veniva, plahvatuseta avanemise kaudu samas või ligikaudu samas häälduskohas üle ahtushäälikuks.(https://et.wikipedia.org/wiki/Afrikaat, 09.10.2017) Lateraal konsonant, mille moodustamisel õhuvool väljub ühelt või mõlemalt poolt keelt. (https://et.wikipedia.org/wiki/Lateraal, 09.10.2017) Tremulant konsonant, mille moodustamisel pannakse mingi häälduselund vibreerima. (https://et.wikipedia.org/wiki/Tremulant, 09.10.2017) Morfoloogia Ejaki keel on aglutineeriv ja polüsünteetiline keel. Eesti keel on sünteetiline ja aglutineeriv keel. Nimisõnad Ejaki keele nimisõnad on enamjaolt morfofoneemiliselt muutumatud. Sugulus ja anatoomilised juured on ainukesed nimisõna juured, mis võivad võtta asesõnalisi omastavaid eesliiteid ja need on järgnevad: Ainsuse esimene pööre: si- Ainsuse teine pööre: 'i- Ainsuse ja mitmuse kolmas pööre: 'u- Mitmuse esimene pööre: qa:- Mitmuse teine pööre: IAX-
1.Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele on AGLUTINEERIV 2.Sufiksid on EESTI KEELES TUNNUSED JA LÕPUD TÜVE LÕPPU LIITUVAD AFIKSID 3. Morfoloogilist protsessi, milles tähendusüksusi lülitatakse üksteise järele nii,et morfide piirid jäävad semantiliselt ja struktuuriliselt läbipaistvaks, nimetatakse: AGLUTINATSIOONIKS 4. Millist afiksit märgib A sõnas walk-A? SUFIKS 5. Nuumerus,kaasus,tempus,moodus ja genus on: MUUTEKATEGOORIAD 6. Keel, milles on väga palju seotud morfeeme, on: POLÜSÜNTEETILINE 7.Inkorporeeriv keel on keel, milles GRAMMATILISE PROTSESSI TULEMUSENA SAAB ÜHEST SÕNAST TEISE SÕNA OSA 8.Arvu kategooria markeeritud liige/liikmed on: MITMUS 9.Sisekohakäänded on: ELATIIV ILLATIIV INESSIIV 10. Millised järgmistest on ortograafilised liitsõnad? MITTE-EUROOPA, KOHUPIIMAVORM, SÕNAVORM 11.Liidepartikkel on: -KI/-GI KLIITIK 12. Millist afiksti märgib A sõnas A-mugav? PREFIKS 13.Radikaalid on: KATKESTATUD MORFID...
1.Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele on AGLUTINEERIV 2.Sufiksid on EESTI KEELES TUNNUSED JA LÕPUD TÜVE LÕPPU LIITUVAD AFIKSID 3. Morfoloogilist protsessi, milles tähendusüksusi lülitatakse üksteise järele nii,et morfide piirid jäävad semantiliselt ja struktuuriliselt läbipaistvaks, nimetatakse: AGLUTINATSIOONIKS 4. Millist afiksit märgib A sõnas walk-A? SUFIKS 5. Nuumerus,kaasus,tempus,moodus ja genus on: MUUTEKATEGOORIAD 6. Keel, milles on väga palju seotud morfeeme, on: POLÜSÜNTEETILINE 7.Inkorporeeriv keel on keel, milles GRAMMATILISE PROTSESSI TULEMUSENA SAAB ÜHEST SÕNAST TEISE SÕNA OSA 8.Arvu kategooria markeeritud liige/liikmed on: MITMUS 9.Sisekohakäänded on: ELATIIV ILLATIIV INESSIIV 10. Millised järgmistest on ortograafilised liitsõnad? MITTE-EUROOPA, KOHUPIIMAVORM, SÕNAVORM 11.Liidepartikkel on: -KI/-GI KLIITIK 12. Millist afiksti märgib A sõnas A-mugav? PREFIKS 13.Radikaalid on: KATKES...
JALGU, KANU 9. Millist afiksit märgivad A1 ja A2 sõnas A1-baddang-A2? TSIRKUMFIKS 10. Vaegmuutelise paradigmaga sõnadel on: MÕNED VORMID PUUDU 11. Väliskohakäänded on: ALLATIIV, ADESSIIV, ABLATIIV 12. Keel, milles sõna koosneb ühest morfeemist, on: ISOLEERIV 13. Eesti keele algvormid e sõnaraamatuvormid on: MA-INFINITIIV, SUBSTANTIIVI NOMINATIIV 14. Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele, on: AGLUTINEERIV 15. Eesti keeles esinevad afiksitest valdavalt: SUFIKSID 16. Leia kõneviisi kategooria markeeritud liige/liikmed: (ME) LAULAKSIME, (TE) LAULVAT 17. Radikaalid on: KATKESTATUD MORFID 18. Morfoloogilist protsessi, milles tähendusüksusi lükitakse üksteise järel nii, et morfide piirid jäävad semantiliselt ja struktuuriliselt läbipaistvaks, nimetatakse: FUSIOONIKS 19. Kongruents on: SÜNTAKTILINE ÜHILDUMINE 20. Märgi ära vaegmuutelise paradigmaga sõna(d):
isoleeriv 26. Morfeemide põhiomadus on see, et nad kannavad tähendust 27. Leia kõneviisi kategooria markeeritud liige/liikmed (me) laulaksime, (te) laulvat 28. Millistel juhtudel võib eesti keeles tegemist olla sama morfeemi allomorfidega? -de ja –te, -te ja-i, pood ja poe 29. Eesti keele algvormid e. sõnaraamatuvormid on ma-infinitiiv, substantiivi nominatiiv 30. Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele, on aglutineeriv 31. Kongruents on süntaktiline ühildumine 32. Sõnaraamatusõna ehk lekseem 33. Sufiksid on tüve lõppu lisanduvad afiksid, eesti keeles tunnused ja lõpud 34. Sõnavormi konkreetne esinemisjuht tekstis on sõne, sõnavorm, sõnavormitüübi realisatsioon 35. Nuumerus, kaasus, tempus, moodus ja geenus on muutekaategooriad 36. Keel, milles esineb palju tüvemuutusi, on fusiivne (flekteeriv) 37. Millistel juhtudel on tegemist supletiivsusega? üks-esineme, minema-lähen 38
1.Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele on AGLUTINEERIV 2.Sufiksid on EESTI KEELES TUNNUSED JA LÕPUD TÜVE LÕPPU LIITUVAD AFIKSID 3. Morfoloogilist protsessi, milles tähendusüksusi lülitatakse üksteise järele nii,et morfide piirid jäävad semantiliselt ja struktuuriliselt läbipaistvaks, nimetatakse: AGLUTINATSIOONIKS 4. Millist afiksit märgib A sõnas walk-A? SUFIKS 5. Nuumerus,kaasus,tempus,moodus ja genus on: MUUTEKATEGOORIAD 6. Keel, milles on väga palju seotud morfeeme, on: POLÜSÜNTEETILINE 7.Inkorporeeriv keel on keel, milles GRAMMATILISE PROTSESSI TULEMUSENA SAAB ÜHEST SÕNAST TEISE SÕNA OSA 8.Arvu kategooria markeeritud liige/liikmed on: MITMUS 9.Sisekohakäänded on: ELATIIV ILLATIIV INESSIIV 10. Millised järgmistest on ortograafilised liitsõnad? MITTE-EUROOPA, KOHUPIIMAVORM, SÕNAVORM 11.Liidepartikkel on: -KI/-GI KLIITIK 12. Millist afiksti märgib A sõnas A-mugav? PREFIKS 13.Radikaalid on: KATKESTATUD MORFID...
GRAMMATILISE PROTSESSI TULEMUSENA SAAB ÜHEST SÕNAST TEISE SÕNA OSA 11. Millised järgmistest on ortograafilised liitsõnad? SÕNARAAMAT VALGE-TOONEKURG SÕNARAAMATUSÕNA 12. Morfeemide põhiomadus on see, et NAD KANNAVAD TÄHENDUST 13. Millist afiksit märgib A sõnas b-A-ili? INFIKS 14. Keel, milles esineb palju tüvemuutusi, on FUSIIVNE (FLEKTEERIV) 15. Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele, on AGLUTINEERIV 16. Millis(t)es sõnavormi(de)s on tegemist fusiooniga? JALGU KANU 17. Väliskohakäänded on ADESSIIV ABLATIIV ALLATIIV 18. Vaegmuutelise paradigmaga sõnadel on MÕNED VORMID PUUDU 19. Sünteesiindeks näitab MORFEEMIDE HULKA SÕNAS 20. Leia võrdlusastmete opositsiooni markeerimata liige/liikmed ILUS 21. Morfoloogilist protsessi, milles tähendusüksusi lükitakse üksteise järele nii, et morfide piirid jäävad semantiliselt ja
kõneviisiks (käsk, nt: jookse). · Teadmislaad jaguneb otseseks (nt: ma joonistan) ja kaudseks (nt: ma joonistavat). · Tegumood jaguneb isikuliseks (tegija on lause alus, nt: Peeter avas akna Peeter on tegija) ja umbisikuliseks tegumoeks (tegija ei ole teada, nt: Aken avati pole teada, kes ukse avas). · Arv kategooria jaguneb ainsuseks ja mitmuseks. Nt: mina meie o Eesti keel on aglutineeriv keeletüüp (keeletüüp, kus sõnavorme saadakse sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel). Nt: pesa + de+ le +gi pesadelegi 4. Eesti keeles on 14 käänet: 1) Nimetav Kes? Mis? Nt: vihik 2) Omastav Kelle? Mille? Nt: vihiku 3) Osastav Keda? Mida? Nt: vihikut 4) Sisseütlev Kellesse? Millesse? Nt: vihikusse 5) Seesütlev Kelles? Milles? Nt: vihikus 6) Seestütlev Kellest
Seda oskavad/kasutavad teise keelena ja saavad aru ka abaga keele kõnelejad, keda on 2011. aasta andmete järgi 150 (Ethnologue). Benabena keelt kõneldakse Paapua Uus-Guineas Eastern Highlandsi provintsis Goroka (mis on ka provintsi keskus) piirkonnas (Ethnologue). Eastern Highlandsi provintsis ca 580 000 elanikuga räägitakse umbes 21 keelt (Wikipedia). Kasutatakse ladina tähestikku ja keele ISO 639-3 kood on bef (Ethnologue). Benabena keel on peamiselt aglutineeriv keel kuid esineb ka fusionaalseid elemente. Verbide morfoloogia on palju keerulisem ja olulisem kui seda on nimisõnade morfoloogia. (DOBES) Nagu teisteski Eastern Highlandsi provintsi keeltes on tegusõna struktuur hädavajalik arusaamisel ja lausete koostamisel. Verbid kannavad endas tähenduslikult nii subjekti kui aega. Verbide morfoloogiline struktuur väljendab aja ja subjekti suhteid osalausete vahel. (Young,
Kliiniliselt väga olulised veregrupid. Hemoglobiin: Sisaldus meestel 130-160 g/l, naistel 120-160 g/l. Molekulis 4 alaühikut, millest iga sisaldab heemi ja globiini. Igas heemis on 1 Fe aatom, mis seob 1 hapniku molekuli. · Veregrupid. Avastati 1901.a Austria immunoloogi Landsteineri poolt. Terve inimese veri võib sisaldada aineid, mis on võimelised esile kutsuma teise inimese erütrotsüütide kokkukleepumise e.aglutinatsiooni. Aglutinogeen erütrotsüütides sisalduv aglutineeriv aine (A/B). Aglutiniin vereplasmas leiduv aglutineeriv antikeha ( alfa/beeta). Aglutinatsioon tekib ainult siis, kui doonori aglutinogeen puutub kokku retsipiendi samanimelise aglutiniiniga. Erinevad ei tohi kokku sattuda, A/B, alfa/beeta. · Trombotsüüdid. 1 mm3 veres 200 000-400 000 sõltub elu ja töö rütmist. Trombotsütoos trombotsüütide hulga suurenemine Ülesanded: Vere hüübimise tagamine (hemofiilia-vere hüübimatus)-kuningate haigus, sest on päritav
1822 lõid Grimmid omanimelise esimese häälikuseaduse ning näitasid seda teaduslikult. Wilhelm von Humboldt (1767-1835). Filosoof ja keeleteadlane, uuris eri keelte sturktuure ja tegi selle põhjal üldistavaid järeldusi. Rõhutas keele funktisionaalsust ja kultuurilist aspekti. Pani aluse keeletüpoloogiale. Struktuuri alusel eristatud keeled: * Isoleeriv – ei ole seotud morfeeme. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad. Nt vietnami ja hiina keel. * Aglutineeriv – tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel, kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Türgi keel. Ka Eesti keelt on nimetatud aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust. * Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel.
hääldamine). Nt: kunn, kass, suss jne. 5. Prosoodias (kõnelõikude nähused) on oluline: intonatsioon kõnemeloodia (kuidas muuta heli kõrgust küsimuse, hüüdlause ja jutustava lause korral), rõhk sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati (II välde) hakkima (III välde) · Eesti keel on aglutineeriv keeletüüp (keeletüüp, kus sõnavorme saadakse sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel). Nt: pesa + de+ le +gi pesadelegi · Eesti keele frektsioon (astmevaheldus): 1. Astmevaheldus on sõnatüve reeglipärane muutmine eri sõnavormides, nii et osa vormides on tüvi tugevas astmes ja osa vormides nõrgas astmes. 2. Et astmevaheldust ära tunda, on vaja võrrelda sõna kaht tüvevarianti:
MAAILMA KEELKONNAD JA KEELED. INDOEUROOPA KEELED Keel tänapäeva mõistes tekkis u. 40000 aastat tagasi (mitte varem). Primitiivne, algeline keeleline võime oli olemas juba neandertallastel. Kuigi bioloogiliste liikide areng algab lihtsamaga ja suundub keerukama suunas, ei ole võimalik väita, et mingi keel on tervikuna lihtsam kui teine keel. Keelte võrdlus on kasulik mitmel põhjusel (teadmised varasema arengustaadiumi kohta, sugulaskeelte kohta, kontaktide kohta, mitmekesisuse kohta jne), kuid väita, et varasema ajastu keeled oleksid tervikuna lihtsamad või, vastupidi, keerukamad, pole võimalik. Pole selge, mis on keeles ,,keerukus" ja mis on ,,lihtsustumine". Keel muutub ja areneb kogu aeg. Tavainimeste hulgas võib olla arvamusi, et mõni keel on hästi keeruline, teine jällegi on ,,primitiivne", et kui keelt ei hooldata, muutub see ,,lihtsamaks" jne. Tavaliselt need on impressionistlikud väited, mis mõnikord võivad põhineda mõne kõnel...
• Areaalne – räägitakse piirkonnakeeltest (Aafrika keeled – kuigi tegelikult on seal erinevaid keelkondi, eesti keel nt läänemere areaal) • Sotsioloogiline – nt kõnelejate arvu järgi liigitamine 3. Keelte morfoloogilised tüübid. Tüpoloogiline liigitus: Wilhelm von Humboldt (raamatust Jaava saare Kaavi keelest) • Isoleeriv – pole mingeid tunnuseid, lõppe (teevad kõik asjad ära sõnajärjega) • Aglutineeriv – lisatakse tüvele osakesi, morfeeme • Flekteeriv (e fleksiooniline)– pakivad tähendusi kokku (bring-brought) • Polüsünteetiline – väga palju erinevaid morfeeme, mis liidetakse kokku, tunnuseks on tavaliselt see, kui ühte sõnasse pannakse kokku mitu tegusõna Morfoloogilise sünteesi astme järgi jagunevad keeled Analüütilisteks – iga sõna lauses koosneb ühest morfeemist (sõnu ei muudeta)
• analüütilised ehk isoleerivad keeled • aglutineerivad ehk afiksaalkeeled • flektiivsed ehk fusioonikeeled • polüsünteetilised keeled Analüütiline ehk isoleeriv keel vietnami (austroaasia keeled) • Tôi àn cam. Mina sõin/söön apelsine. • Ho cho tôi sách. Nad andsid/annavad minule raamatuid. • Tôi làm hai tôi. Tegin/teen endale haiget. • làng tôi minu küla Afiksaal- ehk aglutineeriv keel kirundi keel (nigeri-kongo kk) Yabiguriye abãna. Y- a- bi- gur- i- ye C1 PST C8.them buy APPL ASP abãna. C2.children Ta ostis need lastele. Fusiivne ehk flekteeriv keel • nt slaavi ja germaani keeled • vene (idaslaavi) sobaka ‘koer’ sobak ‘koer, pl, genitiiv’ sobak-am ‘koer – pl, daativ’ Polüsünteetiline keel
o Keelefilosoofia: · Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend. · Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus. ·Keele uurimine põhinegu vastanditel, näit. subjektiivne/objektiivne; keel/mõtlemine; kollektiivne/individuaalne. o Keelte morfoloogiline tüpoloogia: · isoleeriv keel sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe, nt. vietnami (toonikeel); · aglutineeriv keel sõna lõppudes ja algustes on palju liited, nt. türgi; · flekteeriv keel tüve muutumine, nt. saksa; · polüsünteetiline keel tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks; · aglutineeriv ja flekteeriv keel nt. rootsi, eesti · August Schleicher 1821-1868 o keelepuu mõiste, aluskeeled o keel kui organism, mis areneb: isoleeriv aglutineeriv flekteeriv · Noorgrammatikud (19. saj. lõpp)
Ise oma mõtteid kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased – panid loengukonspektidest kokku raamatu. 4. Maailma keeled ja nende liigitamise alused. Keelte tüpoloogiline liigitus (morfoloogia alusel: isoleerivad, aglutineerivad, flekteerivad e fusiivsed ja polüsüsnteetilised keeled). Keele päritolu. Keelekontaktid. Keelte tüpoloogiline liigitus: Isoleeriv - (hiina, vietnam) Käändeid pole, sõnamuutmine puudub, selleks otstarbeks kasutatakse abisõnu. Aglutineeriv - (kirundi, eesti) kasutatakse süntaktiliste seoste väljendamiseks sõnamuutmist. Sõna muutevormide moodustamine tüvele afikseid liites nii, et tüve ja afiksi piirid jäävad selgeks ning igal afiksil on üks kindel tähendus Flekteeriv e fusiivne - (slaavi ja germaani keeled, vene, eesti) kasutatakse süntaktiliste seoste väljendamiseks sõnamuutmist. (Toimuvad muutused sõna sees: buy--bought)
tüpoloogiline sarnasuse järgi, areaalne - keelte jaotus vastavalt kõnelejaskonna piirkonna/riigi geograafilisele asendile, sotsiolingvistiline kõnelejate arvust lähtuv Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel Keelte tüpoloogiline liigitus: 1) isoleerivad (ehk analüütilised) keeled pole lõppe, tunnuseid. Kõige isoloeerivam keel on vietnami keel; 2) aglutineeriv liidetakse afiksid. Eesti keel on aglutineeriv-flekteeriv; 3) flekteeriv (fusioonikeel) tüvega toimub midagi (nt laud:laua); 4) inkorporeeriv (polüsünteetiline) sõnad on moodustatud mitmete tüvede afiksite liitmisel. Tänapäeva morfoloogiline holistiline tüpoloogia vastavalt sünteetilisuse astmele: Analüütilised keeled - Ideaalsetes analüütilistes keeltes on ainult üks morfeem sõna kohta.
1 Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Märk = vorm + tähendus Märkide liigid: o Sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) o Ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) o Indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) Kommunikatsioon: Saatja saadab sõnumi vastuvõtjale kanali kaudu (helilained). Kõne inimese vaheline keeleline suhtlus (sõnaline, verbaalne) Mitteverbaalne suhtlus zestid ja miimika. Sisu ei ole tavaliselt sõnumi välise vormiga otses suhtes. (loomulikus keeles) Verbaalses suhtluses koodiks on keel. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja interaktiivne. (dialoog) Intentsionaalsus kõneleja kavatsus saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat, luua sotsiaalseid suhteid jms. Inimesed on agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks rää...
Analüütiline ehk isoleeriv keel: nt vietnami(austroaasia keeled), analüütiline tähendab et pannakse sõnadest kokku( nt laua peal, mitte laual), Afiksaal ehk aglutineeruv keel: kirundi keel(nigeri-kongo keelkond), kasutatakse glossimist, tüvele liidetakse igalpoole ette ja taha igasuguseid grammatilisi tunnuseid. Fusiivne ehk flekteeriv keel: slaavi ja germaani keeled, nt vene(idaslaavi), kõik omadused sulavad grammatiliselt kokku ühte vormi. Eesti keel: nii aglutineeriv kui ka fusiivne. Nt kirja-stma-ma-tu-te-le-gi. Aga samas jõgi, jõe, jõge, jõkke, jõge- de-le-gi, jõe-le-gi. Enamasti paljud maailma keeled ebapuhtad. Polüstünteetilised keeled: liidavad kokku palju erinevaid sõnu ja tüve, ka tegusõnu. Nt kwakiutli keel(Vancouveri saarelt), ka eskimo ja grööni keeled põhjapool. Sarnane eestikeele liitsõna moodustusele, aga veel samm kõrgemal sellest.
Ülesanded: Hapniku sidumine ja transport (1 Fe seob 4 hapniku molekuli) 7. Veregrupid, määramise põhimõte, reesusfaktor Eristatakse nelja põhilist veregruppi: A, B, 0 ja AB. Kui veregrupp sisaldab D aglutinogeeni, siis on see Rh + (reesuspositiivne) Kui ei sisalda siis on Rh- (reesusnegatiivne). Kui doonori aglutinogeen A puutub kokku retsipiendi aglutiniiniga, siis toimub aglutinatsioon e. erütrotsüütide kokku kleepumine Aglutinogeen - erütrotsüütides sisalduv aglutineeriv aine (A või B) Aglutiniin - vereplasmas leiduv aglutineeruv antikeha (α või β ) Kui erütrotsüüdid sisaldavad D aglutinogeeni, siis on RH+ ja EI TOHI ANDA VERD RH- le! ~85% inimestest! Kui D aglutinogeen puudub, siis on RH- ˇˇ 15 % inimestest Veregrupp I (0) II (A) III (B) IV (AB) Aglutinoge - A B AB en
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (as...
18. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia Vähemuskeel- keel, mida räägib vähemus. Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel) Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne). 19
18. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia Vähemuskeel- keel, mida räägib vähemus. Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel) Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne). 19
18. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia Vähemuskeel- keel, mida räägib vähemus. Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel) Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne). 19
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahen...
Germaani keeled. Humboldt (18-19 saj) oli filosoof ja keeleteadlane, uuris eri keelte struktuure ja tegi selle põhjal üldistavaid järeldusi. Rõhutas keele funktsionaalsust ja kultuurilist aspekti. Pani aluse keeletüpoloogiale. Liigitas keeli tüpoloogiliselt (struktuuri alusel eristatud keeled) 1. isoleeriv (puudub morfoloogia väikseimate üksuste U), 2. aglutineeriv (grammatilised tunnused liidetakse sõnale), 3. flekteeriv (sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust), 4. polüsünteetiline (sõnal ja lausel pole erinevust). Schleicher (19 saj keskel) võttis kasutusele keelepuu mõiste. Tema arvates on keel organism, mis areneb nii: sünd-areng-taandareng-surm. Darwinistlik lähenemine mõjutas keeleteadust radikaalselt. Keelte geneetiline sugulussuhe, põlvnemine. Algkeeled ja tütarkeeled !
Ülikoolides eristus trivium (grammatika,loogika, retoorika) ja quadrivium(aritmeetika, geomeetria, astronoomia,muusika). Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena. Wilhelm von Humboldt 1767-1835 rõhutas keele funktsionaalset olemust ja seotust kultuuriga. Keelefilosoofia hilisem keelelise relatiivsusehüpotees. Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend.Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus.Keelte tüpoloogiline liigitus: isoleeriv , aglutineeriv , flekteeriv , polüsõnteetiline. Grimmi peamised tööd on germaani keelte häälikuloo alalt. Noorgrammatikud( Karl Brugmann, August Leskin, Hermann Paul) tegelesid põhiselt häälikulooga ning pöörasid suurt tähelepanu foneetilisele täpsusele ja meetodite usaldusväärsusele.(teooria- häälikuseadustes ei ole erandeid) d) De Saussure tõi keeleteadusse mitmed olulised mõistelised eristused:
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1. Kordamisküsimused sügisel 2015. 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. • Märk = vorm + tähendus • Märkide liigid – sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) – ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) – indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) • Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL _____________________ SAATJA _____KANAL__________VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) MÜRA Inimkeele olemuslikud omadused: • keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus – aga:...
kõneviis, erinevad nende struktuurid suuresti. Keeltevahelised erinevused ilmnevad mitmekesisuses, sõna järjekorras ja intonatsioonis. Paljudes keeltes on ühiseid mustreid: nt käskivas kõneviisis võetakse verbilt aega määravad tunnused ja lauselõpuintonatsiooni sageduse muster, mis markeerib küsilauset. 42. Erelti ülevaade eesti keele süntaktikast Eesti k kuulub soome-ugri keelte sekka, tüpoloogia poolest kuulub SAE äärealale. Eesti keel on aglutineeriv keel, kuigi ta on fusiivsem ja analüütilisem kui teised soome-ugri keeled. Keelekontaktid eristavad eesti keelt soome-ugri keeltest. Põhilisi lausemustreid on eesti keeles 2, kuigi sõnade järjestus on paindlik. · Normaalne sõnade järjekord on SVx (subjekt-verb-mittesubjekt). Subjekt on markeerimata. Verb ühildub subjekti arvu- ja isikukategooriaga. · Ümberpööratud sõnade järjekord on xVS (adverb/obliikva-verb-subjekt). Neis lausetes on eksistentsiaalsed,
• (-tAmAhen ~ -δAmAhen ~ -ttAmAhen – teistes lms keeltes umbisikulist vormi pole) • Arvatavasti ka väliskohakäänded: -mAllen, -mAllA, -mAltA • maks-vorm keeleuuenduselt, tarvitusele tuli laiemalt 1960ndate paiku, pakutud ka mani- ja maga-vormi (Aavik) 29. Fusionaalsed ja aglutinatiivsed muutused eesti keeles. Põhilised morfoloogilised keeletüübid: – isoleeriv: vee sisse – aglutineeriv: vee+sse – flekteeriv e fusionaalne: vette – polüsünteetiline: ? vettitakse (verb ja objekt seotud) Fusionaalsed muutused eesti keeles: *vete+hen> veteen > vette Aglutineerivad muutused eesti keeles: *vet+te+sse, vee+de+sse Mitmeid muid uusi aglutineerivaid analoogiamuutusi (si-minevik jm.) Viitso: eesti keel on kvaasiaglutineeriv keel 30
Eesti keele ajalugu Kordamisküsimused eksamiks, sügis 2015 1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel kujunes hõimumurretest, mis omakorda lahknesid läänemeresoome keeleühtsusest 2000-2500 aastat tagasi. Huno Rätsepa sõnul juhtus see 1000. aastate esimesel poolel ning keskuseks võis olla lõunaeesti murdeala. Eesti keel, mida ma täna teame, on umbes 500-800 aastat vana. Eesti keele arenemine toimus uuenduste läbi, sh lõpukadu, sisekadu, laadivahelduse ja vältevahelduse teke. Uurali → soome-ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel. 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Mitmed keeleteadlased on teinud oma periodiseeringud. Andrus Saareste jagas 1952. aastal eesti keele periodiseeringu neljaks: ... – 1200 13. – 15. sajand ...
Kui esineb siis kuidas? 4) Mida tähendab flektiivne väljendusviis + näide? 5) Too näiteid aglutinatiivsetest? 1) sünteetiline, analüütiline, 2) koosneb kahest või enamast sõnast. 3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti, Sünteetiline Analüütiline Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv Keele morfoloogiline tüüp Tüvevaheldus Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus (vokaallõpulise ja konsonant lõpulise tüve vaheldumine) astmevaheldus = AV astmevahelduse puhul muutub sõna tüvi nimisõnadel kolmes esimeses käändes ja
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist
KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teor...
lingua franca (ühine keel); ülemaailmne lingua franca inglise k =ELF Diglossia on selline olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad (nt üks avalikes meediakanalites, hariduse valdkonnas ja teine igapäevases suhtluses), religioossete rituaalide keel (nt kirikuslaavi) 12. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel - Esimeste puhul koosneb iga sõna lauses vaid ühest morfeemist, süntaktilisi seoseid väljendatakse abisõnade, sõnajärje jm abil,
Kordamisküsimused. Keeleteaduse alused, 1. pool 1. Loomuliku inimkeele tunnusjooni. Kõik normaalse kognitiivse arenguga inimesed räägivad mingisugust loomulikku keelt, paljud räägivad mitmeid keeli. Vaegkuuljad kasutavad vastavalt viipekeelt. ,,Loomulik" tähendab siinkohal kolme asja. a)esiteks: keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. b)teiseks: inimlaps omandab emakeele ehk esimese keel loomupäraselt, ilma õpetamiseta.Piisab sellest, kui ta saab suhelda teiste inimestega. c)kolmandaks: kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Sõnadel on palju tähendusi, nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed. Kui räägitakse mingi isiku, eriala või rühma keelest...
järjestus on sõnajärg. ende kolme lauseliikme erinevaid järjestusi on kuus: SOV, SVO, VSO, VOS, OSV, OVS. Nendest kaks esimest on maailma keeltes kõige sagedasemad. Hiljem jõuti järeldusele, et oluliseimad on verbi ja objekti järjestus VO-keeled ja OV-keeled. Ajalooline keeletüpoloogia - keele tüüp pole muutumatu, vaid keeled arenevad ühelt tüübilt teisele. lgul arvati, et areng toimub ainult suunal isoleeriv aglutineeriv flekteeriv keeletüüp. Hiljem on leitud, et flekteeriv keel hakkab uuesti isoleeriva tüübi poole arenema. Selline arenguring pole aga kindlasti absoluutne ja ühesuunaline, võimalikud on tagasilöögid ja vastupidine areng. Viimastele võib kaasa aidata keelekorraldus, mis juurutab selguse taotlemiseks mõnikord eelmise arenguetapi vorme. Peamiseks ringse arengu põhjustajaks on grammatiseerumine
Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahendina, uute valitsejate keelt aga ametlikus suhtluses. 19. Keeletüpoloogia Liigitas keeli tüpoloogiliselt (struktuuri alusel eristatud keeled) 1. isoleeriv (puudub morfoloogia väikseimate üksuste U), 2. aglutineeriv (grammatilised tunnused liidetakse sõnale), 3. flekteeriv (sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust), 4. polüsünteetiline (sõnal ja lausel pole erinevust). 20. Grammatiline kategooria Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine. Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood, laad, eitus. · Arv e numerus on ainsus e singular ja mitmus e pluural.
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/n...
Rõhu normaliseerudes püsib hemoglobiini tase mingi aeg kõrge, enne kui normaliseerub. Mida kõrgem on hemoglobiini tase, seda paksemaks läheb veri. Süda ei suuda pumbata verd, võib tekkida südame äkkseiskumine. 3. Veregrupid. Avastati 1901. a. Austria immunoloogi Landsteineri poolt terve inimese veri võib sisaldada aineid, mis on võimelised esile kutsuma teise inimese erütrotsüütide kokkukleepumise e. aglutinatsiooni. Aglutinogeen erütrotsüütides sisalduv aglutineeriv aine (A või B). Aglutiniin vereplasmas leiduv aglutineeruv aine ( või ). Doonor inimene, kes annab verd. Retsipient inimene, kes saab verd. Aglutinatsioon tekib ainult siis, kui doonori aglutinogeen puutub kokku retsipiendi samanimelise aglutiniiniga. Veregrupp I (0) II A III B IV (AB) Aglutinogeen --- A B AB Aglutiniin --- Reesusfaktor - kui erütrotsüüdid sisaldavad D
• Erinevad keeled sobivad erineval määral abstraktseks mõtlemiseks, kõige arenenum on sanskrit. • Erinevad keeled põhjustavad erineva maailmavaate → Sapiri ja Whorfi keelelise relatiivsuse hüpotees 20. saj. • Alles 19. saj eristas tüpoloogia ja etümoloogia omavahel. • Kõige tuntum on Humboldti jaotus isoleerivateks, aglutineerivateks ja flekteerivateks keelteks, kuid sama tüüpi jaotust on ka teistel 19. saj keeleteadlastel. Keele arengut nähti isoleeriv → aglutineeriv → flekteeriv (nagu kreeka, ladina, sanskrit) 11. Keel kui bioloogiline olend Schleicheri käsitluses. TERMIN: Schleicher- saksa keeleteadlane August Schleicher 1821-68 • Uuris indoeuroopa keeli, mh leedu keelt. • Arendas välja keelepuu teooria (kuigi keelepuid oli ka varem joonistatud). Keeled moodustavad rühmi, millel on sama algkeel ja algkeeltel omakorda algkeel. • Keelepuu teooria on vahend keelte ajaloo esitamiseks, tänapäeval on oluline märgata selle lihtsustusi:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
