Referaat "Benito Mussolini" (0)

BENITO MUSSOLINI
Referaat
Tallinn 2010
Sissejuhatus:
Benito Amilcare Andrea Mussolini oli Itaalia peaminister ja diktaator aastail 1922–1943. Minu töö eesmärgiks on tuua välja sündmused, kokkulepped kuhu Mussolini oli kaasatud ning otsused, mis ta langetama pidi, pääsemaks võimule. Selle teostamiseks kasutan erinevaid allikaid – nii raamatuid, internetti kui ka enda teadmisi. Kombineerides erinevate allikate positsioone, väiteid ning vaateid üritan koostada referaadi, mis mõtestab Benito Mussolini tähtsust ajaloos. Mussolini eesmärgiks oli taastada Rooma impeerium , kindlustada endale võim. Kas Mussolinil õnnestus oma maailmavaated teostada? Kas ja kuidas see kõik toimus – seda leiab juba järgnevast tekstist.
Töö põhiosa:
Benito Amilcare Andrea Mussolini (hüüdnimi itaalia keeles Duce ehk 'juht') sündis 29. juulil 1883 Predappios, Forli provintsis . Mussolini kasvas üles sepaperes, elades lapsepõlve vaesuses, ei olnud tal võimalust omandada head haridust. Benito oli väga püsimatu laps, keda korduvalt koolidest. Ta oli väga vägivaldne, mida tõestas ka korra koolikaaslast taskunoaga pussitades. Sellest hoolimata oli ta arukas poiss ja sooritas lõpueksamid probleemideta. Kuna ta oli õppinud kirikukoolis andis see talle võimaluse ise lapsi õpetada, kuni sai aru, et see töö ei sobi tema jaoks. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Benito_Mussolin i)
1902. aastal emigreerus ta Šveitsi , osaliselt selleks, et vältida ajateenistust. Mõnda aega töötas ta Genfis kiviraidurina, kuid ei suutnud siiski leida püsivat erialalist tööd. Ta vahistati hulkumise eest ning vangistati üheks ööks. Šveitsis oldud ajaga kohtus ta seal elavate vene emigrantidest revolutsionääridega, sealhulgas ka markistide Angelica Balabanoffi ning Vladimir Leniniga. Mussolini liitus markistliku sotsialistliku liikumisega.
1904 . aastal küüditati Mussolini Itaaliasse. Itaalia valitsus määras talle eelnevate ülesastumiste eest leebema kohtlemise ning seejärel liitus ta vabatahtlikult Itaalia armeega. Peale kahte aastat armees teenides, naases ta õpetaja ametisse.
1908. aasta veebruaris lahkus Mussolini taas Itaaliast , et võtta vastu töö sekretärina Leiboristide Parteis , mis tegutses itaalia keelt rääkivas Trento linnas, mis kuulus sel ajal Austria-Ungarile. Samuti tegi ta kontoritööd kohalikule sotsialistlikule parteile ning toimetas selle ajalehes nimega L'Avvenire del lavoratore ( Töötaja tulevik). Järgnevalt pöördus ta tagasi Itaaliasse, veetis lühikese aja Milanos ning naases siis 1910 . aastal oma kodulinna Forli, kus ta toimetas iganädalast Lotta di classe (Klassivõitlus) ajalehte. Samal ajal andis Mussolini välja raamatu, mõningad esseed ning ühe novelli.
1911. aastal septembris osales ta sotsialistide juhitud rahutustes, mis olid suunatud Itaalia sõja vastu Liibüas . Ta mõistis vastuvõetamatult hukka Itaalia “imperalistliku sõja’’, mille tagajärjel määrati talle 5 kuune vanglakaristus. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Benito_Mussolin i)
Maineka sotsialistina, Marxi õpetuse levitajana ja mis peaasi , osava ajakirjanikuna usaldati 1912. Aastal talle sotsialistide peahäälekandja „L’ Avanti!“ toimetamine. Kolme kuuga tõstis ta selle ajalehe tiraaži kolmekordseks.
Kui puhkes I Maailmasõda , pooldas Mussolini Itaalia sõtta astumist liitlaste poolel. Hiljem kirjutas ta: „Kui sakslased Ida-Prantsusmaale tungisid, hakkas Itaalia avalik arvamus sõja poole kalduma . Ilmusid kirjeldused sakslastest metsikuste kohta. Kõige enam mõjus aga sakslaste igasugust õiglust – ja inimsustunnet ignoreeriv sissetungimine Belgiasse, Prantsuse sõjavägi taganes võimetuna. Kaalul oli mitte ainult ühe, vaid mitme rahva saatus. Selles olin veendunud, istudes oma toimetuselaua taga. Sellele lisandus veel ühise kultuuri tunne, mis sundis meid unustama möödunud ja käimasolevaid tülisid. Minus ei saanud enam tekkida mõtetki, et minu rahvas võib hätta jätta need, keda on purustamas sõja raskused ja pälvimatu ebaõnn .“ (Kivisikk, 1993, lk. 37)
Mussolini seisukohad ei läinud kokku sotsialistide patsifismiga, kes nõudsid erapooletust ja sõtta mitte sekkumist. Nüüd loobus Mussolini „L’ Avanti!“ toimetamisest ja sotsialistid heitsid ta oma parteist välja. Ometi ei loobunud Mussolini Itaalia sõtta astumise ideest . Ta asutas uue ajalehe „ Popolo d’ Italia “, kus mürtsusid sõjatrummid seni, kuni Itaalia 1915. aasta mais Atandi poolel maailmasõtta astus. Ka Mussolini läks rindele. Ta oli seal snaiper ja pidas teenistuse ajal päevikut, kus kirjeldas end kui karismaatiline kangelaslik liider. Kuid tema sõdimist polnud kuigi kauaks . 1917. aasta jaanuaris sai ta raskelt haavata ja tal tuli üle poole aasta hospitalis end ravida.
Selline oli Benito Mussolini raske ja karm noorusaeg . Kuid nendes katsumustes kujunes tema iseloom, egoism, tahtekindlus, selgroog ja kangus, milleta ükski diktaator toime ei tule.
Mussolinit peeti ka harukordseks näitlejaks, võimsa külgetõmbejõuga isikuks . Et rahva ette astuda alati sirgelt ja kergelt, tegi Mussolini järjekindlalt sporti – ta ratsutas ja suusatas, vehkles ja ujus, sõitis mootorrattaga ja lennukiga. Seetõttu oli Mussolini ka töös suutlik. Ta oli täpne ametnik, kes oskuslikult planeeris oma aega, nii et ka lugemiseks ja enesetäiendamiseks küllalt mahti jäi. Ta oli hästi tuttav kirjandusega ja orienteerus suurepäraselt kõiges, mis Itaalias ja ka mujal parajasti ilmus. Mussolini valdas mitut keelt. Ta kõneles vabalt prantsuse ja saksa keelt ja sai hakkama ka inglise keelega. Ta kuulas ära oma alluvaid, võttis vastu jutule soovijaid, andis audientse. Kuid sellest hoolimata ei võtnud ta kuulda kellegi nõu ega usaldanud kedagi.
Mussolinil olid ka oma eeskujud . Nagu õigele roomlaste järeltulijale kohane, oli tema esimeseks kangelaseks Julius Caesar . Mussolini oli vaimustatud kõigist Caesari külgedest, temast kui riigimehest, väejuhist ja kirjanikust. Veel oli talle eeskujuks Napoleon , aga muidugi kui itaallane, sest Mussolini pidas korsiklast sama hästi kui itaallaseks. Napoleonist kirjutas Mussolini isegi näindendi, mis kajastas „sadat päeva“.
Tema elustiil oli laitmatu - ta ei tarvitanud iialgi martiinit ega vermutit, ei võtnud liha suu sissegi. Tema hommikusöök koosnes kohvist ja puuviljast. Lõunaks oli tal puljong ja puuvili , õhtuks jälle puuvili. Ta ei suitsetanud kunagi. Mis puutub naistesse, siis nendega oli tal tegemist noorpõlves, hiljem aga muutus nende vastu ükskõiksemaks. Mussolini lemmikriietus oli Itaalia miilitsa vormirõivas .
Seltskonnaelust hoidus Mussolini kui vähegi sai kõrvale. Ta ei armastanud külaskäike ega soovinud ka ise külalisi vastu võtta. Ta ei käinud restoranis ega kohvikus , ei astunud kunagi üle ühegi uhke salongi läve. Seevastu oli Mussolini läbi ja lõhki perekonnainimene. Tal oli 5 last – kaks tütart ja kolm poega . Tema ainukene sõber oli vend Arnaldo, kes hiljem jätkas tema tööd „Popolo d’Italia“ toimetajana . Oma sugulasi käis ta tihti külastamas.
Kui Hitler kõneles end võimule, siis Mussolini kohta võiks öelda, et tema kirjutas end võimule. Naasnud maailmasõjast, asus ta jälle ametisse „Popolo d’Italia“ toimetusse. Tuntud kirjamehena oli ta sõnal kaalu. Sõna jõuga hakkas ta koondama endisi rindemehi, kelle elu-olu sõjajärgses Itaalias polnud sugugi kiita. Demobiliseeritute hulgas valitses tööpuudus , riigis parlamentaarne korruptsioon, demokraatlikud valitsused olid nõrgukesed, sotsialistid aga ei äratanud enam usaldust. Niisuguses olukorras rajas Benito Mussolini 23. märtsil 1919. aastal sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Combattimento (Võitlusliit), millest 1921. aastal kujuneski Rahvuslik Fašistlik Partei. Rahvas hakkas neid kutsuma fašistideks (fascio – liit või kimp itaalia keeles). Siit ka termini päritolu, millega hiljem hakati üle kogu maailma tähistama paremäärmuslikke poliitilisi režiime. Fašismid kogusid kiiresti poolehoidu, eriti kui Mussolini lubas oma kõnedes muuta Itaalia sama võimsaks kui oli olnud Rooma Impeerium. Arvati, et tema toob Itaalia välja majanduskriisist ja lõpetab anarhia . Üle kogu riigi lõi Mussolini töötutest meestest oma partei relvajõud – vormi järgi hakkas rahvas neid kutsuma mustsärklasteks. Mustsärklased võitlesid kommunistide mõju all oleva töölisliikumisega, kurjategijatega ning vandaalitsejatega.
Võitlusliidu asutamiskoosolekut on Mussolini ise meenutanud: „Need, kes tulid võitleva fašismiorganisatsiooni loomise koosolekule, ei tarvitanud palju sõnu. Nad ei väsitanud endid unistuste kuulutamisega. Nende siht oli selge ja otsekohene – kaitsta iga hinna eest võitu , hoida puutumatuna langenute püha mälestus ja austada mitte ainult langenuid ja nende perekondi, vaid ka vigastatuid, invaliide ja kõiki neid, kes olid võitlusest osa võtnud. Pearõhk oli asetatud muidugi sotsialismivastasele võitlusele kui poliitilisele püüdlusele. Loodeti luua uus Itaalia, mis oleks mõistnud hinnata võidu hinda ja oleks võidelnud kogu jõuga äraandmise ja korruptsiooni, sisemise mandumise ja väliste intriigide ning saagi iha vastu.“ (Kivisikk, 1993, lk. 39)
Organisatsiooni esimesed kulud kaeti „Popolo d’Italia“ ressurssidest. Moodustati keskkomitee, kes pidi juhtima kogu liikumist. Neil aegadel kirjutas Mussolini iga päev „Popolo d’Italias“ sõjakaaslaste piinarikast tuleristimisest, vabatahtlikute leegitsevast isamaa-armastusest, ühtsuse vajadusest, armetust valitsusest, kes ei suuda mõista „isamaalise kangelasmeele suurust ja ilu“.
Mussolini hakkas kasutama „Popolo d’Italia“ kohalikke kirjasaatjaid fašistide arvu suurendamiseks ja nende organiseerimiseks liikumise ümber. Liikumine arenes. Mida rohkem see edenes, seda enam hakkas kodanlus liikumise vastu huvi tundma. Poliitikud , kes tähelepanelikult jälgisid Mussolini edusamme, pidasid plaane, kuidas liikumist kapitali huvides ära kasutada, selle tee nad leidsid , see oli raha. Nagu iga liikumine, vajas ka Mussolini liikumine raha. Seda aga andsid heameelega need, kellel oli raha. Nii hakkas Mussolini ja tema fašistlik liikumine töötava rahva vabastamise sildi all tegutsema töörahva vastu, töösturite ja pankurite huvides. Mussolini ise kirjutas oma eluloos: „ Fašismi julged pingutused kasvasid ühes suurte saavutustega. Tuntud arvustajad, ülemaailmse kuulsusega ajaloolased ja õpetatud mehed igast ilmakaarest hakkasid kasvava huviga jälgima liikumist, mille mina olin ellu kutsunud, mida valitsesin ja mida juhtisin võidule.“
Ajalugu on kinnitanud, et ükski diktaator ei saa võimule jutu, kõnede ega ajaleheartiklitega. Ustavaks abimeheks on ikka olnud vägivald . Nii tuli ka Mussolinil selle abimehe poole pöörduda. Mussolinil olid oma jõugud või kaklussalgad, et näidata oma väge ja võimu, et ajada argadele hirm nahka. Jõud pidi tagama võimu. Seepärast hakkasidki Mussolini jõugud kaklema ja 1922. aasta oktoobriks kaklesid nad end võimule üsna mitmes maakonnas ja linnas. Mussolini ise nimetas seda „ettevalmistavaks manöövriks“. Tema salgad okupeerisid Trento, Ancona ja Bolzano, kohad, mis võisid ähvardada fašistide strateegiat. Algas Rooma-marsi ettevalmistamine. Mussolini ise sõitis mööda Itaaliat , uuris fašistide meeleolu, nende löögivõimet ja valmisolekut. Ta pidas kõnesid, selgitades fašismi kõrgeimat eesmärki, so. võimu haaramist. Mussolini meenutas: „Mind tervitati kui võitjat ja päästjat. See oli mulle väga meelitav, ent olge kindlad – see ei teinud mind uhkeks. Tundsin ainult tugevamini ja selgemini minul asuva vastutuse koormat.“
Seejärel kogus Mussolini Rooma 60 000 fašisti ja 22. oktoobril 1922. aastal saigi teoks nn. marss Rooma. Kuid tegelikult polnud mingit „ marssi “ vajagi. Itaalias polnud jõude, kes oleksid fašistide salkadele vastu astunud. Ka sõjavägi vaatas sündmusi rahulikult pealt või läks koguni liikumisega kaasa. Järelikult oli sõjavägi asunud Mussolini poolele. 31. oktoobril nimetas kuningas Vittorio Emanuele III Mussolini peaministriks. Itaalias algas fašistlik diktatuur. Tema võimuletuleku aastat hakati lugema aastaks number 1.
Kui Mussolini võimu haaras, polnud temal muud programmi, kui võimu säilitamine ja saadud kohast kinni pidamine. Sotsialistina oli Mussolini palju teinud klassivõitluse õhutamiseks, siis nüüd, vastupidi, soovis ta klasside koostööd, kõikidest klassidest pidi saama ühtne ja ühiste huvidega itaalia rahvas. Tegelikkuses tähendas see aga arveteõiendamist revolutsiooniliste töölistega, demokraatia likvideerimist, sotsiaalsetele saavutustele lõpu tegemist. Töölised kaotasid õiguse palga üle vaielda ja selle tõstmise eest võidelda, enam polnud neil ka streigiõigust. Palkade määramine, õigemini palkade alandamine toimus dekreetidega. Ametiühingud saadeti laiali. Töösturid seevastu säilitasid oma kasumi, ehkki nende maksud tõusid mehiselt. Kuid riik tegi tööstureile teisigi ettekirjutisi. Ettevõtjad pidid vähimadki muudatused tootmisse kooskõlastama valitsusega. Nad ei tohtinud vallandada oma töölisi ega määrata ise nende palka. Töölisi palgata võis ainult valitsuse tööbörsilt. Poistest pidid kasvama sõdurid ja mehed pidid riiki teenima. Põllumehi kutsuti üles rohkem nisu kasvatama ja naistel soovitati jääda koju ning sünnitada ja kasvatada nii palju lapsi, kui võimalik. Tugev rahvus ei tohi sõltuda teistest. Mussolini eestvedamisel hakati kogu riigis ehitama automagistraale (Autostrada). See ettevõtmine jätkus ka 1929-1933. aasta majanduskriisi ajal. Linnadesse hakati rajama suurejoonelisi hooneid, mis sümboliseeriks Itaalia võimsust. Valitsus lubas hoida ka rongide graafikus püsimisel silma peal. Lõuna-Itaaliast soovis ta teha rikka piirkonna, kuhu hakkas rajama Mussoliniat (Mussolinia suurlinna rajamine nurjus, valmis ehitati vaid mõned hooned). Ühesõnaga – riik kui kõrgeim võim reguleeris majandust üksnes oma huvides. ( http://www.annaabi.com/materjal-8370-benito-mussolin i)
Nii nagu majandus, nii pidi ka poliitika täielikult koonduma fašistliku riigi kätte. 1926. aastal keelustati kõik poliitilised parteid, suleti ajalehed peale fašistlike. Riigivõimu organeid hakati moodustama kutsealade – nn. korporatsioonide järgi. Korporatsiooni kuulusid ühe tootmisharu tööandjad ja töövõtjad. Korporatsiooni eesotsas oli valitsuse liige või Mussolini enda poolt nimetatud isik. Peale selle kuulusid igasse korporatsiooni veel fašistliku partei poolt saadetud usaldusmehed. Korporatsioonid ühtekokku moodustasid Korporatsioonide Rahvusliku Nõukogu. Kui Mussolini 1930. aastal parlamendi laiali saatis, hakkasid korporatsioonid oma esindajaid parlamendi alamkotta telegeerima. Peale selle „valiti“ saadikud parlamenti veel Fašistliku Suurnõukogu nimekirja järgi. Nii kujuneski tüüpiline korporatiivne riik. Mussolini ise kirjutas: „Fašism mõistab riiki kui absoluuti, millega võrreldes kõik üksikisikud või isikuterühmad on relatiivsed, arvestatavad üksnes nende suhetes riigiga.“ Selle riigi kodaniku kohta ütles ta: „Fašistliku riigi kodanik ei ole enam isekas indiviid, kellel on antisotsiaalne õigus mässu tõsta ühiskonna seaduste vastu. Fašistlik riik oma korporatiivse korraga paneb inimese ühes tema võimetega produktiivsele tööle ja selgitab kohustused mis tal täita.“
Kõrgeimaks valitsusorganiks fašistlikus Itaalias oli Fašistlik Suurnõukogu, mille eesotsas oli Mussolini. See oli salajane või poolsalajane kõikvõimas riigiorgan , kus oli neli alalist liiget – Mussolini ja kolm Rooma-marssimise ninameest – teised, umbes 20 liiget, vaheldusid alatasa . Suurnõukogu tuli kokku salaja , tema istungid toimusid salaja. Kusagil ei räägitud ega kirjutatud midagi Suurnõukogus arutatust. Oli teada ainult niipalju, et kui Mussolini sureb , koostab Suurnõukogu nimekirja, kust kuningas valib uue peaministri.
Teistest diktaatoritest erinevalt korraldas Mussolini suhte kirikuga. Ta sõlmis 1929. aastal Vatikaniga Lateraani kokkuleppe, mis tagas talle katoliku kiriku täieliku toetuse. Nende lepetega nähti ette suveräänse Vatikani riigi moodustamine, kusjuures Itaalia tunnustas katoliilust riigiusuna. Katoliku kirikule privilegeeritud seisund. Loomulikult tegi niisugune kirik kõik Mussolini heaks ja võimaldas tal laiendada oma sotsiaalset baasi.
Fašismi loomulikuks kaaslaseks on militarism, sellega koos noorsoo militaristlik kasvatamine ja agressiivne välispoliitika . Fašism ütleb otse, et ainult sõda kuulutab välja inimliku energia ülima pingutuse ja asetab õilsuse pitseri rahvastele, kellel on julgust seda vastu võtta. Itaalia oli ammust ajast ihunud ammast Abessiinia peale ja tahtnud näha seda maad oma kolooniana. Paraku polnud see senini õnnestunud. Vastupidi, 1896. aastal sai Itaalia hävitavalt lüüa ja pidi maksma Abessiiniale kontributsioone. Muidugi ei mahtunud see Mussolini hinge. Tugevdanud igati oma maavägesid ja sõjalaevastikku, leidis Mussolini paraja aja, et Abessiiniaga arveid klaarida. Tunginud 1935. aasta oktoobris 600 000 hästirelvastatud mehega Abessiiniasse, sundis ta selle maa alistuma. 1. juunist 1936 oli Abessiinia Itaalia koloonia. Nüüd järgnes sekkumine Hispaania asjadesse, siis Albaania okupeerimine ja 1940. aasta juunis Saksamaa liitlasena II Maailmasõtta astumine.
Kuid sõda Mussolinile ja Itaaliale edu ei toonud . Itaalia 10 diviisi purustati idarindel, lääneliitlased sundisid Itaalia ja Saksa väekoondised kapituleeruma Põhja-Aafrikas ning tungisid seejärel Itaaliasse. 1943. aastal tungisid Inglise ja Ameerika väed Itaaliasse ning Mussolini kukutati . Itaalia kaotas kõik oma alad Aafrikas.
25. juulil 1943 jättis Vittorio Emanuele III Mussolini ilma peaministri volitustest ja andis käsu ta arreteerida. Sellega oli Mussolini poliitiline karjäär lõppenud. Kuid see ei olnud veel Mussolini lõpp. Hitler pidas oma kohustuseks päästa ustav liitlane. See operatsioon usaldati osavale esseslasele Otto Skorzenyle, kes suutiski Mussolini kinnipidamiskohast ära varastada ja sakslaste käes olevale Itaalia territooriumile toimetada. Seal moodustas Mussolini nn. Saló vabariigi, mille eesotsas ta oli 1945. aasta aprillini . Siis tegi fašismivastane vabastusliikumine sellele vabariigile lõpu.
1945. aasta 27. aprillil langes Mussolini Itaalia partisanide kätte vangi. Järgmisel päeval lasti Mussolini, tema armuke Claretta Petacci ja veel 15 meest, kes olid Mussoliniga samal rongil, pisikeses külas nimega Giulino di Mezzegra maha. 29. aprillil viidi Mussolini ja tema armukese laibad Piazzale Loreto väljakule Milanos, kus need riputati jalgupidi üles rahvale vaatamiseks. Hiljem maeti ta keha Musocco surnuaeda, kust Domenico Leccisi ja veel kaks uusfašisti ta üles kaevasid. Diktaatori laip saadi uuesti kätte alles augustis. Siis maeti ta korralikult krüpti. Seal on suur marmorist hauakivi, kus istub peal marmorkivi temast endast.
Kokkuvõte:
Kokkuvõtteks võiks öelda, et Itaalia rahvas hindas Mussolinit. Valimistel pooldasid teda 4,5 miljonit inimest. Riigijuhina nägi ta esinduslik välja. Ta juhtis riiki üle 20 aasta.
Tänapäeval jaguneb itaallaste arvamus Mussolinist enamasti kahte gruppi: ühed arvavad , et Mussolini oli kurjategija , ühiskonna saast , ehkki ta tegi mõningaid üksikuid asju, mis ei olnudki nii kohutavad (mõningane sotsiaalabi , teatud riigitöökohad – aga see oli juba nagunii tekkiv trend), siis on olemas see teine pool, kes arvab , et Mussolini oli suurepärane , kuna ta hävitas kommunismi ametiühingud ja lõi Itaaliasse korra.
Minu meelest on kõige paremini iseloomustanud Benito Mussolinit Fernando Mezzasoma: „Ta on ühtaegu lõikav ja süütu, brutaalne ja õrn, kättemaksuhimuline ja andestav, suuremeelne ja väitlane, mistõttu on ta kõige keeruliseim ja vastuoluliseim inimene, keda ma olen eales tundnud . Teda ei saa lahti mõtestada.“ (Hibbert, 1997, lk. 7)
Benito Mussolini oli eelmise sajandi üks suurkujudest.
Lisa:
Benito Mussolini

Benito Mussolini oma lemmikvormis (miilitsavorm).
Benito Mussolini sünnikoht, kus tänapäeval asub muuseum .
Benito Mussolini hukkamiskoht Mezzegras.
Kasutatud kirjandus:

Kivisikk, Aksel 1993. „ Meteoorid poliitikas“. Viljandi: „Kiir“

Hibbert, Christopher 1997. „Benito Mussolini elulugu“. Tallinn: „Olion“

Annaabi.com õppematerjalid . http://www.annaabi.com/materjal-8370-benito-mussolin i (14.03.2010)

Annaabi.com õppematerjalid. http://www.annaabi.com/materjal-2740-benito-mussolin i (14.03.2010)

Vikipeedia (et) „Benito Mussolini“. http://et.wikipedia.org/wiki/Benito_Mussolin i (12.03.2010)

Wikipedia (en) „Benito Mussolini“. http://en.wikipedia.org/wiki/Benito_Mussolin i (12.03.2010)