Klassitsismi arhidektuur (0)

KLASSITSISM
Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas.
Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid . Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia , näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Suure Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire ' impeerium ').
Klassitsism:

u. 1760 -1800- varaklassitsismiks (Prantsusmaal Louis XVI stiiliks). Sellel ajajärgul on tugev rokokoolik taust ja mõnikord seda kutsutaksegi rokokoo -klassitsismiks.

u. 1800-1830- kõrgklassitsismiks (Prantsusmaal ampiirstiiliks). Tähendab ju 'empire' impeeriumit, keisririiki. 1799.a. haaras Napoleon võimu riigis enda kätte ja 1804 sai ta Prantsusmaa keisriks (Napoleon kroonib oma abikaasa Josephine'i, detail). Lisaks muule tegevusele suunas imperaator ka riigi kunstielu. Kunstnikud said Napoleonilt nii näpunäiteid kui ka otseselt tellimusi. Seega võib prantsuse 19. sajandi esimese kümnendi kunsti pidada Napoleoni kunstiks.
ARHITEKTUUR
Klassitsistlik arhitektuur levis kogu Euroopas ja väljaspool selle piiregi. Kõige tavalisemad ehitised olid sümmeetrilised, suurte siledate seinapindadega, fassaadi keskosa meenutas kreeka templi otsakülge - seal eendus sammastik , mida ülal kroonis kolmnurkne viil. Selliseid hooneid kerkis igas vähegi suuremas linnas. Klassitsistlikku stiili on üldse armastatud kasutada esindushoonete püstitamisel. Oma lihtsa ja range välisilme ning enamasti soodsa asendiga linnapildis jätavad nad küll kõledavõitu, kuid mõjuka ja suursuguse mulje.
Antiik-aegsete ehitiste matkimisel mindi isegi nii kaugele, et näiteks Pariisi Madeleine'i kirik kavandati päris kreeka templi koopiana - seejuures ka ilma akendeta. Palju loodi tol ajal täiesti praktilise otstarbeta ehitisi , igasuguseid auväravaid, võidukaari jms., näiteks Tähe võidukaar Pariisis. Võimsana kõrgub see keset avarat ümmargust väljakut, kust hargnevad kaksteist laia avenüüd. Kolmas klassitsistliku ehituskunsti suurteos Pariisis on Pantheon . Seda kõrge kupli ja saledate korintose sammastega hoonet kasutatakse Prantsusmaa suurmeeste matusepaigana.
Klassitsistlik stiil jõudis ka vastiseseisvunud Ameerika Ühendriikidesse, maailma tuntuim klassitsistlik hoone on ilmselt presidendi residents Valge Maja, samuti Kongressi hoone Kapitoolium Washingtonis .
Suurejoonelisi ehitisi loodi Venemaal. Veel praegugi annavad Peterburi keskosale ilme klassitsistlikud hooned: Admiraliteedihoone, mille terav kullatud tornitipp paistab kaugele piki kiirtevihuna torni juurest algavaid tänavaid, ning palju teisi.
Eestist tuleb mainida eelkõige Tartu Ülikooli kuuesambalise fassaadiga peahoonet . Tartu oli üldse rikas klassitsistlike ehitiste poolest, kuigi neid püstitati ka teistes linnades, samuti maal, näiteks esinduslikud mõisahooned Riisiperes, Sakus , Kolgas ja mujal.
VARAKLASSITSISMI ARHITEKTUUR
PRANTSUSE arhitektuurile on pea alati olnud iseloomulik tugev klassitsistlik joon. Umbes 1760. aastal saab see aga lausa valitsevaks, kui lõplikult kaovad baroki ja rokokoo elemendid. Louis XVI stiili kuulsaim arhitekt oli J. G. Soufflot, kelle tuntuim teos on Pariisi Pantéon.Teine silmapaistev ehitusmeister oli Jaques Ange Gabriel, kes on Concorde'i väljaku kujundaja (alustas 1754 ) ja majafassaadide autor. Samuti on tema ehitatud Kõrgema Sõjakooli hoone Marsi väljakul Pariisis. Gabriel on ehitanud ka mitmeid väiksemaid hooneid. Neist on tuntuim Petit Trianoni loss Versailles ' pargis (valmis 1768).
Claude Ledoux' (1736-1806) olulisemad ehitised on seeria linnaväravaid ja Louveciennes'is asuv paruness du Barry paviljon ( 1771 ). Eriti tuntuks sai ta mitmete elluviimata utoopiliste fantaasiaprojektide autorina. Samalaadseid abstraktseid ja grandioosseid ideid kasutas ka Etienne -Louis Boullee (1728-1799). Temagi tööde suurejoonelisus ja karm lihtsus vastasid täielikult revolutsiooniaastate vaimule . Nende poolt välja pakutud klassitsismi uut suunda kutsutaksegi revolutsiooniarhitektuuriks.
ITAALIA oli arhitektuuris juhtival kohal baroki ajal. Varaklassitsismi periood oli aga suhteliselt tagasihoidlik . Nimetada võiks Giuseppe Piermarini ( 1734 -1808), kes tegutses Põhja-Itaalias, peamiselt Milaanos. Tema kuulsaim töö on ooperiteater La Scala hoone, mis valmis 1778. Hiljem on seda mitmel korral ümber ehitatud. Samuti ehitas Piermarini Palazzo Belgiojoso ja teostas Palazzo Reale ümberehitused 1771-1778.
INGLISMAAL arenes kunstielu veidi omasoodu. Seal ei olnud õiget barokiajastut, samuti ilmnes varaklassitsism varem kui mandri-Euroopas. Jätkus I. Jonesist ja sir Chr. Wrenist alguse saanud palladionismi traditsioon. 18. sajand andis sellele oma varjundi ja mõnikord vendade Adamitega seostatava stiilitähenduse (tuntud nn. adamstiilina). Robert Adami ja hiljem teda aidanud vend Jamesi ( 1730 -1794) ehitatud on Register House Edinburgh'is, Kedleston Hall ( 1761 -1765) Derby lähedal, Osterley Park House (1761-1780) Middlesexis, Sion House (1762-1769). Samuti hinnatakse neid linnade planeerimise ja väljaehitamise eest. Eriti tuntuks sai adamstiil aga sisekujunduses .
XVIII sajandi kuulsamaid tegijad on ka Somerset House'i ehitaja W. Chambers .
Inglaste klassitsistlikud hooned paistavad silma hea ruumijaotuse poolest. Kõik on otstarbekas alates ruumi kujust kuni akende paigutuse ja valgustuseni. See erineb tunduvalt prantslaste ebamäärasusest hoone sisemuses ja uhkeldamisest hoone fassaadiga. Inglaste poolt viljeldud klasitsismisuund mõjub prantsuse klassitsismi mõningase paatoslikkuse ja paraadlikkuse taustal mõõduka, vaoshoitu ja vormitäiuslikuna.
SAKSAMAA Kaasmaalase Winckelmanni tegemistest innustusid ka SAKSA arhitektid . Varaklassitsismi ilming oli kerge ja graatsiline nn. Zopf-stiil. Edaspidi võtsid sakslased üha enam eeskuju prantslastest ja ehitiste vorm läks rangemaks ja suurejoonelisemaks.
Klassitsismiperioodi esimesed tuntumad arhitektid olid F. W. von Erdmannsdorff (1736-1800, tema tähtsaim ehitis on Wörlitzi loss) ja K. G. Langhans ( 1732 -1808), kes ehitas 1788-1791 Brandenburgi väravad Berliinis.
Saksa kuulsamad klassitsistid K. Fr. Schinkel ja L. v. Klenze tegutsesid aga kõrgklassitsismi ajal.
VENE kunstis oli XVIII sajandi teine pool väga rikas aeg. Eriti arhitektuuri alal. Kuigi vene klassitsism järgis paljuski prantsuse eeskujusid ning tuntavad on ka itaalia ja inglise alged , nimetavad venelased klassitsismi varasemat, rahvusvahelistest eeskujudest kantud perioodi nn. Katariina klassitsismiks. Sel ajal valitses riiki Katariina II. Ta ei tahtnud Euroopas levivast antiigivaimustusest eemale jääda ning otsis võimalusi klassitsismi juurutamiseks Venemaal.
Venemaal sai klassitsismi-ideede peamiseks levitajaks 1757 asutatud Peterburi Kunstide Akadeemia. Klassitsismi Venemaale "toojaks" peetakse prantslast J. B. Vallin de la Mothe'i (1729-1800), kes oli Peterburi kunstiakadeemia esimene arhitektuuriprofessor. Tema tuntumad ehitised ongi koos A. Kokorinoviga tehtud Kunstiakadeemia hoone ja Gostinnõi Dvor.
Itaallase A. Rinaldi meistriteos on Marmorpalee Neeva kaldapealsel. C. Cameron ehitas Pavlovski lossi ja pargiansambli ning mitmeid hooneid Tsarskoje Selos, sh. lossi juures oleva galerii.
Katariina-ajastu kuulsaim arhitekt oli samuti itaallane – G. Quarenghi. Quarenghi tehtud on Aleksandri loss Tsarskoje Selos ja kõrgklassitsistlik Smolnõi instituudi hoone Peterburis.
Venelastest olid tuntumad arhitektid Peterburis tegutsenud I. Starov (tema ehitas Tauria palee ) ning peamiselt Moskvas ehitanud M. Kazakov ja V. Baženov. Viimane kavandas Moskva kirikuid, Tsaritsõno lossiansambli, mitmeid kaupmeeste eramuid, sh. Paškovi maja.
EESTIS on mitmeid klassitsistlikke ehitisi. Enamus on pärit hilisemast ajast, kuid on ka varaklassitsistlikke hooneid, seda nii linnas kui ka maal. Eesti jääb kahe suure kunstikeskuse - Peterburi ja Berliini vahele, seetõttu leidis klassitsismi kujunemine inspiratsiooni nii Vene kui ka Saksa allikatest. Selgelt klassitsistlikud lahendused pääsevad Eesti oludes maksvusele alles 19. sajandi alul.
Hulgaliselt selles stiilis hooneid oli Tartus. Need ehitati pärast 1775.a. tulekahju. Kohaliku ehitusmeistri J. H. B. Walteri projekti järgi valmis 1789. aastal raekoda. Oma üldilmelt on see sarnane paljude Põhja-Euroopa väikelinnade raekodadele. Teine tuntud ehitis oli suurtest graniitplokkidest valmistatud Kivisild. Selles oli aimata antiiksete võidukaarte imposantsust. Paraku sild hävis II maailmasõjas nagu paljud hoonedki.
Tallinnas oli ehitustegevus nimetatud ajajärgul teistsuguse suunitlusega. Kui Tartus ehitati eelkõige uusi maju, siis Tallinnas tehti palju ümberehitusi. Muudeti keskaegsete hoonete fassaade, väiksemaid naabermaju ehitati kokku üheks suuremaks (nt. Lai t. 32, Lossi pl. 4, Kiriku t. 2). ). Varaklassitsismi perioodi tähtsaim hoone on Toompea loss, vana linnuse ümberehitus kubermanguvalitsuse hooneks. Töid juhtis sakslane , Jenast pärit arhitekt ja stukimeister J. Schultz. Uusehitised muutusid valdavaks alles vahetult enne sajandivahetust või peale seda. Nendest on ülevaade kõrgklassitsismi osas.
Kõige olulisema jälje jättis varaklassitsism aga mõisaehitusse. Selles oli oma osa jällegi Johann Schultzil, kes ehitas ise või oli tema looming eeskujuks teistele. Neist aastaist pärinevad Ohtu, Saue , Ääsmäe mõisahooned Harjumaal , Rägavere Virumaal, Sargvere, Norra ja Roosna- Alliku Järvamaal. Seda nimekirja võiks veelgi pikendada, kuid mitmed mõisaansamblid on hiljem oluliselt ümber ehitatud ja neil ei ole enam varaklassitsistlikku ilmet .
 
 
Pierre Vignon. Madeleine'i kirik
Jean Francois Chalgrin . Tähe triumfikaar
Jacques Germain Soufflot. Pantheon
Valge Maja Washingtonis
Kapitoolium
Peterburi panoraam
Andrejan Zahharov . Admiraliteedi hoone
Peterburi Paleeväljaku ansambel
Johann Wilhelm Krause. Tartu Ülikooli peahoone
Riisipere mõis
Saku mõisa interjöör.
KÕRGKLASSITSISM
Ampiirstiil lähtus peamiselt Rooma keisririigi aegsetest eeskujudest. Seda iseloomustasid range vorm, lihtne siluett, lagedad pinnad, pilastrite ja sammaste rohkus . Palju kasutati ümarkaart ja kupleid (eriti Venemaal). Tol ajal püstitati palju uhkeid mälestusehitisi - sambaid, obeliske, auväravaid, võidukaari jm.
Klassitsistlikule arhitektuurile olid omased sümmeetria, tasakaal, suurejoonelisus. Hoonete fassaadid moodustasid võimsaid ja mõjusaid ansambleid. Eeskuju võeti mitte ainult vanadelt kreeklastelt ja roomlastelt, vaid arvatavasti ka Vanast-Egiptusest, kuna seal olid veelgi uhkemad ja võimsamad ehitised.
PRANTSUSE ampiirstiili tüüpiline, kuid samas ka äärmuslik näide on Pierre Vignoni kavandatud Madeleine'i kirik Pariisis. See jäljendab täielikult antiiktemplit, kusjuures hoonel ei ole ühtegi akent: valgus tuleb katuseavadest. Hoone pääseb hästi mõjule ka oma hea asukoha tõttu - see on laia tänava lõpus.
Arvukatest triumfikaartest on kõige võimsam Tähe triumfikaar, autoriks ja ehituse alustajaks Jean Francois Chalgrin (1739-1811). Roomas asuv Septimus Severuse kaar sai eeskujuks Carrouseli väljaku triumfikaarele, mille ehitasid Napoleoni nn. ametlikud arhitektid Charles Percier (1764-1838) ja Pierre Francois Leonard Fontaine (1762- 1853 ). Nad proovisid ellu viia keisri soovi kujundada Pariisist Euroopa keskus, kus oleks sama uhke ja rikkalik arhitektuur nagu omaaegses Rooma impeeriumis. Nende teene on ampiirstiili juurutamine ka sisekujunduses ja mööblikunstis.
Ampiiri- ajastule oli omane ka triumfisammaste püstitamine. Austerlitzi lahingus saadud võidu auks lasi Napoleon püstitada samba Vendôme'i väljakule. Töö teostasid Jacques Gondouin ( 1737 - 1818 ) ja Jean Baptiste Lepère (1761-1844). Samba tipus on keiser ise ( skulptor A. Chaudet).
INGLISMAAL oli kuni XVIII sajandi lõpuni väga tugev Palladio mõju. Kuid sealgi taganes see rangema, antiikset väga oluliseks pidava klassitsismi ees. Uue suuna tuntumad esindajad olid Robert Smirke ( 1781 -1867, ehitas Briti Muuseumi) ja sir John Soane (1753-1837, olulisim töö on ümberehitatud Inglise Panga hoone).
ITAALIA selle aja arhitektidest oli kuulsaim Giuseppe Valadier (1762-1839). Ta restaureeris antiikehitisi (nt. Tituse võidukaar, osaliselt Colosseum ) ja tegeles linnaplaneerimisega. Tema olulisim töö on Roomas asuva väljaku Piazza del Popolo kujundamine. Lisaks Valadier'le olid tuntud Luigi Cagnola (1762-1835) ja Pietro Bianchi (1787-1849). Esimese ehitistest võiks nimetada Rahu võidukaart Milanos ja teise töödest San Francesco di Paola kiriku Napolis.
SAKSAMAA kuulsaim arhitekt oli Karl Fr. Schinkel. Teda peetakse klassitsismi võrdkujuks, saksa vaimu üHeks sümboliks. Schinkeli stiil on selge, range, suurejooneline. Temalt on pärit mitmeid ehitisi Berliinis (Uus Vahtkonnahoone, Vana Muuseum ) ja Potsdamis. Hilisemas loomingus kasutas ta ka muid stiile, eriti gootikat .
Suurejoonelisust ja paatoslikku joont kasutavasd teisedki saksa arhitektid. Näiteks Leo von Klenze, kelle paremad tööd asuvad Münchenis (Glüptoteek, Vana Pinakoteek).
VENEMAAL valitses klassitsism juba 18. sajandi II poolel ja see jätkus uue sajandi esimesel veerandil. Arhitektuuris võidutsesid kompositsiooni lihtsus ja loogilisus, antiikeeskujusid järgiti veel rohkem kui varaklassitsismi ajal. Ampiir omandas paraadlikkuse ja hiilguse jooned. Kui hoonete seinad olid siledad ja vähese kaunistusega, siis rõhutati ehitiste suurust, mahtu. Peamiselt ehitati nn. ühiskondlikke hooneid (ka kirikuid), kusjuures selleks töötati välja ühtlustatud nõuded ja fassaadide tüüpprojektid. Iseloomulik oli kahe värvi kasutamine: sambad ja dekoorelemendid olid valged, majade seinad aga kas hallid või kollased .
Ampiirstiili (mida Venemaal nimetatakse ka Aleksandri stiiliks) juurutajaks oli Šveitsi päritolu Thomas de Thomon.
Venelastegi seas oli mitmeid kuulsaid arhitekte, kusjuures mõnikord oli nende töödes vanavene ehituskunstile iseloomulikke jooni. Andrei Voronihhin püstitas Peterburgi Kaasani kiriku. Tervikuna koos kolonnaadiga meenutab see Vatikani Püha Peetri katedraali, kuid tunda on ka Pariisis asuva Panthéoni eeskuju. Voronihhin oli Venemaal üks esimesi, kes hoonete kujundamisel kasutas oskuslikult skulptorite töid.
Andrian Zahharov on vene klassitsismi suurima ja omapäraseima ehitise - Peterburis oleva Admiraliteedihoone autor. Selle keskmisel osal on kõrge torn. Kahele poole jäävat ligi poole kilomeetri pikkust fassaadi on võrreldud vanavene kloostri müüriga.
Klassitsism pidas vastu küllaltki kaua. Selle hilisemat aega esindab Venemaal sündinud itaallane Carlo Rossi . Tema arvukad ehitised ( Mihhailovskoje palee - praegune Vene Muuseum, Aleksandra teater, Peastaabi kaarhoone, Sinodi hoone - praegune ajalooarhiiv ) on aga dekoratiivsemad ja maalilisemad.
Pariisi Panteonist on inspireeritud ka vene klassitsismi viimane suurehitis - aastail 1818-1858 ehitatud Iisaku katedraal . See teostati prantslase Auguste Ricard de Montferrand'i plaanide järgi.
Küllalt tähtis koht Peterburi ehitustegevuses oli Vassili Stassovil. Ta ehitas sinna Narva ja Moskva võiduväravad. Eriti oluline oli tema osa aga Talvepalee taastamisel pärast 1837. a. tulekahju ning Uue Ermitaaži valmimisel.
Pärast pealinna üleviimist Peterburgi 1713. aastal jäi Moskva kunstielugi veidi varju. Kui 1755 . aastal asutatud ülikool jättis Moskvale juhtrolli teaduse vallas, siis 1757 avatud Peterburi Kunstide Akadeemia võimendas veelgi Neevalinna osa arhitektuuris ja kujutava kunstis. Moskvas ehitati loomulikult ka, kuid enamus juhtivaid ehitusmeistreid tegutses siiski Peterburis või selle ümbruses.
Ehitustegevus Moskvas hoogustus pärast 1812. aastat, mil sõjas prantslastega hävis enamus linnast. Sellegi poolest ei ole seal nii palju klassitsistlikke hooneid kui Peterburis. Selle aja tuntumad arhitektid olid Domenico Gilardi ja Ossip Beauvais (Bove).
EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri peamiselt mõisahooned, millest paljud on hetkel küll väga halvas seisukorras. Samuti on alles mõned postijaamad (Jõelähtme, Ruunavere).
Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osa ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk ilusaimgi on Johann Wilhelm Krause poolt aastail 1805-1809 ehitatud Tartu ülikooli peahoone. Samuti on selles stiilis maju Tallinnas (Kohtu t. 2).
Kõigist klassitsismiajastul Eestis töötanud arhitektidest on maailmas kõige kuulsam ilmselt eespool nimetatud Carl Ludvig Engel . Ta oli 1809-1814 Tallinna linnaarhitekt. Eelkõige sai Engel tuntuks aga Helsingi Senati väljaku kujundamisega, millest kujunes üks stiilsemaid klassitsistlikke linnakeskusi.