Isikunimetustest eesti fraseoloogias (1)

TARTU ÜLIKOOL
EESTI JA ÜLDKEELETEADUSE INSTITUUT
EESTI KEELE OSAKOND
ISIKUNIMETUSTEST EESTI FRASEOLOOGIAS
Referaat
Marie Udam
Juhendaja Eva Velsker
Tartu 2012

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS…………………………………………………………………………..3
2. FRASEOLOOGILISED ISIKUNIMETUSED …………………………………………....4
2.1. Nominatsioonist.....................................................................................................4
2.2. Fraseoloogiliste nimetuste struktuur……………………………………………..5
2.3. Isikunimetuste põhisõna stereotüüpsed kujundid ………………………………..8
3. KOKKUVÕTE…………………………………………………………………………...12
KIRJANDUS………………………………………………………………………………..13

1. SISSEJUHATUS

Fraseologism on enamasti lausest väiksem üksus, sõnaühend või üksiksõna. Tegemist on kõne kujundliku struktuurielemendi, retoorilise vahendiga. Fraseologismid on metafoorsed, piltlikud , kindla püsivusastmega sõnaühendid, liitsõnad, laused või lausekatked, näiteks vesi on ahjus, vanajumala seljataga, hinge vaakuma , a ja o olema, Achilleuse kand , rikas nagu Riia kikas, Taavet ja Koljat . Fraseoloogilistel sõnaühenditel on oluline koht keele ilmekate väljendusvahendite hulgas, taotledes keelelise väljenduse vaheldust, mitmekesisust ilmekust. Fraseoloogia on universaalne keelenähtus ehk seda esineb kõigis keeltes. Fraseologisme on keeles üle 10 000. Need võivad olla algupärased või laenulised. Eesti keeles on palju saksa ja vene keelest tulnud ning piibli algupäraga väljendeid. (Õim 2001a: 554; Õim 2001b: 19, 23)
Referaadi eesmärgiks on anda ülevaade isikunimelistest fraseologismidest eesti keeles. Lähemalt vaadeldakse fraseoloogiliste isikunimetuste nominatsiooni, struktuuri ja põhisõna stereotüüpseid kujundeid.

2. FRASEOLOOGILISED ISIKUNIMETUSED

2. 1. Nominatsioonist

Inimesel on keeles mitmesuguseid nimetusi olenevalt sellest, mille järgi teda nimetatakse. Indiviidi nimetusi keeles mõjutavad ühiskondlik positsioon, moraalsed ja eetilised tõekspidamised, vaimsed võimed, mitmesugused hoiakud, käitumine, perekondlik staatus, sugulussuhted , välimus, vanus, tegevusala , kõneleja suhtumine teemasse jms. Mõned näited: tähtis nina, halastaja samaariamees, Buridani eesel , vana känd, ilueedi, vaimne isa, lehma lellepoeg, kärnane lammas. Fraseoloogilise nominatsiooni funktsioon on inimese ümbernimetamine teiste sõnadega. Fraseoloogilised nimetused väljendavad kõneleja suhtumist ja on hinnangult enamasti negatiivsed. Kuna negatiivne on normist erinev, siis mõjutab see ka inimese emotsioone tugevamalt, mistõttu tajutakse väljendi olemust teravamalt. Harvem esineb hinnangult neutraalseid fraseoloogilisi isikunimetusi. Üksikud isikunimetused on positiivsed. Isikunimetuse loomisel ei ole identifitseeriv funktsioon kõige olulisem, esmatähtis on hinnangu andmine. (Õim 2001a: 554–555)
Fraseologismi mõistmine põhineb sageli lähteallika tundmisel. Näiteks väljendite vana kala ja vana rebane puhul peab nende kasutaja teadma, et rebase all on mõeldud kavalt looma, kuid kala puhul lähtutakse teistsugustest kriteeriumidest. Nimetused küll teisenevad oma lähteallikatest vahel päris tugevasti, kuid nimetatav säilitab mingi tunnuse tõttu aluseks olnud eseme, olendi või nähtusega semantilise seose. (Õim 2001a: 554–555)

2.2. Fraseoloogiliste isikunimetuste struktuur

Struktuuri poolest on fraseoloogiline isikunimetus liitnimisõna või nominaalfraas, mille põhjaks on nimisõna (Õim 2001a: 555).

Liitnimisõna (tunnus + selle kandja)

Substantiivse täiendosaga fraseoloogilised liitnimisõnad
Nendes väljendites märgib põhisõna referenti ja täiendsõna iseloomustab teda mingi tunnuse alusel. Täiendsõna võib lähtuda mingisugusest omadusest (vedelvorst, lambapea ), iseloomulikust tegevusest (pättjalg), välimusest (lokilammas), elukohast (maarott), otstarbest (kahuriliha), olemusest laiemalt (hädapasun). Kui toetuda liitsõna komponentide ühesele tähendusele ning tuntud stereotüüpidele, siis võivad taolised nimisõnad olla ühetähenduslikud. Näiteks nimetuse merekaru puhul on mõistetav, et komponent karu viitab referendile ja meri näitab, millised kohaga see inimene seotud on. Kui aga liitsõna mõlemad osad esinevad kujundlikus tähenduses, on isikunimetusest keerulisem aru saada. Näiteks väljendi pigikäpp puhul võib teada sõnade pigi ja käpp tähendust, kuid kumbki neist ei viita otseselt sellele, et pigikäpa puhul on tegemist kingsepaga. Semantiliste muutuste tulemused sõltuvad suuresti nende olukordade iseloomulikest tunnustest, mis on fraseoloogilise abstraktsiooni aluseks. Seega ei ole metafoorsed liitsõnad ühesuguse ülekantuse astmega. (Õim 2001a: 555–556)

Süntaktilise teisenduse käigus tekkinud liitnimisõnad
Need on eelkõige verbifraasist moodustatud tegijanimed: keelt kandma – keelekandja, kintsu kaapima – kintsukaapija, tühja tuult tallama – tuuletallaja, siidi vedama – siidivedaja, kaela kandma – kaelakandja. Nende väljendite hulka kuuluvad veel verbifraasist moodustatavad teonimed (nt väljendid keelesügamine ja keelekratsimine, mis aga ei ole keelekasutuses kuigi sagedased). Mõned fraseoloogilised ja-sufiksiga isikunimetused võivad olla ka iseseisvalt tekkinud: pudelipaikaja (pudelit paikama?), kirburautaja (kirpu rautama?) jne. (Õim 2001a: 556–557)

Fraseoloogilised liitumid
Need koosnevad sisu poolest loogiliselt liitunud elementidest ja neil on olemas analoog vaba või metaforiseerunud sõnaühendi näol. Nende alla kuuluvad omadussõnalise, arvsõnalise ja määrsõnalise täiendosaga liitsõnad: pime kana – pimekana, pime loom – pimeloom, sõge sikk – sõgesikk, kahe pere koer – kaheperekoer, ükssilm – ükssilm. Nimisõnast ja omadussõnast saab liitsõna, siis kui nad kannavad oma algse tähendusega võrreldes semantiliselt oluliselt muutunud tähendust ehk kui nad on fraseologiseerunud. (Õim 2001a: 557)

Nominaalfraas
1. Fraseologism kui nimisõnafraas
Nende fraseologismide puhul väljendab peasõna laiend nimisõnaga tähistatu tunnust. Esinevad järgmised nimisõnafraasid: 1) adjektiivatribuudiga fraas : valge vares , igavene juut , vedel vend, kadunud poeg; 2) genitiivatribuudiga fraas: kurva kuju rüütel, Buridani eesel, saksa Mihkel; 3) atribuudiks on substantiivi muud käändevormid: sarvedega mees, tiibadeta ingel ; 4) adverbiaalatribuudiga fraas: hunt lambanahas, kits kärneriks, linnuke oksal. (Õim 2001a: 558)
2. Fraseologism kui hulgasõnafraas
Tegemist on selliste fraseologismidega, kus peasõnaks on kõnealune objekt ning laiendiks hulga- või mõõdunimisõna: nael sülti, kogu kupatus, viies vesi taari peal.
3. Fraseologism kui paarissõna ( substantiiv + substantiiv)
Sõnapaarid, mida kasutatakse isiku nimetustena on rajatud, kas vastandusele: Taavet ja Koljat; Tuli ja Vesi või samasusele: Mikud ja Mannid; Jukud ja Tõnnid, sukk ja saabas (Õim 2001a: 558).
Fraseoloogilised isikunimetused on kujunenud kas keelelisel või keelelisel ja keelevälisel alusel. Esimesel juhul moodustavad fraseologismi sõnaühendid, mis on semantilise teisenduse käigus fraseologiseerunud (kärnane lammas, villis venelane ), teisel juhul on fraseologismil nii keeleväline kui ka keeleline alus: halastaja samaariamees, Buridani eesel. Sellised nimetused jagunevad mitmesse rühma. (Õim 2001a: 558)
1. Motiveeritud nimetuste puhul sisalduvad nominatsiooni aluseks oleva prototüübi tunnused väljendi atributiivses komponendis. Väljendi eksinud lammas struktuurikomponent lammas ei seostu tavalise prototüüpse lamba ’rumal, vagur, allaheitlik olend ’ kaudu inimesega, vaid nimetatud ütluses aktualiseerub üksnes stereotüüp ’inimene on loom’ ning määravaks osutub hoopiski atributiivse komponendi eksinud tunnus ’millestki kõrvale kaldunud, hälbinud’. Semantilise operatsiooni käigus mõtestatakse ümber just nimetatud tunnus. Fraseologismiga kärnane lammas nimetatakse inimest abstraktse mõiste ’moraalses mõttes hälbinud’ kaudu. Selle aluseks on vaba sõnaühendiga tähistatav konkreetne mõiste ’füüsilises mõttes’ kõrvale kaldunud’, s.t kärnas ~ kärnadega kaetud. (Õim 2001a: 558)
2. Teistsugust nominatsioonitüüpi esindavad sellised fraseoloogilised nimetused nagu hunt lambanahas, kits kärneriks, ingel maa peal. Antud juhul ei iseloomustata inimest ühe tunnuse kaudu, vaid mitme tunnusega, teda kirjeldatakse mitmest aspektist korraga. Tervikkujund on tekkinud ümbermõtestamise käigus, kus on aktualiseerunud lähte- ja fraseoloogilise väljendi ühised assotsiatiivsed tunnused. (Õim 2001a: 559)
3. Kolmanda rühma moodustavad situatsioonist lähtuva kujundiga nimetused. Fraseologismid nagu Buridani eesel, halastaja samaariamees, Taavet ja Koljat on tekkinud kirjandusliku , sageli sakraalkirjandusliku süžee alusel. Lühike fraas võtab endale tihtipeale keeruka teksti ülesande. Üld- või pärisnimi fraseologismi koostisosana vihjab mingile teatud situatsioonile, täites situatsiooni märgi ülesannet. Nimekandja omadused selguvad süžees. Tunnused, mis on Taaveti ja Koljati nominatsiooni aluseks, selguvad keelevälise situatsiooni põhjal, mis põhineb Vanal Testamendil. Keelevälistele tausttunnustele rajatud kujundi efekt ei erine teiste kujundistruktuuridega fraseologismide omast, sest tausttunnus tagab määravad tunnused. (Õim 2001a: 560)

2.3. Isikunimetuste põhisõna stereotüüpsed kujundid

Põhisõna ülesanne fraseoloogilises isikunimetuses on eeskätt tähistada inimest kui sellist. Millisest küljest inimest iseloomustatakse, oleneb tunnuste iseloomust ja semantilise teisenemise eripärast. (Õim 2001a: 560)
1. Inimene > loom vm zooloogiline olend
Selle stereotüübi puhul aktualiseeruvad tavalise prototüüpse looma tunnused ja fraseologismi atributiivne komponent täpsustab, rõhutab või toob seda tunnust teravamalt esile: ussike põrmus, elevant portselanipoes, vana rebane. Teine võimalus on, et prototüüpse looma iseloomulike tunnuste asemel aktualiseerub üksnes põhitunnus ’zoomaailma kuuluv’, kusjuures konkreetne loom oma iseloomulike omadustega ei ole väljendi kujundisemantika seisukohalt kõige olulisem: pime kana, valge vares, eksinud lammas, koer heinakuhja otsas. (Õim 2001a: 560)
2. Inimene > teine inimene
Selle kujundi kaudu esineb teine inimene nimetuse semantikas ameti-, sugulus - vm suhte kaudu: vaimne isa, vedel vend, siidivend, kurva kuju rüütel, Kristuse pruut (Õim 2001a: 560).
3. Inimene > pärisnimi
Fraseoloogiliste isikunimetuste ühe üsna suure alarühma moodustavad eesnimelised isikunimetused, mis esinevad üldjuhul liitsõnadena. Isikunimi lisandub järelosana väga loomulikult. Enamalt jaolt on tegu meesterahva nimedega. Vanemal ajal oli populaarne nimi Jüri, uuemal ajal kasutatakse isikunimetuste moodustamisel palju Kusti nime. Läbi aegade sagedasemad mehenimed on olnud veel Ants, Jaak, Jaan, Mats . Naisenimedest on palju esinenud Kai, Leenu , Liisu, Mari ja Triinu nimesid . Eesnimelised isikunimed jagunevad kolme rühma, millest järgnevalt juttu tuleb. (Mäearu 2002: 29)

Keha- või vaimuomaduste järgi nimetamine

Vanust märkivaid nimesid eriti palju ei ole. Väike armas poisslaps on käbimiku, tüdruk tudimann. Rohkem on sõnu, mis iseloomustavad inimest välimuse järgi. Näiteks lühike inimene on jupijaak, kõhn ja kleenuke inimene kriipsujuku, kriipsukaarel, silmapaistvalt ilus ja edev mees on tuntud ilueedina. Räpase inimese kohta öeldakse räparein, rokareedik, räpakai, mustmari. Kaltsakat kutsutakse hilpantsuks, kaltsukustiks, kaltsutriinuks. Rohkesti on halvustavaid nimetusi rumala inimese kohta: tobehans, jobujaak, tuhajuhan, tobujuss, juhmjüri, tojajüri, ahjuleeni, lollmats, tuhkmats, taaripärt, kitsivillem. (Mäearu 2002: 29–30)

Iseloomuomaduste, käitumise või päritolu järgi nimetamine

Hakkajat ja osavat meest nimetatakse ilmjaaniks, mannetut pupujukuks. Tühine tegelane on luhvtikusti. Kiire ja hooletu inimene on purtsakadri, pikaldane ja aeglane on venivillem. Jonnija kohta öeldakse jonnjaagup. Kuri naine on nõiaella. Mitmeid nimetusi on saanud virisev laps: jõmmajüri, piripilliliisu möiramari, vääksvillem. Rohkesti nimetusi on lobiseja kohta, näiteks turukadri, ladrakai, lorileenu, pläraläraleenu, pudruandres, jutujaak.
Tühja jutu tegija on käojaan. Pealekaebaja on kaebejaak, manguja on mukerjaan.
Kiitlejat kutsutakse kelkants, jõudejaak, jõudejüri. Naljahammas on pulmajüri, naljamats, narrimart, naljamärt. Hulkuja on vastavalt soole kas rannakai või ilmajüri. Kergete elukommetega naine on rannakadri, liiderlik mees tonksujaan (vrd don Juan ~ donžuan). Vaene tõrjutu on tuhkatriinu , tuhkamats või tuhkahauamats. Vagatseja on pühajüri. Ilmneb ka linna- ja maarahva vastandus. Linnainimene on linnajuulus ning maalt pärit inimene maamats. (Mäearu 2002: 30–31)

Ameti järgi nimetamine

Eesnimelisi isikunimetusi on antud ka mitmetele ametimeestele ja -naistele. Mehenimedega on olemas karvajaagup ’harjusk’, hulljaan ’noorsõdur’, joodijüri ’arst või velsker’, pillijüri ’pillimees’, pindejüri ’lihtsõdur’, tindijüri ’kantseleiametnik’, torujüri ’torulukksepp’, õlijüri ’ autolukksepp ’, aabitsajüts või koolijüts ’õpilane’, karjakusti ’karjapoiss’, metallikusti ’metallikoguja’, prügikastikusti ’prügisorija’, möldermats või möldrimats ’mölder’, mereniglas ’ tuuker ’, saepurusass ’ puusepp ’, sõdursass ’sõdur’. Naisenimedega on tehtud taldrikuklaara ’teenijatüdruk’, köögikata või köögikati ’kokk või köögitüdruk’, lehmaliisu ’karjatüdruk’, karvamari ’juuksur’, kastorkamari ’meditsiiniõde’, passijatriinu ’koristaja’. (Mäearu 2002: 31)
4. Inimene > rahvuse esindaja
Inimesele antakse nimetus rahvuse esindaja kaudu suhteliselt harva. Siiski saab tuua mõned näited: villis venelane, igavene juut, selle töö juut, viimane mohikaanlane. (Õim 2001a: 561)
5. Inimene > mütoloogiline olend
Sellistel isikunimetustel on mütoloogiline tagapõhi: tiibadeta ingel, vaene kurat, püstisaatan, noor jumal. Näiteks väljendis püstisaatan võrreldakse inimest saatanaga ja täiendkomponendiga püsti püütakse tema riukalikku olemust veelgi rõhutada. Samas väljendi vaene kurat kandjal lähevad kõik ettevõtmised vett vedama, seda näitab täiendkomponent vaene. (Õim 2001a: 561)

Inimene > kehaosa
Sellised isikunimesid, kus inimese nimetamisel lähtutakse kehaosast, on palju. Indiviidi omadusi saab mõtestada mitmest lähtekohast, näiteks: kehaosa tähtsuse järgi tervikus (helge pea, perupea, tuulepea, jahupea, kummipea, kantpea ), funktsiooni järgi (parem käsi, kobakäpp, libekeel, irvhammas), asendi järgi (tähtis nina, kollanokk, lehtsaba), välimuse järgi (kirvenägu). (Õim 2001a: 561)

Inimene > botaanikatermin
Taimedele ja nende osadele rajatud kujundid mõtestuvad lihtsalt: jõujuurikas, patujuurikas, vana känd, õnneseen (Õim 2001a: 561).

Inimene > aine
Nimetuse semantilises motivatsioonis esinev aine ei loo nii üheselt mõistetavat kujundit kui botaanikatermin: viies vesi taari peal ’ kauge sugulane’; liha ja veri ’lihane laps’; maa sool; üks luu ja liha (Õim 2001a: 561).

Inimene > asi
Esemena esinevad igapäevases eluolus tuttavad ja vajalikud esemed. Mõned näited: veerev kivi, vooruse verstapost , hädapasun, külakell, tähtis tila , vigurvänt, närvipundar. (Õim 2001a: 562)

Inimene > kvantum
Kujundisemantika on siin rajatud koostisosade tunnuste põimumisele. Mõned näited: rasvane ~ magus suutäis, nael sülti, hunnik õnnetust. (Õim 2001a: 562)

3. KOKKUVÕTE

Fraseoloogiliste isikunimetuste ülesanne on väljendada kõneleja suhtumist referendi suhtes. Fraseologismides nimetatakse inimest tavaliselt välimuse (ilueedi), vaimsete omaduste (tobujuss), käitumise (tolaants), päritolu (linnajuulus) või ameti (torujüri) järgi. (Õim 2001a: 554) Fraseologismid on enamasti pigem negatiivse, kuid naljatleva sisuga ning rikastavad inimeste keelt. (Õim 2001b: 19)
Fraseoloogilised isikunimetused on mahukas ja kindla struktuuriga fraseoloogiaosa ning nende kujundiloome on üsna regulaarne ja läbipaistev. Seetõttu saab hõlpsasti anda ülevaate nende struktuurist, tekke jaoks olulistest stereotüüpidest ning seeläbi teha järeldusi võimaliku tekkimise kohta. (Õim 2001a: 562)

KIRJANDUS

Mäearu, Sirje 2002. Pindejürist prügikastikustini. – Oma Keel nr 1, lk 29–31.
Õim, Asta 2001a. Isikunimetustest eesti fraseoloogias. – Keel ja Kirjandus nr 8, lk 554–562.
Õim, Asta 2001b. Mööda eesti fraseoloogiamaastikku liikudes. – Oma Keel nr 2, lk 19–25.