Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Reeglid, grammatika 9 klass". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
täishäälik, häälikud, laen, võõrsõna, liitsõna, mitmus, võõrsõnad, kirjutus, põhisõna, mõjutus, võõrsõnade, lühendamine, kirjutuslaud, täishäälikud, sulghäälik, õigekiri, väljendid, tuletamine, kene, liitmine, nulltuletus, buss, raudne, tipud, liiter, kohanimed, palatalisatsioon, vokaalharmoonia, osastav, kääne, aare· Täpsustav täht järgneb ilma sõnavaheta: Olevi 26a, näide 32c, 6.a klass ehk VIa klass · Tavalises tekstis on kombeks kirjutada arvsõnad 1 -10 sõnadega ja suuremad numbriga, nt Minu 19. sajandil sündinud vanaisal oli seitse tütart. · Käändelõpp kirjutatakse numbri järele ainult siis, kui ei järgne käändelõppu sisaldavat sõna. · Numbri ja sõna ühendis numbri järele käändelõppu ei kirjutata, nt 210 inimesest, 28. kuupäeval · Liitsõna esiosaks oleva numbri võib järelosaga liita sidekriipsu abil või kirjutada kokku, nt 40-vatine ~ 40vatine lamp · Käändetunnuse võib lisada sidekriipsuga või kokkukirjutatuna ilma sidekriipsuta. Väliskohakäänete tunnused -le, -l, -lt tuleks alati kirjutada sidekriipsuga, sest l on kirjapildilt liiga lähedane numbriga 1 Kuupäevade, aastaarvude ja kellaaegade kirjutamine · Kuupäeva kirjutamise võimalusi: 20. aprillil 2004. a 20
.................................................5 h võõrsõnades...........................................................................................................................5 f ja s õigekiri............................................................................................................................ 5 Võõrsõnade lõppsilbi õigekiri......................................................................................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus....................................................
· Täpsustav täht järgneb ilma sõnavaheta: Olevi 26a, näide 32c, 6.a klass ehk VIa klass · Tavalises tekstis on kombeks kirjutada arvsõnad 1 -10 sõnadega ja suuremad numbriga, nt Minu 19. sajandil sündinud vanaisal oli seitse tütart. · Käändelõpp kirjutatakse numbri järele ainult siis, kui ei järgne käändelõppu sisaldavat sõna. · Numbri ja sõna ühendis numbri järele käändelõppu ei kirjutata, nt 210 inimesest, 28. kuupäeval · Liitsõna esiosaks oleva numbri võib järelosaga liita sidekriipsu abil või kirjutada kokku, nt 40-vatine ~ 40vatine lamp · Käändetunnuse võib lisada sidekriipsuga või kokkukirjutatuna ilma sidekriipsuta. Väliskohakäänete tunnused -le, -l, -lt tuleks alati kirjutada sidekriipsuga, sest l on kirjapildilt liiga lähedane numbriga 1 Kokku- ja lahkukirjutamise põhimõtted Nimisõnade kokku- ja lahkukirjutamine
Sisukord EESTI KEEL 1 HÄÄLIKUÕIGEKIRI 1.1 Üksikhääliku õigekiri 1. Helitud häälikud: g, b, d, k. p, t, s, h,f, s, z, z, helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, I, m, n, r, v. Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k,p,t: võtsin, heitsin, kaktus. Selle reegli järgi tuleb helitu hääliku järele kirjutada rõhuliide -ki: mütski, karpki, leibki, helilise hääliku järele -gi: laulgi, koergi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades ei muutu üksiksõnade kirjapilt: raudtee, kingsepp, kaudkõne;
· Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik
eesosa tagaosa Vokaali trapetsil nähtub, et vokaalid jagunevad suhteliselt sümeetriliselt, st vokaalid ei kuhju trapetsi ühte piirkonda, sest muidu oleks raske eristada neid. Kõige lihtsam skeem on 3 vokaaliga. Näide: eskimo keel (a, e, u), hispaania keelele 5 vokaali (a, e, i, o, u). 3 Kaashäälikud ehk konsonandid on sellised häälikud, mille hääldamisel on õhu väljapääs kopsudest, kas rohkem või vähem takistatud. Takistus moodustub kas huulte või keele abil. Konsonandid võivad olla helilised või helitud (g, b, d, k, p, t, f, s, s, h, z, z). Konsonante on keeles rohkem kui vokaale. Konsonandi hääldamisel võib takistus olla osaline või täielik. Osaline tähendab, et osa õhku pääseb läbi ja täielik tähendab, et õhu vool on täielikult takistatud. Õhuvoolu täieliku sulgemisega
Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samatähenduslikud sõnad, nt ilus kena kaunis. Antonüümid vastandtähendusega sõnad, nt must valge, ilus kole. Homonüümid sama kuju, kuid erineva tähenduse ja päritoluga sõnad, nt tuli, tee, viis. Paronüümid kõlaliselt ja vormiliselt sarnased ning lähedase tähendusega sõnad, nt enamik enamus, enne ennem. 3. Häälikud ja foneetika semijootik-teadus märgi süsteemidest foneetika-häälikusüsteemi uuriv teadus fonoloogia-uurib häälikute kasutamist keeles morfoloogia-keele vormi õpetus süntaks-teadus,mis uurib sünadest lausete moodustamist fonotaktika-määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte palatalisatsioon-peenendus,mis on tingitud naaber häälikutest võõrhäälikud on häälikud,mis esinevad vaid võõrsõnades,võõrtähed esinevad
sidekriipsuga,nt.juhanliivilik, newyorklane,ferdindand-de-sanssurelik. *Juhul,kui nime hääldus erineb kirjapildist oluliselt,võib liite eraldada ülakomaga nt. calais´lane, shakespeare´lik *Traditsiooni kohaselt kasutatakse mugandatud nimekuju: darvinism,kristlus, budism,kalvinism,masohhism,tomism,muhameedlus,pastöriseerima 4.Võõrsõnade erijooned,veaohtlike võõrsõnade õigekiri Pika täishääliku järel kirjut. h alati ühe tähega; häälikud f ja s kirjut. k,p,t õigekirjareeglite alusel. (nt.psüühika,stiihia,harfi,revansi,punsi jne) (nt. apelsin,talisman,mannekeen,tsellofaan,taburet,materjal,periood,sigaret,mandariin, intervjuu,margariin,seeria,kotlet,fokstrott,interjöör,parafiin,pankrot,tärpentin, rezissöör) 5.Tsitaatsõnade käänamine ja õigekiri *Tsitaatsõnu ja -väljendeid kasutatakse alati nende algupärasel kujul ja hääldatakse nagu päritolukeeles.Muust tekstist tuleb kuidagi eraldada
NB!: hõlbus , hõlpsa 4. Võõrsõnades NT: gangster, röntgen Helitute häälikute kõrvale võivad G, B, D jääda Hääliku ühendid Kaashääliku ühendi põhireegel · Kaashääliku ühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt. NT: korjati kapsaid. Erandid: 1. Liitsõnades NT: lillkapsas, plekkpurk 2. Rõhuliide gi/-ki NT: kasski, lillgi (helitud häälikud (luuletus) +ki; ülejäänutele +gi) 3. Ülipikk S pärast L,M,N,R-i NT: valss, morss, seanss, marssal 4. Liidetega sõnas, kui toimub liite liitumine sõnas. NT: kõrgrõhkkond, modernne. Harjutus: Sallkrae, vattki, ehhki, mängis golfi, suveräänne, keskkond, tokkroos, metallkonks, sõi borsi, ootas revansi, seanssi, katsuti pulssi, sukkki, monarhi, karsumdi, mäslema, kaslane, linlik, barokne, ruljas.
Eesti õigekeel Häälikuõpetus Häälikute märkimiseks kirjas kasutatakse tähti. Häälikud jagunevad kaheks: täishäälikud ehk vokaalid ja kaashäälikud ehk konsonandid. Helitud häälikud: k, p, t. g, b, d, s, h, f, s + ki Helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, z, z, v + gi Sõna keskel kirjutatakes helitu hääliku kõrvale k, p, t: ohtlik, uhkelt Helitu hääliku kõrvale võib jääda g, b, d: 1. liitsõna liitumiskohas: raudtee, tiibklaver, algkõrgus, algkool, naisduett 2. liidete liitumiskohas: ringkond, leibkond, lindki, saagki, jalgsi, vargsi 3. sõnade muutevormides: · lihtminevikus ja käskivas kõneviisis, kui ma-tegevusnimes on g, b, d: jõudsin, teadsin, seadsin; jõudke, teadke, seadke · omastavas käändes, kui nimetavas on g, b, d: kärbse, kaudse, kuldse, raudse, õudse Häälikuühendid ja nende õigekiri
Rajav Kelleni? Milleni? Tüdrukuni Tüdrukuteni käänded 12. Olev Kellena? Millena? Tüdrukuna Tüdrukutena 13. Ilmaütlev Kelleta? Milleta? Tüdrukuta Tüdrukuteta 14. Kaasaütlev Kellega? Millega? Tüdrukuga Tüdrukutega PÖÖRAMINE: Tegusõnadel on kaks arvu: ainsus ja mitmus Kolm pööret ainsuses ja kolm pööret mitmuses. Neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Neli kõneviisi: kindel, tingiv, kaudne, käskiv. Kaks kõneliiki: jaatav ja eitav. Kaks tegumoodi: isikuline ja umbisikuline. 3
Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled vadja; põhjaeesti; liivi; lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?; Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded; Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj); Keskpõhjaeesti murded; Põhjaeesti keskmurre; Eesti ühiskeel; Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre? Keel (eristatakse riiklikul tasandil) – murre (maakond) – murrak (kihelkond: surnuaed ja kiri
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6
· Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Püüdis võimalikult täpselt kõik üles märkida. · Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt: lisanud W hiljem kogutud materjali, teinud parandusi) 1923, 1973 1875 grammatika: · Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus · Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Häälikustruktuur: · Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia · Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada · Raske rõhuga silp vastab kahele lühikesele · Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja astmevaheldust. Sõnamoodustus: · Nimisõna-, verbi- ja adverbiliited
Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina. 6) Nullmorfeem morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus, olevik vs minevik, nominatiiv vs partitiiv, kindel vs käskiv kõneviis jne. Nullmorfeemi asemel kasutatakse mõnikord ka terminit varjatud morfeem. Nullmorfeem avaldub ka käskiva kv ainsuse 2. pöördes: tee, käi, samuti osastava käände lõpus pesa-tüüpi sõnadest. 7) 1 Jäänukmorfeem aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride
3) Etnograafilis folkloristlik ülevaade. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann". Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt) 1875 "Grammatik der ehstnischen Sprache" Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Wiedemanni grammatikast : 1) Häälikustruktuur. Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia (võru murdes). Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada. Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja mutatsiooni (astmevaheldust). 2) Sõnamoodustus. Nimisõna-, verbi-, adverbiliited tuletusalus (verb või nimisõna, tugevas või nõrgas astmes, vokaal- või konsonanttüvi). 3) Vormiõpetus
Samas on vanade laenude kindlakstegemisel vaja arvestada sellega, et kontaktkeeled on ajapikku muutunud, milles on toimunud omad häälikuseadused. Seega ei leia võimalikku laenuallikat otseselt tänapäeva keeltest, vaid see tuleb tänapäeva keelte põhjal taastada. Omavahel saab võrrelda alles seda taastatud lähtekuju ja meie tüvede taastatud lähtekujusid. Arvestada tuleb ka muganemisreegleid, sest eri keelkondade keelte häälikuline struktuur on erinev. Võõrad häälikud (+ võõrad häälikuühendid) asendatakse/lihtsustatakse enamasti lähedaste oma keelte häälikutega. Nt germaani laenudes läänemeresoome keeltes on germaani f asendunud lms p-ga: hulk vs alggermaani *fulka. Nt on kaashäälikuühendid lihtsustunud nii, et alles on jäänud üksnes viimane konsonant. Tüve muutumine v laenude muganemised võivad olla ka reeglipäratud. Vaatamata reeglipärastele ja mittereeglipärastele muutustele on häälikulooline meetod tähtsaim
· keeleõppimise võime on pärilik. 4. Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika - häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus. Foneetikat huvitab näiteks see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid kaashäälikuid ja sulghäälikuid ja vokaale ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Häälikute moodustamine (artikulatsioon), akustika (heli), häälikute taju(psühholoogia). Fonoloogia - foneetikale lähedane teadus on fonoloogia. Fonoloogia uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid (väikseim keeleüksus) ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it kombineeruvad
.. · Taustaandmed: Eestis murdepäevikud, kus inimese eluloolised andmed (vanus, haridus, liikumine, elulugu lühidalt) ja minimaalselt andmeid situatsiooni kohta. Litereerimine ja foneetiline transkriptsioon: · eesmärgiks on märkida täpselt üles sõnafoneetika · Muud nähtused märgitakse juhuslikult ja robustselt või jäetakse märkimata · FT koosneb häälikute märkidest, diakriitikutest ja muudest sümbolitest Häälikud: · häälikud märgitakse üldiselt tavaliste väiketähtedega · bdg on helilised sulghäälikud, mida on vaid Setus, tavalised nõrgad sulghäälikud märgitakse GBD abil · õ märgitakse alakaarega e abil · w on siirdehäälik pika u või u-lõpulise difitongi järel: kau·wa Diakriitikud: · diakriitikutega osutatakse häälikute pikkust ja kõrgust, helilisust ja helitust, häälikute moodustustukohti
võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv
keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t.
1880 ,,Der einface Wortstamm und die drei Lautstufen in der estnischen Sprace mit vergleichenden Hinweisen auf das Suomi": doktoriväitekiri 1884 ,,Eesti keele Grammatik: Koolide ja iseõppimise tarvis kõikidele, kes Eesti keelt õigesti ja puhasti kõnelema ja kirjutama ning sügavamalt tundma ja uurima tahavad õppida. Kirja pannud Dr. K. A. Hermann": esimene eestikeelne eesti keele grammatika. Grammatikaterminoloogia loomine (suur osa kasutusel praegugi): käänete nimetused, ainus ja mitmus, häälik, kääne ja käänamine, pööre ja pööramine, käändkond ja pöördkond, asesõna, täisminevik ja enneminevik jpt. 1896 ,,Eesti keele Lause-õpetus. Eesti keele grammatika teine jagu" 9. Johannes Voldemar Veski ja keelekorraldus. 1912 ,,Eesti kirjakeele reeglid": keelekonverentside kokkuvõtted Keel kui muutuv ja arenev elusorganism; keelekorraldaja kui aednik. Informatsiooni, hariduse, teaduse vahend, tarbekeel. Arenguks vajaminev aines keeles endas olemas.
suhtlust, ajalugu, keelte kontakte; · Substraaat, adstraat ja superstraat on kontaktis olevate/olnud keelte liigid; · Keelkontaktide tulemusel tekkinud kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika) ja pidzin (mõlema keele sõnu ja elemente, puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond, võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks). Kreoolkeelte sõnad ei ole väga pikad ja tihti kasutatakse sõna kordust (nt mitmus: tingting) · Keeleline piirkond (ingl k linguistic area) nt Läänemere piirkond (satnaseid jooni leitud nt sõnajärjes). Mingil põhjusel geograafilisel/poliitilisel põhjusel olnud väga tihedalt ühendatud. · kui ühest piirkonnast on palju sarnasusi leitud juba grammatika tasandil, siis räägitakse keeleliidust (Sprachbund) nt Balkani keeleliit (kreeka, albaania, tumeenia, bulgaaria, serbia, horvaadi). Keelekontakt
o palatalisatsioon e peenendus nt. palk, palk o vokaalharmoonia sõnas võivad olla ainult kas ees- või tagavokaalid, nt. türgi keel o assimilatsioon e sarnastumine häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks o dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine · Prosoodia o rõhk rõhuline on silp või sõna mitte häälik, eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh") o intonatsioon o kvantiteet e välde eesti keeles 3 väldet (haruldane), välde ei mõjuta vaid ühte häälikut vaid ka silpide pikkust o sõnade toon e lause intonatsioon: ühtlane, tõusev, langev, tõusev-langev toon Fonoloogia · Mõisted: · foon e häälik akustiliselt eristatav häälik · minimaalpaar eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra
Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina, nt laeva/ga. Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus (ARV), olevik vs minevik (AEG), nominatiiv vs partitiiv (KÄÄNE), kindel vs käskiv kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem. Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja = leksikaliseerumine
meid alt. AGA: Kui täiend algab relatiivlausele viitavate asesõnadega selle, sellise: Relatiivlause paikneb vahetult selle sõna järel, mille juurde ta kuulub. H 22. Sõnavõistlus. 2002. aastal korraldasid emakeele selts, Euroopa Liidu infosekretariaat, haridusministeerium, eesti õigustõlke keskus ja Postimees välja sõnavõistluse, et täita lünki eestikeelses ELi sõnavaras. 1. ad hoc-komisjon (ld: selleks puhuks) > sihtkomisjon Samuti: sihtotstarbeline laen > sihtlaen, sihtotstarbeline fond > sihtfond 2. Globaliseerumine > üleilmastumine 3. Integratsioon > lõimimine, lõiming 4. Kriisireguleerimine > kriisiohjamine 5. Nulltolerants > täisleppimatus 6. Struktuurifond > tõukefond 7. Task force > rakkerühm (ühe kindla ülesande täitmiseks loodud töörühm, erioperatsiooniks moodustatud väeüksus) 8. Twinning > mestimine (ELi liikmesriigi ametnik lähetatakse kandidaatriiki nõustama kindlat projekti) 9
*la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises keeles; otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foneetika liigid: 1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis 2. Akustiline – uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne akustilisi omadusi 3. Auditiivne(tajufoneetika) – uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ja tajumist
Keel kui uurimisobjekt ja selle süstematiseerimine. -Kommunikatsioonisüsteem -keeleteaduse uurimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. Üldkeeleteadus (general linguistics) Keeledeadus ehk lingvistika. Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks-lausete süstemaatilisus ja liigid/liikmed. · Tekst-mis üksustest koosneb, kuidas on seotud jne. · Semantika-tähendusõpetus, · pragmaatika-kasutuse uurimine Edastame tähendust ja sisu (semantika) Morfoloogia tasandil saame edastada kuulajale sõnumi. Kui läheneda tähenduse poolt: Asjad, suhted, suhted asjade vahel, suhted suhete vahel, omadused jne. Käsitletakse objektide poole pealt
sõnaraamatu. Uuris ka muid läänemeresoome keeli. Üks ES asutajaid ja esimene esimees. 1913 väitekiri ,,Lautgeschichtliche Untersuchung über den Vokalismus des kodaferschen Dialekts mit Berücksichtigung anderer estnischen Mundarten" ja monograafia Kodavere murde häälikuloost. Esimesed suuruurimused ühe eesti murraku kohta, vokalismi ajaloo alal teedrajavad kogu läänemeresoome keelerühmas. Eksperimentaalfoneetika meetoditega uuritud häälikud + häälikuajalugu. 1917 ,,Viron kielen äännehistorian pääpiirteet" Kolm suunda: 1) keeleuuenduslik (J. Aavik, V. Grünthal), 2) konservatiivne (J. Jõgever, K. Leetberg), 3) keelekorralduslik (J.V. Veski). 1908 Tapa keelepäev. 6 esindajat kummastki linnast. Lähtepunktiks soome keeleteadlase E.N. Setälä keelekorraldussoovitused. Põhimõtteid: normid peavad vastama keelekasutusele, olema arusaadavad ja otstarbekad. Arvesse võtta keeleajalugu, murdeid ja rahva kõnekeelt.
kirjanduse valdkonna kui ka teiste ainete õppes, töötades sisult erinevate tekstidega, samuti diskussioonide ja väitluste kaudu. Lõimingut toetab elementaarsete õigekirjanõuete järgimine teiste ainevaldkondade tundides. Võõrkeeled. Eesti keele õpetuse kaudu arendatakse õpilaste kirjalikku ja suulist eneseväljendus- ning arutlusoskust, oskust luua tekste ning neist aru saada. Võõrkeelte õppimisel on abiks eesti keele tundides omandatud keelemõisted. Omandatud võõrsõnad toetavad võõrkeelte õppimist. Maailmakirjanduse autorite ja teostega tutvumine tekitab huvi võõrkeelte õppimise vastu. Õpitavas võõrkeeles kirjutavate autorite teoste lugemine ja arutamine süvendab huvi selle keele maa ja kultuuri ning ka kirjanduse originaalkeeles lugemise vastu. Matemaatika. Õppetekstide ja tekstülesannete mõistmist soodustab eesti keele ja kirjanduse tundides arendatav lugemisoskus. Arvsõnade õigekirja õppimine toetab korrektse matemaatilise
nt murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada) Kumulatsioon ühes morfeemis mitu tähendust, nt vete (PL-GEN vesi), sang (sing PST) Muutumine sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya keele eitussufiks: -hira (amryekihira - jahtimata), -hra (yonohra söömata), -pira (timpira andmata) 22.09.2010 Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus Nt majades = 3 morfeemi: 1. maja + 2. mitmus: -de- + 3. kohta märkiv seesütlev kääne ehk inessiiv: -s Morfeeminde liitmise viisid: 1. sünteetiline väljendusviis (afiksatsioon e aglutinatsioon; fusioon; muutumine); 2. abisõnad e analüütiline väljendusviis; 3. reduplikatsioon , vt http://wals.info/feature/27 Sünteetilist väljendusviisi kasutavaid keeli nimetatakse aglutineerivateks keelteks. Liitumisviisid: - fusioon morfeemide piirid on hajusad nt murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada)
Eesti keele õpe erivajadustega lastele I 1. Eesti keel kui õppeaine – olulised põhimõtted õpetamisel Eesti keele kui õppeaine ülesanded sõltumata koolitüübist: Arendada kõiki kõnevorme ja kõnefunktsioone (teabevahetus, reguleeriv-planeeriv, tunnetuslik). Kõne kirjalik vorm (lugemine ja kirjutamine) tuleb vajaduse korral kujundada koolis algusest (laps ei pea kooli astudes lugeda ja kirjutada oskama, kuigi seda oodatakse). Teadvustada (seda küll erinevas mahus sõltuvalt koolitüübist) spontaanselt kasutatavat keelt: anda teadmisi keelest ja kujundada metakeelelised analüüsioskused. Anda teadmisi emakeele kaudu. Olulisemad on koduloolised teadmised ning teadmised rahvuskultuurist, suhtlemisest ja inimeste käitumisest (käitumisaktide analüüs ja hinnangute andmine). Kujundada oskused õppimiseks emakeelsete tekstide abil, s.t. oskused tekste analüüsida, tekstides orienteeruda, t
annaabi.ee 
