Vastlapäev eestis Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu. Vastlapäev mujal maailmas Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega. Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine. Vene rahvatraditsioonis on pidustustele ja pannkookide söömisele pühendatud terve nädal ajalugu Eestis oli veel möödunud sajandi algul toitumine aastaajaga seotud. Sealiha söödi ainult talvel. Siga tapeti mardipäevaks või jõuludeks ja jagati talve peale. Vastlapäevaks olid ainult jalad järgi ja seetõttu neid söödigi, peale vastlapäeva sealiha ei söödud. Kuna on vastlapäev
astuda ükskõik missuguse kohtu ette ükskõik mis jutuga ja alati õiguse saada. Veel keerati pihlakaokstest kaar ja aeti loomad ning mõnel puhul ka inimesed sealt alt läbi kõndima. . Romaani rahvad: Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega. Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine. Vene rahvatraditsioonis on pidustustele ja pannkookide söömisele pühendatud terve nädal võinädal (). Kris Kallas.
Rahvaprimustega liitub kige tihedamalt muistend "Emaje snd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emaje kaevata kuninga vastuvtmiseks, kes loomade le valitseks. Muistendis on esile tstetud loomade ja lindude tkust je kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele tlistele aukuue, ninakat vhki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sndsusetu kitumise eest. Kige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hmarik". Rahvasuu kneleb, et koit ja eha jaanipeva paiku lhikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele ktt annavad.
Fr. R. Faehlmann Sisukokkuvõte Teos sisaldab 7 muistendit, mis sündisid üheaegselt eepose "Kalevipoja" loomise ideega. "Loomine" "Emajõe sünd" "Vanemuise kosjaskäik" "Koit ja Hämarik" "Endla järv ja Juta" "Vanemuise lahkumine" Need muistendid ilmusid esmakordselt ÕES-i toimetustes 1840 -1852 . Rahvapärimustega liitub kõige tihedamalt muistend "Emajõe sünd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emajõe kaevata kuninga vastuvõtmiseks, kes loomade üle valitseks. Muistendis on esile tõstetud loomade ja lindude töökust jõe kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele töölistele aukuue, ninakat vähki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sündsusetu käitumise eest. Kõige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hämarik". Rahvasuu kõneleb,
Ometi algas nende areng juba iidsetel aegadel, siis, kui inimene hakkas tähele panema pinguldatud kõõluse helilisi omadusi. Kõige algelisem keelpill oli vahest nöör või väät, mille üht otsa hoiti hammaste vahel ja teist pingutati käega. Järgmine etapp on juba vibupingutus, mida tunnevad paljud eksootilised ja ka Euroopa rahvad. Edasi tulid mitmesugused arenenumad vormid. Enam arenenud keelpillidest väärib esmajoones nimetamist kannel. Eesti rahvatraditsioonis anti sellele kõlarikkale pillile õigusega aukoht. Üks vana rahvalaul ("Kannel") ja samuti muinasjutt kõnelevad, et kandlepuu olevat kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest. Seepärast kõlab kannel nukralt. Setu pruugis nimetati kannelt koguni jumala enda loodud pilliks. Seetõttu võis seda mängida isegi surnuvalvamise juures ja paastuajal, kui kõik muu pillimäng, laulmine ja lõbutsemine oli keelatud. On täiesti võimalik, et kannelt
On kaheldav, et peremärgina on rist viide kirjaoskamatusele. Mitmete allikate andmeil on Kihnus ristikujulised märgid hilisemad üldisest kirjaoskusest. Mida lihtsam on ristimärgi struktuur, seda rohkem tähendusi võib sellele omistada. Mida keerulisem, seda kindlamat tähendust ta omab. Eesti 19. sajandi ornamentikas on ristimotiiv üldlevinud. Sellel ajal oli märgi kasutamine seotud kristliku kirikuga, olenemata, et märki on kasutatud juba varajasel rauaajal. Rahvatraditsioonis aga on ristil maagiline kaitsejõud , ühtlasti on ta ka üldlevinud õnne märk. Haakrist ehk svastika- Haakrist ehk svastika on väga vana kujund. Tegelik tähendus haakristile on see, et ta tähendab positiivset olemist. Tähenduse skaala keskendub ka jõu ja energia ümber. Algselt võis ta olla aga ka Päikese sümbol. Skandinaavias seostati haakristi äikesejumal Thoriga. Eestis kasutatakse haakristi ornamentikas. Eeskätt setod oma vöökirjades. Ring e. ratas-
Tallinn 2015 Sisukord Sisukord.................................................................................................................. 1 Sissejuhatus........................................................................................................... 3 1. Võrumaa kudumise traditsioonid........................................................................4 1.1 Kindad rahvatraditsioonis..............................................................................4 1.2 Kinnaste jaotus.............................................................................................. 5 1.3 Kinnaste värvus............................................................................................. 5 1.4 Kindakirjad.................................................................................................... 6 2. Töökäigu kirjeldus....................................
põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele oli määratud mõisas isegi torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama. Tuntuim torupillimängija Eestis on olnud Emmastest pärit Juhan Maaker ehk Torupilli Juss, keda on rahvas tunnustavalt kutsunud ka torupillikuningaks. TorupilliJuss 6 Viiul Kõige nooremaks pillirühmaks eesti rahvatraditsioonis on keelpillid. Nende hulgas viiul on vibupillidest üks vanemaid. Viiulist sai Eestis juba 16. sajandil populaarseks muutunud torupilli üks peamisi kõrvalesurujaid. Eesti linnades tunti viiulit ka juba 17. sajandil. Suurt edukäiku tegi pill aga 18. sajandil. Viiuleid valmistasid mängijad tavaliselt ise ning seda kohati küllalt suure oskusega. Vastavad kogemused anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist
omakorda kaasnesid mõlemapoolsed huvid ja kohustused uue rajatava pere vastu. Kosjad Pulmadele eelnesid kosjad. Kui noormees oli jõudnud abielluikka, peeti perekonnas nõud, keda ta peaks kosima. Määrati kindlaks ka pruudile esitatavad nõuded. Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis suur hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi vargsi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskil ei kosta. Aga kui juba kolm leeris käinud tüdrukut majas elas, siis öeldi, et sinna ei lähe enam kurat ka kosja. Eelkosjad ehk kuulamine. Kosja tuli minna kindla peale, sest kus selle häbi ots , kui kosjad tagasi lükatakse. Kogu küls oleks teada saanud ja naernud põlatud peigmeeest
vitsarao abil vormis hoitud tanud või üllid, mis on sarvedega või baretikujulised lambanahksed talvemütsid. Saaremaal kandsid naised ka kootud tuttmütse. Meeste ülikonnad ja ülerõivad oli värvilt lambapruunid või -mustad, Saaremaal Sõrve poolsaarel ka hallid. Saare mehed ei võtnud ülejäänud Eesti meestega ühiselt omaks lühikest kuube ega põlvpükse. Vöö Vöödel ja paeltel oli rituaal- ja kinkeesemetena kindel koht eesti rahvatraditsioonis, mille tõttu eriti vööd kujunesid eesti käsitöö- ja rahvakunstitoodete silmapaistvaks esemeliigiks. Rahvas uskus vanasti, et vöö, annab kehale tuge, teeb keha üldse tugevaks ja hoiab seda haiguste eest, seepärast seoti vöö isegi ööseks ümber, et magades ,,keha välja ei veniks". Tänu vanade geomeetriliste maagiliste motiivide kasutamisele on püsinud kaua vööde sümbolväärtus
Lisaks tunneb rahvusvaheline mütoloogia muidki seente tekkelugusid. Nagu ütleb St. Porphyrius: "Seeni nimetatakse jumalate viljaks, sest nad ei arene seemnetest nagu teised taimed." Eesti materjalis assotsieeruvad seened kummalisel kombel peamiselt meteoroloogilise sfääriga, eelkõige kõu/välk ja mitte vihm. Kuna vihmaga kaasneb sageli müristamine, ei näigi selles esmapilgul midagi erilist olevat, kui rahvatraditsioonis seente kasvu ka kõue või välguga seostatakse. Kui jälgime aga tähelepanelikult sellekohaseid folklooritekste, siis märkame, et assotsiatsioonid seente ja kõue vahel on tegelikult iseseisvad, lausa intiimsed. Nii intiimsed, et vihm nende kahe kõrvale tavaliselt ei mahugi, näiteks: Kui kuiva välku lööb, siis külvatakse seene seemet alla. Niisiis on seente tekkimiseks vajalik kõu/välk ja mitte vihm. Üllatusega avastame, et vastav seos on tegelikult universaalne
hinge tähis. Sellest uskumusest lähtus hiiepuude austamine (ühinesid esivanemad, inimene ja taevas). IDEE MÕTE MÕISTUS. Tee taeva ja maa vahel. Nimetused isa, esiisa, isake taevas. üles suunatud vertikaal seos tulevikuga, edasiminek. alla - Tagasiminek maa ja esivanemate juurde, eilne. Rist - oluline nõiamärk, samaaegselt surm ja igavene elu. Ristimärgile on eestlased läbi aegade omistanud erakordset väge ja võimu. Rahvatraditsioonis oli ristil kaitsev tähendus, ühtlasi on ta ka üldise õnne märk. Paljud rahvakultuuriuurijad näevad risti märgis päikese sümbolit- säravat päikest näeb inimese silm kiirtekimbuna, mille võib taandada ristiks . Diagonaalristi võib võtta aga ka kui korrutamist näit. muudab hea mitmekordseks. Kaitsev ja hoidev rist (noorema rauaaja käevõrud, sõled) hinge kaitse . Ristimärk oli võimsaks rohuks haiguste ja vigastuste vastu
enne mina une unustan, maha jätan magamise, kui ep ma ilu unusta, rõõmu ei kallista kaota. Muuseumi rahvapillide kollektsioonis on ligi 200 erinevat eesti rahvapilli. Tähelepanuväärsemad neist on Hageri kihelkonna Kirna-Kohatu vallas 1800. aastal valmistatud moldpill ja Jõelähtme kihelkonna Leppnurme pillimeistri Pilli Antsu (Ants Piilbergi) 1809. aastal valmistatud kannel. Vanimaid ja armastatumaid eesti rahvapille oli kannel, mille iga arvatakse olevat üle kolme tuhande aasta. Rahvatraditsioonis oli pillil aukoht ja temast kõnelesid paljud rahvalaulud. Pill mängiti meelelahututuseks aastaringselt. Teadaolevad vanad eesti kandled olid ühest puutükist õõnestatud ka kiirjalt paiknevate keeltega. Pillil oli 6 keelt. Keelte arv kasvas koos rahvamuusika arenguga. Muuseumi ekspositsioonis olevad setu ja Vana-Vändra kannel on koopiad sellistest vanadest pillidest. Vana kandle asemele tuli 19. sajandi teisel poolele kasutusele rohkete keeltega
Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, ning siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Pea iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi vargsi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskilt ei kosta. Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse mõrsja jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Üsna tihti tehti otsus vanemate poolt, ja õnn oli, kui see noorte sooviga kokku läks. Vanematele vasturääkimist ei tulnud tavaliselt mõttessegi.
veel korralikult pidutseda ja süüa. Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu. Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega. Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine. Vene rahvatraditsioonis on pidustustele ja pannkookide söömisele pühendatud terve nädal võinädal (). Mida üldiselt tehakse ? Nagu vanasti, nii võisteldakse ka nüüd pikema liu pärast. 19. ja 20. sajandil pidi see tagama linaõnne, tänaseks on sellest saanud üksnes ütlus. Et linakasvatus muutus oluliseks elatusalaks 18.-19. sajandil, siis on arvatavasti pika liu seostamine linade pikkusega just sellest ajast pärit
heietab mälestusi kadunust. Ühtlasi on see leinaja kõnelus kadunuga. * Lauluvormis retsiteeriti mitmesugust tõemaagiat (ussi-, hundisõnu vm.) ja arstimissõnu. * Lastelauludest ühed sagedasemad on mängulaulud või mängu alguse liisuvalemid, viimaseid lihtsalt loeti. 6. Rahvalaulik Kutselisi laulikuid eestlastel polnud, kuid nad spetsialiseerusid siiski. Leidus häid pulmalaulikuid. Paljud laulikud olnudki ühtaegu inimeste ja loomade ravijad. Rahvatraditsioonis on laulikul määrav osa. Tekst ja meloodia on lauliku peas, temast sõltub teksti püsimine või muutumine, edasiandmise täpsus ning uute laulude improviseerimine. Eeslaulja on regivärsi ettekandes soolo-osa esitaja, aga ka laulujuht, kes peale teksti valib ka laulu tempo ja meeleolu. Iga edasiandja on kaasautor, kes jätab tekstisse oma jälje. Nimetus laulik on rahvapärane. Sünonüümideks: luuletaja, veeretaja, sõnasepp. Laulujuht on: eestlaulja, eestütleja
Keskaegsetes materjalides sõltub erinevate loomaliikide osatähtsus suurel määral sellest, kas tegemist on linnaga või asulaga. Asulates on tavaliselt ülekaalus veiseluud. Äärelinnade luumaterjal sarnaneb asulate omaga. Kesklinnade luumaterjalides domineerivad sageli sealuud (Lõugas jt 2004). 1873-1943 aastate paiku mäletati veel aegu, mil karjakopleid ja kultuurheinamaid peaaegu polnudki, eriti metsakarjamaadel ohustasid kariloomi metsakiskjad. Sellel ajal leidus rahvatraditsioonis mitmeid kujutlusi ja uskumusi. Näiteks valmistati vastla- või tuhkapäeval metsik. Metsik oli õlest tehtud inimene, millel olid ka riided seljas. See pidi olema karjakaitsja, kaitsma loomi kogu suve igasuguste äparduste ja metsloomade eest. Veel oli vanal ajal ka selline komme, et kevadel kui kari esimest korda välja läks, tuli üks nõid karja välja laskma. Sellel ajal olid küla karjamaad kõik ühes, aedasid vahel ei olnud. Kõik käisid
m.a. Nõrku asustusjälgi on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Suuremad ehitustööd, mille käigus mägi on saanud oma praeguse kõrguse ja kuju, on ette võetud alles m.a. I aastatuhande keskpaiku. See tõeline linnus oma ehitusjäänuste ja leiumaterjaliga on dateeritud peamiselt I aastatuhande kolmandasse veerandisse. Hilisemad asustusjäljed siit on nõrgad, kuid need võivad olla hiljem põlluharimise käigus hävinenud. Arvatavasti pärineb sellest ajast ka rahvatraditsioonis säilinud Linnamäe põllu nimi. Asula majanduselust jutustavad leitud töö- ja tarberiistad: luust nooleotsad, naasklid, teravikud, põdrasarvest kõplad, enam kui 800 valamisvormi ja mitukümmend tiiglifragmenti. Hulgaliselt on kogutud koduloomade luid (veise-, hobuse-, lamba-, sealuid jt.). Tähtsat osa Asva elanike elus on etendanud hülgepüük. Kindlustatud asula vanim järk hävines kogu linnust haaranud tulekahjus ajavahemikus 685-585 e.m.a
neid eristama kui nooremat ja vanemat. Mõlema Edda materjal pärineb suulisest rahvapärimusest ja on mingil määral mõjutatud kristlikust maailmapildist. 3. Anglosaksi eepos ,,Beowulf" "Beowulf" on vanim germaani sangarieepos. Selle loojaks on oletatud 8. sajandil elanud anglosaksi munka, kes Vergiliuse eeskujul liitis kaks sakside ja anglite poolt mandrilt kaasa toodud skandinaavia kangelaslugu. Praegu peetakse usutavamaks, et lugulaul on sündinud siiski suulises rahvatraditsioonis, kuna sellele leidub vasteid nii skandinaavia saagades kui kui ka euraasia rahvapärimustes. Lugulaulu ajalooline taust dateerub aastaile 512520. vanim tuntud versioon ja säilinud käsikiri pärineb X sajandist ning on muinasingliskeelne. See arvatakse olevat koopia 8. sajandil kirjutatud algupärandist. Lugulaul sisaldab 3182 värssi ja jaoutub kahte ossa ja räägib götalaste kuninga Beowulfi seiklustest. Esimeses osas surmab Beowulf taanlaste kuningat Hrothgari kiusanud koletis
asuv paik; hiis kui kalmistu; nt Kodavere iite-kalme, Jõhvi ijekalmu hiis kui (demoniseeritud) üleloomulik olend; soome hiidet `hiiud', hiidenväki `hiie elanikud' (vrd kalmanväki `kalmulised'), vesihiisi (=veehaldjas), hiidenkarja `hiie kari' (vrd liivi siist ni'emõd `sinised lehmad', mje'r-niemõd `merelehmad') Agricolal (1555) sõna metshaldja tähenduses. 17. Arutle teemal, mis tähendus on olnud eesti ja/või vadja rahvatraditsioonis kividele (ja allikatele) ohverdamisel. Missugused piirkondlikud erisused kirjeldustes ilmnevad? vadjalastel kivi juures söömine (kuke keetmine). Kui nad on kogunenud, riietuvad nad üleni valgesse ning palvetavad hea ja rikkaliku kalasaagi eest, tõotades mereemale esimese püütud kala keedetult tagasi anda. eestis viidi ohvreid kivile (teravili, lõng, riideribad vms), hõõruti end kivilohkudesse
kunstiloomingu arengut. 11. ,,Kalevipoeg" rahvusmütoloogilise teosena ja tegelasena Pärast Faehlmanni surma võttis Kreutzwald endale ülesande teha teoks sõbra kavandatud eepos. Ta töötas kogu Kalevipoja läbi ning teine trükk ilmub 1862. a Kuopios. Eepose ainestiku aluseks on muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilasest. Rahvaehtsate laulude kõrval on eeposes ulatuslikult Kreutwzaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut regivärsi eeskujul. Rahvatraditsioonis puuduvad rahvalaulud Kalevipojast. Kreutzwaldil tuli hoolikalt vaagida ka muistendeid, sest nendes esinev vägilane tegutseb sageli mõtlematult. Kirjanduslikeks eeskujudeks oli ,,Kalevala", antiikeeposed. Probleemide ring, mida eepos haarab, on võrdlemisi ulatuslik. Kr. on suutnud anda veenva poeetilise üldistuse eesti rahvuse kujunemisest, antifeodaalsest vabadusvõitlusest ja seadnud sihte, mille nimel tegutseda. Vabadusaate kuulutamise, mehisuse, rahvale ja maale ustavuse
ussikujulise ehmatusmärgiga. Raseduse ajal taheti tihti lapse arengut mingis suunas mõjutada. Vanemad naised uskusid, et piltide vaatamine raseduse ajal mõjutab lapse välimust. M. Mikkori andmetel, usuti Vana-Kreekas, et ilusate kujude vaatamine tagas ka ilustate laste sünni. Samas pidi vältima jällegi vältima inetute asjade ja inimeste nägemist. Ilusate inimeste nägemine mõjus lapse välimusele hästi. Rasedatel naistel on olnud erilisi toidueelistusi. Rahvatraditsioonis oli tuntud see, et raseda soovi tuli kuulata ja selle järgi ka toimida, kuna arvati, et kõik mis tehakse raseda heaks, tuleb kasuks ka lapsele. Vastasel juhul võis olla tagajärjeks loote väärareng või nurisünnitus. See võis mõjutada ka teisi inimesi. Raseduse ajal ei tohtinud end üle pingutada, raskeid asju tõsta ega ka suitsetada. Ei tohtinud töötada mürgiste ainetega, ning ei tohtinud teha ka öötööd. Mürgiste ainetega töötamine ning öötöö oli ka
Pärast Faehlmanni surma võttis Kreutzwald endale ülesande teha teoks sõbra kavandatud eepos. Ta töötas kogu Kalevipoja läbi ning teine trükk ilmub 1862. a Kuopios. Eepose ainestiku aluseks on muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilasest. Aegade hämarusest pärinev nimi Kalev on esinenud harilikult omadussõnana (tähenduses tugev, jõuline). Rahvaehtsate laulude kõrval on eeposes ulatuslikult Kreutwzaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut regivärsi eeskujul. Rahvatraditsioonis puuduvad rahvalaulud Kalevipojast. Kreutzwaldil tuli hoolikalt vaagida ka muistendeid, sest nendes esinev vägilane tegutseb sageli mõtlematult. Kirjanduslikeks eeskujudeks oli ,,Kalevala", antiikeeposed. Probleemide ring, mida eepos haarab, on võrdlemisi ulatuslik. Kr. on suutnud anda veenva poeetilise üldistuse eesti rahvuse kujunemisest, antifeodaalsest vabadusvõitlusest ja seadnud sihte, mille nimel tegutseda
moodustas Eestimaa kubermangu, keskusega Tallinnas, Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga aga Liivimaa kubermangu, mille keskus asus Riias. Taoline haldusjaotus jäi püsima ka Vene ajal. (Lisa 1) Aastal 1672 iseseisvalt valitsema asunud Karl XI (Lisa 2) kehtestas 1680. aastal Rootsis absolutistliku kuningavõimu, asudes taotlema ka meretaguste valduste senisest tihedamat integreerimist. Just Karl XI valitsusaeg on andnud põhjust vana hea Rootsi aja mälestuseks eesti rahvatraditsioonis (Laur, 2003). Rootsi riigi alla kuulumine andis eestlastele esimesed kodanikuteadvuse algmed. Mõnigi kord kinnitust leidnud lootus riigipoolsele toetusele mõisnike omavoli vastu süvendas arusaama, et olles lojaalne kuningale, on talupoeg ühtlasi ka tema kaitsealune. See tähendas eneseteadvuse mõningast tugevnemist keset rasket pärisorjust. Kogu aeg loodeti, et kuningas oma alamad lõplikult pärisorjusest vabastab ning 17. sajandi lõpu
m.a. Nõrku asustusjälgi on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Suuremad ehitustööd, mille käigus mägi on saanud oma praeguse kõrguse ja kuju, on ette võetud alles m.a. I aastatuhande keskpaiku. See tõeline linnus oma ehitusjäänuste ja leiumaterjaliga on dateeritud peamiselt I aastatuhande kolmandasse veerandisse. Hilisemad asustusjäljed siit on nõrgad, kuid need võivad olla hiljem põlluharimise käigus hävinenud. Arvatavasti pärineb sellest ajast ka rahvatraditsioonis säilinud Linnamäe põllu nimi. Asula majanduselust jutustavad leitud töö- ja tarberiistad: luust nooleotsad, naasklid, teravikud, põdrasarvest kõplad, enam kui 800 valamisvormi ja mitukümmend tiiglifragmenti. Hulgaliselt on kogutud koduloomade luid (veise-, hobuse-, lamba-, sealuid jt.). Tähtsat osa Asva elanike elus on etendanud hülgepüük. Kindlustatud asula vanim järk hävines kogu linnust haaranud tulekahjus ajavahemikus 685- 585 e.m.a
Raamatud 1. Anglisaksi eepos ,,Beowulf" "Beowulf" on vanim germaani sangarieepos. Selle loojaks on oletatud 8. sajandil elanud anglosaksi munka, kes Vergiliuse eeskujul liitis kaks sakside ja anglite poolt mandrilt kaasa toodud skandinaavia kangelaslugu. Praegu peetakse usutavamaks, et lugulaul on sündinud siiski suulises rahvatraditsioonis, kuna sellele leidub vasteid nii skandinaavia saagades kui kui ka Euraasia rahvapärimustes. Lugulaulu ajalooline taust on aastad 512-520. "Beowulfi" vanim tuntud versioon ja säilinud käsikiri pärineb 10. sajandist ning on muinas-ingliskeelne. See arvatakse olevat koopia 8. sajandil kirjutatud algupärandist. Lugulaul sisaldab 3182 värssi, jaotub kahte ossa ja räägib götalaste kuninga Beowulfi seiklustest. Esimeses osas
näitab, kuidas need Euroopas sobituvad/ei sobitu. Näitab, kuidas väljarändest kõneldakse. Aivar Jürgenson: analüüsib 2 inimese elulugu, kes pidasid end Venemaal eestlasteks ja kes tahtsid Eestisse elama tulla. · ajalugu (sh arheoloogia, sotsiaalajalugu) J.Hurt: rahvaluule on ajalugu inimeste endi vaatepunktist. Jaan Jung: kohamuistendid viitavad muististe seosele nende kohtadega. Oskar Loorits: Sõjad eesti rahvatraditsioonis: sõja ajal inimestevahelised suhted. Veel: Õigusajalugu, psühholoogia, keel ja selle uuringud (rahvalaulu keel ja selle ajalugu), etnoloogia, sotsioloogia, antropoloogia (esemed, mälestused, elulood, migratsioon) Klassikaline pärimus arhiivi kogutud tekstid ilma esmase (nn loomuliku) kontekstita (arhiivitekstile lisanduvad uued kontekstid) tekstide analüüs; uute kontekstide mõju tekstidele...
Konkreetsed juhtumid, mis 1. Kägu kukub naabri õuel Käo kukkumine ennustab kas kinnitavad või lükkavad 2. Naabrinaine sureb surma ümber stereotüüpseid väiteid Traditsioon on kui gravitatsioon, millega oma kogemust võrreldakse. Rahvatraditsioonis pole asjad nii ega teisiti. Kõik toimub kommunikatsiooni tasemel.Tegemist on materjaliga, mille põhjal saab rääkida sellest, mis maailmas toimub ning nendega ennast suhestada. Näide tänapäeva muistendist: Helge Gerndt, ettekanne Ausburgis 2002 - Tänapäeva muistendi uurimine lähtub tänapäeva probleemidest ja sellet jutustamisest - Tänapäeva muistend- sõnas väljendatud ilming, et mõista paremini seda, mis toimub kogumisel NB! tunnetus, mitte ainult tekst
Küla kiitis kombe heaks ja poistel oli täielik õigus selle peremehe vanker katusele tõmmata, kes ehalisi kimbutama kippus. Ühismagamine oli tavalina ka suurte pidude, eriti pulmade ajal. Kõik vallalised noored pidid siis ühes ruumis koos magama. Tavaliselt ei tulnud sellest magamisest suurt midagi välja, sest kogu öö oli üks suur pidu ja pillerkaar. Kosjad Eks iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi varksi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskilt ei kosta. 4 Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse mõrsja jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Üsna tihti tehti otsus vanemate poolt, ja õnn oli, kui see noorte sooviga kokku läks
linnamiljöös, oli spiritism populaarne üleeelmise sajandi lõpus. Rahvaluule arhiivi andmetel jätkus vaimudega suhtlemine elavalt ka eelmisel sajandil, eriti viimase sõja eel. Väikestes huviliste seltskondades jätkus harrastus hiljemgi. Üleloomulikke olendeid võib suhete poolest reaalsusega laias laastus liigitada kahte suurde rühma: 1) mütoloogilised olendid (näit. haldjad, vanapagan jt.) ja 2) varem elanud reaalsetest inimestest lähtunud olendid, s.t. surnute hinged. Varasemas rahvatraditsioonis esineb kirjeldusi kokkupuudetest mõlemat liiki üleloomulike olenditega. Kontaktid surnute hingedega olid valdavalt rituaalset laadi. Uskumuste kohaselt lahkus surnu hing siit ilmast teise ilma, kust ta aeg-ajalt külastas elavaid. Kuigi surnuid esivanemaid oodati koju mitmetel kalendritähtpäevadel, langes kodu külastus valdavalt sügisesele hingedeajale. Spiritismi harrastuse seisukohalt ei ole see oluline, millist liiki üleloomuliku olendiga üritatakse kontakti saada
järel (katastroofiline iseloom) peab erutusseisund mingil viisil lahenema. Algusmeeleolu on tume, suured raskused peategelasel teel, aga lõpp on peamiselt õnnelik. kordamise seadus Ühe detaili väljatoomine/kordamine tähendab selle suurust ja tähtsust (nt kolm päeva võitleb noormees hiidudega, iga päev tapab ühe; kolm katset tehakse klaasmäele jõudmiseks jne). On gradatsioonilist kordus ja tavalist kordust. Kordusega on tihti seotud kolmarv, kolm on ülim arv, millega rahvatraditsioonis opereeritakse. Pearõhk on tihti kolmandal osal. Ka on olulised arvud 7 ja 12, ka 9 jt. ees- ja tagakaaluseadus Seotud kolmarvuga. Kui esineb rida isikuid või esemeid, seisab kõige suursugusem esikohal, viimasel see, kel on eriline eepiline osa. Eepiline raskuskese asetseb alati tagakaalus (noorim vend, viimane katse) lavalise kaksuse seadus Kaks on ülim arv tegelasi, kes korraga on dialoogisuhteis. Kolmanda tegelase liitumise korral on ta kui tumm kaaslane.
iseloom) peab erutusseisund mingil viisil lahenema. Algusmeeleolu on tume, suured raskused peategelasel teel, aga lõpp on peamiselt õnnelik. kordamise seadus Ühe detaili väljatoomine/kordamine tähendab selle suurust ja tähtsust (nt kolm päeva võitleb noormees hiidudega, iga päev tapab ühe; kolm katset tehakse klaasmäele jõudmiseks jne). On gradatsioonilist kordus ja tavalist kordust. Kordusega on tihti seotud kolmarv, kolm on ülim arv, millega rahvatraditsioonis opereeritakse. Pearõhk on tihti kolmandal osal. Ka on olulised arvud 7 ja 12, ka 9 jt. ees- ja tagakaaluseadus Seotud kolmarvuga. Kui esineb rida isikuid või esemeid, seisab kõige suursugusem esikohal, viimasel see, kel on eriline eepiline osa. Eepiline raskuskese asetseb alati tagakaalus (noorim vend, viimane katse) lavalise kaksuse seadus Kaks on ülim arv tegelasi, kes korraga on dialoogisuhteis. Kolmanda tegelase liitumise korral on ta kui tumm kaaslane.
Pärast Faehlmanni surma võttis Kreutzwald endale ülesande teha teoks sõbra kavandatud eepos. Ta töötas kogu Kalevipoja läbi ning teine trükk ilmub 1862. a Kuopios. Eepose ainestiku aluseks on muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilasest. Aegade hämarusest pärinev nimi Kalev on esinenud harilikult omadussõnana (tähenduses tugev, jõuline). Rahvaehtsate laulude kõrval on eeposes ulatuslikult Kreutwzaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut regivärsi eeskujul. Rahvatraditsioonis puuduvad rahvalaulud Kalevipojast. Kreutzwaldil tuli hoolikalt vaagida ka muistendeid, sest nendes esinev vägilane tegutseb sageli mõtlematult. Kirjanduslikeks eeskujudeks oli ,,Kalevala", antiikeeposed. Probleemide ring, mida eepos haarab, on võrdlemisi ulatuslik. Kr. on suutnud anda veenva poeetilise üldistuse eesti rahvuse kujunemisest, antifeodaalsest vabadusvõitlusest ja seadnud sihte, mille nimel tegutseda. Vabadusaate kuulutamise, mehisuse, rahvale ja maale ustavuse
8. RahvalaulikudLaulik (eeslaulja, eestütleja, lauluinimene, laululine, sõnuline) on rahvapärane nimetus. Setu lauluema on viide lauliku vanemale elueale, kuid ka austav nimetus. Rahvalaulik on laulu elav esitaja ja kollektiivse traditsiooni hea tundja. Eeslaulja oli nii kommete täitmisel kui laulmisel sageli juht, kes valis laulmiseks sobiva hetke, teksti, tempo ja meeleolu. Tema sõnades on tunnetatud maagilist jõudu. Mõnikord võis ta olla ka rahvaarst, teadja. Rahvatraditsioonis on laulikul määrav osa. Temast sõltus teksti püsimine või muutumine, edasiandmise täpsus ning uute laulude loomine ja olukorrale vastav improviseerimine. Igal laulikul oli oma tekst, mis kuulus lauliku põlvnemiskoha traditsiooni. Iga edasiandja oli kaasautor, kes jättis teksti oma jälje. Laulud võisid pärineda suguvõsast, oma isalt-emalt, aga ka teistelt sugulastelt ja tuntud laulikutelt. Suurem osa repertuaarist omandati siiski väljaspool kodu: pulmades, noorte pidudel, tööl.
Vilde teoste süzeearendusest oli kadunud tühipaljas seikluslikkus, ebausutavad sündmused, keskendus tegelaste tüüpiliste joonte ja omaduste avamisele, luues üldistusjõulisi karaktereid. Uusi jooni oli saanud kaVilde kujutamislaad. Avateos siinses perioodis romaan "Külmale maale" (1896 järjejutuna "Postimehes") 1898 - esimene eesti töölisromaan "Raudsed käed" Ajalooline triloogia - loomingulise küpsuse ajal hakkas uurima eestlaste feodalismivastast võitlust, keskendus rahvatraditsioonis Mahtra sõjana tuntuks saanud sündmustele, valmisid romaanid - "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903), "Prohvet Maltsvet" (1908), triloogiaks ühendab neid ühine teema - talupoegade feodalismivastane liikumine Eestimaa kubermangus 19.sajandi keskel ja põhiline idee - vabaduse eest peab võitlema, talupoeg peab ennast võitluse teel ise aitama. "Mahtra sõda" (1902) avara ühiskondliku läbilõikegapanoraamromaan. Tegevus Juuru ümbruse mõisates pärast 1856
Püss oli loomulikult kõige universaalsem jahirelv. Temaga sai küttida kõiki loomi. Üksnes väikeste karusloomade (nagu orav jt.) puhul eelistati muid vahendeid, et mitte nahka rikkuda. Püssi sai tarvitada ka passiivse püügivahendina, teda nö. "lepitades". See tähendas relva sööda juurde ülesseadmist nii, et sööta võtma tulnud loom ise päästiku vabastas. Enamasti tarvitati sellist püügiviisi kiskjate tabamiseks, söödaks oli raibe. Püss on leidnud endale eesti rahvatraditsioonis küllaltki tähtsa koha. Temaga on seotud mitmed uskumused ja maagilised toimingud. Näiteks arvati püssi täpseks tegevat see, kui esimene pauk lasta rauda topitud ussiga. Püssirohi võeti jahile kaasa tavaliselt lehmasarvest valmistatud või puust sarvekujulises topsis. Sarve jämedam ots suleti puust põhjaga, peenem ots lõigati maha nii, et sinna tekkis paraja suurusega ava, mida sai punniga sulgeda. Sarve kanti taskus või erilise aasa otsa riputatuna. Et
välja kuulutatud reduktsioon suurendas oluliselt riigi sissetulekuid, teisalt aga parandas talurahva olukorda, võimaldamaks 1682. aastal läbi viia sõjaväereformi: nekrutitena armeesse võetud talupoegadest sõdurid jäeti kindlaksmääratud korra kohaselt (indelningsverket) küla ülalpidamisele. Kuningas asus taotlema ka meretaguste valduste senisest tihedamat integreerimist. Just Karl XI valitsusaeg on andnud põhjust ,,vana hea Rootsi aja" mälestuseks eesti rahvatraditsioonis. Võrreldes Rootsis läbiviidud reduktsiooniga kulges mõisate tagasivõtmine Baltikumis märksa leebemas vormis. Senised mõisaomanikud jäid edasi rentnikeks ja seda küllalt soodsatel tingimustel. Oluliselt piirati rüütelkondade omavalitsuslikke õigusi. Reduktsiooni lõppedes oli riigi käes 83% Liivimaa ja 54% Eestimaa maavaldusest. Riigi tähelepanu ja kaitse all muutus kroonutalupoegade olukord märkimisväärselt paremaks
annaabi.ee 
