Jaanimardikas (4)

JAANIMARDIKAS
Enne jaani võib õhtuti metsaservades ja teeäärtes märgata rohekalt helendavaid täpikesi. Tegemist on jaaniusside, teaduskeeles jaanimardikatega (Lampyris noctiluca).
Teaduslik nimetus ütleb ära, et jaaniuss pole tegelikult "uss" (nagu näiteks vihmauss ), vaid hoopis mardikas. Rahvapärase nimetuse on nad saanud tiibadeta emasloomade järgi, kes meenutavad ussikesi. Nende rohekas helendus on peibutusmärguanne lennuvõimelistele isastele.
Helendust põhjustab lutsiferiini-nimelise valgu lagunemine ensüüm lutsiferaasi toimel. Valgu nimetus vihjab ebamaisele olendile – langenud inglile Luciferile. Juuniöödel säravaid rohelisi täpikesi võiks siis nimetada põrguvürsti tulukesteks. Lagunemisreaktsioon toimub spetsiaalsetes rakkudes – fototsüütides, mille kogumid asuvad tagakeha tipul kutiikula all. Lutsiferiini lagunemiseks on vaja hapnikku. Seega sõltub helenduse intensiivsus eelkõige hapniku juurdevoolust trahhea kaudu ning tema kontsentratsioonist fototsüütides. Mardikad suudavad oma helendamist ise reguleerida. Kuidas see täpselt toimub, ei teata siiani. Peale selle, et jaanimardikad suudavad hapniku kontsentratsiooni kontrollida, reguleerivad nad heldendamist ka närvisüsteemi abil.
Jaanimardikate valgus on külm, sooja see ei anna. Lutsiferiini lagundamine on erakordselt suure kasuteguriga: kulutatud energiast läheb tervelt 98% valguseks ja vaid 2% soojuseks. Võrdluseks: tavalises elektripirnis on need näitajad peaaegu vastupidised. Jaanimardikate kiiratud valgus ei sisalda infrapunast ega ultravioletset spektriosa. Osa troopilisi liike helendab nii tugevalt, et mõne purki pandud mardika valgel saab pimedas raamatut lugeda.
Paljudel troopilistel jaanimardikaliikidel helendavad nii emased kui ka isased. Arvatavasti kasutavad jaanimardikad helendust ka vaenlaste tõrjumiseks. Kuid näiteks konnasid pisuke helendus ei ehmata. Nad söövad jaanimardikaid meelsasti, kuigi suur kogus valgust kiirgavat rooga võib ka sööja enda helendama panna. Jaanimardikate valgus on kõige eredam päikeseloojangu ja kesköö vahelisel ajal.
Päeva saadavad putukad mööda puudel või madalamatel taimedel. Paljud liigid eelistavad niiskeid elupaiku. Enamiku oma kuni kolmeaastasest elust veedavad jaanimardikad röövtoidulise vastsena. Lühike, vaid paarinädalane täiskasvanuiga sunnib paljusid suguküpseid isendeid sootuks paastuma. Kui söögipoolist ikkagi pruugitakse, on eelistatumad road õietolm ja nektar .
Emased jaanimardikad munevad pinnasesse ning surevad pärast seda paari päeva jooksul. Üks emane muneb poolsada muna. Vastsed kooruvad umbes nelja nädala pärast. Suve veedavad vastsed põhiliselt süües ja kosudes. Sügisel kaevuvad jaanimardikavastsed pinnasesse, et seal talv üle elada.
Pikkus: isased ~ 1cm, emased ~1,5 kuni 2cm, vastne kuni 2,5 cm. Eluiga: kuni 3 aastat. Mune: umbes 50. Võime helenduda on jaanimardikate vastsetel ning isegi munadel. Vastsete lemmiktoit on teod, kes surmatakse mürgihammustusega. Helenduvate putukate suurus ulatub neljast millimeetrist paari sentimeetrini.
Kasutatud kirjandus:
http://www.nicksspiders.com/insects/glowworm19.jpg
http://www.ilm.ee/~uploader/loodus/?leht=art0706jaaniussist