Parmlased (0)

Sissejuhatus

Parmlasi on väga palju erinevaid liike ning ainult väike osa neist elab Eestis. Igaüks on suvel rohkemal või vähesemal määral kokku puutunud mõne parmuga. Suuri kärbseid meenutavad putukad on imeltusväärsed, kuid samas väga tüütud. Suvel mereääres olles ning veest välja tulles on väga suur tõenäosus, et mõni parm ründab, hammustus võib olla kohati väga valus ning kaua sügeleda. Miks nad seda aga teevad?

Parmlased (Tabanidae)

Parmlaste sugukonda kuuluvad putukad on tegelikult ühed kõige suuremad kärbsed Eestis. Seda sama saab öelda ka parmlaste kohta maailma mastaabis. Väliselt vägagi sarnase veiseparmu ja sudeediparmu, kes on Eestis kõige suuremad parmuliigid, kehapikkus ulatub kuni kahe ja poole sentimeetrini (26mm). Parmud on tuntud nii Eestis kui ka mujal maailmas kui tüütud vereimejad kes hammustavad väga valusasti. Neid kärbseid on sugukonnas ligikaudu 3000 liiki, kellest Eestis elab 36 liiki. Parmud kuuluvad koos mitmesuguste teiste kärbeste ja kõikvõimalike sääskedega kahetiivaliste seltsi. ( Luig 2006)

Kehaehitus

Parme on eestist leitud enam kui kolmkümmend liiki, kes on keskmise suurusega kuni suured ehk 6-26 millimeetrise kehapikkusega, neil on läbipaistvad või hallikad tiivad ning nad on kahetiivalised kärbsed. (Looduskalender 2014)
Nad meenutavad väliselt suurepealisi jässaka kehaga kärbseis. Nendele üheks iseloomulikuks küljeks on eredavärvilised liitsilmad. (Vikipeedia 2015)
Kõige tavalisemalt kohatud parmuliigid Eestis saab jagada kolme rühma meelespidamimseks välimuse järgi. Kõige enam liike (perekonnad Tabanus, Atylotus, Hybomitra), nii väiksed kui suured, kuuluvad tüüpi kelle tiivad on läbipaistvad ning nende silmad on vöödilised. Perekonnal Chrysops jääb kehapikkus umbes sentimeetri piiridesse ning iseloomulikuks tunnuseks on neil tumedate laikudega tiivad. Silmad on sellel perekonnal täpilised, kirjud . Halle, marmorja tiivamustriga kolme parmu liiki perekonnast Haematopota tuntakse sõgelastena, kuna võivad rünnata soojadel öödel terve öö läbi. Lisaks on veel harva nähtav ning mesilast meenutav liik Heptatoma pellucens, kes on Eestis väga harva inimese läheduses. (Luig 2006)
(Vikipeedia 2013)

Eluviis

Parmud tegutsevad vaid päeval, öösel poevad nad peitu ning nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti palju on neid juuni teisel poolel ning juuli esimesel poolel.
Parmude vastsed meenutavad sigareid ning nad elavad vees, enamasti kaevunult põhjamutta. Osade liikide vastsed võivad ujuda ka veepinnal . Väiksematest organismidest toituvad suurema osa liikide vastseid , taimtoidulised on ainult kibunate vastsed. Täiskasvanud vastsed ronivad nukkumiseks kuivaline, vahel lähevad nad veekogust päris kaugele. Elutsükli pikkuseks on neil 1 kuni 3 aastat. (Vikipeedia 2015)
Parmudel on hea lennuvõime putukatena ning nad võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid. Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. Valmikutel küll ei ole otsest elupaiga eelistust kuid neid kohtab siiski tihedamini niiskemates kohtades ning veekogude ääres. Nende üheks meelispaigaks on aga sood ja rabad , mille põhjuseks võib olla ka see, et parmud vajavad vastsetena kui ka valmikutena elutegevuseks vett. (Luig 2006)
Putukamaailmas loetakse parmusid pikaealisteks, nende elutsükkel kestab sõltuvalt liigist, kes elavad Eestis, üks kuni kaks aastat ning võivad elada maksimaalselt kolme aastaseks. Parmud munevad oma munad taimelehtedele või ka kividele iseloomulike kogumikena, kust hakkavad kooruma vastsed kes langevad vette või niiskele pinnasele . Valmikud haaravad kaasa veetilga laskudes aeg-ajalt vette, mida imetakse imikärsa abil. Niiske elukeskkond või lausa veekogu on äärmiselt oluline vastsetele. (Luig 2006)

Parmude ohtlikkus

Väga paljude parmuliikide emased on väga agressiivsed vereimejad ning nende pisted on väga valusad. Parmud võivad rünnata kõikvõimalikke loomi, nii roomajaid, imetajaid kui teisi. Inimesi ründavad parmud samuti väga sageli, kuid näitkes veiseparm ja teised kõige suuremad parmuliigid inimest ei ründa. Isased parmud aga verd ei ime ning toituvad ainult taimemahladest. Massilise parmude esinemise korral võivad parmuhammustused ohvrit päris tugevast kurnata kuna nende sülg on küllaltki mürgine. Parmud kannavad tihti peale edasi ka igasuguseid haigusi, kuna nad võivad imeda verd ka korjustelt mis on juba mitme päeva vanused. (Vikipeedia 2013)
Verd imevad vaid emased parmud kuna seda on neil vaja munade soodsaks arenguks. Isased parmud toituvad aga taimsetest mahladest ning nemad meid ei ründa. Isaste suuaparaat pole vastavalt arenenud. Emaste parmude suised aga töötavad kääride põhimõttel. Mistõttu voolab parmu hammustusest tihti palju verd, mida üritavad kätte saada mitmed teised kärbsed (Luig 2006)
Putukatel on üleval ja all kaks paari lõugu. Sääse lõuad on loodud torkamiseks. Lähedane kontakt pole seetõttu väga valus. Parmu ülemised lõuad on jõhkrad, seepärast on tema hammustus valus. Alalõuad meenutavad renne, mille kaudu parm oma sülge verre nõrestab, et veri ei hüübiks. Putukate sülg on põhjus, miks nende hammustused sügelevad. Putukad on kõigusoojased , mis paneb nad kuumaga tegutsema. Erinevalt inimesest, talub putukas kuuma väga hästi. Emased parmud vajavad järglaste saamiseks verd. Neile paslik temperatuur on 20’- 30’C, sellise ilmaga tegutsevad nad agaralt. 35-kraadine kuumus rahustab putukad maha, kuid juba 40 kraadi on neilegi liiast. (Luik 2014)
Parmud imevad reeglina küll imetajate verd, kuid on teada, et toituvad ka lindude, kahepaiksete ja roomajate verest. Parmud leiavad oma ohvrid peamiselt liikumise järgi, eriti hästi panevad nad tähele tumedamaid objekte. Kui parmud on lähedal siis mängib rolli ka saaklooma lõhn nin suurem süsihappegaasi kontsentratsioon. Kui suvel, sooja ilmaga liikuda niiskes koha, võib ümber koguda sadu parme, kuid enamik peaks kaduma kui jääda ühte kohta rahulikult seisma. Mõned üksikud liigid näiteks pimeparmud ründavad Eestis jahedama ilmaga ning õhtu poole ning vaid mõned parmu liigid ründavad hoonetes ning hämaruses. (Luig 2006)
Peale tavaliste parmude, leidub selles sugukonnas veel ka kibunaid (Chrysops), kes võivad väga palju valu tekitada just oma tiibade ja ereroheliste silmadega , ning sõgelased (Chrysozona), väga tavalised parmud, kelle välimusest saab esile tuua hallikirjud tiivad, keda ka tuntakse "lätlase" nime all. (Vikipeedia 2015)
Parmud on enamasti inimesele kahjulikud kuid parme võib kasutada näiteks kalastuses. Parme püütakse selleks käega või liblikavõrguga. Konks pannakse sisse valmiku rinnalt ja lükatakse välja kõhult. Vastseid pannakse konksule samamoodi nagu kärbsetõuke. Kala võtab hästi. ( Kalapeedia 2015)

Kokkuvõte

Parmud on väga tüütud putukad ning tekitavad suvel tihtipeale suuri ebamugavusi kuid tegelikult teevad seda emased parmud ainult selleks, et saada paremini järglasi. Niiet järgmine kord kui suvel mõni parm ründama tuleb siis tuleks meeles pidada, et ta ei tee seda paha pärast.

Kasutatud kirjandus

1. Luig, J. Sumisev parmupäev. 2006. Ajakiri Loodusesõber. Kättesaadav: http://ilm.ee/?42827 (külastatud 02.04.2015).
2. Vikipeedia. http://et.wikipedia.org/wiki/Parmlased (külastatud 02.04.2015).
3. Luik, A. Kuumad küsimused: miks see kuumus küll parmude tiibu ei kärbi? 2014. Tartu Postimees. Ajaleht küsib. Kättesaadav: http://tartu.postimees.ee/2871369/kuumad-kusimused-miks-see-kuumus-kull-parmude-tiibu-ei-karb i (külastatud 02.04.2015).
4. Kalapeedia. Kättesaadav: http://www.kalapeedia.ee/parmud-ja-nende-vastsed.html (külastatud 02.04.2015).
5. Pärnumaa kutsehariduskeskus. Õpiobjektid. Kättesaadav: http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/putukad/tiivad.html (külastatud 02.04.2015)
6. Looduskalender. Parmudest, siis kui neid on. Kättesaadav: http://www.looduskalender.ee/node/20709 (külastatud 02.04.2015)