Kalevipoeg 12. lugu (0)

Öö jõudis, päike tõusis,
Päike veeres, õhtu sõudis
Uuest ööda õmblemaie,
Kordamiste keeritusel
Vanaisa seadusella.
Kallis Kalevite poega
Lebas sängis liikumata.
Virust olid Viljandisse
Kiiruskäsud kihutanud;
Alevite sõber noori,
Kalevite kannupoissi,
Juhateli jälgi mööda
Rutuskäsud Peipsi randa ,
Kuidas käsku enne kuulnud .
Aga kiiruskäsu-kandjad
Kuningat ei leidnud rannast.
Öö jõudis, päike tõusis,
Päike veeres, õhtu sõudis
Uuest ööda õmblemaie,
Kordamiste keeritusel
Vanaisa seadusella.
Kallis Kalevite poega
Lebas sängis liikumata.
Virust olid Viljandisse
Kiiruskäsud kihutanud;
Alevite sõber noori,
Kalevite kannupoissi,
Juhateli jälgi mööda
Rutuskäsud Peipsi randa,
Kuidas käsku enne kuulnud.
Aga kiiruskäsu-kandjad
Kuningat ei leidnud rannast.
Laua võitlus ja siil, pikk magamine, unenägu , vaeselapse tall
Mööda konarlikku metsateed, hiiglaslik lauakoorem õlal, sammus noor vägilane Kalevipoeg. Et oleks julgem astuda, murdis Kalevipoeg omale männipuust suure toeka kepi. Tal oli kaasas ka sõber, pisike poiss, kelle ta võttis oma kaitsva tiiva alla pärast seda, kui too oli kodust põgenenud. Väsinud pikast raskest päevast, magas sõbrake vägilase kaelakotis õndsat ning rahulikku und.
Nende ühine reis ei olnudki kaua kestnud, kui metsasügavusest kargasid teele kolm koledat sortsipoega, kelle isa oli nad Kalevipojale kallale saatnud. Nad kiskusid maast välja puid ning kukkusid vägilast nüpeldama. Ennast pisut kogunud, püüdis Kalevipoeg neile hea sõnaga mõistust pähe panna. Kui teda ikka ei kuulatud, võttis mees oma männikepi ning peletas sellega sortse eemale. Toigas aga purunes peagi ning järgmiseks võttis ta kasutusele Peipsi tagant toodud kallid lauad. Aga neidki kulus riiakate põrguliste peale kenake hulk. Keset tõsist võitlust kuulis Kalevipoeg peenikest häält põõsast hüüdmas, et too annaks ikka serviti . Mees mõistis otsemaid salajase sõbra soovitust ning toimis täpselt sedamoodi. Lajatas tülinorijatele mitu head korda ja juba nad ulgudes metsa poole tagasi pagesidki.
Kalevipoeg istus väsinult mättale, et puhata . Siis aga tekkis tal huvi oma uue abilise vastu ning palus , et too tuleks põõsast välja ja end näitaks. Selgus, et abiliseks oli väike siilike, kes aga häbenes ilmavalgust,sest ta oli täitsa paljas . Seda kuuldes otsustas vägilane oma kaitsjat tänada ja tegi talle paksu tugeva kasuka .
Sel hetkel meenus talle aga tema sõbrake, kes seniajani tal vaikselt põues oli olnud. Oh seda kurbust , pisike oli julma võitluse tagajärjel hinge heitnud. Kangelane pidas väärikad matused, kaevas talle haua ja istutas kääpa peale ilusad kirjud marjapõõsad. Pärast seda kinnitas ta pisut keha ning peale pikka ning väsitavat päeva heitis ta magama.
Ta ei olnud pikalt maganud, kui ligi hiilis salakaval soolasorts, pea täis kurje mõtteid. Ta silmitses magajat ning lasi käiku oma õela plaani – puistas magajale unerohtusid ja lausus nõiasõnu. Oma tempudega ühele poole saanud, lidus ta tagasi paksu metsa.
Ööst sai päev, päevast õhtu ja sellest jälle öö ja nii juba nädal, kuid Kalevipoeg ikka veel magas samas sängis liikumatult. Teda käidi otsimas, kuid tulutult.
Ta oleks jäänudki niimoodi igavesti magama, kui üks kuri unenägu ei oleks teda lõpuks äratanud: unenäos valmistasid maa-alused meistrid salajases kojas talle uut ja uhket mõõka. Seitse seppa tagusid rauda ja meister ise vaatas seda pealt, kuid äkki astus uksest sisse üks meesolevus. Võõras hakkas vägilast maha laitma. Ta jutustas, et Kalevipoeg on julm ja saatanlik mees, kes millegi ees kartma ei löö.
Samal ajal hakkas Kalevipoeg valeliku unenäo peale vähkrema ning ärkas karjatades üles teadmata, et on järjepanu maganud seitse nädalat. Mõelnud ning vaadanud oma purukslöödud lauahunnikut, otsustas vägilane minna uute laudade järele.
Pärast kehakinnitamist oli ta taas teele asunud ning ta kuulis hädakisa, ta kiirendas sammu ning silmas lagendikul väikest karjapoissi, kellelt oli hunt lambatalle näpanud ja lõuge vahele haaranud. Pikemalt mõtlemata haaras ta raske kivi ja lajatas hundile otse lagipähe. Talleke sai päästetud ning kangelane jätkas oma teed.
Jõudnud järve märkas ta, et seda ei saa ületada. Otsemaid tuli ta heale ideele ehitada tugev sild . Sillaehitusega peaaegu ühele poole saanud, rõõmustas vägilane oma kätetöö üle, kui äkki tõusis tuuleiil, ning peksis silla pihuks ja põrmuks. Kui torm oli rahuneud, ohkas ta ning otsustas minna läbi järve, täpselt nii nagu varem.
Hiljem meenus talle vaeselapse orjalugu, kes veetis oma päevi karjatades loomi oma kauni lauluhääle saatel. Lauldes oma kurvast saatusest kuulis tema häält haldjatütrest metsapiiga. Neiul hakkas poisist kahju ja otsustad teda rõõmustada. Päikseloojangul laulis ta poisile laulu, kus lubas talle üllatust.
Kui poiss enne koidikut ärkas ja teele asus leidis ta teelt lõokesemuna. Ta korjas selle ülesse ja pistis sooja. Munast koorus välja hiir , hiirekesest sirgus kass ning kassist lambatall .
Nüüd oli orvukesel olemas väike valge sõber, kelle eest hoolitseda.