Liblikad Robin ja Karel Iseloomulikud tunnused ● laiad soomustega kaetud tiivad ● sale keha ● tiibade pealmine pool kirev ja alumine pool tagasihoidlik Elupaigad ja toitumine Jaotumine Liblikad jaotuvad pisiliblikateks (väiksemad) ja suurliblikateks (suuremad) Suurliblikad jaotuvad päevaliblikateks ja ööliblikateks paljunemine ● Liblikad on täismoondega putukad ● Emane liblikas muneb munad, millest kooruvad röövikud. Röövikud nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Kaitsekohastumused Tähtsus looduses ja inimese elus Faktid ● Suurim liblikas elab troopikas.Ta tiibade siruulatus küünib kuni 18 sentimeetrini. küsimused Täname kuulamast
1 Mihkli Tammik Mihkli tammik (Mihkli hiietammik) on kaitsealune tammik Pärnumaal, Koonga vallas. Tammik võeti kaitse alla 1957. aastal (Mihkli tammiku kaitseala, pindala 132 ha). Mihkli looduskaitseala asub Mihkli külas ning see on loodud kaitsmaks uhket tammikut ja sellele omast liigilist mitmekesisust. Mihkli tammik on üks Eesti võimsamaid tammepuistuid. Suurima tamme ümbermõõt küünib siin 383 sentimeetrini ja kõrgus 23 meetrini. Puistu vanust on hinnatud ligikaudu 250 aastale. 1978. aastal tehtud uuringute kohaselt peaks tammik pärinema umbes 1750. aastast. Tol ajal kuulus ta Keblaste mõisale. 2 Tammiku teke Mihkli tammiku tekke kohta on kaks versiooni. Esimene jutustab, et Mihkli kirikumõisa naabermõisnik olevat olnud naabri pargile kade ning otsustas tammiku istutades naabri üle trumbata
Skorpionid Kristofer Ragnar 8.a klass Iseloomulikud tunnused • Keha suurus võib ulatuda 1,3 kuni 18 sentimeetrini • Lüliline keha • Kohastunud elama kuivas ja kuumas Elupaik • Elavad sooja kliimaga maades • Päeval on nad kuuma päikese eest kivide või teiste loomade urgudesse varjunud Toitumine • Söövad vaid elusat saaki • Ohvri kinnipüüdmiseks on neil suured sõrgjad lõugtundlad • Nende menüüsse kuuluvad ämblikud, koibikud, hulkjalgsed, putukad ja nende vastsed
süüa üle kahekümneviie kilogrammi liha! Samas ta ka nälgib hästi, kasutab kogu rasva ära. On olnud ka niimoodi, et hunt oli ühes koopas söömata üle seitsmeteistkümne päeva. Hunt elab põhiliselt metsas, aga teda võib kohata ka põldude ääres, järvede-jõgede ääres jahiretkedel. Hunt on sadakümme kuni sadakuuskümmend sentimeetrit pikk, ning võib kaaluda kuni viiskümmend kilogrammi. Saba võib olla kolmekümneviiest sentimeetrist kuni viiekümne sentimeetrini. Hunte on 1997. Aasta loetluse põhjal 150 – 200 isendit. 2009. Aasta seisuga on Eestis hunte 270. Miks hunt on metsade peremees? Ta peab silmas, et kitsi palu ei saa või jäneseid ning vahest hoiab silma peal ka lammastel. Hundil vaenlasi pole, on ainult inimene. Karu hunt ei karda, ta saab karu eest ära.
ja laulu abil näitavad. 15-20 linnust koosnevaid rühmi võib näha koidikul puude latvades, kus nad oma suled laiali laotavad. Sellele järgnevad tantsud, millega isased proovivad emaseid võrgutada. Mängu ajal võtavad isaslinnud mitmesuguseid asendeid, demonstreerides emaslindudele oma sulestiku kogu kaunidust. Välimus Paradiisilindude kehakuju meenutab kuldnoka või varese oma. Kõige väiksem paradiisilind on kuninglind, kelle pikkus on ulatub vaevu 15 sentimeetrini, suurimate liikide kehapikkus on 45 cm ning saba pikkus 60 cm. Paradiisilindude tiivad on ümarate otstega, jalad on tugevad ning kohastunud okstel istumiseks. Enamikul paradiisilindude liikidel on erinevate sugupoolte värvus erinev. Emaslinnud on harilikult tagasihoidlikuma välimusega , et nad munade haudumise ajal poleks liialt silmatorkavad.
Miina Härma Gümnaasium 2012 Üldist: · Rohevetikaid võib lugeda nii protistideks kui taimedeks. · Kõige liigirikkam vetikate hõimkond. · Rohevetikaid on u 6000 liiki. · Rohevetiktaimedel esinevad kõik sugulise ja mittesugulise paljunemise viisid. Miina Härma Gümnaasium 2012 Ehitus: · Rohevetikate ehitus on väga mitmekesine. · Suurus erineb mõnest mikromeetrist kuni mõnekümne sentimeetrini. Nii ainurakseid kui · hulkrakseid Osad liigid suudavad · elada ka puutüvedel, mis näitab head kohastumist. Miina Härma Gümnaasium 2012 Elupaik: · Elavad põhiliselt mageveekogudes, kuid paljud liigid on kohastunud ka eluks merevees või mõned ka väljaspool veekeskkonda. · Osa rohevetikate liike elab teistes organismides sümbiontidena. Miina Härma Gümnaasium
Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Välisehitus · Hingamiselundid - lõpused. · Pea küljes kaks paari tundlaid. · Keha koosneb 16-20 lülist. · Keha koosneb kolmest osast peast, rindmikust ja tagakehast. · Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Maksimaalne kaal on 20 kg. Sigimine ja areng · Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut. Metoodiline liigitus · Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad, nt:
Saaremaal. Kõhualune on valkjashall või kollakas, Eestis valge. Sellel on malelauamuster. Nastiku kõige silmatorkavam tunnus on heledad laigud kummalgi poolel kukla piirkonnas. Need laigud on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Plekid võivad olla ka keskelt ühendatud, moodustades heleda paela. Siiski võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Mõõtmed Emase nastiku pikkus võib Eestis ulatuda 150 sentimeetrini, keskmine pikkus on 100 cm. Taanist leitud suurim isend on olnud 132 cm pikkune Isased on emastest kuni poole lühemad. Samuti on nad emastest märgatavalt kõhnemad. Pea Mustjas pea eristub kerest selgesti. Pea ülapoolel on väga suured soomused. Ülahuule moodustavad 7 ülahuulesoomust, millest kolmas ja neljas moodustavad silma alumise ääre. Silma ees asetseb ainult üks soomus, selle taga enamasti 3 või 4 silmatagust soomust. Toitumine
alla või teiste loomade urgudesse. Hämariku saabudes tulevad nad oma peidupaikadest välja ja hakkavad jahti pidama. Skorpionid kasutavad toiduks vaid elusat saaki. Nad toituvad peamiselt teistest lülijalgsetest. Ohvri kinnipüüdmiseks on skorpionidel suured sõrgjad lõugtundlad, mille abil ohver enne allaneelamist tükkideks rebitakse. Skorpionid (2) Skorpionide kehasuurus on küllaltki varieeruv ning võib ulatuda 1,3 kuni 18 sentimeetrini. Tagakeha viimased lülid on neil mürgiastlaks moondunud. Mürgiastla tipul avaneb mürginääre, mille eritis on küllaltki tugeva toimega mürk. Salvamiseks painutab skorpion oma saba üle keha ette. Mürki kasutavad skorpionid rohkem enda kaitseks, kuid ka suuremate saakloomade uimastamiseks. Inimesele pole skorpionide mürk üldjuhul eluohtlik. Kõige mürgisemad on suguküpsed emased. Skorpion. Skorpion. Skorpion. Skorpion. Tänan!
üldplaanis siiski sarnane. Putukate keha jaguneb kolmeks tavaliselt hästi eristatavaks osaks: pea, rindmik ja tagakeha. Kõik need kehaosad koosnevad hulgast eri kujuga lülidest. Nagu kõigil lülijalgsetel, on ka putukate keha kaetud kergest, kuid kõvast kitiinist koosneva välisskeletiga. Välisskeletist saavad alguse ka mitmesuguseid keha pinnal olevad jätked, nagu ogad, karvad, harjased, soomused jne. Kehapikkus ulatub 0,2 millimeetrist parasiitsetel kiletiivalistel kuni 30 sentimeetrini raagritsikatel, tiibade siruulatus mõnest millimeetrist 30 sentimeetrini. Pea koosneb kuuest lülist, mis on omavahel kokku kasvanud ning moodustavad ühtse ja tugeva peakapsli ehk -kihnu. Pea küljes on rida olulisi meeleelundeid ning suised. Suised on evolutsiooni käigus tekkinud muundunud jäsemetest. Nende ehituse järgi saab üsna kergesti
tüüpiliseks vee kaudu levitajaks ehkhüdrohooriks. Vette kukkunud kookospähkel peab 3 kuni 4 kuu jooksul randuma, sest muidu võib idanema hakanud seeme hukkuda. Kui ookeanis kerkib uus saareke, siis saab selle üheks esimeseks asukaks tõenäoliselt kookospalm. ISELOOMUSTUS: Kõrgus: kuni 30 meetrit Lehed: sulgjad kuni 5 meetri pikkused, 2 meetri laiused ja kaalub 10-15 kg ladvas kuni 40 lehte, umbes kolme aasta vanused lehed langevad maha Tüve läbimõõt: kuni 60 sentimeetrini Kookospähklid, mida peetakse kookospalmi kõige väärtuslikumaks osaks, kaaluvad kuni 8 kg. Kookospalmi õitsemisest kuni vilja valmimiseni kulub 9 kuni 11 kuud. Kookospähklite koristamine ei ole kerge töö: tuleb ronida palmi otsa ja luuviljad alla visata. Ühes kobaras on tavaliselt 8 kuni 10 pähklit. Vahel lüüakse tüvesse sälgud, et jalad ronimisel tuge leiaksid. Tulevikus tahetakse käsitöö osa
osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale. Osoonikiht on unikaalne ja iseloomulik ainult meie planeedile, moodustades Maa ümber kaitsekilbi, mis kaitseb inimest ja keskkonda Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. Osoonikiht on kõige peenem atmosfääris asuvatest filtritest. Osoonikihi hõrenemine Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri sattunud saasteained. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Kaua arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kahtlused inimmõju kahjulikust toimest seoses ülehelikiirete lennukite lendude ja nende heitgaaside sattumisega osoonikihi kõrgusele
Vastsed kooruvad umbes nelja nädala pärast. Suve veedavad vastsed põhiliselt süües ja kosudes. Sügisel kaevuvad jaanimardikavastsed pinnasesse, et seal talv üle elada. Pikkus: isased ~ 1cm, emased ~1,5 kuni 2cm, vastne kuni 2,5 cm. Eluiga: kuni 3 aastat. Mune: umbes 50. Võime helenduda on jaanimardikate vastsetel ning isegi munadel. Vastsete lemmiktoit on teod, kes surmatakse mürgihammustusega. Helenduvate putukate suurus ulatub neljast millimeetrist paari sentimeetrini. Kasutatud kirjandus: http://www.nicksspiders.com/insects/glowworm19.jpg http://www.ilm.ee/~uploader/loodus/?leht=art0706jaaniussist
kuid kui kala satub mõne teise meriroosi liigi juurde ning saab kõrvetada, sureb ta otsekohe. Ainult ühel liigil on immuunsus kaasa sündinud. Nende erksavärviliste kalade perekonda, kuhu kuulub 12 liiki, iseloomustavad triibud. Näiteks kloun meriroosahvenal on oranz keha kaetud 3 valge triibuga, mille ääred ja rinnauimed on mustaga. Sellest on ta ka saanud oma nime. Nende värviliste kalade pikkus ulatub sõltuvalt liigis 6-12 sentimeetrini ja eluiga on neil 3-5 aastat. Meriroosahvena toitumine on huvitav samamoodi nagu ka meriroosahven ise. Vahest eemalduvad nad kaitsvatest meriroosi kombitsatest ja siirduvad ümbruskonna korallriffidele, kuid liiga kaugele nad oma erksa värvi tõttu ei lähe. Paljudele teistele kaladele on meriroosahven toiduks, kuid ründe eest põgeneb ta meriroosi ,,embusesse". Meriroosahven meelitab jälitaja meriroosi kombitsate vahele, kus meriroos ta halvab ja seedib ning
Mõned kõrbes elavad loomad: Kõrbelaev Kõrbelaevaks nimetatakse kaamelit. Ta väärib seda nime, kuna võib inimesi kanda päevas kuni 100 kilomeetrit palavas kõrbes. Seda suudavad nad tänu oma võimele säilitada kudedes tohutul hulgal vett. Veevarude taastamiseks suudavad nad ära juua isegi 100 liitrit vett. Skorpion Skorpion on ämblikulaadne lülijalgne. Keha on lüliline ja koosneb peast, kehast ning sabast. Pikkus ulatub 20 sentimeetrini. Skorpion meenutab putukat. Tema lüliline keha ja kaheksa jalga panevad arvama, et tegu on mingi hiigelputukaga. Sisalikud Kõik teavad, mida teeb sisalik, kui teda püüda proovida. Sisalik jätab maha vaid väikse sabajupi ning põgeneb. Hiljem kasvab selle asemele uus saba. Kõrbesisalikud teevad oma vaenlastega samamoodi. Ega nad suurt erinegi oma parasvöötme sugulastest. Kõrbesisalikel on vaid kaitsevärvus maastikule vastav
Seetõttu on neil veekogudes oluline koht toiduahelates ja aineringes. Vähid toituvad peale muu ka surnud veeorganismidest ning aitavad seega hoida veekogu puhtust. Enamik vähke elab vabalt ning nad liiguvad ringi kas veekogu põhjal või ujudes, kuid on ka kinnitunud vorme (tõruvähk). Vähkide hulgas on ka parasiitseid vorme, kes nugivad kaladel või teistel veeselgroogsetel. Vähkide kehapikkus varieerub poolest millimeetrist kuni 80 sentimeetrini. Väga mitmekesine on ka keha värvus, kehakuju ja jäsemete kuju ning asetus. Vähkide keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Igale vähi kehalülile kinnitub reeglina üks paar jalgu. Pea eesservas paikneb vähkidel paar liitsilmi. Pea alaosas asub suuava, mille ümber asuvad suised. Vähid on enamasti lahksugulised. Mõnel liigil esineb ka neitsisigimist (vesikirbulised). Munad arenevad emastel spetsiaalses haudetaskus, munakottides või kõhu all paiknevas kambris
liikide vili. Banaane kandvad rohttaimed pärinevad Kagu-Aasia troopilistest piirkondadest. Tänapäeval kasvatatakse neid troopikapiirkondades üle kogu maailma. Banaanid ei ole hooajakaup. Küpseid banaane saab igal aastaajal. Rohttaim • Banaani peetakse sageli ekslikult puuviljaks, kuid tegelikult kannavad banaane maailma suurimad rohttaimed, mille kõrgus võib küündida 6–7 meetri kõrguseks või teistel andmetel 10 meetrini ja läbimõõt 40 sentimeetrini. Vilja moodustumine • Banaani perekonda kuuluvate rohttaimede emasõitest arenevad 3–20-realised kobarad, kus igas reas on kuni 20 vilja. • Kobar võib kaaluda 30–50 kg ja üks banaan keskmiselt 125 g. • Looduslike banaaniliikide viljad sisaldavad suuri ja kõva kestaga seemneid. Sõltuvalt liigist võib valminud banaani värvus olla roheline, kollane, pruunikas, oranž või kirju. • Pärast viljade valmimist taime maapealsed osad kuivavad,
Nemad liiguvad mööda radu, mis jäävad Marsi ja Jupiteri vahele. Mõni kivikene on pisike nagu pipratera. Teise läbimõõt küünib 1000 kilomeetrini. METEOORID Meteoorid ehk "langevad tähed "või lendtähed on kivi- või rauatükikesed, mis maailmaruumist Maa atmosfääri sattudes kuumenevad ja ära põlevad. Tegelikult võib meteoore näha igal ööl, kui on vaid selge ilm. Meteoorkeha tavaline suurus on millimeetri murdosast kuni sentimeetrini, massi poolest milligrammist kuni grammini. METEORIIDID Meteoriitideks nimetatakse neid kehasid siis, kui mõni neist on piisavalt suur selleks, et atmosfääris mitte täielikult aurustuda. Et "taevakivitükikesest" saaks meteoriit peab see kõigepealt Maale jõudma ja siis üles leitama. Euroopa tuntuim meteoriidikraater asub Saaremaal Kaalis. Kaali kraatri läbimõõt on 100 meetrit ning selle tekitanud meteoriit kaalus arvatavasti 1000 tonni. Maailma suurim
selgitada kas ülane on kaitse all või mitte. Taimed on loodukaitse all sellepärast, et neid on kas liiga vähe alles, või on nad mürgised korjamiseks, kuid on ka teisi variante. Andmed Ülaseid leidub leht-ja segametsades, võsastikes ja metsaservades. Taimedel parasiteerivad paljud seeneliigid. Ülased kuuluvad tulikaliste hulka, ning nad moodustavad ülaste perekonna. Täiskasvanud võsaülase kõrgus ulatub 8-25 sentimeetrini. Ülane on kas paljas või hajusalt karvane. Võsaülase õied on mõlemasugulised, õite läbimõõt on 2-4 sentimeetrit. Õied on eespoolt valged, ning tagant poolt roosakad karvadeta tupplehed. Õiel on emakaid ja tolmukaid palju, ülase õis õitseb aprillis-mais 10-15 päeva. Öösel ja halva ilmaga on õied longus. Ülane hakkab õitsema looduses umbes 10 aastaselt. Ülase viljaks on lühike kõverdunud nokaga 4-5 millimeetrine pähklikene. Viljad
Mõõtesektorit tähistavad hoovõturaja lõpust tõmmatud jooned mis on 1 hoovõturaja suhtes 29 kraadise nurga all. Oda peab maanduma sektori piires ning loetuks arvestatakse ka katse sellisel juhul kui sektorisse maandub vaid oda tipp, sealjuures peab oda tipp puudutama maad enne kui mõni teine osa. Viske pikkust mõõdetakse oda maandumispunktist hoovõturaja lõppu tähistava jooneni, ning tulemus ümardatakse allapoole lähima sentimeetrini. Parimad sportlased Eric Lemming- Esimene maailmakuulsus 1900 alguses, kaalus 90kg ja pikkus 190cm. Tugevama käega visates suutis välja võidelda rekordi 53.79m. 1908 Londoni olümpialt sai 2 kuldmedalit- klassikalises kui ka Ungari stiilis (oda hoiti tagumisest otsast). Jan Zelezny´- Tsehhi endine odaviskaja, kolmekordne olümpiavõitja (1992, 1996, 2000) ja kolmekordne maailmameister (1993, 1995, 2001). Lisaks on ta ka maailmarekordiomanik (98.48m), mis visati 2. Mai 1996 Jenas
Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma.
Peaaegu kõik skorpionid on agresiivsed oma ligikaaslase suhtes ning juhusliku kohtumise tulemusena tekkivad tülid lõpevad ühe võistleja surmaga. Skorpionite suurim vaenlane on hoopis inimene, kes nende hammustusi kardab ning neid seetõttu tapab, kaalumatta, kas nad üldse on ohtlikud. Faktid skorpionite kohta *Skorpionid mängisid väga tähtsat rolli MuinasEgiptuse usundis. *Umbes 800 skorpioniliigist suurima pikkus võib ulatuda 18 sentimeetrini *Üldlevinud eelarvamus, et skorpionid poevad voodisse teki sisse, et sealt inimest passida ja hammustada, on täiesti väär. *Noored skorpionid iseseisvuvad pärast esimest kestamist. Ühtekokku peavad nad 78 korda kesta vahetama enne kui küpsuse saavutavad. Sisukord 2. Sissejuhatus 2. Evolutsioon 2. Eluviis 2. Toitumine 3. Paljunemine 3. Salvamine 3. Vaenlased 3. Faktid skorpionite kohta Kasutatud kirjandus: *Loomariigis *Looma elu 3. köide *Eesti Entsüklopeedia
SKORPIONID KES ON SKORPIOND? Skorpionilised (scorpiones) on ürgseimaks seltsiks mitte üksnes ämblikulaadsete, vaid ka maismaa lülijalgsete hulgas. Skorpione on umbes 600 liiki. MILLISED NAD ON? Skorpionide kehasuurus on küllaltki varieeruv ning võib ulatuda 1,3 kuni 18 sentimeetrini. Tagakeha viimased lülid on neil mürgiastlaks moondunud. Mürgiastla tipul avaneb mürginääre, mille eritis on küllaltki tugeva toimega mürk. Salvamiseks painutab skorpion oma saba üle keha ette. ELUPAIK JA ELUVIIS Skorpionid elavad sooja kliimaga maades, asustades erinevaid elupaiku troopilistest vihmametsadest kuni kõrbeteni. Skorpionid on röövloomad, kes eelistavad jahti pidada ööpimeduses.Päeval peituvad skorpionid kivi alla või urgudesse
a). Freoone kasutatakse: külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias (aerosoolid), nehitusmaterjalide tööstuses, õhukonditsioneerides ja mujal (Parts i.a). Osoonikiht on unikaalne ja iseloomulik ainult meie planeedile, moodustades Maa ümber kaitsekilbi, mis kaitseb inimest ja keskkonda Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. Osoonikihi hõrenemine avastati 1970-ndatel pooluste kohal, kuid hõrenemine toimub sesoonselt kõigis geograafilistes piirkondades (Jürgens i.a). Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti (Parts i.a). Hõrenemist põhjustavad fluori, kloori või broomi sisaldavad süsivesinikud. Neid ühendeid kasutatakse
leidub ka kuni viie meetri kõrguseid liike. Selliste taimede varred ja lehed on üsna jäigad ja paindumatud. Rohukõrred ei seisa sageli mitte ühtlaseks rohuvaibaks liitunult, vaid tukkadena mõnekümnesentimeetriste vahemaade kaugusel. Nende vahel on maapind aga paljas. Kui niiskust on küllaldaselt, kasvavad siinsed rohttaimed väga kiiresti - päevane juurdekasv võib ulatuda isegi kuni paari-kolmekümne sentimeetrini. Savannides leiduvad puud kannavad sageli juba maast alates oksi või on lühikese kõvera ja jändriku tüvega. Nende koor on paks ja krobeline, oksad on harunenud korrapäratult. Oksadele kinnituvad lehed puhmakaupa. Paljud puud langetavad oma lehed põuaperioodiks maha. Tüüpilises savannis kasvavad puud hõredalt, kuna vähese niiskuse korral põuaperioodil on nende juured laienenud võrast suhteliselt kaugele. Mõned savannides kasvavad puuliigid suudavad
muuhulgas juurespooni, pahaspooni, ebakorrapärase süüga puidust (näiteks karjala kasest) tehtud sasisalmilist spooni, puutüve hargnemiskohast lõigatud püramiidspooni, tamme- või plaatani säsikiirespooni. Höövelspooni tehakse tavaliselt niinimetatud vääris puidust kallimatest ja haruldasematest puiduliikidest. Pikkuses sorteeritakse spoonilehed 2,1 kuni 3,0 meetri pikkusteks ukse- ja paneelilehtedeks ning vabas pikkuses mööblispooniks. Höövelspooni laius ulatub 10 kuni 40 sentimeetrini ja pikkus 0,5 kuni 4 meetrini. Tekstuuri järgi võib eristada triibulist radiaal- ja kõvera või ovaalse tekstuuriga tangentsiaalspooni. Hööveldatud spoonilehed liidetakse omavahel liimi, liiminiidi (siksak) või paberlindi abil spoonisärkideks. Erinevate mustrite saamiseks kasutatakse erinevaid koostamisviise, mis annavad ühtlase tekstuuri või näiteks peegelpildi. Saespoon Enne tänapäevase tehnoloogia kasutusele võttu spooni saeti. Saagimine on väga ebaökonoomne
Huvitavat · Vangistuses jälgitud lepatriinu sõi enne täiskasvanuks saamist ära 90 täiskasvanud isendit ja 3000 teiste putukate vastset · Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised · Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp lepatriinu võib olla punane mustade täppidega kui ka vastupidi. · Suurima lepatriinu pikkus küündib ühe sentimeetrini · Kõik lepatriinu liigid on kujult ühesugused · Kogu maailmas on teada üle 5200 lepatriinuliigi Kasutatud kirjandus 1) http://et.wikipedia.org/wiki/Lepatriinulased 2) Eneke 2 3) http://www.miksike.ee/docs/referaadid/lepatriinu_liina.htm 4) http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/6/69/Coccinelle1.jpg/724p x-Coccinelle1.jpg 5) http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/d/d8/Coccinellid_unusual_ pattern.jpg/80px-Coccinellid_unusual_pattern
Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on paksenenud), hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Tundlate kujud Rindmik Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti
kantaridiin. Vangistuses jälgitud lepatriinu sõi enne täiskasvanuks saamist ära 90 täiskasvanud isendit ja 3000 teiste putukate vastset. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp lepatriinu võib olla punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Suurima lepatriinu pikkus küündib ühe sentimeetrini. Kõik lepatriinu liigid on kujult ühesugused. Kogu maailmas on teada üle 5200 lepatriinuliigi. Roll looduses Üheks heaks näiteks on Austraalias elutsev lepatriinu Rhodalia cardinalis, kes viidi Ameerika Ühendriikidesse kosenillitäi hävitamiseks. Kosenillitäi põhjustas tsitruseistandustes suuri kahjustusi. Lepatriinude kasutamine kahjurputukate hävitamiseks oli efektiivsem, kui mürgitamine.
esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid kannuseid. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Feromooni lõhna tajuvad loomad küllalt suure vahemaa tagant
Globaalset katastroofi põhjustada võivate 1- kilomeetriste ja suuremate asteroidide arv on arvatud umbes 2000 ringis olevat. METEOORID Meteoorid ehk langevad tähed või lendtähed on kivi- või rauatükikesed, mis maailmaruumist Maa atmosfääri sattudes kuumenevad ja ära põlevad. Tegelikult võib meteoore näha igal ööl, kui on vaid selge ilm. Meteoorkehadeks peetakse kehi, mille läbimõõt on 10 5 kuni 104 meetrit. Meteoorkeha tavaline suurus on millimeetri murdosast kuni sentimeetrini, massi poolest milligrammist kuni grammini. Helendama hakkavad meteoorid 100- 120 kilomeetri kõrgusel. Kui meteoorid jõuavad 80 kilomeetri piirimaile, siis tavaliselt on nad selleks ajaks juba ära põlenud. Helendav jälg, mille meteoriit jätab on tekkinud mahajäävatest hõõguvatest gaasidest. Meteoorkehad ringlevad ümber Päikese parvedena, mis on tekkinud komeedi lagunemisel METEORIIDID Meteoriitideks nimetatakse neid kehasid siis, kui mõni neist on piisavalt
siinsed rohttaimed keskmiselt kahe-kolme meetri kõrguseks, kuid leidub ka kuni viie meetri kõrguseid liike. Selliste taimede varred ja lehed on üsna jäigad ja paindumatud. Rohukõrred ei seisa sageli mitte ühtlaseks rohuvaibaks liitunult, vaid tukkadena mõnekümnesentimeetriste vahemaade kaugusel. Nende vahel on maapind aga paljas. Kui niiskust on küllaldaselt, kasvavad siinsed rohttaimed väga kiiresti - päevane juurdekasv võib ulatuda isegi kuni paari-kolmekümne sentimeetrini. Savannides leiduvad puud kannavad sageli juba maast alates oksi või on lühikese kõvera ja jändriku tüvega. Nende koor on paks ja krobeline, oksad on harunenud korrapäratult. Oksadele kinnituvad lehed puhmakaupa. Paljud puud langetavad oma lehed põuaperioodiks maha. Tüüpilises savannis kasvavad puud hõredalt, kuna vähese niiskuse korral põuaperioodil on nende juured laienenud võrast suhteliselt kaugele. Mõned savannides kasvavad puuliigid suudavad vihmaperioodil oma
ainuraksed – 347 Rohevetiktaimed (Chlorophyta) Rohevetikad on suur rühm vetikaid, millest on arenenud embrüofüüdid. Rohevetikaid on umbes 6000 liiki. Rohevetikate ehitus on võrreldes teiste vetikatega (puna- ja pruunvetikad) kõige mitmekesisem. Leidub nii üherakulisi viburitega või viburiteta, koloniaalseid vorme kui ka hulkrakseid. Lihtsaima struktuuriga rohevetikad on niitjad, täiuslikematel on plaatjas tallus. Suurus on mõnest mikromeetrist kuni mõnekümne sentimeetrini. Enamik rohevetikaid elab mageveekogudes. Vähesed suudavad elada mullapinnal või selle pindmistest kihtides. Mõned liigid on kohastunud eluks teistel taimedel. Osa üherakulisi rohevetiktaimede liike elab sümbiontidena teistes organismides. Rohevetikate süstemaatika on aegade jooksul teinud läbi mitmeid muutusi. Ka tänapäeval omab see mõiste mitmetasandilisust ja sellega kaasnevat mitmetähenduslikkust. Kõige laialdasemalt saab rohevetikaid
ATMOSFÄÄRIS, KIIRGUSBALANSS. KASVUHOONEEFEKT." HAABERSTI VENE GÜMNAASIUM 11 KLASS MARINA MARTSENKO Osoonikiht on unikaalne ja iseloomulik ainult meie planeedile, moodustades Maa ümber kaitsekilbi, mis kaitseb inimest ja keskkonda Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. "Tegu on õrna ja kergesti purustatava kihiga, mille täielikul kadumisel steriliseerib päikesekiirgus maapinna, hävitades sellelt kõik elava, sest just see kõige peenem atmosfääris asuvatest filtritest peegeldab tagasi kuni 99% Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse," märkis Laius. Mida lühem on ultraviolettkiirguse lainepikkus, seda suurem on kahju, mida ta võib põhjustada kõigele elavale, ning seda paremini neelab teda osoonikiht. Suhteliselt lühikese lainepikkusega
mustjate südamikega silmlaigud. Kõige äärmise punase pikitriibu kõhtmisel küljel kulgeb kuldookerjas triip. Kaani kõhtmine külg on määrdunudkollane, seda ilmestab ebaühtlase tihedusega mustjas marmorjas muster. Apteegikaani keha mõlemas otsas on tahapoole laienev paeljas iminapp. See võib isendi seisundist, aktiivsusest ja vanusest olenevalt olla eri suurusega. Täiskasvanud, hiljuti küllaldaselt toitunud kaani pikkus võib ulatuda kuni 15 sentimeetrini ja kehakaal kuni 40 grammini. Loodusest leitud suurimate, hiljuti toitunud isendite kaal ulatub 1015 grammini. 3 Apteegikaani selgmine külg on kumer, kõhtmine aga lamedam. Kaani keha iseloomustab väline rõngastus nagu rõngussile kohane, kuid need sissesoonistused haaravad vaid epidermi. Apteegikaanil on keha sees 33 lülide (segmentide) jäänukit. Keha eesosas paiknevad viis
surmav ka inimesele. *Noored skorpionid iseseisvuvad pärast esimest kestamist. Ühtekokku peavad nad aga 7- 8 korda kesta vahetama, enne kui küpsuse saavutavad. *Skorpionide Euscorpius flavicaudis kolooniaid eksisteerib isegi Suurbritannias, kuhu inimene nad sisse tõi. *Üldlevinud eelarvamus, et skorpionid poevad voodisse teki sisse, et seal inimest passida ja hammustada, on täiesti väär. *Umbes 800 skorpioniliigist suurima pikkus võib ulatuda 18 sentimeetrini. *Skorpionid mängisid väga tähtsat rolli Muinas-Egiptuse usundis. KOKKUVÕTE Selles töös sain palju teada skorponidest milline on nende kehakuju, elutingimused ja mida nad söövad. Täpsemat infot sain Euscorpius flavicaudise kohta teada, keda pole inimestel vaja karta kuna ta on täiesti ohutu skorpion. KASUTATUD KIRJANDUS · Loomade Elu · ENE · Tea laste- ja nooreentsüklopeedia · http://www.au-jardin.fr/images/scorpion.jpg
kõrrelised. Põuaperioodil taimede maapealsed osad kuivavad, säilivad vaid maasisesed juured ja alumistes lehetuppedes asuvad pungad. Vihmaperioodil võivad taimed kasvada kuni kahe-kolme meetri kõrguseks, kuid leidub ka kuni viie meetri kõrguseid liike. Tüüpiliste savannikõrreliste varred ja lehed on üsna jäigad ning paindumatud. Kui niiskust on küllaldaselt, kasvavad siinsed rohttaimed väga kiiresti päevane juurdekasv võib ulatuda isegi kuni paari-kolmekümne sentimeetrini. Savannides levinud puuliigid hargnevad juba maapinna lähedalt või on lühikese kõvera ja jändriku tüvega. Puude koor on paks ja krobeline. Paljud liigid on heitlehised, ehk heidavad lehed põuaperioodiks maha. Tüüpilises savannis kasvavad puud hõredalt, kuna juurestik laieneb võrast suhteliselt kaugele. Sademetevaesematel aladel asenduvad puud tiheda astelvõsaga. 5.Pilt. Ahvileivapuu. 6
Maale langenud meteoriitidest. Meteoorid Meteoorid ehk "langevad tähed "või lendtähed on kivi- või rauatükikesed, mis maailmaruumist Maa atmosfääri sattudes kuumenevad ja ära põlevad. Tegelikult võib meteoore näha igal ööl, kui on vaid selge ilm. Nende, taevast üle vilksatavate "langevate tähtede" sagedus on tavaliselt 3-5 ühe tunni jooksul, aga võib mõnel eriti soodsal ööl ulatuda sadadesse. Meteoorkeha tavaline suurus on millimeetri murdosast kuni sentimeetrini, massi poolest milligrammist kuni grammini. Helendama hakkavad meteoorid 100- 120 kilomeetri kõrgusel. Kui meteoorid jõuavad 80 kilomeetri piirimaile, siis tavaliselt on nad selleks ajaks juba ära põlenud. Helendav jälg, mille meteoriit jätab on tekkinud mahajäävatest hõõguvatest gaasidest. Meteoorkehad ringlevad ümber Päikese parvedena, mis on tekkinud komeedi lagunemisel. Meteoriidid
ka ujuval kanuul olema kõige sügavamalt vees. Sedasi töödeldud kanuu on kõige paremini tasakaalus. Tühjaks raiumine Enne kanuupaku tühjaksraiumise piirjoone märkimist tuleb pakk pealt tasaseks raiuda, nõnda et tagant 2/5 peale jääb kõrgem koht, kus tasapinna laius on 27-30 cm. Madalamatel kohtadel 1/5 ja 3/5 peal jääb tasapinna laiuseks 35 cm. Otste suunas kahaneb tasapinna laius kuue sentimeetrini, s.o puukooraluse pinnani, ja otsani jäb veel 10 cm. Nüüd saab paku pealt tasaseks raiutud pinnale kanda tühjaksraiumise täpse sisemise piirjoone, nii et tühjaksraiutava ala laius on 2/5 paku pikkuse kohal 25 cm ja seal jääb kanuu servade paksuseks 25 mm. Ühe viiendiku pikkuse kohal on väljaraiutava ala laius 30-32 cm ja serva paksus 26-27 mm ning 3/5 pikkusel on laius 28-30 cm ja serva paksus 25-26 mm. Kanuu otste
Harjaslõugsed on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad röövtoidulised mereussid, nende osakaal on maakera kogu planktonis suurim. Harjaslõugseid teatakse tänapäeval üle 20 perekonna 120 liigiga.Umbes 20 % harjaslõugsete liikidest on bentilised ning substraadina kasutavad nad peamiselt vetikaid ja kive. Neid leidub praktiliselt kõikides soolastes veekogudes.Enamik harjaslõugseid on läbipaistvad ja torpeedo-kujulised. Üksikud süvamere liigid on oranzid. Nende pikkus on 3 millimeetrist 12 sentimeetrini. Sammalloomad Sammalloomad on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad väikesed kolooniates elavad loomad.Paljudel sammalloomadel on väline lubitoes. Sammalloomadel puuduvad ringe-, hingamis- ja erituselundid.Vaatamata sellele, et nad on levinud kogu maailmas, eelistavad nad elutseda soojades troopilistes meredes. Tuntakse umbes 5000 sammalloomaliiki. Lõugsuud Lõugsuud on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad mikroskoopilised (0,5...1 mm pikad) meres elavad organismid
Teised, näiteks vees elavad mardikad, peavad hingamiseks kasutama atmosfääriõhku, mida nad aeg-ajalt veepinnalt võtmas käivad. Et vee all kauem vastu pidada, võtavad nad endaga kaasa väikese õhuvaru, mis paigutatakse kas kattetiibade alla või jääb mullikesena tagakeha tippu. Kahetiivaliste hulka kuuluvate sirelaste vastsetel on tagakeha tipus pikk väljasopistatav sifoon, millega loom saab ka veekogu põhjas tegutsedes veepinnalt hapnikku võtta. Sifooni pikkus võib ulatuda 18 sentimeetrini. Erituselunditeks on putukatel rohked õhukese seinaga torukesed ehk Malpighi sooned. Nad saavad alguse kehaõõnest ning juhivad kehaõõnest eritatavad jääkained tagasoolde, kus need koos tahkete seedimisjääkidega väljutatakse. Nagu ülalpool mainitud, toimub tagasooles vee tagasiimendumine, seepärast on putukate eritised kristallilised. Omaette eritusava putukatel puudub. Kahjulikest jääkainetest vabanemisel on olulised ka kest, millesse aegamööda ladestunud ained kestumisel
ja sõltuvalt temperatuurist muudab ta ka nahavärvi. Kõrberebane e. fennek peitub päeval palavaga oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel. Suured kõrvad aitavad paremini kehatemperatuuri reguleerida (Tartu Ülikool, 2018) 4 Skorpion on ämblikulaadne lülijalgne. Keha on lüliline ja koosneb peast, kehast ning sabast. Pikkus ulatub 20 sentimeetrini. Skorpion tegutseb öösel. Tema jahib ämblikke ja putukaid. Saagi tapab skorpion mürgitades. Saba otsas on tal astel, kust väljub mürk, mis võib tappa isegi inimese. Tavaliselt kasutab ta seda siiski saagi, mitte vaenlase või inimese peal. Skorpionid ei joo, kuna saavad kogu vajaliku vee toidust kätte. Kõrbepalavuse vastu poevad skorpionid kivi alla peitu. Kuumenemist vähendab ka läikiv ning koorikuline keha pind (Miksike, 2017)
Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. 2. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad
sügelema ja paistetama. Külmale tundlikumatel inimestel ei pruugi keha katmine külma eest aidata ja allergia võib tekkida üle keha. Laikude suurused varieeruvad mõnest millimeetrist mitmekümne sentimeetrini. Allergiat peetakse krooniliseks, kui see kestab kauem kui kuus nädalat. Allergia võib olla päritud või omandatud. Omandatud allergiavorm esineb kõige sagedamini 18-25 aastastel. Külmaurtikaaria erinevad tüübid: · Esmase astme külmaurtikaaria naha seisund, mida iseloomustavad
Suvel mereääres olles ning veest välja tulles on väga suur tõenäosus, et mõni parm ründab, hammustus võib olla kohati väga valus ning kaua sügeleda. Miks nad seda aga teevad? Parmlased (Tabanidae) Parmlaste sugukonda kuuluvad putukad on tegelikult ühed kõige suuremad kärbsed Eestis. Seda sama saab öelda ka parmlaste kohta maailma mastaabis. Väliselt vägagi sarnase veiseparmu ja sudeediparmu, kes on Eestis kõige suuremad parmuliigid, kehapikkus ulatub kuni kahe ja poole sentimeetrini (26mm). Parmud on tuntud nii Eestis kui ka mujal maailmas kui tüütud vereimejad kes hammustavad väga valusasti. Neid kärbseid on sugukonnas ligikaudu 3000 liiki, kellest Eestis elab 36 liiki. Parmud kuuluvad koos mitmesuguste teiste kärbeste ja kõikvõimalike sääskedega kahetiivaliste seltsi. (Luig 2006) Kehaehitus Parme on eestist leitud enam kui kolmkümmend liiki, kes on keskmise suurusega kuni suured ehk 6-26
mikroosakestena. Seepärast peavad teadlased välja töötama erilised tehnikad, millega mikroosakesed sette suurematest osakestest eraldada. Ookeanipõhja konkretsioonid raua- ja mangaanikonkretsioonid, peamiselt ookeanide ja merede, harva ka järvede põhjas olevad, rohkesti (vähemalt 30%) rauda ja mangaani sisaldavad mineraalsed moodustised. Nende läbimõõt ulatub mõnest millimeetrist mõnekümne sentimeetrini suurem osa paikneb ookeanide sügavates osades, leitakse neid ka madalamalt (näiteks Blake’i platool Atlandi ookeanis toimus umbes 750 m sügavuses katsetootmine juba 1970. aastal). moodustuvad väga aeglase settimisega piirkondades sette pinnal keemiliste ja biokeemiliste protsesside tagajärjel. Leidub ka Läänemeres (varu kuni 10 miljonit tonni). sh Eesti rannikumeres, leidub samasuguseid moodustisi sügavamal kui 20–25 m http://ukrmap
Kaljukotkast kutsutakse muuhulgas ka lindude kuningaks ja kaljukotkast järgnevalt juttu ka tuleb. Kaljukotkas Välistunnused Kaljukotkas (Aquila chrysatos) on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kaljukotkas on jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini. Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Pealagi on noortel kaljukotkastel kuldne, saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi
Tartu 2010 Urtikaaria (nõgestõbi) Urtikaaria e. nõgestõve korral tekivad nahale piirdunud turselised, nahapinnast kõrgemad alad e. kublad. Kublad tekivad järsku. Nad võivad paikneda igal kehaosal, olla erineva suuruse ja kujuga - ovaalsed, ümarad, ringjad või maakaarti meenutavad, värvuselt punased või valkjad, sageli ümbritsetud punetava äärisega. Iseloomulik on tugev sügelemine. Kuplade läbimõõt võib ulatuda mõnest millimeetrist paarikümne sentimeetrini ja võivad nahapinnal püsida mõnest minutist mitmete tundideni (vt joonis 1). Joonis 1 Urtikaaria Kaasuda võivad ka üldnähud peavalu, liigeste valulikkus, hääle kähedus, kiirenenud hingamine, õhupuudustunne, iiveldus, oksendamine, kõhuvalud ja -lahtisus. Mõnikord võib lisanduda silmalaugude, huulte ja labakäte turse e. angioödeem. Angioödeemi (AÖ) korral on tursest haaratud ka naha sügavamad kihid ja nahaaluskude. Turse AÖ puhul tekib väga järsku,
Vaadates narmaskala, tekib mulje, et kala on üleni täis riputatud mitmesuguse pikkusega nartse, linte ja niite, mis on värvitud samavärviliseks nende vetkatega , mille keskel see looduse ime toitub ja 5 end varjab. Niisugune kehakuju muudab kala vetikate vahel nähamatuks ja päästab teda arvukate vaenlaste eest. Narmaskala pikkus ulatub 25 sentimeetrini. Pilt 4. Suur narmaskala ehk suur vetikkala(Phyllopteryx eques). (http://farm1.static.flickr.com/53/154089029_95c5d92e89.jpg) Samuti imeteldav on akvaariumikalade kuju. Teil on võib-olla isegi raske uskuda, et joonisel kujutatud kalade esiisaks on tavaline koger- sedavõrd erinevad on nad oma esivanemast! Heitke pilk uimedele. Ühel kaladest sarnaneb sabauim kukesabaga, teisel meenutab see tulpi.
niitmise ja karjatamisega. 3 3. NIIDUTÜÜBID 3.1 ALVARID 3.2 Iseloomustus Alvareid on kõige lihtsam iseloomustada kui õhukesemullalisi lubjarikkaid niite, milledel puud ja põõsad praktiliselt puuduvad. Alvaritel võib mullakihi tüsedus ulatuda kahekümne sentimeetrini kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Sademete vähesuse korral on alvaritele iseloomulik see, et nad kuivavad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Alvareid saab jaotada mitmesse rühma vastavalt kasvukohatingimustele ja sellest sõltuvale liigilisele koosseisule. Mulla niiskustingimuste alusel
annaabi.ee 
