Osoonikihi hõrenemine ja sellega kaasnevad probleemid Osoon Osoon on hapniku teisend Koosneb kolmest aatomist Laguneb kergesti Ebastabiilne gaas Mürgine Ebameeldiva lõhnaga 1979-1985 aastatel saadud andmetest on selgunud, et meie planeedi ümbert on kadunud 2,5% osoonist Osoonikiht Hapnikumolekulid Elu väljumine veest maismaale Iseloomulik ainult planeedile Maa Paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris Kõige peenem atmosfääris asuvatest filtritest Osoonikihi hõrenemine Põhjuseks eelkõige atmosfääri paisatud saasteained Osooniauk Antarktika kohal Ultraviolettkiirgus Freoonid Mida on Eestis osoonikihi kaitseks tehtud? Kõrvaldada tööstustest ja kodumajapidamistest osoonikihti kahandavad tehisained Osoonikihti kahandavate ainete kasutamine Eestis on 98% ulatuses lõpetatud On kehtestatud pädevusnõuded osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavate seadmetega tegelevatele mehaanikutele ning tehnikutele Osoonikihi hõrenemisega kaasnevad probleemid
Freoone kasutatakse: külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias (aerosoolid), nehitusmaterjalide tööstuses, õhukonditsioneerides ja mujal (Parts i.a). Osoonikiht on unikaalne ja iseloomulik ainult meie planeedile, moodustades Maa ümber kaitsekilbi, mis kaitseb inimest ja keskkonda Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. Osoonikihi hõrenemine avastati 1970-ndatel pooluste kohal, kuid hõrenemine toimub sesoonselt kõigis geograafilistes piirkondades (Jürgens i.a). Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti (Parts i.a). Hõrenemist põhjustavad fluori, kloori või broomi sisaldavad süsivesinikud. Neid ühendeid kasutatakse külmutusseadmetes; konditsioneerides; vahutekitajatena nt vahtfenoplasti, polüuretaani jne
kui palju ja millistest ainetest tuleb heitvett puhastada. Tänapäeval on maailmas raske leida veekogu, mis oleks inimtegevusest puutumata jäänud. Maakera üha suurenev rahvaarv muudab puhta vee üha kallimaks ja väärtuslikumaks. Inimkond peab vett kasutama mõõdukalt ja mõistusega, kuna see on otseselt tema enda huvides. Osoonikihi hõrenemine. Fotosünteesi tekkega sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid atmosfääri hapnikumolekulid, moodustus osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, osoonikihi ulatuslikku hõrenemist täheldati hiljem ka Põhja-Kanadas. Kaua arvati, et muutused
näisid ohutud, nende valmistamine soodne ja kasutamine mugav. Kuid pärast pikaaegset kasutusolekut on teadlased jõudnud järeldusele, et kemikaalid kahjustavad looduslikke protsesse ning tekitavad inimorganismile kahju. Osoon Osoon koosneb kolmest hapniku aatomist. Päikese ultraviolettkiirgus lagundab osoonimolekulid aatomiteks, mis seejärel ühinevad teiste hapnikumolekulidega jälle osooniks. Atmosfääris toimuvate protsesside käigus laguneb ja tekib osoon kergesti. Osoon on ebastabiilne gaas ja teda kahjustavad ja lagundavad eelkõige lämmastikku, vesinikku ja kloori sisaldavad keemilised ühendid. Osoonikiht Osoon moodustab Maa ümber efektiivse kaitsekilbi, mis on õrn ja kergesti purustatav. See paikneb 20 kuni 50 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hõreda kihina. Osoonikiht absorbeerib suurema osa kosmosest tulevast ultraviolettkiirgusest ega lase sellel jõuda maapinnale, kus see võiks kahjustada kõiki eluvorme
Robert Ginter Osooni augud Referaat Juhendaja: Kalle Truus Tallinn 2015 Sissejuhatus Maailmas süvenevad globaalprobleemid. Need ei mõjuta enam üksikuid inimgruppe ja ökosüsteeme, vaid hõlmavad kogu maakera. Atmosfääris suureneb antropogeensete saasteainete hulk. Kuigi nende sisaldus õhus on suhteliselt väike, mõjutavad need oluliselt atmosfääris toimuvaid protsesse. üheks globaalprobleemiks on kujunenud atmosfääri saastatusest tingitud osoonikihi õhenemine. Osoonikiht on kaitseekraan, mis neelab suure osa elusloodusele ohtlikust ultraviolettkiirgusest. Osoon on kogu eluslooduse seisukohalt väga vastuoluline ja tähtis gaas. Stratosfääris moodustavad osooni molekulid osoonikihi, mis kaitseb elusloodust surmava annuse ultraviolettkiirguse eest. Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Seepärast on väga oluline saada võimalikult palju infot osoonikihi olukorra ja seda mõjutavate tegurite kohta.1
Suur osa veekogudesse juhitavast heitveest puhastatakse eelnevalt inimese poolt rajatud puhastusjaamades. Puhastusmeetodite valikul tuleb arvestada, milliseid aineid heitveed sisaldavad ning vastavalt sellele valida puhastusmeetod. Tänapäeval on maailmas raske leida veekogu, mis oleks inimtegevusest puutumata jäänud. 5 Osoonikihi hõrenemine Fotosünteesi tekkega sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid atmosfääri hapnikumolekulid, moodustus osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased aga osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal, osoonikihi ulatuslikku hõrenemist täheldati hiljem ka Põhja-Kanadas. Kaua
broomiühendid, sisaldades ka fluori, kuid osooni hävitav ühend neis on kloori asemel broom. Tuletõrjes kasutatavad haloonid hävitavad osooni 310 korda rohkem kui freoonid, samas on nende kogus tunduvalt väiksem kui külmamajanduses levinud freoonidel. Päikesekiirgus muundub atmosfääris: - osa kiirgusest hajub molekulidel ning tahketel ja vedelatel aerosoolidel; - osa kiirgusest neeldub. Olulisemad gaasid, mis neelavad päikesekiirgust, on veeaur (H2O), osoon (O3), süsihappegaas (CO2), hapnik (O2), aga samuti mõned teised gaasid - lämmastikdioksiid (N2O), metaan (CH4). Neeldumise tulemusena muundub päikeseenergia teisteks energialiikideks: enamuses soojusenergiaks aga samuti elektrienergiaks (kõrgemates atmosfäärikihtides). Neeldumine on selektiivse (lainepikkusest sõltuva) iseloomuga. Atmosfääri läbimisel toimub oluline päikesekiirguse spektraalse koostise muutumine. See on
Sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid koos fotosünteesi tekkega atmosfääri hapnikumolekulid, millest moodustus osoonikiht. Tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk osooniaugu Antarktika kohal. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest olulisimat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid e freoonid. Freoonideks nimetatake madala molekulmassiga ehk väikese süsiniku aatomite arvuga fluoro- ja kloroalkaane. Enamasti on nendeks metaani või etaani fluoro- ja kloorühendid. Freoonid on väga püsivad, mittepõlevad, mittemürgised ning rõhu all toatemperaaturil kergesti veeldatavad gaasilised ained
Kõik kommentaarid