Rahvusvahelised suhted pärast II maailmasõda (2)

Rahvusvahelised suhted pärast II maailmasõda
(1945-91.a Külma sõja ajajärk)
Külm sõda – 1948.a Berliini blokaadist alguse saanud sõda, kus otsest sõjategevust ei toimu, aga kogu aeg on pingeseisund (vastasseisud demokraatlike lääneriikide (eesotsas USA) ja sotsialismimaade (eelkõige NL) vahel)
BERLIINI BLOKAAD
(24. juuni 1948 – 11. mai 1949)
oli üks esimesi suuremaid rahvusvahelisi kriise külma sõja ajal. Berliini blokaadi ajendiks oli Saksamaa kolmes läänepoolses USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia tsoonides läbi viidud rahareform . Seal kasutusele võetud vääring kehtestati ka lääneliitlaste kontrolli all olevas Lääne-Berliinis. See allutas pool linna majanduslikult Saksamaa lääneosale ja NSVL ei saanud seda linnaosa siduda majanduslikult enda piirkonnaga. Vastuseks sulges NSVL kõik Lääne-Berliini Saksamaa läänetsoonidega ühendavad maismaa- ja raudteed ja Berliini lääneosa sai välismaailmaga ühendust pidada vaid õhu teel. NSV Liidu idee oli läbi teede sulgemise varustada ise Lääne-Berliini söögi ja kütusega, et saada terve linn enda majanduslikku sõltuvusse. Blokaadi tulemusel saavutas NSV Liit olukorra, et Lääne-Berliini ei arvatud loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks.
1949.a kuulutati välja Saksamaa Liitvabariik (USA, Pr, UK)
1949.a Saksa Demokraatlik Vabariik (NL)
LÄHIS-IDA KRIIS
Pärast II ms tugevnes Palestiina, mis oli Suurbritannia mandaatmaa, nii araablaste kui juutide vabadusvõitlus Briti võimude vastu. Veelgi enam vaenutsesid juudid ja araablased aga omavahel.
1947.a otsustas ÜRO, et Palestiinas tuleb rajada 2 riiki: juudi ja araabia riik.
Algasid Araabia-Iisraeli sõjad, eriti ägedad lahingus toimusid Jeruusalemma ümbruses. 1949. moodustas Iisraeli pindala pisut üle kolmveerandi endisest Palestiinast. ÜRO korraldusel tehti vaherahu , kuid rahukonverents, mis oleks pidanud piirid paika panema , jäi ära.
Järgnenud kuue aasta jooksul käis ühelt poolt Egiptuse ja Süüria ning teiselt poolt Iisraeli vahel kujunenud rindejoonel hajus tulevahetus või positsioonisõda.
Esimesed sammud rahu suunas. 1967. aasta nov võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni, mis sõnastas Lähis-Ida kriis rahumeelse reguleerimise põhimõtted. Paraku nurjusid kõik katsed seda resolutsiooni realiseerida.
Murrang suhetes toimus 1977. a nov, kui Egiptuse president Sadat tunnustas Iisraeli olemasoluõigust ning sõlmis märtsis 1979 Iisraeliga rahulepingu.
Araabia maailm taunis Egiptuse käitumist teravalt, ta heideti välja Araabia Liigast, isoleeritus kestis 80ndate lõpuni.
USA diplomaatia jõupingutuste tulemusena algas okt 1991 uus rahvusvaheline konverents , kus osalevad ka palestiinlased.
KOREA SÕDA
1950-1953.a
Pärast II maailmasõda jagati Korea kaheks:
1)Lõuna- Koreas paiknesid USA väed ja seal moodustati 1948. a Korea Vabariik (KV)
2)Põhja-Koreas oli aga Punaarmee ning samal aastal kuulutati seal välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRV), eesotsas Kim II Sung .
25. juunil 1950 tungis Põhja-Korea NLi materiaalsel ja tehnilisel toetusel Lõuna-Koreale kallale.
Kolme kuuga suruti KV väed poolsaare lõunatippu, kiire taganemise põhjuseks oli sõdurite halb väljaõpe ja varustus ning USA hilinenud abi. Kuid septembris alustasid KV sõjavägi ja ÜRO egiidi all tegutsevad USA väed vastupealetungi ning pärast Incheoni dessanti jõuti kahe kuuga Hiina RV piirini. Kartes sõja levikut Hiinasse, otsustas Mao Zedong saata oma sõdurid lahingusse ÜRO vägede vastu, lüües neid Chosini lahingus novembris-detsembris 1950. Seejärel hakkas sõjategevus venima, pideva vastastikku pommitamisega pühiti maa pealt enam-vähem kõik Korea linnad, Ameerika väejuhatus kaalus tõsiselt Kirde-Hiina linnade ja sõjaväebaaside aatomipommitamist. Selleni siiski ei mindud , sest kardeti NLi vastulööki ja ülemaailmset tuumasõda.
Paralleelselt sõjategevusega käivitati vaherahukõnelused, milleni jõuti 1953. a. Korea jäi jagatuks ja on seda siiani, samuti pole kahe riigi vahel sõlmitud rahulepingut. Lisaks jättis sõja ebamäärane lõpptulemus võimaluse seda suvaliselt tõlgendada. Kõik sõja osapooled kuulutasid valjuhäälselt oma võitu, kuid tegelikult olid kaotajad kõik ja tundsid end ka vastavalt.
SUESSI KRIIS
1956.a
Kõige rahvarohkemas araabia riigis – Egiptuses – kukutas rühm natsionalistlikult meelestatud ohvitsere 1952. a senise britimeelse monarhia .
Võim koondus riigipöörde juhi Gamal Abdel Nasseri kätte, kes vaatamata senistele soojadele suhetele USAga hakkas viimasest üha rohkem kaugenema. Nasser üritas üles ehitada “araabia sotsialismi” ja ühendada kõik Araabia maad, lubades näiteks vabastada Palestiina.
Plaanide teostamiseks hakkas Nasser tegema koostööd NLga ja natsionaliseeris lääneriikide pahameeleks 1956. a Suessi kanali.
Et läbirääkimised ei õnnestunud, otsustasid London ja Pariis sõjalise sekkumise kasuks. Invasioon koos Iisraeli vägedega algas 29. oktoobril, liitlasvägesid saatis kiire edu Gaza sektori ja Siinai poolsaare hõivamisel. Sõjaliselt oleks invasioon lõppenud Briti ja Prantsuse vägede kiire võiduga, kuid USA ei saanud lasta sel juhtuda. Nimelt kartis president Eisenhoweri administratsioon NLi sekkumist Nasseri poolel ja sõja ähvardavat paisumist . USA survel tuli sissetungijatel järele anda ja oma väed tagasi tõmmata. Nasser muutus üleöö võitjaks ja kõigi araablaste silmis kangelaseks.
Suessi kriis demonstreeris hästi uute supervõimude väljakujunemist, nendeks said Euroopa riikide asemel USA ja NL. Samuti näitas kriis NATO võimetust kiiresti ja üksmeelselt reageerida.
UNGARI
1956. a sügisel algasid Ungaris kommunistliku režiimi vastased rahutused . Rahutuste tulemusel sai oktoobrikuu lõpus peaministriks populaarne poliitik Imre Nagy , kes oli sama ametit pidanud ka 1953-1955, siis aga stalinistliku parteijuhtkonna poolt lahti lastud . Nagy valitsus teatas, et Ungari lahkub Varssavi Lepingu Organisatsioonist ning pöördus ÜRO poole palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina. Seepeale sekkusid NLi väed ja vallutasid Budapesti. Relvakokkupõrked kestsid kaks kuud, hukkus kümneid tuhandeid inimesi, Nagy ja teised ungarlaste juhid arreteeriti ning ametisse pandi Moskvale kuulekas valitsus. USA kritiseeris küll NLi tegevust, kuid abi Ungarile ei osutanud.
KUUBA KRIIS
1962.a
Poliitiline karikatuur : Hruštšovi ja Kennedy mõõduvõtmine
1959 .a jaanuaris kukutati Fidel Castro juhtimisel Kuuba senine USA- meelne diktaator.
Uus valitsus kuulutas end kommunistlikuks ja hakkas abi saama NLlt.
USA vastas majandusblokaadiga ja üritas Sigade lahe operatsiooniga Castro valitsust kukutada . Dessant ebaõnnestus ja Kuuba nihkus veelgi enam Moskva embusse.
Oktoobris 1962 märkas USA luurelennuk U-2 Kuubale paigutatud NLi tuumalõhkepeaga keskmaarakette. Arenes terav rahvusvaheline sõjalis-poliitiline kriis, mis on ajalukku läinud kui Kuuba ehk Kariibi mere kriis.
Kuuba kriisi on iseloomustatud kui kõige ohtlikumat ja pingelisemat aega kogu külma sõja jooksul. Rahu maailmas sõltus vaid kahe üliriigi juhi isiksustest ja otsustest. Kuigi konflikt oli väga pingeline , saavutati rahvusvaheliste suhete tulevikku silmas pidades ka positiivseid lahendusi: kahe suurriigi vahel loodi pidevalt töötav telefoniliin ehk nn. kuum liin, teiseks märkimisväärseks saavutuseks oli 1963. a sõlmitud tuumarelvade atmosfääris katsetamise lõpetamise leping.
VIETNAM
1964-1973.a
1954.a pärast Prantsuse ülemvõimu lõppu poolitati Vietnam :
1) põhjas loodi kommunistlik Vietnami Demokraatlik Vabariik
2) lõunas USA-meelne Vietnami Vabariik.
Põhja-Vietnamis oli olukord äärmiselt raske: rohkem kui miljon vietnamlast elas peaaegu näljas. Riigi juhtkond võttis kursi sotsialismi ülesehitamisele ja suhete loomisele Moskvaga.
USA toetusel ametisse seatud valitsus kuritarvitas Vietnami Vabariigis võimu, oli korrumpeerunud ning piirkonda kimbutasid majandushädad. Probleeme tekitas ka poliitiline ebastabiilsus ja 1950ndate teisel poolel tugevnenud relvastatud opositsioon. Liikumine kuulutas oma eesmärgiks valitsuse kukutamise ja ühinemise Vietnami DV-ga.
USA lähtus nn. doominoteooriast, mille järgi tuli ära hoida kommunistide edasitung Vietnamis, sest muidu kukuksid doominokividena kommunistide rüppe ka teised Aasia riigid.
1964. a algas USA otsene sõjaline sekkumine Vietnamis toimuvasse. USA õhujõud sooritasid mitu pommitamisoperatsiooni, Vietnami põhjaosa pinnale heideti miljoneid tonne pomme, mida oli rohkem kui ameeriklased olid kogu Teise maailmasõja vältel kasutanud Saksamaa ja Jaapani vastu.
(Halvenes ka USA sisepoliitiline olukord. Vasakpoolsete tudengite protestid sagenesid, avalikult põletati sõjaväekutseid ja äärmuslikel juhtudel ka USA riigilippe. Sõja kriitikud väitsid, et sõjal puuduvad selged eesmärgid, et Saigoni valitsus ei ole legitiimne ning lisaks hakkasid paljud sõjaveteranid avalikel kuulamistel üles tunnistama sõjakuritegusid. NLi propagandamasin töötas täiel võimsusel, kõneldes NLi rahuarmastusest ja imperialistide võimuambitsioonidest)
Vastasseis kodus, sõdurite moraali langus, koormus riigieelarvele ja üha keerukam põhjenduste leidmine sõja jätkamiseks sundis USA presidenti Richard Nixonit otsima võimalusi, kuidas keerulisest olukorrast välja tulla. Samas pidi seda tehtama nii, et Ameerika prestiiž võimalikult vähe kannataks.
Presidendi administratsioon esitas kava, mis nägi ette Ameerika vägede järk-järgulist väljaviimist ning sõja „vietnamiseerimist“ — lõunavietnamlased jäeti võitluses kommunistide vastu üksi. 1973. a sõlmitud relvarahu oli USA jaoks häbiväärne ning lisaks sellele ei toonud see kaasa ka rahu: varsti alustas Põhja-Vietnam ulatuslikku pealetungi ning kaks aastat kestnud verise kodusõja lõppedes ühendati Vietnami põhja- ja lõunaosa Vietnami Sotsialistlikuks Vabariigiks.
TŠEHHOSLOVAKKIA
1968.a tungis NL sisse ja lämmatas tšehhide ja slovakkide vabaduspüüded.
AFGANISTAN
1979-1989.a
Afganistanis oli pärast monarhia kukutamist võimule tulnud Moskva-meelne N. M. Taraki. Kiiresti alustati marksistlike ümberkorraldustega: lõhuti ühiskonna traditsiooniline struktuur, viidi ellu halvasti läbimõeldud maareform ning piinati või tapeti senise vaimse, poliitilise ja religioosse eliidi liikmeid. Kõik see tekitas ühiskonnas vastumeelsust ja rahutusi.
Taraki tõrjuti pärast 18-kuud valitsemisaega kõrvale ja Afganistani Rahvademokraatliku Partei etteotsa sai 1979. a septembris Hafizullah Amin. Kui seni oli sõjaline ja materiaalne abi mässuliste mahasurumiseks tulnud NList, siis suhted halvenesid oluliselt pärast Amini keeldumist Nõukogude ettepanekust aidata tal stabiliseerida poliitilist olukorda.
Moskvale selline käitumine ei meeldinud ja otsustas kasutada jõudu. Detsembris 1979 jooksid Afganistani tunginud nõukogude eriväelased tormi presidendipaleele Kabulis ja vallutasid selle. Amin tapeti ja riiki asus “ juhtima ” Babrak Karmal. NLi väed hakkasid põhjast Afganistani tungima.
Nõukogude sõduritel puudus aga väljaõpe võitlemaks mägisel maastikul ning samuti oli neile paljuski tundmatu sealse sissisõja taktika. Lisaks sellele oli kohaleviidud sõjatehnika, eriti soomukid ja tankid kergelt haavatavad. NLi sõdurid leidsid end tihti võitlemas kohalike elanike vastu, keda nad olid saadetud kaitsma. See tekitas kohalikes elanikes “vabastajate” vastu veelgi enam vaenulikkust ja sissivõitlejate read tugevnesid.
1980ndate keskpaigaks, kui Afganistani vastupanuliikumine sai juba abi ka USA-lt, Saudi-Araabialt ja Pakistanilt, muutus sõda NLile nii majanduslikult kui poliitiliselt üha kulukamaks. Sõja võitmine näis võimatu.
Afganistani sõda kestis kümme aastat. Viinud oma väed 1979. a Afganistani, oli vahepeal vankuma löönud NL sunnitud väed 1989. a välja viima.
ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOON (ÜRO) on 26. juunil 1945. aastal San Franciscos 51.riigi poolt loodud rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Organisatsiooni tegevuse aluseks on ÜRO põhikiri (harta). Organisatsiooni peakorter asub New Yorgis . Põhikiri jõustus 24. oktoobril 1945. 5 alalist liiget (vetoõigus): USA, NL, Inglismaa, Prantsusmaa, Hiina.
NATO (Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon) lääneriikide kaitsepoliitiline organisatsioon, mis asutati külma sõja ajal. Nõukogude Liidu mõjuvõimu tugevnemine Euroopas ja eriti 1948. a. riigipööre Tšehhoslovakkias sundis Belgiat, Prantsusmaad, Luksemburgi, Hollandit ja Suurbritanniat sõlmima 1948. a. märtsis Brüsseli lepingut, mis oli suunatud ühise kaitsesüsteemi arendamisele ja sidemete tugevdamisele riikide vahel, mis võimaldaks vastu seista nende julgeolekut ähvardavatele ideoloogilistele, poliitilistele ja sõjalistele ohtudele.
VARSSAVI LEPINGU ORGANISATSIOON (VLO) asutati 1955. a. Varssavi lepinguga, VLO oli idabloki analoog NATOle. VLO suurim ühisoperatsioon oli invasioon Tšehhoslovakkiasse 1968. a., et takistada kommunistliku valitsuse kukutamist ja riigi väljumist Nõukogude Liidu kontrolli alt. VLO lagunes 1991. a. koos Nõukogude Liidu lagunemisega.
Trumani doktriin oli USA välispoliitiline doktriin, mis lubas Kreeka ja Türgi valitsustele sõjaväelist ja majandusabi, vältimaks nende riikide langemist NL mõjusfääri (12.märts 1947)
Marshalli plaan (Euroopa Taastamise Programm) oli USA 1947.a algatatud abiprogramm sõjas laastatud Euroopa riikide aitamiseks ja kommunismi pealetungi ennetamiseks. Algatus nimetati USA tollase riigisekretäri George Marshalli järgi.
Tingmused: 1) neis riikides ei tohi majandust riigistada, 2) toimib rahvusvaheline kontroll abi jaotamise üle
Eisenhoweri doktriin – USA presidendi Dwight Eisenhoweri sõnastatud doktriin USA poliitikast Lähis-Idas: USA võib kasutada oma relvajõude tõrjumaks agressiooni mõne Lähis-Ida riigi vastu. Doktriinist teatas Eisenhower Kongressile 5. jaanuaril 1957 ning selle otseseks ajendiks oli Nõukogude Liidu toetatud Gamal Abdel Nasseri võimuletulek Egiptuses ning Suurbritannia ja Prantsusmaa poliitika ebaõnnestumine Suessi kriisi ajal. Eisenhoweri doktriin tõstis Lähis-Ida regiooni üheks USA välispoliitika jaoks olulistest piirkondadest
Hallsteini doktriin – Saksamaa Liitvabariigi välisministeeriumi kantsleri Walter Hallsteini poolt 1955. a. sõnastatud poliitika, mille kohaselt Saksamaa Liitvabariik käsitles Saksa Demokraatliku Vabariigi tunnustamist kolmandate riikide poolt „ebasõbraliku aktina”. Nii saavutas Saksamaa Liitvabariik positsiooni, kus enamikus maailma riikides ei olnud DDRi diplomaatilist esindust. Hallsteini doktriini rakendati 1957. a. Jugoslaavia ja 1963. a. Kuuba suhtes, kes sõlmisid diplomaatilised suhted Ida-Saksamaaga: Lääne-Saksamaa saadikud kutsuti ära. Erandiks oli Nõukogude Liit, kus olid alates 1955. a. mõlema Saksa riigi suursaatkonnad.
Brežnevi doktriin – Nõukogude Liidu välispoliitiline doktriin pärast Tšehhoslovakkia sündmusi. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev ütles oma kõnes 13. novembril 1968, et „juhul, kui sotsialismivaenulikud jõud üritavad suunata arenguid mõnes sotsialistlikus riigis kapitalismi suunas, ei ole see mitte ainult asjassepuutuva riigi probleem, vaid kõigi sotsialistlike riikide ühine probleem”. See tähendas, et Nõukogude Liit takistas edaspidi kõigi vahenditega mõne riigi võimalikku väljaastumist Varssavi Lepingu Organisatsioonist, samuti katseid kõigutada kommunistide võimumonopoli ühes või teises riigis
Doktriin – ühepoolselt võetud poliitiline seisukoht
Doominoteooria – põhjendus, miks USA sekkus Vietnamis toimuvasse. Teooria järgi tuli ära hoida kommunistide edasitung Vietnamis, sest muidu kukuksid doominokividena kommunistide rüppe ka teised Aasia riigid.
LÄÄNERIIGID
NSVL JA SOTSIALISTLIKUD RIIGID
1948.a Brüsseli pakt (NATO eelkäija)
1949.a luuakse NATO
1949.a luuakse vastastikuse majandusabi nõukogu ehk VMN
1955.a Varssavi lepingu organisatsioon ehk VLO (sõjaline, vastukaaluks NATOle)
RAUDNE EESRIIE
Nelja D poliitika – Potsdami konverentsil otsustati, et Saksamaa tuleb demonteerida (ettevõtete sisseseadmed võetakse kompensatsiooniks – NSVL tegi nii), demilitariseerida (relvastus kaotada), denatsifitseerida ja demokratiseerida (erinev arusaam)

Pingelõdvenduseks hakati nimetama suhete paranemist NLi ja lääneriikide vahel 1970ndate algul. Suhete paranemine algas kahe Saksa riigi leppimisest. 1955. a oli tollane SLV kantsler Konrad Adenauer käinud Moskvas arutamaks diplomaatiliste suhete loomist NLiga ja Saksa sõjavangide vabastamist. Tõeline läbimurre tuli aga koos 1969. a võimule tulnud sotsiaaldemokraat Willy Brandtiga ning tema elluviidud uudse idapoliitikaga (Ostpolitik). 1970. a kohtusid esimest korda mõlema Saksa riigi valitsusjuhid. Samal aastal sõlmiti SLV ja Poola idalepingud, millega SLV tunnustas SDV idapiiri Saksamaa idapiirina. 1971. a sai SLV õiguse esindada Lääne-Berliini rahvusvahelisel areenil ning sõlmiti suhete aluste leping SLV ja SDV vahel. 1972. a võeti mõlemad riigid ÜRO liikmeks.

6