Eesti rahvapillid (3)

Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium
Janno Tetsmann, 12. reaal

Eesti rahvapillid

Kordofonid

Lühitutvustus

04.04.2001
Kõige nooremaks pillirühmaks peetakse kordofone ehk keelpille . Ometi algas nende areng juba iidsetel aegadel , siis, kui inimene hakkas tähele panema pinguldatud kõõluse helilisi omadusi. Kõige algelisem keelpill oli vahest nöör või väät, mille üht otsa hoiti hammaste vahel ja teist pingutati käega. Järgmine etapp on juba vibupingutus, mida tunnevad paljud eksootilised ja ka Euroopa rahvad . Edasi tulid mitmesugused arenenumad vormid.
Enam arenenud keelpillidest väärib esmajoones nimetamist kannel . Eesti rahvatraditsioonis anti sellele kõlarikkale pillile õigusega aukoht. Üks vana rahvalaul (“ Kannel ”) ja samuti muinasjutt kõnelevad, et kandlepuu olevat kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest. Seepärast kõlab kannel nukralt.
Setu pruugis nimetati kannelt koguni jumala enda loodud pilliks. Seetõttu võis seda mängida isegi surnuvalvamise juures ja paastuajal, kui kõik muu pillimäng, laulmine ja lõbutsemine oli keelatud. On täiesti võimalik, et kannelt vanematel aegadel palju tantsupilliks ei kasutatudki.
Kandlest on juttu mitmesugustes ürikutes. Nii kuuleme selle esinemisest isegi Tallinn eestlaste hulgas XVI sajandil. Ühes tülis 1579. aastal mittesaksa lihunike seltskonnas oli kannatajale poolele laual lebanud “mittesaksa harfiga” pähe löödud ja nõnda see pill sattuski raekohtu protokolli. Veel XVIII sajandil anti välja määrusi, mis keelasid linnades pulmapidudel mängida torupilli ja kannelt kui talupojapille. Keeld oli muidugi sihitud talupoegadest ja agulirahvast pillimeeste vastu, kes said linna ametnike muusikute teenistusele kardetavaks. Nii kaebas aastal 1722 Tartu linna muusika Georg Selge ühe kodaniku peale, et see on pulma, kus viibinud isegi tsunfti oldermann ja teisi auväärseid kodanikke, söandanud pillimeheks kutsuda kellegi “vääritu” mehe talupojakandlega.
Kui kõneleda kandle ergoloogiast, tuleb vahet teha kolme põhitüübi vahel: 1) vanem, peamiselt ühest puust õõnestatud, mollikujuline ja väheste keeltega (harilikult 6-7 keelt) kannel; 2) uuem , laudadest korpusega, trapetsi- või pooltrapetsikujuline ja rohkete keeltega (harilikult 20-30 keelt) kannel, nimetatud ka viisikandleks, Põhja – Eestis simbliks; 3) saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) – ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Lähemalt tutvustaksin teile siis esimest varianti , ehk siis vana eesti kannelt.
Vana eesti kannel õõnestati ühest puust, harilikult kuusest, kuid ka männist, pärnast, harvem kasest. Katteks asetati eraldi kõlalaud harilikult paljude pisikeste, harvem ühe suurema resonantsavaga. Keeli oli 6-7 või veidi rohkem; vanemail aegadel olid need jõhvist või keerutatud sooltest, hiljem traadist. Ülaotsas olid nad pingutatud tagantpoolt keeratavate puust keerpulkade abil, alaotsas aga kinnitatud nn. kolju külge. Kolju moodustas pilli korpuse alumine, kitsam ots, mis oli kolmest küljest leenitaoliselt kõrgemaks jäetud; külgleenid ühendati raudpulgaga, mis oligi keeltehoidjaks. Ilma koljuta pille tuli ette harvem; sel puhul kinnitusid keeled kandle korpusesse löödud raudaasa külge. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise pikendusega, nn. labaga. See võimaldas vasakule käele paremat tuge ning parandas pilli kõlavust. Kandle läänepoolsed variandid (neid on saadud rohkesti Saaremaalt ) olid ilma labata. Meil on mõnevõrra andmeid ainult setu kannelde mängimise viisi kohta. Tavaliselt võeti see pill põlvedele, vasak külg vastu põlvi. Mängija toetas oma vasaku käe kandle labale, asetas sõrmed keelte vahele (üle keele) ning surudes neid vastu keeli, kattis kinni terve akordi , mis ei tohtinud kaasa heliseda. Sõrmi teisele poole surudes, kaeti kinni teine akord. Parema käe esimese sõrmega üle keelte tõmmates pandi helisema katmata keeled. Nii oli võimalik õieti ainult vaheldada kas tervelt või osaliselt kaht akordi (s.t. võis jätta mõne keele üle tõmbamata, mõnda tugevamini tõmmata, mõnda keelt veel lisaks näppida jne.). samasugust, katmistehnikas akordilist mängimisviisi harrastasid vadja kanneldajad ja Loode-Vene guslimängijad, mujal valitses meloodilisemat mängu võimaldav noppimistehnika.
Siin ka väike palake setu kandlele:
Kasutatud kirjandus:
H. Tampere “Eesti rahvapillid ja rahvatantsud ” 1975
3