LYDIA KOIDULA SÄÄRANE MULK EHK SADA VAKKA TANGUSOOLA -1872- „Säärast mulki” peetakse esimeseks eesti algupäraseks näidendiks (Koidula varasem näidend „Saaremaa onupoeg” oli mugandus saksakeelsest näidendist, millele oli lisatud Eesti oludele sobivaid nüansse). Väidetavalt sai Koidula idee selliseks sisuks ühest ajaleheartiklist, kus üks Saaremaa mees olevat sattunud säärasesse täbarasse olukorda, kuna oli lehes kirjutatust valesti aru saanud. Kirjutatuna rahvusliku ärkamisaja laineharjal, kannab näide
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Õhtu õõtsub meie õue, Ullile toob une põue, Tiiu tugitoolis tukub, jalast kingakene kukub. Kurg viib kinga kesale, vares paelad pesale; nii toob hommik nutu silma -- Tiiukene kingast ilma! VARANE KULDNOKK Õhus tundub kevadet Vastlapäev on möödas ju -- käes on sumbund paastukuu. Udutab ja vihma tibab, niiskust, niiskust alla ribab. Kraavides ju voolab vett. Õhus tundub kevadet, olgugi et vahestki tuleb lund ja rahetki. Päikest harva näha saab -- pilvi palju ratsutab, tuleb lõunast, läänest neid, mööda pikki taevateid. Kaugel küll veel lind ja lill, kasemahl ja pajupill, aga kraavis voolab vett -- õhus tundub kevadet... Varane kuldnokk Õues nutab leinakask, sajab lund, ja tal on vilu, puudub kevadine ilu, laanes luusib tuulispask. Kase küljes pesakast -- sääl on kuldnokk-linnukene külmetamas tillukene, ta ei väsi ootamast.
Ah sina oled? Käbi-kuningas, pähklimees, sorgsaba! Või viskab mulle käbirootsu! (Sirutab käed üles.) Noh! Tule! ORAV. Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk! TIINA. Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla, vaatab.) Kus mu pähklid on, mis ma sulle tunaeile siia oksa-auku panin? Nädala osa, seitse tükki, iga päeva jaoks ühe? Noh, ütle! ORAV. Tsuk-tsuk! TIINA. Maiasmokk! Kõigest ühe iga päev pidid sa sööma, nüüd on ainult koored veel maas! Enam ma sulle ei too. 8 ORAV. Tsuk! Tsuk-tsuk! TIINA. Sa ei ole rahul? Kas siis Margus mulle sinule tuua pähkleid annab? Tema ei teagi, et sina ka jaomees oled! Tea, kas tal enam ongi! Ega mina tema taga-vara-aita ole näinud! Rumal käbikuningas, ühepäevaperemees, mis sa oled! ORAV. Tsuk! Tsuk! Tsuk! MARI (huikamine õige lähedal). Uu-uu! TIINA. Uu-uu
Oi prillid ei jäänudgi ette nagu ma arvasin. Ta vastas et ma olen veelgi kenam. Ka Kerli kiitis et päris kena olen. Kui Kairet ei leidnud ma kuskailt. Mõtlesin siis et äkki ta on vetsus. Kui ma vetsus sisenesin leidsin ma Kaire.Kuid ta polnud vetsus vaid ta oli ... Jätkub... Cry// Kristel Kiisk 7 Kui ma vetsus sisenesin leidsin ma Kaire.Kuid ta polnud vetsus vaid ta oli ... vetsu põrandal maas ning tal olid käes nuga millega oli endal veene lõiganud. Ma karjatasin ning püüdsin teda äratada. Kuid ta ei ärganud . Siis jooksin ruttu klassijuhutaja kabinetti. Kõik vaatasid mind väga imelikult sest ma olin verine. Kui ma klassijuhataja kabinetti jõudsin siis ta algul ei märkanudgi mind. "Ah..oi Angela mis juhtus? Miks sa verine oled ? Kukkusid jh ..oota ma kohe teen su puhtaks!" Ta hakkas mulle lähenema kuni ma karjusin. "Õpetaja Kaire..ta on vetsus .
enesega rääkinud. Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid ühes ja soojendasid teineteist. Purjus Huhuu otsis Popi pead ja Popi lakkus ta käsi. Nad joobusid mõlemad, Huhuu joomisest ja Popi peamiselt viina lõhnast, mis täitis kogu maja. Ja nad ei mäletanud enam midagi. Kui üks ankur oli tühi, oltsis Huhuu teise. Nüüd oli tal selleks eriline anne. Ta aimas lõhna järgi seda, mis tuju tõstis. Ta avas pudeleid ja tõmbas tapid eest -- ning jõi. Ühel päeval hakkas lund sadama, laia kui villa. Kahvatu kuma langes lakke, ja värvid muutusid. Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus ja vaikne tuulehingus kandis räitsakaid rüüstatud mööblile. Kaks vana joodikut tõstsid pead, -- kõik oli nii valge! Kuid kõigepealt: viin oli otsas. Vaevalt oli Huhuu pärast uinakut saanud alata, kui juba lõpp tuli. Ja ta tuigerdas köoki uut otsima. Ta otsis kaua, kuid ei leidnud enam midagi. Ta pildus vana koli ümber ja pööras kõik pahupidi
Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid ühes ja soojendasid teineteist. Purjus Huhuu otsis Popi pead ja Popi lakkus ta käsi. Nad joobusid mõlemad, Huhuu joomisest ja Popi peamiselt viina lõhnast, mis täitis kogu maja. Ja nad ei mäletanud enam midagi. Kui üks ankur oli tühi, oltsis Huhuu teise. Nüüd oli tal selleks eriline anne. Ta aimas lõhna järgi seda, mis tuju tõstis. Ta avas pudeleid ja tõmbas tapid eest — ning jõi. Ühel päeval hakkas lund sadama, laia kui villa. Kahvatu kuma langes lakke, ja värvid muutusid. Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus ja vaikne tuulehingus kandis räitsakaid rüüstatud mööblile. Kaks vana joodikut tõstsid pead, — kõik oli nii valge! Kuid kõigepealt: viin oli otsas. Vaevalt oli Huhuu pärast uinakut saanud alata, kui juba lõpp tuli. Ja ta tuigerdas köoki uut otsima. Ta otsis kaua, kuid ei leidnud enam midagi. Ta pildus vana koli ümber ja pööras kõik pahupidi
" ütlesin endalegi üllatuseks. "Ka-ka-kas ta on siis surnud?!" küsis ta väga nördinult. "Jah!" vastasin talle. "Palun räägi, kuidas see suhtus," palus Kristiina. Ma jutustasin talle sellest pikalt ja laialt. Järsku muutus ta hingemine raskeks ja ta vajus põrandale. Ma katsusin ta pulssi, aga see ei töötanud. "Appi, appi, Kristiina ärka üles!" röökisin täiesti kõrgist. Greete jooksis taharuumi ja küsis: "Mis juhtus?! Ta märkas maas lamavat Kristiinat. "Ma rääkisin talle, kuidas John suri ja ta kukkus surnult maha!!" kriiskasin ma. "Mida, John on surnud, Kristiina on surnud! Kes veel?" järsku hakkas Greete värisema ja kukkus minu kõrvale maha. Ma jooksin tagaukse juurde, tahtsin sealt välja minna, aga ei saanud. Ma nägin üht bensiinikanistrit ja teisel riiulil tikke. "Anna andeks, Grete, anna andeks, Kristiina!" ütlesin mõttes. Kõigepealt võtsin Kristiina
Kõik kommentaarid