Vahel oli ukse läheduses teine kivi, mida nimetati "sandikiviks" ja kuhu istusid almust paluma tulnud kerjused. Neil ei olnud kombeks toas kaugemale minna. Valgust tares andis peerutuli. Peerge tõmmati kase - või männipuuhalust ja pandi vastavasse hoidjasse, pilakusse, põlema. Peergude asendamine uutega oli laste ülesandeks. Tule saamiseks hoiti reheahjus paksu tuha all süsi. Juhtus siiski tuli kustuma, käidi teisest perest tuld toomas põlema süüdatud riideräbalaga. Rehetoa õuepoolses külgseinas asus tavaliselt laud. Mehed istusid seinapoolsel pingil ja naised väljaspool. Kuna pered olid suured, siis kõik korraga söögilaua taha ei mahtunudki. Vana kombe kohaselt tüdrukud süües ei istunud. Ka teenijaspere sõi oma magamisasemel või järidel istudes, toidukauss süles. Pärast sööki tõsteti söögilaua plaat seina äärde, et oleks rohkem ruumi. Magamiseks kasutati kõiki võimalikke kohti. Suurte taluperede puhul magati rehetoa
Lund oli maas veel üsna vähe, kell oli kaunis palju, õues oli puha pime. Villi rääkis mulle naljapärast hirmujutu. Ma naersin ja lubasin selle peale läbi kõige paksema ja pimedama metsa kõndima . Siis tekkis Villil mõte Kornelid elavad suures majas tuppa saab minna otse õuest või läbi rehe või rehetoa Villi ütles mulle, et lähme läbi rehetare ja teeme toasolijatele natuke kolli. Rehetares elektrit pole ja siis on hea kollitada. Rehe all võtsin ma Villi käest kinni, et ta ära ei kaoks. Äkki jäi Villi äkiliselt seisma ''Tst!'' Mina aga ei kuulnud midagi. Villi tegi nii hirmunud hääle ja sosistas uuesti '' Kuula, mis see on? '' Ma ei kuulnud seegi kord midagi aga arvasin et on hiired. ''Hiired?'' ütles villi ''ei või olla'' kõige paremal juhul on nad rotid ilged närijad
- pärast jaanipäeva - heinamaad sageli talust kaugel metsade ja soode keskel - heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli maas; päevapalavuses ei jaksatud niitmistööd teha - kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni Sügisesed tööd Rukkilõikus - kasutati sirpi; teiste teravlijade puhul ja harvem kasutati vikatit - vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama - hiljem veeti viljavihud koju ja pandi lae alla üle rehetoa ulatuvatele partele kuivama - mõne aja möödudes alustati rehepeksuga, mis oli väga raske töö - reht peksti erilise puust töövahendiga – koodiga - kootidega löödi viljaterad vihkudest välja Sügisel koristati põldudelt ka juurvili Talvised tööd Naised - ketrasid - kudusid kangast - õmblesid riideid Mehed - tegid peamiselt puutööd - käisid metsas puid tegemas ja palke vedamas Koos lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid
· Eesti talu tähtsaim hoone · Ehitati esiküljega õue poole ning sageli paiknes otse sissesõidukoha vastas Rehielamu kasutusalad · Elamu · Rehetuba · Laudaruum · Tööruum · Hoiuruum · Saun Rehielamu koosnes kolmest põhiosast: · Rehetuba · Rehealune · Kambrite osa Kusjuures rehetuba paiknes elamu keskel. Eestis on kujunenud kaks plaanilt ja ehituselt erinevat rehielamu tüüpi: Põhjatüüp Lõunatüüp Rehetoa ehitus · 19. sajandi keskpaigani aknata · Rõhtpalkseinad · Muldpõrandad · Paekivipõrandad · Pae või maakividest tehtud suitsuahi Rehealune · Põhiliselt majandusruum · Peksti reht ja tuulati villa · Laia väravaga tagaotsas, viljaveo tõttu · Seal hoiti talvel loomi, heina ning põhku · Pulmade puhul tantsuruum Kamber · Esmamainimine alles 17 saj. allikates · Kaua aega kütteta ruum
Hingedepäev - pere ootas, et nende surnud tuttavate hinged tulevad neid külastama. Pastlad - nahast jalatsid, mida kanti eriti tähtsatel sündmustel. Viisud - vaeste jalanõud puukoorest. Tanu - abielunaiste müts. Sõba - suur õlarätt. Aganad - taime osa, kus sees on viljatera. Kört - poolvedel jahusupp. Talgud - kui pererahvas ei saanud tööga hakkama, kutsuti naabrid appi. Rehielamu - vanaaegne maja. Parred - peened palgid, mis olid asetatud rehetoa laealustele taladele vilja kuivatamiseks. Haritlane - õpetaja. Eepos - uskumus, rahvuskangelane, kangelastegu. Duell - kahevõitlus. Kartser - vangikamber. Diplomaat - kindlaksmääratud volitustega esindav isik. Manufaktuur - väike tööstusettevõte. Nekrut - äsja väeteenistusse võetud isik. Vallakogukond - talupoegade omavalitsus Vallakohus - koosneb kolmest liikmest, lahendasid talupoegade tülisid. Pärisperemees - see kellel, kellel oli päris oma maad.
Põlluharimine ja talupojad. Keskajal jagunes ühiskond 3 peamiseks seisuseks: 1) vaimulikud, 2) feodaalid ja 3) talupojad. Vaimulikud pidid hoolitsema kõigi usuelu eest ning kogu ristirahva eest palvetama. Feodaalide ülesandeks peeti kõigi kaitsmist. Talupoegade kohustuseks oli aga nii vaimulikke kui ka feodaale oma tööga ülal pidada. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendas seda, et pea kõik eluks vajalik valmistati ise. Keskajal kuulus kogu maa kirikule või feodaalidele, mida harisid talupojad. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Sunnismaisus tähendab talupoegadele kehtivat keeldu isanda loata oma elukohta vahetada. Talupojad pidid kandma koormisi, st. täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Selleks rajasid feodaalid oma majapidamised - mõisad. Mõis kujutas suurt põllumajanduslikku majapidamist, mille maid harisid enamasti mõisahärrast sõltuvad tal...
Toitumisviisid Talvel toimus see rehetoa ahju kolde/lee kohal rippuvas pajas, suvel aga õueköögis või kojas. Praadimine tekkis seose pliitide ehitamisega 1890ndatest aastatest. Ahjus ja kerisel küpsetatud liha asemel hakati liha ahjus pannil küpsetama ja pliidil pannil praadima. Toiduvalmistamisel olid abiks kolmjalad, millele asetati pajad ja pannid. Päevane toidu hulk ning selle jaotus söögikordadeks olenes mitmest asjaolust: toiduainete varudest ning aastaajast
Korstnaid hakati ehitama alles 19.sajandi keskel. Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn. paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. 19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Järjest vähem tehti mööblit kodus,
oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada. Kolde kõrval oli istumiseks madal lõugas. Suits lasti kütmise ajal välja rehetoa välisuksest või rehealusesse viivast uksest. Välisuks oli sageli kahekordne, seespool täisuks ja väljaspool ainult ukseava alumist poolt sulgev pooluks (võreuks, sanguks). Suitsupiir oli toas kuni 1,5 m kõrgusel. Rehetoa ümber olid kahekordsed seinad sooja hoidmiseks, jättes ruumi välisvalguseta. Paiguti oli rehitoa ette jäetud lahtine ulualune, mispuhul esiseina võis teha väikese pajaakna. Kui 19.saj tulid klaasaknad, tuli sageli võtta välissein maha
sauna astuti kiirest, pärast leili tagasi aeglaselt talu teenijad käisid koos pererahvaga saunas hoiduti end pesemast öösel VIHT valmistati kase, harvem tamme ja vahtraokstest, parim oli sookaseokstest tehtud viht lehti ei võetud kaselt, mille all oli sipelgapesa nendest tehtud vihaga pidi selg kihelema hakkama vihtu mindi tegema salaja toojaks oli peremehe ema või keegi vanem naisterahvas vihad tehti rehe all seoti paari ning riputati rehetoa lakke kuivama ENNE SAUNA, SAUNAS JA PÄRAST SAUNA must pesu asetati õrrele, et hävitada kirpe ja muid putukaid vihalehti pehmendati hautades neid kuumas vees leili visates lausuti: "Susi sind söögu!" enne vihtlemist istuti kuumas, et higi jooksma hakkaks kõige rohkem anti vatti seljale ja külgedele arvati, et keenud veega pesemine paneb naha pärast kihelema pärast saunaskäiku söögi( laupäeval oli tavaliselt tangupuder) HAIGUSED JA RAVIMINE
Vahe peal aga oli tekkinud uus paar, Mari ja Juss kes ka peatselt abiellusid ja varsti sünnib neil laps. Krõõt sureb ja matusele tuleb väga palju rahvast, kes kõik meenutavad teda hea sõnaga. Nüüd aga hakkab midagi Andresel ja Maril mingi suhe tekkima, aga sellest saab aru Juss, kellele see kohe ültse ei meeldi ja ütleb Andresele , et too otsigu endale ise naine. Mari aga jääb varsti leseks, ning jääb Andresest rasedaks ja nad abielluvad. Peale lapse sünni ehitab Andres uue rehetoa ja rehealuse, kuna ruumi oli vaja juurde. Ees-ja tagaperes oli juba väga palju lapsi, aga karmi talve saabudes suri neist kolm last ära kurguhaigustesse kus juures sellel talvel suri ültse väga palju inimesi selles külas samasse haigusesse.Noor Andres kutsutakse kroonu ära ja Indrek läheb linna kooli õppima. Andresel oli ikka suur lootus, et noorem poiss jääb koju ja võtab Vargamäe üle, aga seda Noorem poiss ei näita selle vastu ültse huvi
aktuaalseid probleeme (võiks isegi öelda, et NOORTEprobleeme): x talude päriseksostmine, x sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine, x noorte vaba valik abiellumisel, x naiste koht ühiskonnas, x nii naiste kui meeste hariduse olulisus jm 2 MÕNEST MÕISTEST PARS Parred ehk reheparred olid peened palgid (ülemisel pildil ahju kohal kokkulükatuna, peal korvid), mis olid asetatud rehetoa laealustele aampalkidele ehk taladele vilja kuivatamiseks sügisel pärast koristust ja enne viljapeksu. Parred asetsesid lahtiselt kahel tugeval pikitalal ja nende arv oli olenevalt rehetoa suurusest 9 - 18. Neid sai liigutada ning tavaliselt olid nad jaotatud kolmeks või neljaks rühmaks. Kui partel parajasti vilja ei olnud, olid nad kaheks rühmaks kokku lükatud, nii et nendel sai magada või kuivatada küttepuid, 3
Heina niideti vikatiga. Niidetud hein kuivas maas, aegajalt käidi segamas. Kuivanud heinad viidi küüni. Enamik tööriistu valmistati puust. Põhilised tööriistad olid nuga ja kirves. Kahemehesaed võeti kasutusele hiljem. Riided õmmeldi kõik kodus. Peamised materjalid olid lina ja vill, mille töötlemiseks kulus kaua aega. Hiljem hakati kuduma ka käterätte, voodipesu ja linikuid. Pidurõivaste kaunistamiseks valmistati pitse ja tehti tikandeid. Talvel valmistati toitu rehetoa ahju ees. Hiljem tulid pliidid ja elu läks lihtsamaks. Tähtsamaks toiduks oli rukkileib. Leiba söödi igal söögikorral. Leiba ei tohtinud maha pillata. Kui kukkus, anti leivale suud. Jõulude ajal oli ka paremaid sööke nagu liha. Söögi kõrvale joodi hapupiima, taari ja kalja. Suvel saadi ka kasemahla. Vanim pidujook meestel oli mõdu. Kindlasti tehti ka õlut, seda tehti pulmadeks ja jõuludeks.Õlle- tegu oli tavaliselt meestetöö
REHIELAMU Grupi töö Pirje Pesor Jana Ardan Merily Lempu PT- 14 ● Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone. Tegemist on Läänemeresoome keskkonnas kujunenud kultuurinähtusega .Rehemaja kolm tähtsamat osa olid rehetuba, rehealune ja kambrid Rehielamu keskne ja vaieldamatult tähtsaim ruum oli küttekoldega rehetuba, mida kasutati aastaringselt elutoana. Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Suuremas ruumis hoiti talvel loomi ja kui oli suurem pidustus siis tantsiti seal samas ruumis. Voodid asusid rehe toas meetri kõrgusel põrandast voodis oli neil külje all põhk mis hoidis talvel sooja neil olid rehielamutes akende asemel lükandluukidega suletavad avad (pajad) Kasutati ka seapõit või maokelmet
Viljandi muuseum - Muuseumile pandi alus 1878. a. seoses Viljandi lossivaremetes alustatud arheoloogiliste kaevamistega. Alates 1942. a. asub linna ühes vanimas kivimajas - vanas apteegihoones, mis ehitati 18. sajandil. Sellest ajast on säilinud välisuks, mida ilustavad vaskne lukuplaat ja koputi. Muuseumis võib näha muinasaja, keskaja ja tänapäeva tutvustavaid eksponaate, nagu ordulossi makett, muistse sõdalase rekonstruktsioon, täismõõdus rehetoa makett. Välja pandud topised meie looma- ja linnuriigi esindajatest. Muuseumi raamatukogu lugemissaalis on võimalik tutvuda vanema kirjanduse ning kogudes olevate originaalesemete ja dokumentidega. 3. Kultuurilised vaatamisväärsused ja sündmused. Viljandi Pärimusmuusika Festival (Folk) - Festivalil on neli ööpäevatäit muusikat, meeleolu, tantse ning laule hoiab tähelepanu all peamiselt eestlaste omamuusika, aga
kasvatati Eestis otra, tõenäoliselt on koos viljakasvatamisega õpitud Eesti aladel ka teradest kääritatud joogi valmistamist. · Ammustest aegadest kasutasid eestlased õlletegemisel põhilise toorainena otra. Lisaks on kasutatud ka nisu, rukist ja kaera. Õlletegemisel vajalike linnaste saamiseks pandi odraterad kottides jõkke või tünni 2 3 päevaks ligunema. Leotati, kuni terad muutusid pehmeks, peale nõrgumist laotati need rehetoa põrandale 6 8 päevaks idusid ajama. · Seejärel kuivatati linnased parsil ja jahvatati jämedaks jahuks. Veel 19. sajandil oli üldine õlletegemise viis hautada meskit ehk meskimine st linnasejahule vee lisamine. Katlas lasti vesi keema, mis kallati käimatõrde, kuhu segati linnasejahu, tõrs kaeti riidega ja lasti paar tundi haududa. Ühtlase temperatuuri hoidmiseks asetati tõrde kuumad kivid. Kurnatõrre põhja tehti filter,
Feodalismiperioodi lõpul kuulus rehielamu kompleksi kolm põhilist ruumi: rehetuba (rehetare), rehealune (koda) ja kamber, mis tihti rehielamule juurde ehitati. "Eesti rahvakultuuri leksikon" jagab rehielamud kaheks: Põhja ja Lõuna tüübid. Põhja tüübil on rehetuba rehealusest ja kambritest kitsam ja kõrgem, igast küljest seinaga ümbritsetud ja ilma akendeta, mis on andnud peamiselt 19. sajandil võimalusi ehitada rehetoa ees ja taga olevaid ulualuseid ja liigtube (Rehemaja tüüp: Vikipedia). 6 Joonis 3. Lõuna-Eesti tüüpi rehielamu plaan (Tihase 1974: 11) 7 "Kapitalismi tungimisega põllumajandusse süvenes kiiresti talurahva kihistumine, mis täie teravusega avaldus ka elamukultuuri arengus. Jõukamates, eriti päriseks ostetud taludes, võeti kasutusele uuemad ehitusmaterjalid ning püüti taluehitisi,
(ümber projekteerimiseks või juriidiliseks vormistamiseks) Inventariseerimisjoonised joonised juriidiliseks vormistamiseks Arhitektuurilised oskussõnad Aatrium (pime, must) tubadega ümbritsetud pearuum, kus paiknes kolle (vanas raames). Sammaskäigu ja kaevuga eeshoov, harilikult kloostrites. Nüüdis arhitektuuris 4-st küljest hoonestatud sisehoov. Aganik väike kitsas ruum rehetoa taga või rehealuse otsas Akantus Alkoov Hispaania kaudu Euroopasse kandunud voodi, niss (puuduvad aknad) Ampiir klaritsismi erivorm. Kujunes Prantsusmaal Napoleon 1 ajal. Antresool vale ehk pealkorrus ruumide suurendamise eesmärgil Arhvivolt kaare dekoratiivselt kujundatud esikülg Arkaad sammastele toetuv kaar või kaarte rida Baas samba laiem alumine osa ehk jalam Baldahfiin hinnaline siidriie, hiljem igasugune ehisvari
vallakogukond. Kogukond pidi hoolitsema vaeste eest, koguma viljavaru ikalduse puhuks, asutama koole, ehitama ja parandama teid. 19. sajandi algul oli eesti talupoja eluhooneks palkidest ehitatud rehielamu. Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi. Ahjus küpsetati leiba ja ahju ees oleval leeasemel valmistati perele ja loomadele toitu. Suits lasti välja ukse või suitsuaugu kaudu. Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed. Ahjuesine osa täitis köögi ülesannet ja
Muhus kasvatatud köögivilju, värskeid ürte, salateid, puuvilju, aed- ja metsamarju, seeni ja muud. 3 Muhu Restorani vastas üle tee asub väga maitsva kalatoiduga Muhu Kalakohvik, kus pakutakse ainult kalatoite. Muhu Kalakohvik on Saaremaakonna parimatest söögikohtadest viies.4 Peamisteks aastaringseteks toiduaineteks olid muhulastele leib, kartul, kala, silk, sea- ja lambaliha, piim, tangud ning jahu. Traditsiooniliselt asus söögilaud Muhus rehetoa esiseinapoolses nurgas vastu rehealust. Söögilaua ääres lapsed istuda ei tohtivat enne oma esimest künnipäeva lõppu või enne, kui tema naba lauaääreni ulatus, sest muidu laps ei kasvavat.5 Üks huvitav koht, mida tingimata peaks Muhus käies külastama on Koguva küla, mida mainiti esimest korda 1532. Seal on mitmeid ehitisi, mis on sajandeid vanad ja mis on siiamaani kasutusel. Koguva on tüüpiline sumbküla, kus talud paiknevad tihedas kobaras põldude ja
3.Taluhooned,ruumid ja nende kasutamine. Üldiselt elati kõrge roo- või õlgkatusega suitsutares. Taluhoonete hulka kuulusid ka vilja- ja rõivaait, laut, suveköök, saun. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi. Ahjus küpsetati leiba ja ahju ees oleval leeasemel valmistati perele ja loomadele toitu. Suits lasti välja ukse või suitsuaugu kaudu. Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed
arenguga lisandus rehealune, mis täitis peamiselt majapidamisruumi ülesannet. Rehealusel oli esi- ja tagaseinas lai värav, kust sügisel vili sisse veeti. Talvel hoiti rehealuses koduloomi ja heina ning põhku. Rehetuba kasutati aastaläbi eluruumina. Toa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel koldel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Suvel tehti süüa püstkojas, mida kutsuti Hiiumaal paarguks ja mujal Eestis suveköögiks. Suvekööki kasutati selleks, et rehielamu ruumid suvel liiga palavaks ei läheks. 19. sajandiks olid peaaegu kõigil rehemajadel olemas kambrid. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. 19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut täiustama: ehitati
Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv. Suvel oli päev pikem ning töö pingelisem. Tavaliselt oli suvel kolm kindlat toidukorda. Õhtusöök oli neist kõige tugevam. See söödi tööpäeva lõpus umbes 9-10. Talvel see vastu oli ainult kindlalt kaks toidukorda. Hommikul ja õhtul
sellest, kuidas maa ja ilm kohtuvad," selgitas Märt Agu. Eesti NSV koolinoorte laulupeol ja pioneeride V vabariiklikul kokkutulekul toimus 1 etendus ning selles osales 17 760 esinejat. Esimesest noorte laulu- ja tantsupeost on möödas 49 aastat, seega XI noorte laulu- ja tantsupeol toimus juba 2 etendust ning osales 33 000 esinejat. Tantsupidu koosnes kahekümne kahest tantsust. Nendeks olid näiteks: ,,Kangakudumine", ,,Rehetoa tantsud", ,,Kalli-kalli", ,,Las käia see tants", ,,Päikesejänkud", ,,Minu Eestimaa", ,,Mäng", ,,Tõdemus", ,,Lugu labajalga", ,,Esimene valss", ,,Eesti muld ja Eesti süda", ,,Ilma kutse" ning tantsupeo lõpetas traditsiooniline ,,Oige ja vasemba", mis oli kõigi ühistants. Tantsupeol osalesid erinevait tantsurühmi: õpetajate rühmad, neidude rühmad, erinevate klasside tantsurühmad, võimlemisrühmad, noorte segarühm ja valikrühmad.
sada sülda sangaleppa, tuhat sülda turdapuida. *** ELAMUD Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rahetoast ja rehealusest. Katused olid valmistatud roost või õlgedest, laastukatused tulid hiljem. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid. Suure reheahju kütmisel oli tuba paksult suitsu täis. See lasti rehetoast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Rehetoa seinad olid paksult nõgised ja tahmased. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja lahtisel koldetulel keedeti toitu. Rehetoas kuivatati partel vilja jatalvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema 19. sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne. talu ei moodustanud üksmes elumaja, vaid selle kõrval olid veel
· Viljandi muuseum Muuseumile pandi alus 1878. a. seoses Viljandi lossivaremetes alustatud arheoloogiliste kaevamistega. Alates 1942. a. asub linna ühes vanimas kivimajas - vanas apteegihoones, mis ehitati 18. sajandil. Sellest ajast on säilinud välisuks, mida ilustavad vaskne lukuplaat ja koputi. Muuseumis võib näha muinasaja, keskaja ja tänapäeva tutvustavaid eksponaate, nagu ordulossi makett, muistse sõdalase rekonstruktsioon, täismõõdus rehetoa makett. Välja pandud topised meie looma- ja linnuriigi esindajatest. Muuseumi raamatukogu lugemissaalis on võimalik tutvuda vanema kirjanduse ning kogudes olevate originaalesemete ja dokumentidega. Avatud: K-P 10-17 Pilet: õpil 10.-, tk 20.-, pere 25.-, lastegrupp 100.-, tk grupp 200.- E-mail: [email protected] http://www.muuseum.viljandimaa.ee Tel:43 33 316 Laidoneri plats 10, Viljandi · Lossimäed Lossipark XIX sajandi alguses kasutas Viljandi mõis lossiparki karjamaana. 1863
Eesti pere elutingimused. 18.-19. sajandil oli eesti talurahva hulgas peaaegu üldvalitsev rehielamu, mis koosnes kolmest põhiosast: hoone keskel paiknes peamine elurum rehetuba, ühes otsas oli ajandusruum avar rehealune, teises kamber (või kambrid). See omapärane ja ainuladdne hoone, mis täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Reheelamu keskne ja vaieldamatult tähtsai, ruum oli küttekoldega rehetuba. Rehetoa suurus oli keskmiselt 30-40 m. Peasissepääau kõrval- või vastasnurgas asus suur keedukoldega ahi, suu ukse poole. Vastu tagaseina ahju kõrvale jäikõige varjatum, intiimsem ruumiosa, kus paiknesid magamisasemed, vanemal ajal lavatsid, hiljem voodid. Kõige esindulikum ruumiosa asus ahju suhtes diagonaalselt vastasnurgas. Seal seisis söögilaud. Vana rahva tööd Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Talupoja aastaring, tähtpäevad ja uskumused olid
· Muuseumile pandi alus 1878. a. seoses Viljandi lossivaremetes alustatud arheoloogiliste kaevamistega. · Alates 1942. a. asub linna ühes vanimas kivimajas - vanas apteegihoones, mis ehitati 18. sajandil. Sellest ajast on säilinud välisuks, mida ilustavad vaskne lukuplaat ja koputi. · Muuseumis võib näha muinasaja, keskaja ja tänapäeva tutvustavaid eksponaate, nagu ordulossi makett, muistse sõdalase rekonstruktsioon, täismõõdus rehetoa makett. Viljandi ordulossi ajalugu. · Viljandi ordulinnus on üks esimestest Eestis rajatud kivilinnustest · Viljandi ordulinnuse kohal asus eestlaste muinaslinnus, mis on rajatud hiljemalt viikingiajal · 17. sajandi algul varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Seejärel on linnusevaremed koos neid ümbritseva Lossipargiga kujunenud puhkealaks
Tangusid ja kruupe tehti suures puu-uhmris nuiaga tampides. Vee- ja tuulejõul töötavad veskid tulid kasutusele 13. sajandist ja tõrjusid vanad vahendid järk-järgult kõrvale. [] Jahutoodetest oli toidu ja elatuse võrdkuju leib. See väljendub ka rahvapärastes väljendites, nagu jätku leivale, leiba luusse laskma, leiba võtma (sööma), leib on laual (perel küllalt toitu), leivakõrvaline (loomne toit). [] Sooja toidu valmistamise peamine koht oli rehetoa ahju esine kolle, kus pajakoogu otsas rippus suur, mahult kuni kolmeämbrine pada. Seal sai toitu ka pikemalt soojas hoida. [] Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Pakkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. [] Vastavalt taluelu rütmile oli erinevatel aastaaegadel vahelduv söögikord. Suvel
8 3. MÖÖBLI LIIGID 3.1. Istmed 20. sajandi alguseni olid taludes levinud tavalised pingid, mis olid valmistatud paarimeetristest kirvega tahutud ja pooleks lõigatud palkidest. Aukudesse olid tapitud neli pulkjalga. Neid nimetati järideks, Kagu-Eestis ka kergiks, saartel pengiks või kraejalgadeks, aga ka kännuistmeks. Tehti ka kolmejalgseid järisid, sest sellised istumisalusel seisid rehetoa konarlikul põrandal paremini kui neljajalgsed. Mõned seljatoega järid olid juba toolisarnased.16 17.-18. sajandil tunti toole juba mõisates ja kõrtside sakstekambris, kuid taludesse jõudsid need alles 1830. aasta paiku.17 Eesti vanimad toolid pärinevad 19. sajandi keskpaigast, kuid Gösekeni 1660. aasta sõnaraamatust võib järeldada, et sedalaadi istumisaluseid tunti juba ka 17. sajandil.18 19. sajandi lõpus hakkasid toolmeistrid valmistama toole
läänemeresoome keeltes nähtavasti tuntud juba enne ajaarvamise vahetust, omandas ,,leib" hapendatud tainast valmistatud rukkileiva tähenduse alles esiaja lõpul, mil põhiliseks teraviljakultuuriks muutus talirukis. Tõenäoliselt pole juhus, et just sel ajal hakkas meil uudse tööriistana levima käsikivi, mis leidis kasutust ennekõike leivajahu jahvatamisel (Moora, 1991). Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Seda küpsetati rehetoa ahjus korraga mitmeks nädalaks. Vanema traditsiooni jätkuna küpsetati küdeva ahju suul leivatainast paistekakke. Nii nagu teistel põldu harivatel rahvastel, on ka eestlastel sõna ,,leib" omandanud toidu ja elatise üldise tähenduse. 4 2. Aganaleib Minevikus kahandasid eestlaste leivavilja saaki tihti ikaldused ja leivaviljast tuli puudus kätte. Sagedased ikaldusaastad eriti just 17
Lapsepõlvekodu nägi välja nagu 20ndate aastate talukompleksidele omane: elumaja oli ehitatud ümmargustest jämedatest palkidest, katus oli aga tehtud õlgedest, millel rohetas sammal. Elumajas asus üks suur kamber, kus söödi, kaks väikest kambrit, kus magati, köök, sahver ja rehetuba. Rehetoas paiknes suur kerisega ahi ja ahju kõrval leivalõime, milles sõtkuti leiva tainast. Ahjus küpsetati leiba ja kerisel kala. Rehetoa seina taga oli aga rehala, kus elasid talvel loomad, õue keskel puuraketega kaev. Talu juurde kuulus ka ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas põline kask linnupesadega. Väravast väljas oli veel sepapada ja koppel hobuste, lehmade ja lammaste jaoks. Toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel aga püherdasid seal sead. Tagaõuest voolas läbi kiire oja, mis tegi põliste sangleppade all lookeid
Andres lasi aga Hudipalu Tiidul raha teistelt küsida ja siis talle anda. Nii juhtuski et Andres jäigi sajaseid laduma sinna, samal ajal kui Pearu juba oma viimaseid kümnekaid pani. See ajas mehe vihale, lõpuks suundus ta koos Kassiaru Jaskaga saksatuppa, kus ainult rikkamad inimesed olid. Paari päeva pärast koju minnes tahtis P et naine talle kapukad õieti serveeriks ja ka ise jalga paneks. XXVI Jälle möödusid talvel päevad kui puhata ei saanud. Andres vedas materjali uue rehetoa ja reiaaluse ehitamiseks. Loomadele pidi ka süüa juurde tooma sest omad varud olid juba otsas ja midagi ei olnud ette anda. See kord ei olnud ehitamisel eriti kedagi abis sest ilm oli halb ja loomad ei jõudnu ka eriti palju vedada- laadida ei saanud eriti palju. Kevadel alustati ehitust. Liisi ja Maret hakkasid Oru poistele- Karlale ja Joosepile saepuru ja laaste viima. Suvel lubasid poisid nisuleiva vastu oma leiba tuua aga ikkagi ei toonud
tootmiseks. Raha tähtsuse tõusuga hakati erinevaid asju rohkem ostma. Talupoja olmeellu tekkis juurde üha uusi asju, mida tal varem polnud, enne oli talupoeg kõik vajaliku ise endale teinud. HOONESTUS 19. saj I poolel suuri muutusi ei toimunud: rehetare, täis suitsu, enamasti aknaid polnud, rehetuba oli ainuke köetav tuba. Sajandi teisel poolel püüti tuba vabastada suitsust, juurde tekkisid külmad kambrid, mis polnud köetavad, kuid nendes sai suvel elada. Hiljem hakati rehetoa ahju seina teisele poole soojasein, mille abil sai soojana hoida ka teisi tube. Hiljem hakati majadele ehitama ka korstnaid (see arenes väga vaevaliselt: 40-datel hakati ehitama, massilisemaks muutus 70-datel). Reheahju kõrvale või ette tehti eraldi koht, millel sai toitu valmistada. Hiljem hakati seda ka seinaga eraldama, ning sellest kasvas välja eraldi köök. 19. saj lõpul hakati ehitama uusi eraldiseisvaid talumajasid (talupojad nimetasid neid häärberiteks)
Naine viis kuid Pearu ei olnud sellega rahul sest talle pidi valge taldriku peal need viima. Siis käskis ta naisel ka need jalga aidata. Jällegi ei teadnud naine kuidas peab õieti. Sulane seletas jälle, et ta peab kirikukindad kätte panema ja siis jalga torkama kapukad. Seda oli poiss kõrtsis näinud kuidas Kassiaru Jaskaga käituti. Pearu tahtis ka ennast uhkena tunda. XXVI Eespere ja Tagapere lapsed. Jälle möödusid talvel päevad kui puhata ei saanud. Andres vedas materjali uue rehetoa ja reiaaluse ehitamiseks. Loomadele pidi ka süüa juurde tooma sest omad varud olid juba otsas ja midagi ei olnud ette anda. See kord ei olnud ehitamisel eriti kedagi abis sest ilm oli halb ja loomad ei jõudnu ka eriti palju vedada- laadida ei saanud eriti palju. Kevadel alustati ehitust. Liisi ja Maret hakkasid Oru poistele- Karlale ja Joosepile saepuru ja laaste viima. Asjad anti üle aia august, kõik toimus aga siis kui töömehed olid söömas või siis töö lõpetanud
Naine viis kuid Pearu ei olnud sellega rahul sest talle pidi valge taldriku peal need viima. Siis käskis ta naisel ka need jalga aidata. Jällegi ei teadnud naine kuidas peab õieti. Sulane seletas jälle, et ta peab kirikukindad kätte panema ja siis jalga torkama kapukad. Seda oli poiss kõrtsis näinud kuidas Kassiaru Jaskaga käituti. Pearu tahtis ka ennast uhkena tunda. XXVI Eespere ja Tagapere lapsed. Jälle möödusid talvel päevad kui puhata ei saanud. Andres vedas materjali uue rehetoa ja reiaaluse ehitamiseks. Loomadele pidi ka süüa juurde tooma sest omad varud olid juba otsas ja midagi ei olnud ette anda. See kord ei olnud ehitamisel eriti kedagi abis sest ilm oli halb ja loomad ei jõudnu ka eriti palju vedada- laadida ei saanud eriti palju. Kevadel alustati ehitust. Liisi ja Maret hakkasid Oru poistele- Karlale ja Joosepile saepuru ja laaste viima. Asjad anti üle aia august, kõik toimus aga siis kui töömehed olid söömas või siis töö lõpetanud
Sealhulgas on ka uuemaid, ilma refräänita viise, mis on üle võetud teiste pühade kommetest. Lisaks spetsiaalsetele kiigelauludele lauldi muudki, näiteks "Loomislaulu", mis sisult sobib kevadise looduse uuestisünniga. Sageli oli kiigeplatsil pillimees, kes mängis tantsulugusid. Lisaks tavalisele väljas kiikumisele on mõningaid teateid rehe all kiikumise kohta erinevatel tähtpäevadel jõulude ja lihavõttepühade vahel (nt paastumaarjapäeval). Nööridega riputati kiik rehetoa lakke palgi külge, kiikumine oli peamiselt maagilise otstarbega. Võimalik, et sealjuures lauldi üksi midagi loitsulaadset. Lõuna-Eestis kuulus urbepäeva (nädal enne lihavõtteid) kommete hulka tsõõtamine (tsõõkamine) - lauahüppamine, s.o pikal keskkohast toetatud laual kahekesi teineteise üles-alla kaalumine. Sinna puhul lauldi vastavaid laule iseloomulike sõnadega tsõõ, tsõõ. Oli kombeks tsõõtada nii, et kumbki laulja või paar ütles vaheldumisi ühe värsi
sajandi algul annavad tunnistust ka 1820. aastail pandud perekonnanimed, mille hulgas on hulganisti puutöödega seotuid. Neilt kutseoskustega käsitöölistelt on talupojad tellinud veimevakku, riidekirste, õllekanne, vokke, rangipuid, vankrirattaid jm. Viisutegija Ajaliselt jagunes puutööde tegemine kaheks: põllutööde perioodil tehti vaid kõige hädapärasemaid töid, talvisel ajal oli see aga meespere peamisi ülesandeid. Et puutööd nõudsid valgust, oli meeste töökohaks rehetoa aknaalune valgem osa. Suvel ehitati ka elamuid ja kõrvalhooneid. Kogu puutöödeks vajalik tarbepuu ja ehitusmaterjal varuti talvel, detsembrist veebruarini, mil mahlad puus veel ei liigu ja puu "surnud" on. Kvaliteedi huvides jälgiti puude langetamisel hoolega kuufaase, tuule suunda jms. Kõige levinum arvamus oli, et okaspuid tuli raiuda noorkuu ja lehtpuid vanakuu ajal. Enimkasutatavad puuliigid on kuusk, mänd, kask, haab ja tamm.
annaabi.ee 
