks inimeseks. Tema suhtumine on tegelikult halb kõikidesse naistesse. Ta peab naisi „alamaks rassiks“. Ta petab oma naist teistega ja ei arva , et see midagi hullu oleks, kuna naised selleks ongi. Gurovil ei ole kunagi olnud tõelisi tundeid naiste vastu ja seepärast ei oska ta neid hinnata. Näiteks ei tahtnud Gurov kodus olla . Samas ei suutnud ta ka ilma naisteta elada. Nende seltskonnas tundis ta ennast kõige mugavamana ja teadis alati kuidas käituda ja millest rääkida.
Miks muutus Gurovi suhtumine ?
Kui Gurov kohtas puhkusel noort daami, Anna Sergejevnat oli ta naise olemusest pimestatud. Esijalgu plaanib ta vaid naisega suhteid luues oma igavust peletada, kuid mida aeg edasi seda suuremaks kasvavad ta tunded Anna vastu. Ta näeb kuidas Anna tunneb süümepiinu, sest ta on abielus ja käitub valesti. Gurov näeb, et kõik naised ei ole ühesugused ja ei suuda enam oma normaalset elu elada kuna mõtleb vaid Annale .
Novelli lõpp :
Oli laupäeva õhtupoolik ja Anna ning tema abikaasa ootasid külla oma rikast sugulast Valeri Sergejevit. Laud oli kaetud rikkalikult, iga nurk majast oli pestud ja pühitud. Anna ja tema abikaasa istusid ja ootasid elutoas. Anna silmadest oli näha tema kurbus ja igatsus armastatu järele, tema abikaasa sammus närviliselt ühest toa otsast teise ja mõtles kas kõik on piisavalt hästi. Tema peas keerlesid vaid mõtted, kuidas onu Valerile head muljet jätta. Külalistetoa uks avanes ja sisse astus majapidaja koos onu Valeriga. Õhtu möödus kiirelt ja jututeemasid jätkus, ainult Anna silmitses akent , mida mööda voolasid alla rasked vihmapiisad. Kogu tema keha äratas Valeri suust kukkunud sõna „põgene“. Ta ehmus ja vaatas kiiresti omavahel vestlevaid mehi ja alles siis taipas , et see sõna oli vaid osa jutuajamisest. Kuid siiski andis see Annale mõtte. Juba järgmisel päeval saatis Anna sõna Gurovile, et nad koos põgeneksid. Vastus saabus kiirelt, lehel seisis : reedel kell 4 jaama viiendal perroonil. Anna teadis, mida teha, ta kirjutas oma mehele hüvastijätukirja ja vabandas kõige eest. Kell oli 4 ja rong oli kohale jõudnud, Anna ootas, aga Gurovi ei olnud kusagil. Kell oli 5 ja rong oli väljunud, läbimärg Anna istus pingil pisarad veepiiskadega segamine üle näo alla jooksmas. Ta ei teadnud , mida teha, kuid otsustas koju minna, saagu mis saab. Astudes uksest elutuppa oli seal ta abikaasa naerusuil ja küsis : „Kas sa tõesti arvasid, et ta tuleb, sinusugusega?“ seejärel tõusis ta püsti, kõndis välisukseni, avas selle ja viipas käega õuepoole…
„Jonõts“
Jonõtsi elu 4 etappi :

Linna saabumine – Jonõts (Startsev, Dmitri Jonõts) saabus linna, ta oli määratud semstvoarstiks. Ta asus elama 9 versta kaugusele S-ist. Kohe kui ta linna oli saabunud soovitati tal kohtuda ühe S mainekama perekonnaga. Ühel kevadpäeval otsustas ta perekond Turkineid külastada. Ta oli Turkinite pool väga oodatud ja kõik olid ta vastu lahked ja soosivad, ainult peretütar Jekaterina (Kiisuke) oli külmapoolne. Jonõts oli vaimustuses Jekaterina klaverimängust ja tema lapselikust olekust. Lahkudes pakkus toapoiss Paava „etendus“ talle nalja.

Aasta pärast – Startsev plaanis ikka ja jälle Turkineid külastada aga aasta oli möödunud täis tööd ja ta ei olnud aega leidnud. Ühel päeval sai Jonõts proua Turkinilt kirja, proua kannatas migreenihoogude all, mida suurendasid Kiisu ähvardused konservatooriumi õppima minna. Veera (proua Turkin) tundis, et Startsevi abist oli kasu ja tunnustas teda kui head arsti. Kord kui Startsev oli jälle Turkinite pool tahtis ta väga Jekaterinaga rääkida, kuid Jekateriina ainult narris teda. Jekaterina jättis talle kirja, kus nad pidid öösel surnuaias kokku saama, kui jättis tulemata. Startsev oli pettunud , hiljem tegi ta Jekaterinale abieluettepaneku, mille too tagasi lükkas. Jonõtsi au sai kõvasti riivata. Pärast seda oli Startsev üsna rahutu ja töö ei sujunud, kuni ta kuulis, et Jekaterina oli konservatooriumi ära läinud.

4 aasta pärast – Startsevil oli linnas juba suur praksis. Tal oli patsiente nii linnas kui ka oma kodukohas. Ta oli saanud rikkamaks. Samuti oli ta tüsenenud, lihavnenud ja käis vastumeelselt jala, ta kannatas hingeldustõve all. Startsev oli muutunud, ta ei sõbrunenud enam kellegagi, ta ei sallinud väikekodanlasi. Teda hakati kutsuma „põrnitsevaks poolakaks“ tema käitumise pärast. Pärast Jekaterina ärasõitu oli ta 4 aasta jooksul Turkineid külastanud vaid 2 korda. Jekaterina naases S-i. Ta oli Jonõtsist küllaltki huvitatud, kuid too ei teinud enam temast välja, ta jättis Jonõtsi külmaks. Startsevi arust tundus kogu see perekond tobe ja naeruväärne. Startsev vältis võimalusel Turkinite perekonda.

Veel mõne aasta pärast - Startsev oli veel rohkem tüsenenud ja rasvunud. Tal oli linnas tohutu suur praksis, tal oli mõis ja mitu maja. Ta pühib laubalt higi ja käib jalgsi hingeldades. Ta hääl on muutunud peenikeseks. Ta iseloom on muutunud raskeks, ta on kergesti ärrituv ja pahur. Haigeid vastu võttes on ta vihane ja karjub nende peale.
Novelli analüüs :
Startsev on mees, kellel on hea haridus ja heade karjääritegemisvõimalustega ametikoht. Tema ainuke viga on selles, et ta armub valesse naisesse. Ta saab elult löögi armudes ebaküpsesse neidu . See löök mõjutab tervet ta järgnevat elu. Aastate möödudes muutub ta nii väliselt kui ka sisemiselt. Talle ei paku enam midagi proua Veera romaanid, Ivani anekdoodid ja Paava „etteaste“. Ta tänab jumalat, et ta ei abiellunud Jekaterinaga- aga võib-olla on see hoopis tema sisemine „ hapude viinamarjade“ efekt, mis ei lase tal tunnistada, et tema eneseuhkust riivati.
„Maja ärklitoaga“
Tšehhovi novellidele iseloomulikud jooned:

• Objektiivsus – kuna autor jutustas mina vormis ei olnud ta otseslt ühegi tegelase poolt rohkem kui teise
  
• Arusaadavus ja lihtne olemus
  
• Sotsiaalsed pahed, elulähedane – näiteks rääkis Liida, et semstvovalitsuse esimees on jaganud kõik ametikohad oma vennapoegade ja väimeeste vahel – onupojapoliitika.
  
• Avatud novell – novell lõppeb ilma kindla lõputa, minategelane loodab leida oma armastatu.
  
• „Väikese inimese“ inimväärikuse puudumine. Näiteks see kui Pjotr Petrovitš vestlust vaidluseks keeras, rääkides igavalt, loiult ning pikalt soovides näida targa ja eesrindliku inimesena .
  
• Lõbusad ja teravmeelsed- Ljubovi kirjeldus- väga kehakas, lihav, nuumatud hane taolin daam , ta töinas sageli valjusti mehehäälega .
  

7 küsimust novelli kohta :

Miks ei tundnud Liida minategelase vastu sümpaatiat ?

Kus elas Ljubov Ivanovna ?

Kes oli Belokurov ?

Keda armastas Liida õde Missuss?

Milles seisnes Liida ja minategelase antisümpaatia?

Kuidas suhtus Liida maalikunsti ?

Mida arvab minategelane Liida plaanidest rajada koole ja haiglapunkte ?
Novelli sõnum :
Minategelane ja Liida olid 2 täiesti erinevate vaadetega inimest. Liida arvas , et õppimise ja arstiabiga saab parandada lihtrahva probleeme. Minategelane oli aga teisel arvamusel, tema jaoks olid tähtsad inimeste võrdsus ( kõik teevad ühepalju tööd , näiteks 3 tundi päevas ja ülejäänud oleks vaba aeg). Minategelane on lihtne inimene, maastikumaalija, kes ei pea vajalikuks igal pool kujutada rahva hädasid. Ma arvan, et novelli sõnum on see, et inimesed on väga erinevad ja näevad maailma samuti väga erinevalt. Liida, ta õde ja ema on hoopis erinevad inimesed, samuti minategelane. Igaüks neist arvab, et just tema viis maailma paremaks muuta on parim viis ja mõned ei julge üldse oma arvamust avaldada. Ja lõppkokkuvõttes võidab ikka vaade, mis põhineb haridusel, teadmistel , ratsionaalsel mõtlemisel. Sest kunstilised mõtted võivad illustreerida ratsionaalset mõtlemist aga ei saa kunagi valitsevaks. Täpselt samuti nagu poliitika ei rajane niivõrd kaunitel kunstidel vaid siiski teadmistel ja haridusel.
Illustratsioon novellile „Daam koerakesega “
[---]
Anna Sergejevna, see „daam koerakesega“, suhtus sellesse, mis oli toimunud, kuidagi eriliselt, väga tõsiselt, otsekui oma langemisse, - nii tundus, ja see oli veider ning sobimatu. Ta näojooned lõtvusid, närbusid ja pikad juuksed ripnesid kurvalt mõlemal pool nägu. Ta mõtiskles nukras poosis , just nagu patustaja vanaaegsel pildil. [---]
11