Keelkonnad (1)

MAAILMA KEELKONNAD JA KEELED. INDOEUROOPA KEELED
Keel tänapäeva mõistes tekkis u. 40000 aastat tagasi (mitte varem). Primitiivne , algeline keeleline võime oli olemas juba neandertallastel. Kuigi bioloogiliste liikide areng algab lihtsamaga ja suundub keerukama suunas, ei ole võimalik väita, et mingi keel on tervikuna lihtsam kui teine keel.
Keelte võrdlus on kasulik mitmel põhjusel (teadmised varasema arengustaadiumi kohta, sugulaskeelte kohta, kontaktide kohta, mitmekesisuse kohta jne), kuid väita, et varasema ajastu keeled oleksid tervikuna lihtsamad või, vastupidi, keerukamad, pole võimalik.
Pole selge, mis on keeles „ keerukus “ ja mis on „lihtsustumine“. Keel muutub ja areneb kogu aeg. Tavainimeste hulgas võib olla arvamusi , et mõni keel on hästi keeruline, teine jällegi on „primitiivne“, et kui keelt ei hooldata, muutub see „lihtsamaks“ jne. Tavaliselt need on impressionistlikud väited, mis mõnikord võivad põhineda mõne kõnelejaskonna poliitilisel , tehnoloogilisel jms mahajäämusel.
Vähene morfoloogia ei ole „mahajäämuse“ tunnus. Samas pole seda keerukas morfoloogia.
Analüütilised keeled
↓ ↑
aglutineerivad keeled → flekteerivad (fusionaalsed) keeled
Igas keeles on ülekaalus mõni tendents (ülejäänud on ka esindatud , kuid tagasihoidlikumalt), kuid arengu/muutuse käigus võib see muutuda. Nt soome- ugri keeled on algselt aglutineerivad, kuid tänapäeval pole aglutinatsioon säilinud võrdsel määral kõigis keeltes. Ungari keel on aglutineerivam kui soome; soome on aglutineerivam kui eesti. Eesti keel on juba aglutineeriv-flekteeriv. Viimasel ajal kasvab eesti keeles analütism. Vene keel on valdavalt flekteeriv, kuid sealgi kasvab analütism.
Primitiivseid, vaeseid jms keeli ei ole olemas! Vajaduse korral on sõnavara ja isegi terved registrid täiesti arendatavad (keelekorraldus).
Kui palju keeli on maailmas? Küsimusele on raske vastata. Oleneb keele definitsioonist . Oleme harjunud , et keel = kirjakeel (s.o. keelest räägime siis, kui on olemas kirjalik traditsioon, standard jne). Laias laastus pole see kaugeltki nii.
Keel = rahvuse/riigi sümbol (s.o. langeb kokku poliitiliste reaalidega – Eestis eesti, Venemaal, vene, Prantsusmaal prantsuse jne). Kuid mida teha Norraga, kus on 2 kirjakeelt.
Vastastikuse mõistetavuse kriteerium on kehv , sest vaatamata keelekujude sarnasusele ja lähedusele võib eksisteerida kaks eraldi kirjalikku traditsiooni, normi jne. Piiride tõmbamine on tihti tinglik . Võib rääkida nt hollandi-saksa murdepidevusest, s.o. lähedaste keelevariantide ahelast . Keelekujule „keele“ staatuse andmine või, vastupidi, „ alandamine “ murdeks on tihtilugu poliitilise manipuleerimise tulemus. Näited: meänkieli Rootsis; moldova keel. Vene impeeriumi 19. saj. lõpu „ teoreetikud “ väitsid, et ukraina ja valgevene pole eraldi keeled, vaid vene keele murded . „Keel on murre armee ja laevastikuga“ (Max Weinreich).
Seal, kus kirjalik traditsioon puudub, on eriti raske otsustada. Keeleteadlastel, kõnelejatel ja nende naabritel võib olla erinev arvamus selle kohta, kas tegemist on enam-vähem ühe või siiski mitme keelevariandiga.
Umbkaudne arv, mida nimetatakse, on u 6000 keelt.
Keelte levik maailmas on ebaühtlane. Nt suurel alal kõneldakse mandariini hiina keelt, samas väike Paapua -Uus Guinea ja selle ümber asuvad saared mahutavad u 1000 keelt. Keelte hääbumise oht (mitmekesisuse vähenemine). Pole õige, et inimesed on tülis ja sõdivad sellepärast, et nad ei räägi ühte keelt. Nt bioloogiliste ressursside kahanemise pärast muretsetakse, siin on sama lugu.
Indoeuroopa keeled, mida kõneleb pool maailma rahvastikust, domineerivad Läänes ja ka mujal. Maailma 20 suurema kõnelejaskonnaga keelest on 12 indoeuroopa keelt. Pool maailma rahvastikust räägib mõnda indoeuroopa keelt.
Suuremad keeled (mln)
1. hiina 1000 11. prantsuse 70
2. inglise 350 12. pandžabi 70
3. hispaania 250 13. jaava 65
4. hindi 200 14. bihaari 65
5. araabia 150 15. itaalia 60
6. bengali 150 16. korea 60
7. vene 150 17. telugu 55
8. portugali 135 18. tamili 55
9. jaapani 120 19. marathi 50
10. saksa 100 20. vietnami 50
Keeled ei ole lõplikult klassifitseeritud. Mõne keele puhul on suuremad vaidlused. Mõned keeled ei ole n-ö geneetilised keeled (s.o. pole tavapärase põlvnemise tulemus), nt pidžinid, kreoolid ja segakeeled.
Pidžin: tekib mitme kõnelejaskonna kompromissina, kui ühine keel puudub. Väga tihti seostub kolonisatsiooniga. Kasutussfäär esialgu äärmiselt kitsas (kaubandus, vahetus jms). Grammatika on mitme keele grammatika kompromiss , sõnavara on pärit kõrgema staatusega keelest. Sõnavara allikas on leksifitseerija. Paljude pidžinite nimed on leksifitseerija järgi (inglise-põhised, araabia-põhised jms). Pidžin pole kellegi emakeel.
Kreool : areneb enamasti pidžinist. Pidžini kasutusala võib laieneda, tekib juurde sõnavara ja grammatika (grammatikaliseerumine!). Tekib konventsioon . See on laienenud pidžin. Niipea, kui see muutub kellegi emakeeleks, on tegemist kreooliga.
Pidžinid ja kreoolid ei ole klassifitseeritavad nii, nagu tavalised keeled. Kuid ka tavaliste keelte puhul on neid, mille sugulasi/kuuluvust keelkondadesse pole õnnestunud tuvastada. Keelkondadesse mittekuuluvaid keeli nimetatakse isolaatideks. Surnud keeled- isolaadid – nt etruski, sumeri. Elavatest: baski , burušaski (Kašmiiris ja Pakistanis) jne.
Euraasia keelkonnad: Indoeuroopa, uurali, altai , tšuktši-kamtšadaali, kaukaasia (3 keelkonda ).
Aafrika: Afroaasia , niiluse- sahara , nigeri- kongo , khoisani
Ameerika: eskimo- aleuudi , naa- dene , nn amerindi keeled
Kaug- Aasia : draviidi, hiina-tiibeti, birma , tai, miao -jao, austroneesia, paapua, Austraalia aborigeenide keeled