Tallinna Ülikool Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Loodusteaduste osakond Carmen Variksaar HUNT Referaat: Üldökoloogia õppegrupp: LB-1 Professor: Margus Pensa Tallinn 2009 1 Üldiseloomustus Hunt kuulub riiki Loomad (Animalia), hõimkonda Keelikloomad (Chordata), klassi Imetajad (Mammalia), seltsi Kiskjalised (Carnivora), sugukonda Koerlased (Canidae), perekonda Koer (Canis)
Kolme või nelja järglast esineb väga harva. Vasikad toituvad emapiimast umbes pool aastat. Muud toitu hakkavad nad tarvitama juba kolmandal elunädalal. Eluiga - Põdra keskmine eluiga looduses on 5–12, maksimaalselt 22 aastat, vangistuses kuni 27 aastat. Emasloomad elavad enamasti kauem kui isasloomad. Vaenlased - Põdra suurimaks vaenlaseks on inimene, kes kütib põtra liha ja trofee saamiseks. Looduslikke vaenlasi on põdral küllaltki vähe. Peamisteks vaenlasteks on karu ja hunt. METSKITS (Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukond, metskitse perekond, sõraline. Välimus - Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud
Järeltulijate protsent on 30-45%. Suremus Metskits on sõralistest kõige õrnem ning tal on kõige rohkem vaenlasi (populaarne jahiuluk, hea saak salaküttidele (mahub kotti), kassid, ilvesed, hundid ja niidukid/kombainid). Rasked talved on väga hukutavad. Suremusefaktorid on põhiliselt looduslikud. 3 Suurkiskjad on metsa sanitarid (võtavaid haigeid ja nõrku loomi). Ilves ja hunt on oportunistid (juhusekasutajad). Võtavad selle saaklooma, kes on neile kasulik ja keda on kerge kätte saada (enamasti domineerivad talled, suvekuudel on ilvese põhitoiduks tugevad sokud – tugevad, lollid (sest neil on jooksuaeg) sokud). Toitumine Ääretult nõudlik oma toidu suhtes – saab söönuks ainult valgurikast ja energiarikast toitu süües. Suvekuudel toitub liblikõielistest ja lehtpuude lehtedest, pungadest ja võrsetest.
ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari Hunt Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsate lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba. Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel. Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel
jänesesalat, sõrmtarn, ohtene sõnajalg, leseleht, laanelill (lisa 9), harilik jänesekapsas, sinilill, harilik nurmenukk, metsülane, harilik mailane, mets- kurereha, madarad, nääred, metskastik, palu-härghein, lakkleht. Samblarindes leidub harilikku palusammalt, harilikku laanikut (lisa 10), harilikku kaksikhammast, harilikku karusammalt. Harilik kuusk (Picea abies) kuus, kuusepuu, nõglapuu Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Sageli on Eesti kõige metsikumad paigad just kuusemetsad. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Kolmandaks võib pinnapealse juurestiku tõttu metsast sageli leida tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde. Kuusel on siiski ka omad puudused
tütar Hiie, aga tema oli väga vaikne, kuulas ainult. Hiie isa sonis ikka veel eestlaste kuldpõlvest. Ta pidas oma laudas 100 hunti, et nende seljas ratsutada saaks ja lüpsis nende piima. Mis sest et metsas mehi mõned üksikud veel alles olid. Hiiel oli mängude jaoks vähe aega, sest ta pidi huntide jaoks tapetud jäneseid kirvega puruks raiuma ja hunte lüpsma. Teised inimesed pidasid veel mõnd üksikut hunti. Tambet ütles: ,,Meie esiisade ajal ei jooksnud ükski hunt metsas vabalt ringi!" Hiie ei suutnud kuidagi hundipiima juua, talle valati seda väevõimuga suhu, aga ta oksendas kõik välja. Tambet oli vihane. Hiietark ütles, et haldjad on tütre ära nõidunud, seepärast too piima ei joogi. Hiie pidi hiies ööbikuajusid sööma, aga see ei aidanud. Ülgas hirmutas tüdrukut, et haldjas kägistab ta ära, kui ta piima maha valab ja ära ei joo. Seda muidugi ei juhtunud. Lõpuks ütles Ülgas isale, et tüdrukul on
saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes on aasta ringi seotud urgudega. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais. Poegi on peaskonnas 4-5, emapiimast toituvad nad ligi kuu aega ning sügiseks on pojad iseseisvad. Suurimad vaenlased ja toidukonkurendid on saarmas, mink ja rebane. 1980-tel aastatel üritati Eesti naaritsapopulatsiooni päästa Tallinna Loomaaias, kuid loodusest püütud isendid ei hakanud seal sigima ning surid. Praegu Tallinna Loomaaias Hiiumaale asustamiseks kasvatatavad loomad on pärit Venemaalt. Kuigi mõnedes kohtades Eestis on nähtud Euroopa naaritsa tunnustega isendeid, ei ole naaritsa leidumine meie looduses kinnitust leidnud. www.jahindusinfo.ee Tüvepikkus: 35-40 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg
- Salme rääkis, kuidas Mõmmi talle maasikaid ja pohli toob, mispeale ema ahastusse sattus, sest just nii karud naisi võrgutama hakkavadki, Salme oli trotsi täis, nad vaikisid ja nüüd otsustas Leemet oma loo ära rääkida, ema oli saanud 2 kohutavat uudist, Salme ja Leemet tögasid teineteist õelalt ja lõpuks nutsid kõik - külla saabus Vootele, kes kõik maha rahustas ja hiietarka hulluks pidas, ema käis välja idee, et viia ohverduseks vaid üks ainus hunt, temastki saab palju verd, tervet karja hukates reostaks see järve rohkem kui üks täis, Vootele keeldus aga üht-ainsamatki hunti kaasa võtmast ja lubas Ülgasega rääkima minna, Leemet tundis kergendust ja jagas tänutäheks onuga öökullimune - Leemet ei uskunud haldjatesse ja püüdis Ülgast veenda, et lugu järvehaldjast ja metsa üle uputamisest on lollus ja kõik on vaid ilus muinasjutt, mida on tore uskuda, aga see ei ole
Kõik kommentaarid