Esimene tundlapaar on lühike, kuid teine tundlapaar küllaltki pikk. Suu ümber paikneb kolm paari jätkeid, mis moodustavad suised. Suised on abiks toidu peenestamisel. Rindmiku eesosale kinnitub kolm paari lõugjalgu, mis aitavad toitu suhu suunata. Rindmikule kinnitub ka üks paar sõrgu, mis on tunduvalt suuremad kui teised jäsemed ning millel on oluline roll toidu haaramisel. Peale sõrgade ja lõugjalgade kinnitub rindmikupiirkonnale veel neli paari käimajalgu, mille abil vähid liiguvad. Kuna vähid on siiski enamjaolt veeloomad, on neil ujumiseks vajalikud ujujalad, mis kinnituvad tagakehale. Ujujalgu on vähkidel viis paari. Vähkidel kinnitub igale kehalülile paar jäsemeid Tagakeha viimane jalapaar on koos tipmise lüliga moodustanud uime, mis on samuti abiks ujumisel. Vähkide klassi kuulub umbes 40 000 liiki. Nende suurus on väga erinev. Väiksemate vähkide
Marete Hüdse 10RE klass 2013/2014 õppeaasta Sissejuhatus Valisin selle teema, sest tahaksin teada rohkme vähkide kohta. Sellest referaadist saab teada vähkidest üldiselt ja täpsemalt saab teada jõevähist. Vähid Vähillaadseid, näiteks krabisid ja homaare, nimetatakse ka koorikloomadeks, mis kirjeldab üpris hästi nende välimust. Paljude vähiliikide keha katab tugev lubiainest läbiimbunud kitiinkoorik. Vähid kuuluvad lülijalgsete hõimkonda, mis hõlmad ka putukaid ja ämblikke. Nii nagu teisi lülijalgseid, kaitseb ka vähke nende välisskelett ning nad liiguvad oma lülilistel jalgadel. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Enamik neist elab veekogudes, vaid väike osa asustab maismaad. Kõige väiksemad vähid
peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. 3. 2. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime
Liitsugulisust, mille puhul samal loomad on nii isas- kui emassuguelundid, esineb vähkide hulgas vähem. Paljude vähiliikide emased hoolitsevad pikka aega oma järglaste eest. Munad arenevad emase seljal olevas haudetaskus (vesikirbud), kõhu all paiknevas kambris (kakandid), munakottides suguavade küljes (aerjalalised), jalgade külge kleebitult (kümnejalalised) või mujal. Üksikud vähiliigid munevad munad otse vette (kalatäi). Munast koorunud noored vähid pole tihti veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Moonde käigus vastsed kestuvad korduvalt - ajavad maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sellisel vastsel on üks lihtsilm ja ainult kolm paari jäsemeid. Hingamine
Vähid Vähid ehk vähilaadsed ehk koorikloomad (Crustacea) on väga mitmekesine alamhõimkond lülijalgseid. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku
mida vooderdab eraldi epiteel (tsöloteel ehk peritooneum, nagu meie kõhukelme). Ehitus limustel: Paaritu, lihaseline jalg. Lubjast ja sarvainest koda (looma kehaosa!), mida vooderdab ja mida eritab mantel. Mantliõõnes lõpused. Lülistumata. Tsöloom mandunud südamepaunaks. Pikk sooltoru; suus on hambuline hõõrel ehk raadula. Neerud metanefriidi tüüpi. Lahtine vereringe, süda. Närvirõngas, neli närvitüve. Võivad olla kombitsad, silmad, statotsüstid. Loeng: vähid 40. Rõngusside (Annelida) ja lülijalgsete (Arthropoda) võrdlus: mis on ühist, mis erineb Rõngussid: ehitus: Iseloomulik lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria. Igas lülis korduvad harjased, närvitängud, nefriidid, ringveresooned, lihased. Lülisid ehk segmente eraldavad seespool septid ehk dissepimendid. Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida vooderdab tsöloteel; nende (piki)vahesein on mesenteer. Lisaks
48. Kaheksahaarmelistel on kombitsad saagi haaramiseks; haistmiseks ja maitsmiseks; abiks ujumisel; kõndimiseks mööda merepõhja. A c d e 49. Ärritudes muutuvad hiidkalmaar ja harilik kaheksajalg punaseks 50. Lülijalgsete keha on kaetud kitiinist (mõnel lisaks Ca soolad) välisskeletiga, mis ei veni kasvades suuremaks. Sellepärast peavad lülijalgsed kasvamiseks kestuma 51. Keldrikakand kuulub ülemvähkide hulka 52. Kümnejalalised vähid elavad meres; (magevees. HEINO) 53. Astacus astacus kõnnib tagurpidi - vale 54. Kuidas eristada isast jõevähki emasest? emastel tagakeha laiem kui pearindmik, pikkus kuni 12 cm isastel tagakeha kitsam kui pearindmik, pikkus kuni 16 cm tagakeha esimesel lülil torujad sigimiselundid 55. Miks värvuvad kõik vähid keetmisel punaseks? keedetud vähk on punane, sest kõrgel temperatuuril valk pigment kompleks laguneb ja astaksantiin vabaneb 56
Väga kardetavad on peened orgaanilised setted, mis muudavad veekogu põhja mudaseks ja tarvitavad vees olevat hapnikku. Urgude ja varjepaikade ehitamise suhtes näivad jõevähile sobivat järsud liiva mergli või savisegused kaldaperved. Väga soodsad on puujuurtest läbipõimunud ja suuremate kividega ülekülvatud kaldaservad. Uru ehitab jõevähk kivide, puurontide või veetaimede juurikate alla. Sobivate varjepaikade vähesuse korral võivad vähid peituda ka lihtsalt veetaimestiku vahele või juhuslikult vettesattunud esemete alla [1, 2]. 4. Jõevähk ökosüsteemis Jõevähk toetab veekogu iseregulatsiooni, sest ta töötab ümber suure osa taimsest ja loomsest bioproduktsioonist ning selle lagusaadustest (detriidist). Taimestikku kärpides ja 3 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 )
Kõik kommentaarid