HAABJASE EHITAMINE (0)

Kuressaare Ametikool
Ehituse ja materjalitöötluse õppesuund
Väikelaevade ehitus
Argo Pihtjõe
HAABJASE EHITAMINE
Uurimustöö
Juhendaja :
Õp. Maiju Zuping
Kuressaare 2010

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Materjal 4
2. Projekteerimine 5
3. Ehitamine 6
Kuju andmine 6
Õõnestamine 7
Tühjaks raiumine 8
Tõrvamine 12
4. Mõla 13
Lõppsõna 14
Kasutatud allikad: 15

Sissejuhatus

Soome- ugri haabjas on üks maailma vanimaid laevatüüpe ning moodsa laudpaadi esiisa. Haabjas ehk ühepuupaat oli kalastusaluse ning transpordi vahendina kasutusel juba kiviajal. Tõenäoliselt kasutasid haabjaid meie esiisad juba siis kui nad idast eesti alade poole teel olid. Ühepuulootsik oli pikk ning kitsas ühes tükis ehitatud alus. Selle juhtimiseks kasutas kalamees mõla. Hästi ehitatud haabjad olid kerged ning neid võis inimjõul üle veekogudevaheliste looduslike takistuste toimetada. Eestis on haabjaehitamise traditsioonid säilinud suurte üleujutuste poolest tuntud aladel, nagu Kasari jõe suudmealal – Matsalu lahe piirkonnas, Ahja jõe alamjooksul Võnnu kihelkonnas, Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul – Soomaal. Eesti on haabja levikuala läänepoolseim serv.

Materjal

Haabjaehitus algab sobiva puu valimisest – kõige paremateks pidas vanarahvas pärna ja haavapuud, viimasest on tulnud ühepuupaadi nimigi. Puu peab olema pikk ning oksakohtadeta, läbinisti mädanikuta, selle langetamiseks peetakse sobivamaks ajaks talve.
Kanuu läbimõõt rinna kõrguselt on 54-58 cm. Haabadel esineb keskmisel kõrgusel mädanenud oksakohti, mis võivad olla nakatunud seenhaigustest. Tavaliselt on puutüvi siis seest mäda ja kanuu tegemiseks sobimatu. Lisaks kasutatakse paju pulki painutamise juures.
Vastavalt vanarahva uskumustele võis haabjaks valitud puu maha võtta vaid põhjatuulega kahaneva kuu ajal, kusjuures tähtis oli ka, et haab langeks vastu tuult. See pidi kaitsma haabjat mädanemise eest. Usuti ka, et kui tüvi langeb kännust kaugele, saab kiirekäigulise sõiduriista.
Saarde kihelkonnast on pärit huvitav uskumus puu metsast väljaveo kohta: "et haabja kandevõime saaks suur, pidi veohobune olema mära".

Projekteerimine

Igalühel tuleb ise otsustada, kui pikk ja lai ning millise väliskuju ja kandejõuga kanuu talle sobib ning viia oma soov vähemalt kujutlusvõime alusel kooskõlla palgitoorikuga.
Kõige tavalisem ühemehekanuu on 5-5,5 meetrit pikk ja keskelt kuni 70 sentimeetrit lai ning 350-400 kilose kandejõuga. Handid on ise väiksemat kasvu ja nemad eelistavad veerandi võrra väiksemat kanuusi.

Ehitamine

Kuju andmine

Kõigepealt on kanuutoorik vaja ära koorida ning maha tahuda mõned ebatasasused ning väljasopistused. Eelistatakse, et kanuu toorik oleks veidi kumer . See kumer külg jäib põhjaks, et põhja alt peaks otste poole palgist natuke vähem maha raiuma. Siis tulevad kanuu otsad veidi kõrgemad, mis annavad sõidukile kenama kuju.
Kui toorikutel on põhjakülg määratud, pööratakse toorik ühele küljele ja kiilustatakse see väiksemate puunottidega niimoodi vastu maad, et see tahumise käigus ei pöörduks. Oluline on määrata toorikul 2/5 kogupikkusest, et sellelt kohalt alustada otste teritamist - tüve poole järsemalt, ladva poole laugemalt. Kahe viiendiku pikkuse kohalt jäeb põhja pikikumerus 0,5-1 meetri pikkuses tahumata.
Nüüd hakatakse õhukesi laaste maha raiuma. Kumerus suureneb pidevalt ja otsa poole tuleb saagida toorikusse sügavad lõiked, et kirvega saaks suurte halgude kaupa liigset puitu maha lahata. Põhjakumerusi peab tahuma seni, kuni päris otsas jäeb vastasservani 8-10 cm. Ka kanuu küljed tuleb otste suunas kumeralt ära tahuda, aga siin jäeb tooriku teljel päris otsa paksuseks 6 cm. Külgede väljatahumine on selle võrra keerulisema, et kõigepealt on vaja määrata tooriku telgjoon, siis kanuu otsad ja tahuda mõlemad küljed sümmeetriliselt, et üks oleks teise peegelpilt. Kasvav puu ei ole tavaliselt sümeetriline ja see viga tuleb kõrvaldada kanuumeistril.
Põhja- ja küljekumeruste väljatahumisel tuleb nende vahele jäävad teravnurgad omakorda kirvega kumeraks tahuda ja siis omakorda tekkivad pisemad nurgad. Lõpuks tuleb kogu välispind ühtlaselt kumerhöövliga üle hööveldada.
Toorik pööratalse põhja peale ja nüüd on vaja määrata selle tasapinna laius, mille kaudu kanuu seest tühjaks õõnestatakse, ja see osa tuleb tooriku pealt ära raiuda . Kahe viiendiku kohal toorikust on laius 25-30 cm ja 1/5 ning 1/3 kohal 35 cm. Otsad jäevad 10 cm pikkuselt tahumata. See on tooriku ülemine koorealune pind.
Kanuu väliskuju ja välispinna viimistlus on väga oluline, sest sellest oleneb pärast paadi seest tühjaksõõnestamist ja servade laiali painutamist kanuu kuju.
Kui kanuupakk on kummuli pööratud, tõmmatakse pliiatsiga paku välispinnale iga 25-30 cm tagant ristikesed radiaalsed jooned. Siis puuritakse joone pealt 10 cm vahedega 14-16 mm sügavused 8 mm läbimõõduga augud. Nendesse aukudesse asetatakse tihedalt seedrimännist tehtud kollakasroosad punnid .

Õõnestamine

Nüüd keeratakse kanuupakk põhja peale ja tõmmatakse pakule ringiga piirjoone, millest sissepoole jäänud pinna kaudu tuleb pakk kuni punnide ülemiste otsteni seest tühjaks õõnestada. Joonega ümbritsetud pind on korrapäratu, aga kui see piki kanuud mõeldava joonega poolitada, jäeb pooled sümmeetrilised. See joon märgib kanuu ülemise serva paksuseks külgede keskelt 25 mm, otste poolt 28 mm. Ringjas joon ei ulatu kanuu otsteni- sealt jäeb puudu 15 sentimeetrit. Kanuupaku otsad on raiutud ühtlaselt kahanevalt kuni 6 cm paksuseni. Otsast 15 sentimeetri kaugusel võib pakk olla 10-12 cm paksune. See on koht, kust saab hakata künakirvega, mille raiumisjälje laius on 5-6 cm, kannupakku seest tühjaks raiuma, kusjuures kanuu serva paksuseks tuleb otstes jätta 28-30 mm.
Puutüve juurtepoolne jämedam ots jäeb kanuu tagumiseks otsaks. Õige väliskuju saamiseks raiutakse tagumine ots seetõttu veidi järsemalt peenemaks kui esimene. Kui looduslikult on kanuupaku raskuspunkt piki pakku peaaegu keskel, täpsemalt keskkohast 15-20 cm tagumise otsa pool, siis pärast lõpliku väliskuju saamist peab raskuspunkt olema viidud pikitelge tagumisest otsast 2/5 pikkuse peale, seega jääb ettepoole 3/5 paku pikkusest. Sellest kohast saab pärast külgede laialipainutamist kanuu kõige laiem koht, sinna tuleb iste ja see koht peab ka ujuval kanuul olema kõige sügavamalt vees. Sedasi töödeldud kanuu on kõige paremini tasakaalus.

Tühjaks raiumine

Enne kanuupaku tühjaksraiumise piirjoone märkimist tuleb pakk pealt tasaseks raiuda, nõnda et tagant 2/5 peale jääb kõrgem koht, kus tasapinna laius on 27-30 cm. Madalamatel kohtadel 1/5 ja 3/5 peal jääb tasapinna laiuseks 35 cm. Otste suunas kahaneb tasapinna laius kuue sentimeetrini, s.o puukooraluse pinnani, ja otsani jäb veel 10 cm.
Nüüd saab paku pealt tasaseks raiutud pinnale kanda tühjaksraiumise täpse sisemise piirjoone, nii et tühjaksraiutava ala laius on 2/5 paku pikkuse kohal 25 cm ja seal jääb kanuu servade paksuseks 25 mm. Ühe viiendiku pikkuse kohal on väljaraiutava ala laius 30-32 cm ja serva paksus 26-27 mm ning 3/5 pikkusel on laius 28-30 cm ja serva paksus 25-26 mm. Kanuu otste poole kitseneb väljaraiutav ala kumeralt kuni 6 sentimeetrini, mis vastas künakirve tera laiusele.
Nüüd algab kanuupaku tühjaksraiumine. Algul saab raiuda terava kirvega väljauuristavale alale risti pakku 30-40 cm vahedega sügavad sälgud ja siis puu halgude kaupa kirvega sälkude vahelt välja lõhestada. Seda saab teha 15-20 cm sügavuseni, siis hakkab kirvevars segama . Esialgu tuleb kanuu seina paksuseks jätta 5 sentimeetrit. Toores papli- või haavapuu on terava kirvega raiuda pehme ja mõne vääratusega võib lüüa ülearu sügavale või isegi augu läbi puu. Ainuke töökindel õõnestusriist on hea künakirves.
Kui künakirvega kanuupakku õõnestatatakse, jäätakse esialgu silma järgi seina paksuseks 3-4 cm. Siis hakkatakse kanuu keskelt raiuma ülemisest servast puupunnide rida välja. Punnid on seedripuu kollakasroosa värvi tõttu kergesti eristatavad, sest pappel on lumivalge. Seestpoolt raiudes on punnide asukoht üsna täpselt oletatav, aga ikkagi tuleb olla väga ettevaatlik ja raiuda õhukeste laastudena, et mitte puutuda punni ega teha kanuu seina sellelt kohalt õhemaks. Nii tuleb väja raiuda kõik punniread.
Toores kanuupakk kaalub üle tonni, väljastpoolt raiutakse maha umbes 400 kg ja valmis toores kanuu kaalub 70-80 kg. Tähendab, kanuu seest tuleb vähemalt 500 kg laaste välja raiuda. Kuiv kanuu kaalub umbes 50 kg, see võrdub 0,09 tihumeetriga.
Puupunnide otsad on nüüd välja raiutud, kuid nende vahel olev kanuusein võib jääda vajalikust mõnevõrra paksemaks. Eriti märgatavalt on kanuusein paksem punniribade vahel, kusjuures nende vahede laius võib olla 25-30 cm. Nüüd on juba palju kindlam tunne raiuda künakirvega õhukesi laaste ühelt poolt punniridade servast ja tulla siis teiselt poolt rida raiumisega vastu.
Viimaseks viimistlustööks on kanuu sisepinna tasaseks hööveldamine kumera põhjaga käsihöövliga. Ka kanuu välimine pind on ju juba enne aukude puurimist höövliga kumeralt tasaseks hööveldatud. Kanuu ülemine serv tuleb jätta paksem - 25-28 mm. Õõnestamisel peab ülemise serva raiuma allapoole ühtlaselt õhemaks, nõnda et 4-5 cm järel jääb seina paksuseks 16 mm. Paksem ülaäär teeb kanuu tugevamaks ja ühtlasi on hõlpsam panna kanuud laiali painutades selle serva taha laialipainutamispulki.
Painutamine
20-22 cm jämedusest puupakust tehakse kummasegi kanuuotsa kalasabaväljalõikega klambrid . Need peavad ulatuma selle kohani , kust kanuu on tühjaks õõnestatud. Kalasabaklambrid pandalse tihedalt tapina ümber kanuu otste ja et need tagasi ei libiseks, löödakse kinnituseks väike nael .
Kanuu ühtlaseks laialipainutamiseks ja selle sümmeetrilise kuju andmiseks ning pärast laialipainutamist kuivatamiseks on vaja varuda sõrmejämedusi paaris pajukepikesi pikkusega 35-65 cm . Kepipaare, igaüks eelmisest sentimeetri võrra pikem, neid tuleb teha kolmkümmend, seega kuuskümmend kepikest. Kepipaaride hulk oleneb kanuu suurusest ja neid võib olla vastavalt sellele ka vähem või rohkem.
Kanuuservade laiali painutamseks, tehakse langetatud puude jämedatest ladvaokstest ja laastudest pikerguse, 1x4 meetri suurune lõkke. Kui suure lõkke puud on ära põletatud, hakkatakse lõkkeaseme sütel kanuusid laiaks painutama .
Kanuu pannakse sütele ja selle sisse pannakse vett. Siis kalutatakse kanuud sütel nõnda, et vesi märgab kanuu servast servani. Sellega hoitakse ära kanuu ühe koha kõrbemise sütel. Õhuke, 14-16 mm paksune kanuusein kuumeb läbi ja poole tunni pärast on kanuusse valatud vesi päris soe. Õhuke kanuusein muutub elastseks ja ühtlasi tekkib puidu rakkudes esimesed pingejõud. Sütel edasi-tagasi veeretatava kanuu välispind hakkab kuumuses kuivama ja kokku tõmbuma, kuna kanuu sees olev soe vesi paistutab kanuu sisepinda. Kanuul on oma kuju tõttu iseenesestki soodumus laiemaks painduda, sellele on kerge kätega kaasa aidata. Nüüd võetakse appi ka kanuude laiaks painutamise pulgad .
Peeni, sõrmejämedusi pulki on kerge kanuu sisse suruda nii, et üks ots toetub kanuu keskel ühe põhjaserva ja teine ots vastaspoolse külje serva taha. Teine sama pikk pulk pannakse vastassuunaliselt - eelmisega risti. Pulgad jäävad algul vibuloogana kaardu ja suruvad kanuu üsna tugeva jõuga seni laimaks, kuni kepid sirgeks tõmbuvad.
Kui esimene paar kepikesi on sirgeks tõmbunud, peab need nihutama kanuu ühe otsa poole, kuni need taas veidi kaardus on, ja panna eelmise koha peale sentimeeter pikemad kepikesed . Kui ka need kepikesed muutuvad sirgeks, tuleb see paar suruda kanuu teise otsa poole, kuni needki taas pisut kaardu lähevad jne. Kanuu paindub üha laiemaks ja keskkohta saab suruda järjest sentimeetri võrra pikemaid kepikesi. Lühemate kepikeste paare tuleb aga ühtelugu kanuu otste poole nihutada. Kanuu otsi hoiavad tugevad klambrid, mis ei lase neil lõheneda.
Kui kanuu enne painutamist on ristlõikes enam-vähem ümmargune, siis nende kepikestega surutakse kanuu põhjaservad natuke rohkem väljapoole ning kanuu põhi ja küljed muutuvad suhteliselt lamedamaks nagu päris paadil või miniatuursel laeval. Kepikesed jäävad kanuusse nädalapäevadeks, kuni see on täiesti kuivanud ja puurakud uude asendisse püsima jäävad ega lase kanuul endisse, ümarusse tagasi painduda.
Sellisesse ühemehekanuusse pannakse 2/5 pikkuse peale iste ja seljatugi ühest ülemisest servast teise serva ning 3/5 pikkuse peale põhja kerge külgi jäljendav look . Need abinõud hoiavad kanuu väliskuju muutumatuna. Kanuu otstelt võetakse tugevad klambrid ja asemele pannakse ülaserva aukudesse puust pulk, millest on väljaspool paati pandud risti läbi puutikud. Pulk on pandud nõnda, et oleks hõlpus käega sellest hoides kanuud järel lohistada.

Tõrvamine

Soovitatav on kanuu väljastpoolt männitõrvaga üle tõrvata. Kui tõrvamata kanuu jääb mitmeks päevaks kaldale päikese kätte, võivad puupunnid nii palju peenemaks kuivada, nii et need kohad võivad hakata lekkima . Punnid on kanuu seinas pikikiudu ja ka see soodustab vee läbiimbumist.
Aegade jooksul tõrvamata puu pealispind mõnevõrra pehastub ja see soodustas kanuu põhja kulumist, sest paati tuleb tihti maad mööda lohistada. Tõrvamine kaitseb selliste asjade vastu. Seestpoolt kanuud tõrvata ei tohti, esiteks sulab tõrv kuuma päikese käes pinnale ja hakkas määrima, teiseks ei võimalda kahelt poolt tõrvatud sein puidu õhkkuivust ja see hakkas mõne aasta pärast pehkima.

Mõla

Mõlale on erilisi nõudeid. Mõla peab vastama kalamehe kasvule, s.o olema 150-160 cm pikk ja hästi töödeldud pealispinnaga (et peened võrguniidid mõla taha kinni ei jääks). Mõla valmistatakse sitkest oksakohtadeta puust, et see ka peeneks töödelduna mehe jõul ei murduks. Mõla laba peab olema suure pinnaga, vähemalt 1300-1500 cm2. Mõla laba (kuni 70 cm pikk) peab olema töödeldud hästi õhukeseks nagu puuleht või kalasaba- servadest ja otsast vaid 3-4 mm paksuseks. Tugevama sõudmissurve korral peab mõla alumine ots vees veidi painduma.
Mõla vars töödeltakse ümmarguseks ja see peeneneb ühtlaselt kuni poole mõlalabani. Laba on pealt laiem, kuid kõige laiem koht (22-25 cm) on ülevalt 2/5 labapikkuse kohal ja sealt algab ühtlaselt ringjalt kitsenev osa kuni alumise otsani, mille laiuseks on 6-8 cm ja ots tuleb väheke kumer. Mõla ots ja servad on töödeldud teravaks, et mõla saaks vette suruda peaaegu hääletult. Kui sõudja mõla täies ulatuses vette surub ja jõuliselt sõuab, siis peab jääma mulje, et mitte mõla ei liigu vees ja vesi ei vahuta mõla varre juures vaid, vaid kanuu liigub ja vahutab kanuu ümber.
Mõla ülemises otsas on nasa ehk käepide, mille otsad on allapoole 1 cm laiemaks töödeldud, et sellega oleks hea sügavamast veest võrke üles tõsta. Nasa peab olema hästi töödeldud, et seda oleks igati mugav käes hoida. Soovitatav on mõla töödelda värnitsaga, et see vettiks vähem ja säiliks kauem. Kanuu ja mõla mõnede ühenduste juures ei tohi kasutada raudnaelu, sest need roostetavad ajapikku, naelapead tõusevad kõrgemale ning nende taha võib jääda kinni võrgulina ja nii edasi.

Lõppsõna

Tänaseks on just kujunenud haabjaehituse ning selle puualusega seotud vanalaevanduspärandi säilitamise keskuseks Eestis Soomaa Rahvuspargi ürgne loodus, kus on võimalik tutvuda selle iidse veesõiduki ajaloo, ehitusliku küljega, ning võtta osa praktilistest ehituslaagritest ja teha ise haabjatel seiklusretki mööda Pärnu jõe lisajõgesid.
Siberi rahvas handid naljatavad, et haabjas sõitja peab keele hoidma tingimata keset suud – kes korra haabjaga sõita proovinud see teab miks.

Kasutatud allikad:

Haabjas - ühest puust lootsik http://www.soomaa.com/?id=64&lang=est (11.01.2011)
Rüütli, Ronald 2002.“ ATARMA Minu elu Siberis “ Tallinn: Faatum OÜ
15