Mõisa viimaseks omanikuks oli Hermann von Buxhoevden. Vanim Lihula mõisa plaan pärineb aastas 1645, sellel on näha eluhoonet (peahoone), tall ja ait. Hiljem ehitati mõisale lisahooneid juurde, millest paljud on tänapäevani säilinud. Mõisa peahoonel on tänapäevani ideaalselt säilinud kelpkatus, mille fassaadi kaunistab kolme sambaga portikus ning mida ilmestab kolmnurkfrontoon. Frontooni karniise kaunistab hammaslõige. Hoonele on iseloomulikud ka madalad pööningukorruse, nn mezzanino-korruse aknad. Hoonet on restaureeritud. Mõisast edelas asub Lihula linn, mis kujunes välja ajaloolise Risti-Virtsu maantee äärde. See linn on kasvanud välja juba 13. sajandisse tagasi ulatuvast alevist, kuid sai oma linnaõigused alles 1993. aastal. Mõisas tegutseb hetkel Lihula muuseum. 1870. aastal on mõisas tegutsenud ka kool. Lihula mõis on ehitatud klassitsistlikus stiilis. Hoone on kahe korruseline ja hoone ees neli sammast
s. lõpuni. Mõningaid vähese tähtsusega kõrvalekaldumisi barokki leiame ainult vast Ch. Wren'i (1632-1723) ja mõne tema õpilase juures. Iseloomulik on hilisematele inglise palladiaanlastele, et nad tihti väga puiselt ja mehaaniliselt Palladio ehitistelt laenatud vorme järele aimavad ja neile ohvriks toovad praktilised nõuded. Kuni tüütuseni esineb ikka üks ja sama ehitistüüp: kõrge rusteeritud alumise korra peal bel-étage suurte akendega; selle peal poolkord (mezzanino); fassaad jaotatud kolme ossa, keskmise neist moodustab viiluga portikus. Inglise 18. sajandi palladiaanlastest on tähtsamad: C. Campbell, Vitruvius Britannicus'e autor (surn. 1729), W. Kent (1685-1748), J. Wood (1704-1754), W. Chambers (1726-1796), R. Morris (1700-?) ja mõned teised. Klassitsismi vaibumise põhjuseks olid kõige pealt vist puhtpraktilised asjaolud. Juba algusest saadik (Palladio'st peale) kandis klassitsism teatud kunstlikkuse märki
kõrge katus, mis on liigendatud katusekambrite, tornide ja korstendega), tähtsaim ehitis oli Chambordi loss(Loire jõe orus, kuhu reness. ja baroki ajal ehitati massiliselt losse); Fontainebleau lossi ehitamine algas 1523.a Le Bretoni juhtimisel > Fontainebleau koolkond; Franqois valitsemise II poolel algas kõrg-reness.; arhitektid: Lescot Louvre lossi ehitamine (tahtis ehitada 4 tiivast koosneva hoone, paviljonidega nurkades, fassaadil 2 korrust ja poolkorrus mezzanino; korinotse stiilis sambad ja poolsambad); Delorme kuulus teoreetik, Anet loss, mille Henry II lasi ehit. Armukese Diane de Poitiers'i jaoks; ka Tuileries loss; Bullant Ecoueni loss, esimest korda kasutati sambaid, mis olid läbi kahe korruse (ballaadiolikud sambad); DeBrosse Luxembourgi loss Pariisis Saksamaa: väga saavutusi, sest riik oli killustatud ja puudusid selged tõekspidamised, puhas stiil ja tugev teoreetiline alus; oluline lossiarhit
vahelaternaga teravatipuline kuppelkiiver. Lisaks kuplitele kujundavad eksterjööri laiad profileeritud karniisid, frontoonid, nurgaliseenid ja vahelduva rütmiga aknad, kus ümar- ja segmentkaarega suurakanaid täiendavad laias barokkraamistuses mezzanino-avad. Õigeusu kirikule omaselt rikkalikus interjööris, kus barokkmotiivid segunevad varaklassitistlike sugemetega, 19 Katariina kiriku kellatorni ülaosa. Foto: Sille Sombri 2010 11 (Vikipeedia, 2017) (Muinsuskaitseamet) (Visitparnu) 12 (Vikipeedia, 2017) (Eestimaa õigeusu pühakojad)
annaabi.ee 
