Referaat Klassitsism (0)

Sisukord

Sisukord 2
KLASSITSISMIST ÜDISELT JA EESTIS 3
TARTU ÜLIKOOLI EHITUSLIK ARENGULUGU ARHIDEKTIDE JÄRGI 7
TARTU ÜLIKOOLI ÜLDINE HOONETE EHITUSLUGU 15
KASUTATUD MATERJALID 16
LISAD 17

KLASSITSISMIST ÜDISELT JA EESTIS

Klassitsism (kitsamas mõttes) oli liikumine, mille juhtivamaks põhimõtteks oli enamvähem teadlik lahtiütlemine baroki liialdatud dünamismist ja püüd staatilise rahu, lihtsuse ning tasakaalu poole. See liikumine algas 18. sajandi keskel pea igal pool, kohati varem, kohati hiljem ja tema orgaaniline areng kestab 19. sajandi teise veerandini. Rahu ja lihtsust , mille järele igatseti, seda leiti klassilises antiigis, mis nüüd sai kunstnikkude ideaaliks, ja sellepärast kannabki kogu see liikumine klassitsismi nime.
Kuid klassitsismi juured peituvad veel sügavamal, ja seda mõistet laiemalt võttes, võiks rääkida klassitsismist kui liikumisest , mis juba renessanss -ajast alates on kestnud aastasadasid. Sest ju ka renessanss tugenes väga tunduval määral antiikkunstile ja eriti kõrgerenessanssi-ajal oli antiikkunsti elustamise püüd kaunis intensiivne. Orjalikust antiigi jälgimisest, täielikust antiikse ehituskunsti uuestielustamisest ei võinud olla muidugi mingit juttu; olid ju praktilise elu nõuded hoopis teised ning virgunud itaalia kunstigeeniuse tung uue ja iseseisva poole küllalt tugev. "Renessanss pole antiiki kunagi teisiti käsitlenud, kui väljendusabinõuna oma iseseisvate ehitusideede jaoks" (Burckhardt). Siiski oli üksikuid meistreid, kes lähenesid antiikehituskunsti vaimule kaunis tunduvalt; sarnastest on tähtsaim kuulus hilisrenessanssi meister Andrea Palladio ( 1518 -1580), tuntud oma ehitiste kui ka teoreetiliste kirjutistega.
Kui nüüd pinnast, millele aluse pani Michelangelo oma vägivaldselt-omapärase loominguga, välja arenes rooma barokk , ei suutnud see ennast igal pool läbi lüüa ja selle üldiselt valitsema pääsnud barokk-voolu kõrval oli pea igal maal mingisugune kõrvalliikumine, paiguti tugevam, paiguti nõrgem, mis püüdis suurema rahu ning lihtsuse poole, ja mis nägi just nimelt Palladio's oma ideaali . Palladio looming oligi nüüd alus, millest 18. sajandi kestel välja arenes päris klassitsism.
Maa, kus " palladianism " kõige sügavamaid juuri ajas, oli huvitav küll Inglismaa. Palladianismi tõi Inglismaale Inigo Jones ( 1572 -1651) ja siin püsis see peaaegu vahetpidamata kuni 18. s. lõpuni. Mõningaid vähese tähtsusega kõrvalekaldumisi barokki leiame ainult vast Ch. Wren 'i (1632- 1723 ) ja mõne tema õpilase juures. Iseloomulik on hilisematele inglise palladiaanlastele, et nad tihti väga puiselt ja mehaaniliselt Palladio ehitistelt laenatud vorme järele aimavad ja neile ohvriks toovad praktilised nõuded. Kuni tüütuseni esineb ikka üks ja sama ehitistüüp: kõrge rusteeritud alumise korra peal bel-étage suurte akendega; selle peal poolkord ( mezzanino ); fassaad jaotatud kolme ossa , keskmise neist moodustab viiluga portikus . Inglise 18. sajandi palladiaanlastest on tähtsamad: C. Campbell , Vitruvius Britannicus 'e autor (surn. 1729), W. Kent (1685- 1748 ), J. Wood (1704-1754), W. Chambers (1726-1796), R. Morris (1700-?) ja mõned teised.
Klassitsismi vaibumise põhjuseks olid kõige pealt vist puhtpraktilised asjaolud. Juba algusest saadik (Palladio'st peale) kandis klassitsism teatud kunstlikkuse märki küljes, ehitusesteetika oli pea kogu aeg ülekaalus ehitustehnika üle. Oma arengu viimases faasis (antikiseeriv, helleniseeriv klassitsism) muutub klassitsistlik arkitektuur täielikuks petikarkitektuuriks; vastolu ehitusesteetika vahel ühelt poolt ja ehitustehnika ning praktiliste nõuete vahel teiselt poolt küünib tihti absurdini: Vignon'i Madeleine Pariisis on väliselt täpne antiiktempli koopia, ilma akendeta; valguse saab ta katusesse tehtud ja väliselt täitsa maskeeritud avaustest! Nii oli klassitsism jõudnud surnud punktini ja pidi vaibuma, seda enam, et võimule pääsnud praktiliselt mõtlev kolmas seisus otstarbekohasust rohkem hinnata oskas kui puhtesteetilisi väärtusi. Klassitsismi lagunemine annabki ennast tunda kõige pealt just linna-elumaja arkitektuuris.
Klassitsismi katsutakse nüüd päästa sellega, et temasse tuuakse renessanssi elemente. Nii tekib stiil, mida võiks nimetada renessanssiliseks klassitsismiks (Saksamaal nimetatakse seda paiguti Biedermeieriks). Kuid renessanssi õigustamisega leiti loogiliselt õigustatud olevat ka teised stiilid; vaibub usk klassitsismi ainuõigusse ja algab ajalooliste stiilide valitsemine.
Mis puutub nüüd Baltimaisse, siis on ka siin klassitsism mänginud õige suurt osa. Klassitsistliku stiili valitsemisaeg langes siin ühte majandusliku tõusuga, mille elas läbi 18. sajandi lõpul ja 19. algul Põhja sõja hävitusest kosuma hakanud maa. See aeg oli ju õieti suurmaapidamise õitseaeg. Tähtis oli ka asjaolu, et Baltimaad, mis ordu ja rootsi ajal osutusid suurtest kultuursetest keskustest kaugel olevaks provintsiks, vene ajal sattusid silmapaistva kunstikeskuse Peeterburi lähedusse. Klassitsismi õitseaeg Eestis ja Lätis näib olevat aastatel 1800-1820, just sel ajal on tekkinud suurem hulk ilusamaid hooneid. Autoritena esinevad siin muuseas mõned tuntud väljamaa meistrid Quarenghi, Krubsacius, Engel , Rusca, Berlitz.
Silmapaistvaid ehitisi on sel ajal tekkinud kõige pealt mõisahoonete näol. Eestis oleksid mainimisväärt Järvakandi, Riisipere , Kolga, Valgu, Aruküla, Hargla , Kohila, Hõreda mõisad. Lätis säilinud mõisatest tuleks esile tõsta kõige pealt Elejas'i (Elley) lossi, mis ehitatud arvatavasti Quarenghi plaanide järele6, siis Kasdangas'i (Katzdangen) ja Mežotnes'i (Mešothen), mille autor on vist Berlitz7, Valtenbergu (Salisburgi, autor vist Krubsacius)8, Tasu Padures'i (Tels Paddern), Tingeres (Tingern) ning Laides'i (Laiden) mõisi.
Mis puutub Eestisse, siis ei puudu ka siin pea üheski väikses provintsilinnas enam-vähem huvitavaid ehitisi sellest ajast. Kõige rikkalikumalt (vähemalt arvuliselt) on esindatud klassitsism aga Tallinnas, kuigi siin klassitsistlikud ehitised jäevad varju keskajast säilinud ehitiste kõrval11. Tallinnas on muu seas ehitisi kahelt silmapaistvalt autorilt kuulsalt sakslaselt Engel'ilt ja itaallaselt Rusca'lt. Engel oli Tallinnas linnaarkitekt aa. 1809-181412. Mis ta siin on ehitanud, pole seni kindlaks tehtud; stiilikriitiliste kaalutluste põhjal võiks teda pidada Toompeal oleva end. Üxküll'i maja, praeguse rahaministeeriumi hoone autoriks . Rusca plaanide järele on ehitatud aa. 1825-1827 kreeka-katoliku usu Nikolause kirik Vene tänaval13.
Silmapaistvamad klassitsistlikus stiilis hooned Tallinnas peale mainitute oleksid: "Peterburi" võõrastemaja Rataskaevu tänaval, " Kuld Lõvi" võõrastemaja Harju t., majad Laial t. No.No. 5, 43, 45, Pikal t 19, 28, Niguliste t. 12, Kuninga t. 6, Toomkooli t. 9, Kohtu t. 2, rahukogu hoone Toompeal j. t.
Suurepäralise klassitsistliku tervikuna esines Tallinnas kuni 19. sajandi lõpuni Lossiplats, mis oli kõigist külgedest ümbritsetud klassitsistlikus stiilis ehitistega; vene peakiriku ehitusega ja sellest tingitud Lossi platsi ning Kaarli t. nurgal oleva maja mahalõhkumisega hävitati see ainulaadiline kavatis.
Klassitsismi areng oli Tallinnas suletud paiguti kaunis kitsastesse raamidesse selle tõttu, et siin vana linn oli säilitanud tol ajal (18. sajandi lõpul) veel täitsa keskaegse ilme oma kitsaste tänavate ja kõrgeviiluliste majadega. Klassitsistlikud ehitised esinevad siin suuremalt jaolt (Viru, Pikal, Karja, Kullasepa, Harju, Vana-Posti, Rataskaevu tänavail) kas keskaigsete hoonete ümberehitistena või nende kohale püstitatud taasehitistena, kus juures need uued hooned on ümbritsetud igalt poolt gooti aegseist hooneist. Tahes või tahtmata oli arkitekt nüüd sunnitud kohandama oma ehitise iseloomu nende ümbritsevate keskaegsete hoonete iseloomule . Polnud võimalik arendada fassaadi laiuses, klassitsistlik ehitis esineb siin tihti sama kitsa ja kõrgena nagu naabruses olevad kõrgeviilulised hooned; polnud võimalik liigendada fassaadi mitmekesiselt, seda takistas ka tänavate kitsus; sellepärast esineb harva sammaste või pilastritega kaunistatud ja viiluga kroonitud eend . Klassitsistlikud ehitised on siin tihti väga lihtsad, välja arvatud juhused, kus arkitekt seda oludest tingitud monotoonsust katsunud on tasa teha puht ornamentaalse külje rikkusega.
Vastandiks Tallinnale annab klassitsism Tartule tema erilise ilme. Siin puudus keskaegne kiht, mis oleks takistanud uue kihi loomulikku kasvu. Varaklassitsismi näidetena siin võiksime mainida Tartu raekoda, ülikooli matemaatika instituuti Jaani t., Treffneri gümnaasiumi Jaani t. poolset osa, maja Rüütli t. No. 1. j. t. Elav ehitustegevus algas Tartus peale ülikooli asutamist. Silmapaistvam siin töötanud arkitektidest on keegi meister, kelle isikut seni korda pole läinud kindlaks teha. Selle meistri ehitatud on rida hooneid, kõik enam-vähem ühte laadi , Palladio fassaadi motiivi variatsioonid : fassaad jaotatud kolmeks osaks, keskel ioonia stiili pilastritega kaunistatud ja viiluga kroonitud eend, akende vahel suuremalt jaolt täidised. Nende ehitiste ühele meistrile kuuluvusest tunnistab kõige pealt täitsa ühesarnane kapiteeli käsitlus. Need ehitised on : majad Laial t. No. 33, Kalamehe 12, Uueturu l, Jaama 14, Narva 2, Aleksandri l, Küüni 5 (see viimane ehitis on rikutud kolmanda korra pealeehitusega), Auriku 2. Võib olla sama meistri, võib olla mõne teise töö on majad Käida t. No. l, Jaani 16, Laial 36. See grupp ehitisi sarnaneb väga eelmisele grupile, erinev joon on peaasjalikult vahest ainult see, et neis viimastes esineb korinti kapiteel . Nimetaksime veel mõnda ilusamat ehitist sest ajast: kaubahoov , Treffneri gümnaasiumi Rüütli t. poolne fassaad, majad Vene t. No.No. 22 ja 26-28, Kompani 1, Jaani 14 ja 9, Küütri 2, Lossi 7, Suurelturul 3, 12, 16. Klassitsismi lagunemise ajajärku (renessanssiline klassitsism) kuuluvad Maarja kirik, Postimaja, Politsei Prefektuur.

TARTU ÜLIKOOLI EHITUSLIK ARENGULUGU ARHIDEKTIDE JÄRGI

Esikohal Tartus sel ajal töötanud arkitektide hulgas seisab Krause . Krause suurem ja parem töö on ülikooli peahoone ,14 ehitatud a. 1803 -1809. Selle hoone jaoks on Krause teinud hulga kavandeid (mis aga kahjuks mitte kõik pole säilinud) enne kui leidus rahuldav lahendus. Esimene kavand (tehtud 4-8 märtsini 1803) on oma üldiseloomult kaunis varaklassitsistlik-palladiaanlik (1. joon.). Ehitis, kaunis laia frondiga, on kavatsetud kolmekordsena; fassaadi keskmise osa moodustab kuuest dooria -tuski sambast koosnev portikus; sambad seisavad seina vastu asetatud ja alumise korra kõrguseni ulatavatel rusteeritud postamentidel motiiv mis esineb äärmiselt harva klassitsistlikus arkitektuuris; sammastele on asetatud viil; postamentide vahel on kolm sissekäiku. Portikusest pahemal ja paremal pool olevad fassaadi osad on mõlemad kaheks pinnaks jaotatud, mis on käsitletud üksteisest kaunis erinevalt: seespool olevatel pindadel on vööde simsid teise ja kolmanda korra akende vahel, äärmistel pindadel aga täidised, siin peale selle veel kaks laia pilastrisarnast eendit.
Nagu öeldud, on selles kavandis ilmne varaklassitsismi (Louis XVI stiili) vormikõne. Ühtluse puudus fassaadi liigendises, peened sambad ja suur vahe nende vahel, rusteeritud postamendid sammaste all, madal talastik, ümmargune aken viiluväljal, lõpuks katuseakende kujundus need kõik on motiivid, mis võõrad rangele, antikiseerivale klassitsismile.
See üldiselt mitte just väga õnnestanud projekt lükati tagasi ja juba märtsi lõpul esitas Krause kaks uut projekti, mis aga pole säilinud ning ka heakskiitmist ei leidnud. Järgmine säilinud projekt on 21. aprillist 1803 (2. joon.). Fassaadi kujundus pole siin mitte ühtlasem kui esimeses projektis, kuigi ehitis paistab palju pidulikumana selle tõttu, et sambad on viidud läbi kolme korra. Keskmine osa ei ole sugugi orgaanilises ühenduses fassaadi külgosadega (mis nüüd igatahes küll ühtluse mõttes on võitnud, eriti paremal pool väljendatud idee järele): keskmises osas tarvitatud triglüüfide motiiv pole laiendatud külgosade peale, siin esineb ainult lihtsalt profileeritud sims, mis sellejuures veel tunduvalt madalamale on asetatud kui portikuse talastik. Iseäralik on selle projekti juures sammaste käsitlus; need on dooria-tuski laadi, kuid kannelüüridega. Mitte vähem võõrastav pole asjaolu, et nii moodustatud sambad seisavad plintidel, kuid on ilma baasita. Väga mitmesuguste elementide ebaloogiline ja korratu segu see iseloomustab seda kavandit (mis küll igatahes näib olevat skits ja mida sellepärast võib olla ei tarvitse võtta mitte väga tõsiselt).
Lõplik probleemi lahendus ülikoolihoone niisugusel kujul nagu ta veel praegu seisab (3. joon.) on kahtlemata kõige parem. Üldine masside jaotus on samane kui eelmistegi projektide juures: kolmekordne fassaad (alumine kord rusteeritud) natuke eenduva keskrisaalidega ja kuuesambalise portikusega selle ees. Nüüd valitseb aga suurem ühtlus: akende asetus kõigil kordadel on täitsa ühtlane; metoopide ja triglüüfide friis on läbi viidud terves fassaadi laiuses; kadunud on see veider otsitus sammaste käsitluses. Kõik detailid on väga lihtsad. Ainult ornamentidega ilustatud täidiste asetamisega esimese ja teise korra akende vahele on katsutud tuua natuke soojust ja intiimsust sesse kainesse ja rangesse kompositsiooni.
Ehitis, kahtlemata ilusamaid klassitsismi näiteid Baltimail, on väga imposantne, kuigi vahest natuke monotoonne ja raskepärane. Kuna kauge frontaalvaade pole võimalik vastasasuvate ehitiste tõttu, ei pääse ehitise monumentaalsus mitte täitsa mõjule.
Tagafassaad on kujundatud täiesti eelfassaadi sarnaselt, puudub ainult portikus. Ta kaotab väga palju oma mõjust selle tõttu, et Krause stiiliühtluse pärast pilastrid ka siin dooria-tuski kapiteelidega on varustanud see annab fassaadile kuiva ja kaine ilme. Kiriku ja kahe tiibhoone juurdeehituse ning puude istutamise tõttu hoovi osutub tagafassaadi üldvaade võimatuks. Mis puutub sisemusse, siis on siin peale aula kõik lihtne, koguni vaene. Nagu Krause esimesed kavandid näitavad, oli tal alguses kavatsus siseruume rikkalikumalt läbi viia; nii tahtis ta peatreppi varustada esimesel korral dooria, teisel joonia sammastega. Lõpuks ehitati trepp tehnilistel põhjustel siiski hoopis teisiti ja kavatsetud sambad jäid ära.
Kahest korrast läbiulatuv aula (4. joon.) on käetud peegelvõlvi sarnase laega. Seinad on liigendatud joonia pilastritega. Ümber saali on ehitatud galerii, mis seisab jooniastiili sammastel. Kahe koridorist tuleva ukse vahel asub kateeder15. Nagu väljas, on ka siin kõik üldiselt kaunis lihtne, kuid ruumi üldmulje on siiski täitsa pidulik.
Kuigi sel ajal, kui Krause valmistas ülikooli hoone kavandi , Lääne-Euroopas ja ka Venemaal range (antikiseeriv, õieti juba helleniseeriv) klassitsism järjekindlalt maad võtma oli hakanud, püsib Krause veel 18. s. stiili juures. Seda tunnistasid kõige selgemini peahoone esimesed teostamata kavandid; ka ehitis lõplikul kujul on õieti veel Louis XVI. stiilis, igatahes küll tema viimases, rangemas faasis, umbes nagu seda Prantsusmaal edustavad Chalgrin, Soufflot, Contant d' Ivry, Louis j. t.
Meil tekib nüüd küsimus, kus on Krause kunsti eeskujud ja missugustest allikatest ta on saanud tõuget ning ammutanud õpetust. Eriti huvitav oleks kindlaks teha tema vahekord vene klassitsismiga . On teada, et Krause käis a. 1791 Peeterburis16, tähendab siis, kui Peterburi oli kujunemas puhtklassitsistlikuks linnaks. Sest üle 30. a. kestnud suurte Peterburi klassitsistide esimese generatsiooni (de la Mothe, Rinaldi, Veldten, Baženov, Starov, Cameron) palavikuline tegevus oli lõppenud, juba oli ka Quarenghi läbi viinud kõik oma tähtsamad ehitised. Need meistrid (ja nende kõrval loomulikult suur hulk teisi vähem silmapaistvaid) olid Peeterburis ja tema lähemas ümbruses (Tsarskoe Seloos, Gačinas, Pavlovskis, Oranienbaumis, Peterhofis j. m.) ehitanud suure hulga monumentaalseid losse ja avalikke ehitisi ning eramaju. See klassitsistlik Peeterburi, mis on esile kutsunud väljamaa reisijate hulgalisi vaimustatud kirjeldusi, ei võinud suurt mõju avaldamata jätta ka Krause peale17. Nii näeme meie nüüd ka Krause ehitistes jooni, mis tuletavad meelde kaunis lähedalt mõningaid Peeterburi ehitisi; eriti Veldten'i, Starov'i ja Baženov'i ehitised näivad olevat Krause ehitistele kaunis sugulased. Siiski oleks raske, koguni võimata oletada (ja tõendada) Peeterburi klassitsistide otsekohest mõju Krausesse. Sest nagu juba kord toonitatud, pole vene klassitsism (või õigemini öelda klassitsism Venes) mitte kohapealse arengu produkt , vaid importeeritud mitmesugusest rahvusest väljamaalaste poolt18; ja kui Krause ehitistel on ühiseid jooni mõningate Vene ehitistega, siis võib see tulla vahest küll vist ainult sellest, et neil on ühised allikad Lääne-Euroopas, milledest Krause on võinud ammutada ju otse ja vahenditult. Millised on need allikad, on raske ütelda. Üldiselt tuleks vist küll oletada, et Krause on pidanud silmas itaalia palladiaanlasi ja prantsuse Louis XVI. kui ka n. n. direktooriumi stiili esindajaid, olid ju need sel ajal terves Euroopas mõõduandvad. Kõige pealt on Krause vist kindlasti tundnud ja imetlenud prantsuse klassitsismi suurmeistri Chalgrin'i töid (St. Philippe du Roule!). Tohiks arvata, et talle polnud tundmatud ka Pariisi akadeemia väljaanded ( Grands prix d' architecture , v. lhk. 9).
Mis puutub ülikooli peahoone ehitusprotsessi, siis oli see ühendatud suurte raskustega. Ehitis püstitati kohale, kus asusid a. 1704 ära lõhutud n. n. rootsi või Maarja kiriku varemed 19. Kõige pealt oli vaja tasandada Jaani tänava pool olev maaala ja ehitada sinna ette müür, milline töö viidi läbi a. 1803. Järgmisel aastal kõrvaldati Maarja kiriku varemed ja vundament ning reguleeriti maa alust vett, mis väga palju aega ja vaeva nõudis. Suuri raskusi tekitas ka vundamendi toetamiseks määratud palgistiku (Pfahl-und Rostwerk) püstitamine, nii et hoone nurgakivi panemine võis sündida alles 15. sept. 1805. Uue hoone pidulik sisseõnnistamine oli 31. juulil 1809. Välja arvatud mõned sisemised ümberehitused ja mõlema kõrvalfassaadi sissekäigu kinnimüürimine (uste asemele paigutati aknad) on ülikooli peahoone üldiselt alal hoidnud oma esialgse ilme20.
Võrreldes ülikooli peahoonega on Krause teised ehitised (need on suuremalt jaolt ju ka kõik väikesed) hoopis vähema väärtusega. Kõige huvitavam neist on vist anatoomikum (7. joon.)21, mis ehitatud ühele bastioonile Toomemäel. Krausel oli alguses kavatsus ühendada anatoomikum kliinikuga, kuid pärast otsustati siiski ehitada mõlemad asutised eraldi, kuna laipade lõhn kliinikus ei olnud soovitav; pealegi võis kohal, kus anatoomikum asub praegu, käsutada vana kindlustuse keldreid laipade hoidmiseks. Alguses, aa. 1803-1805, ehitati ainult keskmine osa. See on ümmargune ehitis, kvatraatsel alaehitisel, kaetud kaunis madala kupliga; neli risaliiti, igaüks kahe dooria-tuski stiili pilastriga ja viiluga, ning kaheksa akent , mille peal mezzanino aknad, elustavad ehitist. Klassitsistlikul ajajärgul nii väga armastatud urnid iga nelja sissekäigu peal annavad ehitisele teatud gratsiöösi pidulikkuse. Sees on ainult üks ruum, suur saal , mille lagi tugeneb kaheksale dooria sambale . Sammaste postamente kaunistavad vanikud jällegi armastatuim klassitsismi motiiv.
Kuna aga üliõpilaste arv iga aastaga tublisti kasvas, jäi hoone varsti väga kitsaks. Juba a. 1820 kerkis päevakorrale ehitise laiendamise küsimus ja sama aasta mai kuul valmistas Krause vastavad skitsid ja kulude eelarved . Rotundi külge pidid ehitatama kaks tiiba; kuna aga maaala oli kitsas , polnud võimalik ehitada neid ühel liinil. Esialgse kava järele oleksid nad ehitatud rotundi külge, moodustades täisnurga. Pärast muudeti aga projekt nii, et tiivad liituvad segmentidena rotundi külge. Ehitis ise teostati alles aa. 1825-182722. Mõlemad tiivad on kahekordsed, kordi eraldab üksteisest lame vöödesims; alumine kord on nagu rotundi alaehitiski läbi viidud rustikas.
On küsitav, kas hoone on võitnud palju nende tiibehitistega. Idee iseenesest ei ole õnnetu, sest poolringist eenduv rotund võidab nii tunduvalt pidulikkuse poolest; ka kontsentreerub selle tõttu vaade rohkem temale. Kahjuks pole need väiklaselt läbiviidud, peaaegu täitsa "biedermeierlikud" tiibehitised mitte kooskõlas rotundi lihtsa suurejoonelikkusega. Siin annab ennast tunda nii kunstniku vanadus (Krause oli 1825. a. 68 aastat vana) kui ka üldiselt algav stiililagunemine. Nagu edaspidi näeme, laiendati tervet kavatist veel kord aa. 1856-1860.
Krause ei olnud muidugi ei geenius ega isegi mitte väga andekas kunstnik. Kuid tal oli korda läinud ajastiili täitsa omaks teha ja väljendada selles ideid, mis liigutavad meid veel praegu. Ta on väga palju selleks kaasa aidanud, et Tartule uusklassitsistlikku ilmet anda, ja tema paremale saavutisele ülikooli peahoonele jääb Balti arkitektuuri ajaloos alati aukoht.
Krause surmaga a. 1828 lõpeb Tartu ülikooli hoonete ajaloos esimene, ühtlasi parem ajajärk. Peale Krauset on loodud väga vähe väärtuslikku. Arkitektuuri langus 19. sajandil klassitsismi lagunemine, mitmesuguste ajalooliste stiilide vaheldumine ja üksteise kõrval esinemine, eklektitsism ja nõudlik " modernism " kõik see leiab loomulikult vastupeegelduse ka ülikooli hoonete juures. Ja kuna esimesel, Krause ajajärgul, plaanide läbivaatamisel ülikooli valitsuses, nõukogus ja ehituskomitees alati silmas peeti ehitiste ilu, pühendatakse sellele pärast poole väga vähe tähelpanu: hoolitsetakse peaasjalikult ainult odavuse ja otstarbekohasuse eest.
Alles a. 1835 läks korda täita vakantset õppetooli. Kodanliku ehituskunsti professoriks ja ülikooli arkitektiks valiti Moritz Hermann Jacobi . Tema kutsumisega algab ülikooli ehitusajaloos äärmiselt viljatu segaduste ja bürokraatliku korralageduse aeg, mis pidi kestma kuni a. 1851 (K. Rathaus 'i arkitektiks kutsumiseni). Väiklane järelvalve ülikooli tegevuse üle läks ikka kõvemaks ja kõvemaks, oli see ju vene bürokratismi kuldne ajajärk Nikolai I. valitsusaeg. Ülikooli tegevuse esimestel aastakümnetel näit. ei vajanud ülikooli hoonete kavandid Peeterburi ametiasutiste järelvaatamist ja kinnitamist; Peeterburis kirjutati ainult ette, missugusteks otstarveteks summasid võis tarvitada. Nüüd pidid aga kõik projektid ja eelarved Peeterburi teede ja avalikkude ehitiste peavalitsusse saadetama, kus nad pidid ootama kuude kaupa läbivaatamist (ja seal juures tihti kaduma läksid). Peale läbivaatamist saadeti nad, kui vigu leiti, Tartu tagasi parandamiseks, siit jälle Peeterburi ja nii ad infinitum. Neis kauakestvates toimingutes oli tihti süüdi ka asjaolu, et Tartus töötavad arkitektid olid suuremalt jaolt kõik täitsa tähtsuseta ja koguni viletsad.
Jacobi igatahes võis vahest ehk olla tubli arkitekt (tehnilises suhtes), teda segas aga väga kohalikkude olude mittetundmine, kõige pealt aga see, et ta ei osanud vene keelt; ta pidi aga tarvitama eelarveteks venekeelseid hinnakirju, mille tõttu tema tehtud eelarved olid alati vigu täis. Hoopis segaseks muutus olukord, kui Jacobi juba aasta pärast ( 1837 ) Peeterburi oli sunnitud minema; siin asutati nimelt komisjon, kes pidi kontrollima Jacobi katseid tarvitada raua elektromagneedilisi omadusi masinate liikumapanemiseks ja Jacobi pidi loomulikult olema ise seal juures. Jacobi jäigi nüüd Peeterburi elu lõpuni, kuid teda ei vabastatud mitte kohe Tartu ülikooli teenistusest, vaid ta pidi veel kolme aasta kestel (kuni a. 1840) valmistama ülikoolile plaane ja eelarveid. On arusaadav, et sarnastes ebanormaalsetes tingimustes Jacobi tegevus ülikooli arkitektina ei võinud olla protuktiivne ja kõigist tema kavanditest on leidnud teostamist ainult üks: sild Lossi tänava üle (15. joon.), ehit . a. 183733. Selle ehitise juures millel, on kolm ühelaiust läbikäiku ja mis seisab kaheksal (neli kummalgil pool) kvadraatsel piidal, esineb veel klassitsistliku ilmega , kuigi juba päris väiklaselt, "biedermeierlikult" käsitletud vormikõne.
Kui nüüd 1837. a. saadik Peeterburis elav Jacobi a. 1840 nimetati vene Teaduste Akadeemia adjunktiks praktilise mehaanika ja masinate ehituse alal, pidi ta lõpuks ometigi vabastatama Tartu ülikooli teenistusest Tema asemele valiti a. 1841 Christoph Conrad Stremme37. See valimine osutus suureks õnnetuseks ülikoolile. Juba Stremme esimesed kavandid näitasid selgelt tema täielikku saamatust ja ebapraktilikkust; kõik nad leiti Peeterburis täitsa kõlbmatud olevat. Oma vabanduseks juhib Stremme tähelepanu sellele, et ta kohalikkude oludega tuttav polevat ja vene keelt ei mõistvat; ka olevat ta tööga üle koormatud, nimelt võtvat loengud palju aega (milles kõigis oli palju tõtt).
Stremme kavandite absoluutne ebapraktilikkus sundis kuraatorit ja ülikooli valitsust uute ehitiste läbiviimiseks (tarvidus nende järele suurenes iga aastaga) kutsuma jälle ajutiselt kedagi praktilist arkitekti. Sarnane leiti a. 1843 Karl Winkler 'i38 isikus . Kuid sellega ei võitnud ülikool palju, sest Winkler osutus (vähemalt ehitustehnilises suhtes) mitte palju paremaks kui Stremme. Tema hulgalistest kavanditest leidis Peeterburis kinnitust ainult kliiniku laiendamise kavand. See laiendamine teostati lõpuks aa. 1845-1847 peale pikki läbirääkimisi, kirjavahetust ja mitmekordset plaanide ning eelarvete parandust . Kliinik (praegune sisehaiguste kliinik) sai siis selle kuju, mis tal on praegu (25. joon.). Ka siin tuleb kahjatseda, et ümber tehti Krause ajast pärit olev fassaad, ja sealjuures sugugi mitte ilusamaks. Kuid isegi niisugusel ümberehitatud kujul kuulub see ehitis ilusamate ülikooli hoonete hulka. Stiililt võiksime asetada teda "Biedermeieri" alla, klassitsismi mõju annab end siin tunda veel kaunis tugevasti. Juba üldkompositsioon on kaunis maitsekas; ka on aknaraamitused ja profiilid joonistatud kaunis selgelt ja puhtalt; fassaadi elustamiseks aitab kaasa paiguti maitsekalt asetatud rustika . Igatahes on küll veel küsimus mil määral võib Winklerit lugeda selle ehitise autoriks. Sest Tartus valmistatud kavandite juures võeti ette Peeterburis (teede ja avalikkude ehitiste peavalitsuses) tihti väga kaugele ulatavaid parandusi ja muudatusi ning see sündis ka Winkleri kavandiga. Ülikooli arkiivis on säilinud selle ehitise fassaadi joonis, millel leidub märkus, et ta on valmistatud teede ja avalikkude ehitiste kavandite ja eelarvete departemangu II. jaokonnas, kuna Tartust saadetud projekti fassaad leiti olevat inetu. Autorina on selle kavandile alla kirjutanud arkitekt Šudan (Шуданъ). Kas selle Peterburi arkitekti töö seisis ainult Winkleri kavandi paranduses või täitsa uue tegemises, pole võimalik kindlaks teha, kuna pole säilinud Winkleri poolt valmistatud kavand.
Vahepeal oli veel palju arhidekte kellest hetkel pikemalt ei räägiks.
Viimane tähtis enne esimest maailma sõda alustatud hoone, zooloogia -geoloogia instituut on ehitatud a. 1912-1915 Riia polütehnikumi professori Otto Hoffmann 'i50 kavandite järele. Ka sel ehitisel (33. joon.), milles valitseb kuiv ja külm sirgejoonelikkus, pole kuigi suurt kunstilist väärtust.
Nagu öeldud, takistas sõda teiste kavatsetud ehitiste läbiviimist. Ja ka Tartu ülikooli kui eesti ülikooli uuestiavamisest saadik pole märgata erilist elavust ehitustegevuse alal, ehk küll tarvidus nii mõnegi uue hoone järele (ülikooli raamatukogu) end ikka teravamalt tunda annab Nii on ka eesti ülikooli esimese arkitekti P. Mielberg'i tegevus (a. 1922 peale) seni piirdunud peaasjalikult paranduste ja ümberehitustega (ülikooli raamatukogu laiendamine). Parem iseseisev uus ehitis on ülikooli võimla hoone.

TARTU ÜLIKOOLI ÜLDINE HOONETE EHITUSLUGU

Üldist pilku heites Tartu ülikooli hoonete ehitusloo käigule, võiksime seda stiiliarengu seisupaigast vaadates 3 ossa jagada :
1. Puhta klassitsismi valitsemine (Krause ehitised), mis kestab a. 1803 kuni 1828;
2. Renessansiliku klassitsismi ja mõõdukas ajalooliste stiilide valitsemine (Jacobi, Vinkleri, Rathausi ehitised), kestab a. 1828 kuni 1869;
3. Eklektitsismi ja modernismi valitsemine (Rötscher, Guleke, Nikitin, Hoffmann j. t.), a. 1869 kuni meie ajani.
Esteetilisest seisukohalt hinnatuna võiksid kunstiväärtuse peale pretendeerida kõige pealt esimese ajajärgu ehitised. Ka teise ajajärgu ehitiste hulgas leidub mõni, mida osaltki tõsiselt võiks võtta; mis puutub aga kolmandasse, siis ei tule selle aja ehitistest kunstitööna üksi ehitis arvesse.

KASUTATUD MATERJALID

http://www.utlib.ee/ee/index.php?cat=ea&sisu=arkitektid&pt=3&amenu=dg

Google pildi otsing

Eesti Entsüklopeedia. Tln.: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994

LISAD

Tartu Ülikooli hoone eestvaated

Kolga mõis

Aruküla mõis

Valgu mõis

Riisipere mõis
19