Putukate siseehitus (0)

Putukate siseehitus
Hoolimata putukate väikestest kehamõõtmetest on nende siseehitus küllaltki keeruline.
Pealt on putuka keha kaetud kitiinist välisskeletiga. Sellest ulatuvad keha sisse jätked, millele kinnituvad looma lihased. Nahklihasmõik puudub, nende lihastik esineb eristunud lihaste näol. Kokku on putukatel 1500-2000 lihast.
Seedeelundkond on torujas ning läbib kogu putuka keha. Suu ümber asuvate suiste abil haarab ja tükeldab putukas toitu, mis seejärel suus süljega segatakse ning pugusse neelatakse. Sealt liigub toit edasi lihaselisse makku, kus sageli aitavad seda peenendada kitiinist maohambad. Lõplik toidu seedimine ja imendumine toimub kesksooles. Sooles liikuv toidumass ümbritsetakse tavaliselt õhukese valgukestaga, mis kaisteb õrnu soolerakke vigastuste eest. Mitmed putukad on võimelised toituma puidust, mõned ka sarvainest (nt. sarved , vill ) ja isegi vahast. Nende ainete lagundamiseks vajalikke ensüüme toodavad nad kas ise või kasutavad sooles elavate sümbiontsete bakterite ja ainuraksete abi.
Vedelat toitu imevatel putukatel on sageli suur mitmeosaline pugu, kuhu vedelik kogutakse. Sääskedel säilitatakse pugutaskutes nektarit, teistelt loomadelt imetud veri aga suunatakse otse soolde , kus see kohe seeditakse. Kui lasta sääsel imeda verd tilgast, mitte ohvri kehast, siis koguneb veri pugusse, kus ta roiskub ja põhjustab sääse hukkumise .
Tagasooles toimub suurema osa toidus sisaldunud vee tagasiimendumine , mistõttu paljud putukad saavad läbi ajada vaid toiduga saadud veega. Tahked seedimisjäägid eemaldatakse kehast päraku kaudu.
Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda ehk seljasoon. Veri liigub seal tagant ettepoole ning jõuab ainsa veresoone kaudu pähe. Sealt valgub veri tahapoole, kehaõõne elundite vahele ning jõuab lõpuks südamesse tagasi. Paljudel putukatel on tiibade või jalgade alusel veel väikesed pulseerivad abisüdamed, mis panevad vere nendes kehaosades kiiremini liikuma. Putukatel on seega avatud vereringe . Putukate veri ehk hemolümf on enamasti värvitu. Tema ülesandeks on kanda kehas laiali toitaineid ning viia jääkained erituselunditesse. Hapnikku putukate veri edasi ei kanna.
Hingamiselunditeks on putukatel erilised torukesed ehk trahheed . Nad saavad alguse putuka keha külgedelt hingeavade ehk stigmade näol ning suunduvad järjest hargnedes keha sisemusse . Nende kaudu liigub õhk otse kõigi elundite ja rakkudeni. Sellist hingamist nimetatakse trahheehingamiseks. Et trahheetorukesed kokku ei vajuks, on nad toestatud kitiinist spiraaliga. Tiibu ja tagakeha liigutades pumpab putukas hapnikurikast õhku trahheedesse ja süsihappegaasiga rikastunud õhu välja. Suur osa süsihappegaasist lahkub kehast ka lihtsalt läbi kudede ja välisskeletis olevate mikrokanalite.
Vees elavad putukad hingavad kahel viisil. Osal neist on lõpusjätked, millega nad saavad hingata vees lahustunud hapnikku. Sellised on paljude veeputukate vastsed . Teised, näiteks vees elavad mardikad, peavad hingamiseks kasutama atmosfääriõhku, mida nad aeg-ajalt veepinnalt võtmas käivad. Et vee all kauem vastu pidada, võtavad nad endaga kaasa väikese õhuvaru, mis paigutatakse kas kattetiibade alla või jääb mullikesena tagakeha tippu. Kahetiivaliste hulka kuuluvate sirelaste vastsetel on tagakeha tipus pikk väljasopistatav sifoon, millega loom saab ka veekogu põhjas tegutsedes veepinnalt hapnikku võtta. Sifooni pikkus võib ulatuda 18 sentimeetrini.
Erituselunditeks on putukatel rohked õhukese seinaga torukesed ehk Malpighi sooned. Nad saavad alguse kehaõõnest ning juhivad kehaõõnest eritatavad jääkained tagasoolde, kus need koos tahkete seedimisjääkidega väljutatakse. Nagu ülalpool mainitud , toimub tagasooles vee tagasiimendumine, seepärast on putukate eritised kristallilised. Omaette eritusava putukatel puudub. Kahjulikest jääkainetest vabanemisel on olulised ka kest, millesse aegamööda ladestunud ained kestumisel eritatakse, ning rasvkeha, mis lisaks energiavarude säilitamisele kogub endasse ka jääkaineid. Sõltuvalt putukast hoitakse neid aineid seal elu lõpuni või suunatakse pikkamööda Malpighi soontesse. Kesta sisse ladestuvad ained annavad sageli osa ka putuka värvist.
Närvisüsteemi põhiosa moodustab neelu ümber asuv närvirakkude kogumik ehk peaaju , millest saab alguse rindmikus ja tagakehas kulgev kõhtmine närvikett. Sellest suunduvad närvid kõikide kehaosade ja meeleelundite juurde.
Meeleelundite põhiüksuseks on tundekarvake ehk sensill. Neid paikneb igal pool üle putuka keha, näiteks ainuüksi mesilase tundlal on neid kuni 15000. Kõige tähtsamad on haistmis- maitsmis ning kompimissensillid.
Maitsmiskarvakesed tunnevad ära vedelikes lahustunud aineid. Putukate maitsmiselundid võivad paikneda suu ümber ja kobijatel, liblikatel ning kärbestel ka käppade alaküljel. Liblikad tunnevad jalgadega vees 2000 korda väiksemat suhkrukontsentratsiooni kui see, mille juures inimene magusat kõrvalmaitset tajuma hakkab.
Haistmine on putukatel palju parem kui inimesel. Nad kasutavad haistmismeelt toidu ja pesa leidmisel ning üksteisega suhtlemisel. Nii näiteks leiavad paljud hämarikuliblikate isased lõhna järgi emased kilomeetrite kauguselt üles.
Kompimiskarvakesed paiknevad üle terve keha. Kohati moodustavad nad keerukamaid meeleorganeid, nagu näiteks rõhu- või kuulmisorganeid. Paljudel putukatel on hea kuulmine . Kuulmisorganid paiknevad neil tagakeha lülide vahel, tiibade või jalgade alusel, tundlates, liigestes või eessäärel. Putukad tajuvad ka ultraheli . See võimaldab öösel lendavatel putukatel nahkhiiri vältida.
Tuleb arvestada, et sageli pole mitmesuguste helide kuuldavuse aste ühesugune. On üsna palju muidu normaalse kuulmisega inimesi, kes ei kuule ritsikate siristamist. Samas võib arvata, et ritsikad omakorda ei kuule tulirelvadest tulistamist, sest nende siristamine tulistamise puhul ei katke.
Nägemiselunditeks on putukatel kahte tüüpi silmi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest ehk fassettidest. Nad annavad ümbritsevast mosaiikse pildi. Liitsilmad esinevad enamiku putukate valmikutel . Lihtsilmad koosnevad ühest osast, neil on üks suur lääts, mille all paikneb nägemisrakkude kiht. Objekti lihtsilmade abil ei näe, nad tajuvad vaid liikumist ning valguse ja varju vaheldumist. Lihtsilmad paiknevad putuka laubal liitsilmade vahel, putukavastsetel, kellel liitsilmi ei ole, ka pea külgedel. Paljudel putukatel on hea värvitaju, kuid ultraviolettkiirguse nägemisvõime tõttu on nende poolt nähtav pisut teistes värvides kui inimesel.
Lisaks ülalkirjeldatutele on putukatel veel terve rida erinevaid meeleelundeid, mille käsitlemine läheks siinkohal liiga pikaks. Mainida võib näiteks temperatuuri, õhu- ja veerõhu, maapinna võnkumise, õhuniiskuse ja elektrostaatilise välja tajumise organeid. Enamik neist on väga tundlikud ning ületavad inimese ja teiste imetajate tajumisvõimet paljukordselt.
Sigimiselundkond . Emastel putukatel on tagakehas paarilised munasarjad, mis koosnevad hulgast munatorukestest. Munatorukestes toimub munarakkude moodustumine. Valminud munarakud satuvad munajuha kaudu munetisse. Teel viljastatakse ta seemnehoidlas säilitatavate seemnerakkudega ning kaetakse koorega .
Isastel putukatel on paarilised, samuti väikestest torukestest koosnevad raiad, milles moodustuvad seemnerakud. Raiajuha kaudu satuvad nad seemnepõide, kust nad paaritumise ajal liiguvad suguti kaudu emaslooma suguteedesse.