RÜTMITAJU ARENDAMISE VAJALIKKUSEST EELKOOLIEAS (1)

RÜTMITAJU ARENDAMISE VAJALIKKUSEST EELKOOLIEAS
Muusika lasteaias – see on laulmine , liikumine, muusika kuulamine ja pillimäng.
Lasteaialapse tegevustes on intellektuaalne ja emotsionaalne areng omavahel tihedalt seotud, kuid viimane on siiski määravaks. Muusikale on aga iseloomulik see, et esmajoones ei kutsu ta esile mõttetegevust, vaid tundeid ja emotsioone. Seepärast on muusikal eriline roll lapse tunnetusprotsesside kujunemisel. Lasteaia muusikaõpetuse eesmärgid on kirjas riiklikus õppekavas ning muusikat õpetab vastava haridusega muusikaõpetaja. Sellegipoolest on muusikalised üldteadmised vajalikud kõikidele lasteaiaõpetajatele, sest taotlus on üks – toetada lapse arengut talle vajalike kogemuste abil.
Rütmiline liikumine on eelkõige rütmi elementide (meetrumile, erinevatele tempodele ja erinevatele rütmifiguuridele) toetuv ning rütmitajuga ja selle arendamisega seonduv liikumine.
F.Hegi väidab raamatus „Improvisation und Musiktherapie“, et kõik mis elab, see liigub; ja kõik mis liigub allub rütmile (Hegi, 1986:32). Inimesele kõige lähemal olevad rütmid on pulss ja hingamine . Aga ka meie ärkvelolek ja magamine , pingeseisundid ja lõdvestushetked, kõndimine ja jooksmine , meie harjumused ning elu- ja tööstiil allub teatud rütmile. Samamoodi on rütmid ka meid ümbritsevas looduses: päev ja öö vahelduvad ning nädalapäevade, kuude ja aastaaegade kordumisel tekib oma rütm. Ka sakse helilooja ja muusikapedagoog Carl Orff (1895 – 1982) peab rütmi elu aluseks: „Rütmi õpetada on raske. Rütmi saab ainult tunda, valla päästa, liikuma lasta. Rütm ei ole midagi abstraktset, rütm ongi elu“ (Orff, 1992:151).
Eelnev väide kinnitab rütmitaju arendamise osatähtsust mitte ainult muusikalisest seisukohast , vaid ka lapse üldist arengut silmas pidades.
1
Kindlalt eesmärgistatud rütmiline õpetus võimaldab arendada last tervikuna – tema individuaalse rütmi baasil liigutuste rütmi, liigutuste dünaamilisust – pinge ja lõdvestuse vaheldumist, liigutuste kulgemise täpsust, ruumi ja ajataju ning kogu liikumise väljenduslikkust ja individuaalsust (Mellov, 1999).
Rütm on mitte ainult kunstilises tegevuses, vaid ka meie igapäevases elus rõõmuallikas. Rahulolu tunne, mida laps rütmis liikude kogeb , on esteetiline elamus, sest liikumisosavus ja esteetiline nauding on omavahel tihedalt seotud (Findlay, 1989).
Muusikategevuse seisukohalt on rütmitaju aluseks hilisemale iseseisvale eneseväljendamisele muusikas mistahes valdkonnas (laulmine, pillimäng, tants).
R.Pätsi käsitluses on rütmitunne võime muusikat aktiivselt läbi elada, muusika emotsionaalset väljenduslikkust tunda ja seda reprodutseerida . Rütm, olles üks muusika väljendusvahendeid, on alati ka mingi emotsionaalse sisu väljendaja (Päts, 1989:18-19).
Liikumine, milles on tähelepanu pööratud rütmielementidele, mõjutab otseselt muusikaliste põhivõimete, eeskätt rütmitaju arengut. Rütmitunde arendamisel on liikumisel eriline tähtsus, sest rütmitaju ei kujuta endast kunagi ainult kuuldeprotsessi, vaid on alati kuulde-liikumisprotsess. Rütmi läbielamine on oma olemuselt aktiivne protsess, st. pole võimalik rütmi ainult kuulda, vaid inimene peab rütmi ise kaasa tegema, sellele kaasa elama. Rütmiline külg organiseerib inimpsüühikat, tekitades soovi vahetult kaasa elada (Päts, 1989:18)
Rütmitunde aluseks on motoorsus, s.o. lihaste liigutusele tugineva korrapärase liikumise tunnetamine . Motoorika arendamine moodustab tähtsa osa rütmilises liikumises, sest muusikalist rütmi saab tajuda ja reprodutseerida motoorsusele toetuva vahetu kaasaelamise alusel. Kui lapsed suudavad koos hoida meetrumit (rõhuliste ja rõhutute pulsilöökide korrapärane vaheldumine. Muusikas esineb põhimõtteliselt kaks meetrumi liiki: kaheosaline ja kolmeosaline. Kaheosalises meetrumis vahelduvad rõhuline ja rõhutu osa. Meetrum määrab kindlaks ühe löögi pikkuse), määrata tempot ja eristada erinevaid rütmikombinatsioone (rütm on mitmesuguste helivältuste korrastatud järgnevus. Rütmi eeltingimuseks on aktsentide olemasolu), on nad valmis grupitööks, mis on esmaseks eelduseks ühisele musitseerimisele.
2
Meetrumi õpetamise võimalusi: meetrumit käia; meetrumit plaksutada; meetrumit vaheldumisi plaksutada, patsutada; pallimängud – käest kätte andmine meetrumis jmt.
Rütmi õpetamise võimalusi: rütmiline liikumine; kehapillil mängimine (plaksutamine, patsutamine, nipsutamine, trampimine); rütmipillidel mängimine; plaatpillidel mängimine jmt.
Hea rütmitunde oluliseks eelduseks on oskus esmalt tunda rütmipikkusi oma kehas ja seejärel noodipildis. Vajalikku tundlikkust erinevate rütmifiguuride, taktimõõtude, tempode ja dünaamika suhtes saab tekitada ja arendada erinevate kehatunnetus - ja liikumismängude kaudu.
Inimese kehast ja hingamisest tulenev rütmitunne ei arene lihtsalt mehaanilise rütmisilpide kaasalugemise tulemusena. Muusika algolemusest lähtuvalt on muusika ja liikuv inimkeha teineteisest lahutamatud. Laulu- ja ringmängudes on see terviklikkus hästi tajutav ning tundub loomulik ja mõnus. Samasuguse terviklikkuse saavutamine pillimängus vajab samm – sammult harjutamist. Lisaks tavapärasele istudes või seistes pilli mängimisele võiks kohe õppimise algul siduda pillimängu ka ruumis liikumisega. Liikumisel ise pilli mängides tajub laps oma kogemuse kaudu kuuldatavat muusikat terviklikumalt ja mitmekesisemalt. Selline kogemus soodustab omakorda ka paigal seistes elava ja tundliku pillimängu kujunemist.
Nii muusika- kui liikumistegevustes võime sageli kohata lapsi, kelle jaoks on rütmis kõndimine ebamugav ja pingutust nõudev tegevus. Just nemad vajavad oma ellu kõige rohkem kindlat rütmi. Selleks peaks igas tegevuses kasutama rohket rütmis kõndimist, plaksutamist ja kõike muud, mis rütmitunnet tugevdab. Lisaks rütmilisele liikumisele on tegevustes kindlasti omal kohal ka vabastava olemusega loov liikumine, teema- ja ajakohased tantsud ning laulu- ja muusikalised mängud. Kõige tähtsam on rahuldada laste liikumissoov erinevate väljendusvõimalustega.
Lastel on oma elukogemustest lähtuv maailmataju . Avastades maailma rütmistatuse ja liikumise ning nende omavahelise seotuse, tekib lastel loomulik, mõistev ja huvipakkuv suhe ainesse. Õpetaja peaks soodustama ja väärtustama laste loomingulist algatusvõimet. Lapsed õpivad jäljendades ja õpetaja mänguline kujutluspilt võimendub lastes suunatud, matkiva tegevuse kaudu.
3
Esimeste tundide praktikasse kuuluvad mängulised tegevused ja näited. Mõtteline analüüs, mis vaheldub mängu tegevusega , pakub lastele äratundmis- ja avastusrõõmu ning seepärast polegi alguses eriti oluline, et liigutused, liikumine ja rütm oleksid õpetaja või lapse poolt pakutavaga täpselt üheaegsed. Liigne juhtimine rütmitajule võib nõrga rütmitundega lapse hoopis n. – ö. lukku panna. Nii individuaalne, kui ka ühine rütm ja liikumine kujunevad ja arenevad aste –astmelt, lihtsamalt keerulisemale.
Muuseum (liikumismäng)
Rühm jagatakse pooleks. Pooled lapsed on muuseumikülastajad, teised muueumi eksponaadid – skulptuurid. Õpetaja on mängujuht – muuseumivalvur. Skulptuurid valivad endale muuseumis koha ja võtavad sisse meelepärase poosi.
On päev. Muuseumivalvur avab uksed ja kutsub külastajad saali. Külastajad liiguvad kujude vahel ja imetlevad neid. Jõuab kätte õhtu. Muuseumivalvur helistab kellukest – külalistel on aeg lahkuda, sest uksed suletakse. Saabub öö. Oh imet! Nüüd ärkavad muuseumiskulptuurid ellu ja hakkavad ringi liikuma – kõndima, hüplema, tantsima. Selleks mängib õpetaja erineva iseloomuga muusikapalu või kasutab sobivat plaadimuusikat. Mängu korrates vahetavad pealtvaatajad ja eksponaadid oma osad.
Crescendo ja diminuendo liikumises
Dünaamika muutumine valjemaks (crescendo) või vaiksemaks (diminuendo) võib tähendada erineva intensiivsusega liikumist. Dünaamikat saab võrrelda ka liigutuste suurusega: suuremad liigutused – crescendo; väiksemad liigutused – diminuendo.

• Õpetaja loeb lööke kaasa ja mängib ühel pillil 8 lööki. Lapsed alustavad liikumist väiksest kujust ja kasvavad iga löögiga suuremaks . 8-nda löögi lõpus on nad nii suured, kui võimalik (cresc.). Järgmise 8 löögiga kahanevad lapsed uuesti väikeseks (dimin.). Hiljem õpetaja enam kaasa ei loe ja mängib 8 pulsilöögi pikkusega muusikapala, milles dünaamika valjeneb ja vaibub. Samuti võib muuta fraaside pikkusi (8 löögi asemel 4, 6, 12, 16 jne).
  

4

• Lapsed valivad endale ühe liigutuse või liikumise ja hakkavad selle suurust muutma väiksemast suuremaks või vastupidi. (nt käte ringid ). Seda harjutust sobib teha nii vaikuses, kui koos muusikaga (hääleimprovisatsioonid, salmid, lindimuusika).
  
• Rühm seisab ringis . Lepitakse kokku liigutuste muutmise suund- suurenemine (cresc.) või vähenemine (dimin). Crescendo: Esimene laps näitab liigutuse ette. Iga järgmine peab sama liigutust suurendama . Diminuendo puhul vastupidi – liigutust hakatakse vähendama.
  

Rütmiliseks liikumiseks võib nimetada ka saateostinaatode mängimist kehal ehk mängimist kehapillil.
Mäng kehapillil tähendab oma keha instrumendina kasutamist, tuues sellel välja mitmekesiseid kõlasid ja tämbreid erinevate rütmikombinatsioonide mängimiseks. Kehapill on inimese kõige loomuliku instrument , sest käed ja jalad panevad pilli – inimese keha – helisema (Keller „Einführung in „ Musik für Kinder““““1963:7). Enne mõiste „kehapill“ ( Body percussion) juurdumisest 70-tel aastatel räägiti kõlažestide (Sound-gesture; Klanggeste) kasutamisest. Kõlažestide hulka arvatakse sõrmenips, käteplaks, põlvepats ja jalamats (snap, slap, clap, step) (Orff / Keetman Orff Schulwerk 1950; Zimmermann „Die Welt der Kölperpercussion“ 1999).
Sõnas „kõlažest“ avaldub muusika ja liikumise ühtsus, sest „kõla“ on seotud muusikaga – igal kehapuudutusel on oma kõlavärv ja „žest“ liikumisega – heli tekib käte ja jalgade vastavast liikumisest .
Mõistes „kehapill“ tõuseb tegevusena esikohale pillimäng. Keha on see pill, millel mängitakse. Eesikeelses vastavas terminoloogias on tänapäeval enamlasutusel mõiste „kehapill“.Kehapillil mängides võib olla kaks eesmärki: mängimine kehapillil on vahend rütmitaju arendamiseks ja see võib olla ka iseseisev instrument. Rütmitaju arendamise seisukohalt on mäng kehapillil asendamatu rütmiharjutuste mängimisel, samuti eelharjutusena pillimänguks – kehal mängitud rütme on hiljem lihtne mängida kas rütmi- või plaatpillidel.
Kehapillil kui iseseisval instrumendil mängimine tähendab keha erinevate kõlaomaduste esiletoomise tähelepanu pööratud ning läbi liikumise ruumiliselt kujundatud lugude mängimist.
5
Nooremate laste puhul on kehapillil mängimine eelkõige vahend rütmitaju arendamiseks, sest lapsed ei ole võimelised oma keha erinevate kõladega mängima. See on aga kehapilli kui iseseisva instrumendi kasutamise eeltingimuseks. Küll on aga väga oluline juba algusest peale juhtida tähelepanu õigele ning korrektsele plaksutamisele, patsutamisele ja trampimisele. Õige tehnika omandamine on eelduseks hilisemale, keerukamale kehapillimängule (Keetman „Elementaria“ 1970).
Kehapilli mängimine pakub lastele väga palju muljeid: laps ise on „pill“, ennast puudutades tekib korraga muusika ning laps saab oma muusikat ka näha. Mängija on samaaegselt ka tantsija ja pill. Nii kogeb laps ennast kõige mitmekülgsemal viisil (mõjutatakse liikumis -, kompimis-, kuulmis - ja nägemismeelt). Ta tunnetab ennast terviklikuna ja samal ajal tunneb väga selgelt oma keha. Kehapillil mängimine toetub koordinatsioonile ning arendab meetrumi- ja rütmitunnetust. Oskus mängida kehapilli ostinaato saatemotiive on heaks dirigeerimise eelharjutuseks ning oluliseks eelduseks musitseerimiseks instrumentaariumil. Seejuures ei tohiks unustada kehapilli kui iseseisva mänguliigi osatähtsust ja kasutusvõimalusi.
Kehapill liikumises ja tantsus : liikumises aitab kehapillil mängimine rõhutada meetrumit, takti rõhulist osa, fraasi lõppu või suuna muutumist. Mitmetes rahvatantsudes esineb plaksutamise-patsutamise-trampimise kombinatsioone. Samuti saab kehapillil mängimist kasutada liikumisimprovisatsioonides.
Laps mõistab kõige paremini seda muusikat, mida ta on ise teinud. See tähendab, et kõik, mida ta on kogu oma olemusega tunnetanud, saab talle ka arusaadavaks. Verbaalne väljendus ei ole sageli kõige täpsem, selgem ja lapsele mõistetavam. Õpetuses on väga oluline kõrvuti mõistliku, teoreetilise õppimisega omandatu keha kaudu väljendamine, sest see on tõeliselt lapsekeskne lähenemine õpetamisele (Frazee, 1987). Ütleb Hiina vanasõnagi: Ma kuulen , ma unustan;
ma näen, ma mäletan;
ma teen, ma mõistan.
6
KOKKUVÕTE
Isegi elul on oma rütm ja ettemääratus, kui julgeme seda kuulata. Siis võime tähele panna, et olles sellega harmoonias, polegi palju pärast vaja muretseda. Aga selle rütmi tajumiseni jõudmine on omaette kunst – millele saabki kaasa aidata rütmitaju arendamine juba varajases lapsepõlves – ajal, mil tegelikult ollakse oma sisemiste rütmidega veel suuremas kooskõlas, kui hiljem, mil on vaja seda juba kunstlikult õppida.
Allikad: Alushariduse õppekava 2008. Muusikaõpetus, Eesti Haridusministeerium
Kikas, E 2008. Rmt. Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. TÜ Kirjastus
Kuivits, M., Jukk, T 2005. Rmt. Mäng ja pillimäng - Õpetajaraamat
Mellov, Z. 1999. Rmt. Rütmika – loov liikumine. Koolibri
Pullerits , M. 2005. Laps ja muusika. Rmt: Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex
Pullerits, M., Jukk, T. 2007. Mängime muusikat. Avatud Meele Instituudi kursus
7