Semantika- tähendusõpetus. Tähendus-„tegelikkuse“ mingi lõigu,hetke peegeldus teadvuses. Märk- kõik, mis annab infot(tähendus+vorm). Tähendus – keeleüksus, ei ole vorm. Keelemärk-häälikuline vorm +tähendus. Vähim iseseisev keelemärk on sõna-vastab mingi objekt või nähtus. Tähendus sisaldab objekti e. Tähistatava omadusi(kogemus ja kontekst). Sõnaga saab osutada referendile- esindab reaalsust,millest räägitakse(reaalsusobjekt). Mõte-meeles tekkiv kujutluspilt – varieerub(olukord). Nominalism- reaalses maailmas on keel primaarne, sõnad on objektide nimed. Realism – entiteetidel on olemas liigid ning inimene annab neile nimetused. Kontseptualism – sõna tähendus on kogemuslik, omadused ja tunnused, mis objektil on. Argikasutus- lähtub naiivsest maailmapildist. Ekspertkasutus- oskussõnavara. Genotatiivne tähendus- ühisosa
ülemised aga ära. Naeratus, mis kergitas just ülemist huult, näitas ta suud seetõttu päris hambutuna. Kui sellele portreele lisada veel seminaristi kõnnak, oskus liikuda piki seinaääri ja märkamatult uksest sisse lipsata, tema ümber hõljuv keldri- ja suitsulehk ja kõik tähtususetuse variandid, siis peab möönma, et teda oli võimatu kujutada mujal kui kirjutuslaua taga, kus ta kontrollis linnasaunade piletikontse või tegi mõnele noorele referendile kokkuvõtte köögijäätmete äravedamise uutest tariifidest. Isegi inimesele, kes temast enne midagi ei teadnud, näis ta olevat loodud ainult selleks, et teha linnavalitsuse noorema kontoristi ajutise kohusetäitja tagasihoidlikku, kuid hädavajalikku tööd 62 frangi ja 30 santiimi eest päevas." - ,,See oli umbes 50.a heledate vuurudega pikk ja kühmus mees kitsaste õlgade ja kõhetute liikmetega." MINEVIK: - Pärineb Montelimarist
mõistame, millest on jutt). Tähendus + häälikud = duaalne/kaheplaaniline olemus. 14. Sümbolid. Keel koosneb sümbolitest ja nende ühendustest. Tavaline sümboli juhtum on sõna, mille ehituselemendid on häälikud. Häälikud tähendus! KARU /karu/ : häälikute jada ei ole sama, mis loom ise! Sümbol koosneb vormist (häälikud) ja tähendusest Mitte ainult keel ise, vaid ka keeleline sümbol on duaalne/kaheplaaniline (tähendus + vorm). Sümbol osutab referendile (viidatavale ehk antud juhul konkreetsele loomale või loomaliigile). Sümbol ei ole sama, mis referent. 15. Kuidas sümboli tähendus ja vorm on seotud? Suhe on konventsionaalne (nii on kokku lepitud või on välja kujunenud). Suhe on arbitraarne (suvaline, motiveerimata): häälikute kombinatsioon /karu/ ei meenuta kuidagi looma ennast. Looma võiks samahästi nimetada PARU, KÕRU jms (foneemijärjendid on eesti keeles võimalikud), aga konventsioon on teistsugune
Formaal ehk tehiskeeled on kunstlikult loodud märgisüsteem Väldivad mitmetähenduslikkust, mida loomulik keel ei suuda Sümbolite arv piiratud-kitsa kasutusalaga NT programmeerimiskeel, liiklusmärgid, morsetähestik Rahvusvahelised abikeeled Volapük, ido , novial, esperanto Ludwig Zamenhof Mitteverbaalsed keeled Viipekeel Mereliiklus Lennundus Duaalne olemus Tähendus+häälikud= kaheplaaniline ehk duaalne olemus Sümbol osutab referendile Arbitraarne sümbol= motiveerimata , suvaline Assotsiatsioon on võimalik selletõttu, et tunneme keele konventsiooni. (seostame sümbolit tähendusega) Onomatopoeetilised sõnad Auh-auh, kikerikii, tilisema , sahisema Kaksikliigendus I tähendus / vorm II vorm jaguneb elementideks ( foneemideks) Foneemid on ehitusmaterjal Igas keeles 20-40 Eesti keeles 26 foneemi Liitsed sümbolid KARU(motiveerimata)+PESA(motveerimata)= KARUPESA(motiveeritud)
• Juba varasemas traditsioonis physis – (inim)loomus, nomos – ühiskonna reeglid. Arutlus käis eelkõige selle üle, kas inimloomus on olemuselt halb ja selle taltsutamiseks on vaja seadusi, või on seadused tegelikult inimloomuse loodud ja seega on inimene loomult hea. • Platonil keele kontekstis • nomos = konventsionaalsus, “kunstlik” reeglipärasus • physis = vastavus maailmale, sõna vastavus referendile • “Kratyloses” vaidlevad – Hermogenes : pooldab vaadet, et keel on konventsionaalne, tänapäeva mõttes arbitraarne – Kratylos: pooldab vaadet, et keel põhineb physis-el, on „loomulik“, tänapäeva mõttes ikooniline – Sokrates (keda peetakse Platoni vaadete väljendajaks) • Kõigepealt selgitab Sokrates keele „arbitraarsust“: nimeandjad lihtsalt annavad asjadele nimed, keel on puhas instrument
alusel. Täiendsõna võib lähtuda mingisugusest omadusest (vedelvorst, lambapea), iseloomulikust tegevusest (pättjalg), välimusest (lokilammas), elukohast (maarott), otstarbest (kahuriliha), olemusest laiemalt (hädapasun). Kui toetuda liitsõna komponentide ühesele tähendusele ning tuntud stereotüüpidele, siis võivad taolised nimisõnad olla ühetähenduslikud. Näiteks nimetuse merekaru puhul on mõistetav, et komponent karu viitab referendile ja meri näitab, millised kohaga see inimene seotud on. Kui aga liitsõna mõlemad osad esinevad kujundlikus tähenduses, on isikunimetusest keerulisem aru saada. Näiteks väljendi pigikäpp puhul võib teada sõnade pigi ja käpp tähendust, kuid kumbki neist ei viita otseselt sellele, et pigikäpa puhul on tegemist kingsepaga. Semantiliste muutuste tulemused sõltuvad suuresti nende olukordade iseloomulikest tunnustest, mis on fraseoloogilise abstraktsiooni aluseks
struktuuripõhimõte. Lingvistiliste kategooriate vahelised piirid on hägusad, umbkaudsed ja nihkuvad. Kategoriseerimise hägusus on paratamatu, sest muidu ei saaks keelt paindlikult kasutada. Keele sümbolid. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja selle kombinatsioonidest. Keeleline sümbol on näiteks sõna, mis näitlikustab heli ja tähenduse seost. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol osutab referendile. Kui räägitakse sõna häälikulisest struktuurist, kasutatakse kaldkriipse. Näiteks /hobune/. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse on arbitaarne ehk meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (miks on hobune just hobune ja mitte pobune?) Erandiks on onomatopoeetilised sõnad ehk deskriptiivsõnad, milles sümboli vorm on motiveeritud.
Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Kui keel ei oleks süsteemne, ei saaks seda omandada ega kasutada. Keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Keeleline suhtlus tähendus ja heli (keele duaalne põhiolemus). Keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne. Tähenduse ja vormi suhe sümbolis on arbitraarne (meelevaldne) ning konventsionaalsuse tõttu ka paratamatu (minevikus loodud sõnad). Sümboli motiveerimatus. Sündmuse ja referendi arbitraarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes vormi poolest täiesti suvaliselt. Erandiks on onomatopoeetilised sõnad hääli matkivad sõnad (nt auh-auh). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus
Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub žestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli
Suulisesse keelde kuuluva sümboli vormi materiaalsus suhteline, sest sõna avaldub füüsilises maailmas vaid siis, kui keegi seda kasutab. Sümbolite põhiline olemasolu vorm ongi ühiskondlik; nad on osa ulatuslikust süsteemist, kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Sõnal hobune on piisavalt selge tähendus (,,equus"). Teatud imetajate liik või sellesse liiki kuuluv isend. Keeleline sümbol kaheplaaniline -> koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile, kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele, keda skeemil esindab hobuse pilt. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne e kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. ,,Equus" võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne.
· Klass ka liigitamine, sealhulgas sugu e genus maskulinum / femininum / neutrum; elus / elutu; inimene / mitteinimene, sõna teatud soost käitub teatud viisil · Kääne e casus eesti keeles 14 tk, kääne annab sõnadele lauses rolli, eessõnade kasutamise asemel lisatakse sõnade lõppu mingeid morfeeme · Määratus e definiitsus inglise keeles artiklid: a, the, eesti keeles: üks, see, mingi, definiitne kuulajal on referendile iseseisev juurdepääs määratud/määramata, nimisõnaga seotud artikkel, definiitne- kindel asi(nt.päike, kuningas), indefiniitne (mingi, üks) · Võrdlus positiiv (algvõrre) / komparatiiv(keskvõrre) / superlatiiv(ülivõrre) · Aeg e tempus olevik, minevik, tulevik; tuleviku vorme on keeltes vähem kui mineviku vorme; grammatilised tuleviku vormid võivad ka puududa (nt. eesti keel)
Seega: anname infot edasi sümbolitega. Tuletame meelde: keelel on kaks põhilist allsüsteemi (häälikute ja tähenduste süsteem, tähendusi antakse edasi hääliksümbolitega, keel põhinebki tähenduse ja heli seostamisel). Loomulik keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest, tavaline keeleline sümbol on sõna, nt kass, see koosneb kolmest häälikust, need ongi selle sõna vormiks. Sõnal kass on selge tähendus. Sümbol viitab referendile (kassi puhul siis liigile, aga ka isendile). Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid II Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne e kokkuleppeline, st et see, kellele seda sõna öeldakse, peab selle tähendust teadma. Sümbol on tähistaja, tähendus tähistatav, seda seost peab teadma ka kaaskõneleja, ainuüksi üks kõneleja ei saa seda süsteemi muuta. Milliseid märgisüsteeme veel teate?
Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on
Me peame sisse lülitama mõistlikkuse presumptsiooni, mis seotud arvamussfääriga. Me püüame asjadest aru saada. Edasi tuleb, kuidas püüame aru saada. 4 strateegiat: 1. referentsiaalne- kuidas püüame aru saada, arvame, et ta räägib asjadest, olukordadest maailmas nt kell on pool kuus: lihtsamin isaame aru, et räägib ajast. Tahetakse midagi öelda maailma kohta. Märk vihjab referendile. See on kõige lihtsam kommunikatsioon. Nt kui teatan, et täna sajab, siis referent on see, et täna sajab. Signifikaat on tavalises kommunikatsioonis abivahend, mõnikord ka eesmärk. Nt siis,kui õpime võõrkeelt, me ie tea, mida sõna tähendab ja siis kõigepealt vaatame, mis see tähendab. On olemas juhtumeid, kuis referents on läbipaistev nt.giorgone nimi(suure kasvu pärast) on sellepärast, et inimene on suur
Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse
zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1)
zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1)
enamajaolt siiski kõnekeelena.Ontogeneetiliselt on selge, et inimene hakkas rääkima enne kui kirjutama.Kõikide keelte konvensatsioon on erinev.Osade keelte sõnade kokku langevus tuleneb sellest et neil on lähisugulus. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2)
Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille
Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt
Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud
E. Beuveniste märgis on tähistaja tähistatava seos kokkuleppeline (Saussure). Kõnes on tähistaja-tähistatav alati kindel ja olemas. Kõnel on oma mehhanism, mis on teistsugune kui keelel. Keeles on sümbolid arbitaarsed; kõnes on oma formaalne mehhanism nt verbi ajad, asesõnad. (Kas keeles on asesõnad või on need ainult kõnes?) Deixis vastupidine semioos. M Ref (Märk osutab otse referendile) Mina sina praegu see siin Tõlkimine on tõlgendamise aluseks. Iga keel on duubeldamise mehhanism. Et millelegi osutada, peab olemas olema mudel. Deixis deitilised märgid signifikatiivne sfäär on välja suretatud. H. Reichenbach Viini loogiline ring; ,,Sümboolne loogika Hier stehe ich" (siin ma seisan) Mina signifikaat, tunnus puudub; mina on see, kes ütleb mina Siin Samuti tunnus puudub, siin on see koht, kus mina ütlen mina
Deiktilised on ka demonstratiivpronoomenid e näitavad asesõnad. Illokutiivsed jõud e ülesanded, mida lausundid mingis olukorras võivad täita. 54. Teksti sidusus. Tüüpiline tekst on struktuurilt sidus ja semantiliselt koherentne tervik. Semantiline koherentsus ei avaldu alati nähtavate seostena, vaid põhineb järeldustel. Üldjuhul ilmneb koherentsus siiski leksikaalsete sidususvõtete kasutamisena. Teksti sidusus e kohesioon ilmneb eelkõige sõnade valikus. Teksti samale referendile viitavad sõnad moodustavad sidususliikmete rühma ja iga konkreetset esinemist võib nimetada seoseks. Geneerilised e üldviited vs spetsiifilised viited. 55. Lause infostruktuur. Infostruktuuri e temaatika all mõeldakse konkreetse lause struktuuri sobimist ümbritseva keelelise ja keelevälise kontekstiga. Infostruktuur ilmeb eriti selgelt moodustajate järjekorras. lk277 56. Vestluse uurimine. Vestlusanalüüs e konversatsioonianalüüs
protsessid. E. Beuveniste märgis on tähistaja tähistatava seos kokkuleppeline (Saussure). Kõnes on tähistaja-tähistatav alati kindel ja olemas. Kõnel on oma mehhanism, mis on teistsugune kui keelel. Keeles on sümbolid arbitaarsed; kõnes on oma formaalne mehhanism nt verbi ajad, asesõnad. (Kas keeles on asesõnad või on need ainult kõnes?) Deixis vastupidine semioos. M Ref (Märk osutab otse referendile) Mina sina praegu see siin Tõlkimine on tõlgendamise aluseks. Iga keel on duubeldamise mehhanism. Et millelegi osutada, peab olemas olema mudel. Deixis deitilised märgid signifikatiivne sfäär on välja suretatud. H. Reichenbach Viini loogiline ring; ,,Sümboolne loogika Hier stehe ich" (siin ma seisan) Mina signifikaat, tunnus puudub; mina on see, kes ütleb mina Siin Samuti tunnus puudub, siin on see koht, kus mina ütlen mina
mõttelünki, mis takistaksid kuulajal jutustuse mõistmist. Arvestati esitatud info teemale vastavust ning oluliste/ebaoluliste sündmuste eristumist narratiivis. 3. Jutustuse mikrostruktuuri:viitsuhete võrgustik (viitamine), siduvate vahendite kasutamine, grammatiline õigsus ja keerukus Viitsuhete võrgustik (viitamine). Narratiivis hinnati viitesuhete võrgustiku selgust ja arusaadavust. Hinnati, milline on jutus esinev viitsuhete võrgustik; milliseid referendile viitamise võimalusi laps kasutab; kas jutust on aru saada ka piltide abita, kellest või millest on jutt. Siduvate vahendite kasutamine. Hinnati, milliseid erinevaid sidususe vahendeid laps jutustades kasutab ning milliseid vigu esineb sidendite kasutamisel. Skoor toetus erinevate sidususvahendite (sidendid lausungite ja osalausete ühendamiseks, koha- ja ajamäärsõnad, eri üldistusastmega sõnad, ellips) kasutamisele. Grammatiline õigsus ja keerukus
passiiv, isikuline umbisikuline; kõne: jaatav- eitav). Määratlus "markeerimata" võib tähendada kas tunnuse puudumist (nt ainsus, algvõrre, olevik) või seda, et markeerimata liige on ehituslikult lihtsam kui markeeritud (nt ainsuse isiku pöördelõpud on lihtsamad kui mitmuses). 42. Sõna keeleline sümbol, mis näitlikustab heli ja tähenduse seost. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol osutab referendile. Kui räägitakse sõna häälikulisest struktuurist, kasutatakse kaldkriipse. Näiteks /hobune/. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse on arbitaarne ehk meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (miks on hobune just hobune ja mitte pobune?) Erandiks on onomatopoeetilised sõnad ehk deskriptiivsõnad, milles sümboli vorm on motiveeritud. Sümboleid liigendatakse
realiseerumise koht/ protsess diskursus - tekst koos kontekstiga tekst - viiteahelad anafoor - keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendidle viitamiseks Ellen1 astus elutuppa2 ja vaatas tähelepanelikult ringi. Ta1 otsis kassi3, kes3, oli enne teda1 sinna2 jooksnud. Ta1 arvas, et loom3 on ennast3 peitnud raamaturiiulisse4 ja ootab seal4, kunas saaks perenaisele1,3, kaela hüpata. Igavene võrukael3! Teema e tekstiopik - kass, nr 3; sama nr alaindeksis viitab samale referendile konversatsioonianalüüs (ca) -antropoloogia, sotsioloogia, sotspsühholoogia -argikeele analüüs loomulikus ümbruses -vestluse struktuur (schegloff ja jefferson) -voor (turn) voorude vahetumise struktuur, seda reguleerivad põhimõtted -uurimisobjektiks võib olla : -argivestlus -institustiooniline vestlus (nt arst-patsient; registratuurikõned etc) rakendused dialoogsüsteem on arvutiprogramm, mis suudab inimesega teatud
vorm tingitud kultuuritüübist. Semantika eesmärgiks on seletada märkide ja nende poolt tähistatavate mõistete vahekorda. Süntaks uurib vahekordi märkide eneste vahel mingis antud kommunikatsioonisüsteemis. 6. Ikoonid, sümbolid ja indeksid lingvistikas - Loomulik keel on sümboliline. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna. Foneemid on sõna vormiks. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümbolit tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoon ja indeks. Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus või muus suhtes oma referendiga. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksiaalsed elemendid
TEKST: viiteahelad Anafoor keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks. Sidusus saab anafooriga teha. Ellen1 astus elutuppa2 ja vaatas tähelepanelikult ringi. Ta1 otsis kassi3, kes3 oli enne teda1 sinna2 jooksnud. Ta1 arvas, et loom3 on ennast3 peitnud raamaturiiulisse4 ja ootab seal4, kuna saaks perenaisele1,3 kaela hüpata. Igavene võrukael3! Teema e tekstitopik kass, nr 3 Sama number alaindeksis viitab samale REFERENDILE 20.11.2018 TEKST Tekst Tekst = keelekasutuse väljund sõnast raamatuni Tekst = tähenduse realiseerumise koht/protsess (moodustub teksti tähendus kõneleja/lugeja koostöös) Tekstilingvistika: Halliday 1970~ Keeleteaduse haru Diskursuseanalüüs suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (nt no, noh jts) uurimine Lingvistiline diskursusanalüüs
lõpp. Sisulis-tähenduslik terviklikkus = sidusust. Tihe viitesuhete võrgustik, mis aitab lugejal liikuda ühest lausest teisele, ilma et peaks seose üle järele mõtlema. Sidususele aitavad kaasa sidesõnad ja sidendid, millega väljendatakse lause- ja lõikudevahelisi seoseid. Kohesiooni tugevdavad asesõnalised viitesuhted: tema, see, too – tähistavad mujal mainitud referente. Samaviitelisus = eri lausetes viidatakse samale referendile. Samaviitelisuse vahend on kordus, sünonüümide kasutus. Sünonüümia ei tähenda leksikograafilisi sünonüüme: uurimus vs töö. Samaviitelisus on semantiline mõiste. Kordus ei pea olema samas vormis ega samast sõnaliigist: teravmeelne vs teravmeelsus. Ühisviitelisus seostub meie mõistusega: kas eri asjad, mida autor peab ühtekuuluvaks ja piisavaks sidumise viisiks, on ka lugeja peas seotud? Need sõnad on mingil moel seotud: kassid vs koerad, roos vs lill.
Arutleb Saussure`i ja Jakobsoni üle. Kirj. teos on teade, mis on suunatud iseendale, teine lähtepunkt on märgi konventsionaalsus. Kirj. teost nii vaadeldes võime referentsiprobleemi kõrvale jätta. Võitlus referentsi autoriteediga. Semioloogia lõhub müüdi märgi ja referendi semantilisest vastavusest. Jakobson demonstreeris, et teose kirjanduslikkuse aspekti vastuvõtt on olnud pärsitud just sellepärast et keskendutud on referendile, selle dominandile. Peab Jakobsoni lähenemist viljakaks kuid ühekülgseks. Hilisemad prantsuse strukturalistid on Jakobsoni lihtsustanud (Barthes, Genette, Todorov, Greimas – suured lihtsustajad). Leiavad, et grammatika ja retoorika funktsioneerivad täielikus kooskõlas, üleminek grammatilistelt struktuuridelt retoorilistele toimub raskusteta. Läbi grammatika võib kirjeldada retoorikat. (Todorovil “Decameroni grammatika”,
4. sümboolne vahetuse loogika. Tugineb ambivalentsusel. Nt. kinkimine, ohverdamine. Oluline on just vahetus kui niisugune, mis vahetusse läheb pole oluline. Kui kaotab oma ambivalentsuse, muutub see üheks eelpool nimetatutest. (Eelmise kolme väärtuse juures toimus ambivalentsuse mahasurumine). Märk Baudrillard`il . Klassikalises märgiskeemis on see seotud ühikuks, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile (osutusele). Baudrillard kritiseerib seda Saussure süsteemi ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi effekt/vari/ideoloogiline põhi. Igasugused katsed märgi poliitilist ökonoomiat (väärtuse märgiline vorm) ületada (püüdes viidata reaalsusele), viivad selleni, et me saame uue märgi. Igasugune tähendustamise protsess on vaid hiiglaslik tähenduse simulatsiooni mudel
Bahtini dialoogi-mõiste võttis kasutusele Julia Kristewa 1969.a ,,Semiotike. Uurimusi semianalüüsist". Asendas dialoogi mõiste intertekstuaalsuse mõistega. Tekst kujuneb tsiteerimise protsessis. Eristab fenoteksti ja genoteksti. Hiljem kasutab neid R. Barthes paarina teos/tekst. Kristewa fenotekst on valmis, lõpule viidud teksti osa, genotekst on liikuv, kujunemis-järgus olev, tähendusi tootev tekst. Ta lükkab ümber väite, et sõna või märk osutab vaid kindlale asjale või referendile. Kristewa väidab, et sõna on pigem vahendaja, sõna tähendus on liikuv. Sõna seob teksti kontekstiga. Sõna seob fenoteksti ajaloolise keskkonnaga. Kirjandustekstis on tähendused eriti liikuvad. Vaja on uut teadust, translingvistikat, mis lähtuks keele sisemisest dialoogilisusest. M. Rifaterre, 1978 ,,Luule semiootika", intertekstuaalsus on hüpogramm kui anagrammi (võõrasse teksti peidetud või sifreeritud tekst) vaste. Intertekstuaalsust
diskursuse. Et saada tarbimise objektiks, peab asi muutuma märgiks, st kaotama oma sideme reaalsusega ja saama tähenduse vaid seostes teiste asjadega. Oluline on vaid erinevus. Tarbimine on süstemaatiline märkidega manipuleerimine. Ja need märgid paljunevad lõputult ja alati on midagi puudu. Märgi mõiste kritiseerib Saussure´i klassikalist märgiskeemi (ühik, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile) ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi efekt/vari/ideoloogiline põhi. Märgi arengu faasid: märk/kujutis peegeldab tõelist reaalsust. Hea näivus , pühadus. kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb näivus, kurja vallast. kujutis maskeerib tõelise reaalsuse puudumist. Näivuse mängimine, nõidus. kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega
annaabi.ee 
