Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "PUUMA, JAAGUAR JA TIIGER". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jaaguar, puuma, tiiger, karvastik, elupaigaks, ronib, seljapoolel, ulatuda, mandril, hulkuva, eluviisiga, ujuvad, meelsasti, kasslane10.a klass Kaslased Referaat Aine: Juhendaja: Tartu 2010 Üldiselt kaslastest Kaslased on loomade sugukond, mis kuulub kiskjaliste seltsi ja imetajate klassi. Esimesed kaslased tekkisid umbes 30 miljonit aastat tagasi. Enimtuntud kaslaste esindaja on kodukass, kes esmakordselt kodustati umbes 10 000 aastat tagasi. Teised tuntud liigid on nn suurte kasside hulka kuuluvad lõvi, tiiger, leopard, jaaguar, gepard ja puuma. Kaslasi on muidu 37 liiki ja neid jaotatakse väikesteks ja suurteks kassideks. Öeldakse, et loomade kuningas on lõvi ja seega kuulub ta suurte kaslaste hulka. Veel on suured kaslased tiiger, lumeleopard, jaaguar jt. Need kaslased möirgavad. Väikesed kassid on näiteks kodukassid. Nemad nurruvad möirgamise asemel. Eestis elavad liigid on ilves ja kodukass. Kaslased on nõtke ning kiire lihaselise kehaga. Nad on kohastunud kestvaks jooksmiseks.
ontsilla väikseim. Tema saba on lühem, kuid silmad ja kõrvad on suuremad kui ostelotil ja marakaya kassil. Ontsilla karvkate on selgmiselt kollakaspruun, tema kõhualune on valge värvusega. Tema keha katavad pruunikad rosetti kuju meenutavad laigud. Noorloomad on samuti laigulised. levinud on ka musta karvkattega isendeid. Pikkuselt ei ületa ontsilla 65 sentimeetrit, kassi kaal on keskmiselt 2,25 kilogrammi. Isased loomad on üldjuhul suuremad kui emased. Ontsilla elupaigaks on lähitroopilised metsad ja mägimetsad, mille kõrgus jääb alla 3000 meetri. peale nimetatud kohtade leidub isendeid ka kuivades heitlehelistes metsades ja raiealadel. Ontsilla toitub väikeimetajatest nagu närilised ja ka lindudest. mõnikord langevad ontsilla saagiks ka Brasiila metsades elavad primaatidest. Emased loomad annavad järglasi kord aastas. Nende tiinus kestab 74-78 päeva. Ühes pesakonnas on keskmiselt kaks järglast. Pojad võõrutatakse emast umbes 55
Väikesed kassid --------------------------------------------------------------------------------------5-7 · Kodukass --------------------------------------------------------------------------------------5 · Metskass ---------------------------------------------------------------------------------------6 · Ilves ---------------------------------------------------------------------------------------------6 · Puuma ------------------------------------------------------------------------------------------6 · Serval -------------------------------------------------------------------------------------------7 Suured kassid -----------------------------------------------------------------------------------------7- 9 · Lõvi ---------------------------------------------------------------------------------------------7
........................................................................................................2 2 2. SISSEJUHATUS..................................................................................................................3 3 LÕUNA-AMEERIKA LOOMAD...........................................................................................4 4 IMETAJAD..............................................................................................................................5 4.1 Jaaguar..............................................................................................................................5 Välimus..................................................................................................................................5 Leviala ja elupaigad...............................................................................................................5 Toitumine...............................................................................
pipar. [19] Esmased tarbijad ehk herbivoorid (iseloomusta, too näiteid) Herbivoorid, teise nimetusega taimtoidulised loomad, moodustavad teise troofi ning nad toituvad produtsentidest.Tuntumad herbivoorid on näiteks ahvid, pärdikud, paavianid, laisikud, ninasarvikud, sipelgad nind elevandid.[20] Teisesed tarbijad ehk karnivoorid (iseloomusta, too näiteid) Karnivoorid on lihatoidulised loomad, kes toituvad herbivooridest. Nt. tiiger, kuid ka võrkpüüton, anakonda ja boa. Tipptarbijad (iseloomusta, too näiteid) Tipptarbija on loom, kes toitub ainult loomadest ja on toiduahelas viimasel kohal. Teda ennast ei sööda, tarbib viimasena. Näiteks puumad, leopardid, jaaguarid, krokodillid, kotkad. Ökoloogiline püramiid 5. Ökosüsteem kui tervik Maad ümbritsevat ning elu sisaldavat kihti nimetatakse biosfääriks. Biosfäär jaotub erineva
poolkõrb. 1976 rajati Nepali Dzomolungma piirkonda Edmund Hillary algatusel Sagarmatha rahvuspark mis on üle 124 000 ha Lumeleopard Lumeleopard ehk irbis on kaslaste sugukonda kuuluv kiskja. Esimesena kirjeldas lumeleopardi teaduslikult Johann Christian Daniel von Schreiber 1775.aastal. Lumeleopard on umbes leopardi suurune: tüvepikkus 120150 cm, sabapikkkus 90 cm, mass 2341 kg. Irbise kere on pikk, jalad üsna lühikesed, ning saba üsna pikk ja karvane. Irbise karvastik on väga tihe, kohev ja pehme. See kaitseb hästi külma eest. Karvastik on suitsuhall või kahvatukollane ja sellel on tumehallid või mustad tähnid. Kõhualune on valge. Kogu keha on kaetud sama värvi tähnidega, välja arvatud kõhualune. Irbised ei suuda möirata. Tema häälitsuste hulka kuuluvad kähisemine, nurrumine, näugumine, urisemine ja ulgumine. Lumeleopardil on lühike koon, kumer nägu ja ebatavaliselt suured ninaõõnsused. See kohastumine aitab loomal
Loodusvööndid Geograafia õpimapp 8 klass ASUKOHT MULLAD KLIIMADIAGRAMM KULTUURTAIMED LOODUSVÖÖND LOOMAD TAIMED KESKKONNAPROBLEEMID Ekvaatorilähedased alad Kesk-Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias; mullad enamasti vanad; lähtekivim sügavalt murenenud; raudoksiidist punased; horisontideks liigestumata; happelised; mineraalivaesed; bataat; maniokk; targo; EKVATORIAALNE tingimused eluks väga suhkruroog; saago; kohvi; mitmekesised; liikide arvukuselt VIHMAMETS kakao; vürtsid; ainulaadne; koduks pooltele tihe; lopsakas; liigirikas; loomali
5000 kuni 7000. Kaheksast alamliigist on säilinud viis, kolm on kadunud igaveseks. Tiigrid elavad väga erinevat tüüpi metsades, mangroovitihnikutest Bangladeshis kuni okaspuumetsadeni Venemaal Kaug-Idas. Pidev jälitamine inimese poolt ja elutingimuste halvenemine on põhjustanud tiigrite arvukuse pideva langemise ja levila ahenemise. Umbes pooled veel allesolevatest tiigritest elavad Indias. Tiiger on säilinud veel Bangladeshis, Bhutanis, Hiinas, Põhja-Koreas, Vietnamis, Venemaa Kaug- Idas, Kambodzas, Myanmaris (Birma), Nepalis, Malaisias, Tais. Tiigri rahulikuks eksisteerimiseks on vaja sobivaid varjevõimalusi, sõraliste rohkust ja veekogude lähedust . Üksikult elavate täiskasvanud tiigrite individuaalterritoorium võib küündida kuni 400 km². Väikeste poegadega emasloomal on see esialgu paarkümmend
Biosfäär jaotub erineva suurusega bioomideks. Bioomselt eristatakse erineva suurusega ökosüsteeme. Ökosüsteem on isereguleeruv süsteem. mis koosneb erinevate elusorganismide kooslustest ja öktoobist. Elukoosluse peamisteks osadeks on taime-,seemne- ja loomakooslus ning mikroorganismid. a)Toiduahelad 1. Banaan--ahv--kotkas 2. jakarandapuu lehed--sisalik--anakonda--leopard 3. orhidee--tuukan--boa madu b)Toiduahelate võrgustik jaaguar viigipuu orhidee sipelgas herilane tuukan lehetäi papakoi magahony puu c)Toiduahelate katkemine Tduahela katkemine on siis kui näiteks jakarandapuu lehti söövad sisalikud neid omakorda anakondad ja anakondasid leopardid, siis kui üks lüli on vahelt ära
Siinsetel taimedel ja loomadel on olnud võimalik areneda ilma välismõjutusteta, seetõttu kohtab Austraalias nii palju kordumatuid taime- ja loomaliike, kes on endeemid ehk keda ei esine kusagil mujal maailmas. 1.1. Ainupilulite selts Nokkloom ja Austraalia silelgasiil kuuluvad ainupiluliste seltsi, kes on nüüdis-aegsete imetajate seas kõige primitiivsemad. Need on roomajate kombel munaspoegijad imetajad, ent neil on seljas karvastik ja nende kehatemperatuur on püsiv (nokkloomal vaevu 32°C), samuti imetavad nad oma poegi. Nokkloom on ebatavalise välimusega, umbes küüliku suurune imetaja. Tema eripäraks on nokalaadselt laienenud koon. Ta toittub vees elutsevatest selgrootutest. Austraalia sipelgasiil meenutab oma okaste ja raskepärase kõnnaku poolest suurt helepruuni värvusega siili. Nokkloom on väga hästi kohastunud eluks vees, aga
sugukonda. Teisisõnu, nii metsikud kui ka kodustatud kaslased on üksteisega sarnased ning käituvad mitme suhtes ühtmoodi. Üldse kuulub kaslaste sugukonda ühtekokku 37 liiki ,,kiisusid". Teadlased paigutavad (süstematiseerivad) kaslaste sugukonna esindajad kahte peamisesse perekonda: väiksemad kaslased kuuluvad perekonda kassid (Felis), nagu näiteks kodukass, metskass, ilves, kalakass. Suuremad kuuluvad pantrite perekonda (Panthera), esindajaiks lõvi, tiiger, leopard, jaaguar, irbis. Omaette perekonna moodustavad Lõuna-Aasias elav pantrik ja Aafrika ning Aasia asukas gepard. Siiski käsitlevad paljud neid kui suuri kaslasi. Suured kaslased ei erine väikestest mitte üksnes oma suuruse poolest. Nad oskavad möirata, mida väikesed sugulased ei suuda. Väikesed kaslased nurruvad. Neil on keele alusel eriline luu hüoidluu, mis võimaldab neil samaaegselt hingata ja nurruda. Suurtel
· karpaadi ilves (Lynx lynx carpathicus) · sardiinia ilves (Lynx lynx sardiniae, välja surnud) Nad on pealtnäha sarnased, ainult spetsialistid ja suured ilvesesõbrad oskavad neil vahet teha. -3- Elupaik ja levik Elupaik: Ilvestele sobivad elupaigad on küpsed tiheda alusmetsaga vahelduvailmelised okas- või segametsad ning vanad raiesmikud ja rabad. Üheks meelis elupaigaks on neil kuusikud. Kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Harva võib teda näha kultuurmaastikel, kuid sageli kultuurmaastikega piirnevatel metsaladel, tihti just veekogude läheduses. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitse karjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000- meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Pesapaigana
Nüüd elab looduses palju rohkem jääkarusid. Saagi asukoha teeb jääkaru kindlaks ülihea haistmisega, ta liigub jääl ja lumes väga nobedasti, ujub osavalt ja viibib kaua vee all. Jääkarusid on nähtud ujumas 320 km kaugusel maismaast - nad sukelduvad kuni 15 m sügavusele, mõnikord triivivad nad jääpangal. Hoolimata oma vägevast kasvust, on jääkarud võimelised ronima puudel. Jääkaru poeg Jääkaru Jääkaru on üks suurimatest polaaralade loomadest. Tema karvastik on väga paks. Jääkarul on hea haistmine, mille abil ta otsib oma saaki. Ta on osav ujuja ning liigub lumes väga kiiresti. Vee all suudab ta viibida üsna kaua. Täiskasvanud jääkaru mass on umbes 700 kg ,mis teeb temast suurima kiskja maailmas. Ta on tohutult tugev ja inimese tapmiseks piisab talle ühest käpalöögist. Jääkaru sööb mitmeid erinevaid kalu, linde, hülgeid ja väiksemaid imetajaid. Ta on väga osav jahipidaja - hülge
Enamik maailma savannidest asub Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, kuid neid leidub ka Lõuna- ja Kagu-Aasias ning Austraalias. Savannis elavad loomad Lõvi Lõvid on väga suured ja võimsa kehaehitusega. Isaste tüvepikkus on 180240 cm, saba pikkus 6090 cm, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või rohkem isendit. Päeval puhkavad lõvid tavaliselt kusagil vilus. Jahti peavad nad õhtul. Põhilised toiduhankijad on emalõvid. Enamasti langevad saagiks
järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged
Tapa Gümnaasium Andreas Õun 8.a KLIIMAVÖÖDE KUS TAHAKSIN ELADA Referaat Juhendaja: Eve Kasekamp Tapa 2011 Ekvatoriaalvööde Allikas: Vikipeedia Ekvatoriaalne kliimavööde Ekvatoriaalne kliimavööde on ekvaatori ümbruses paiknev põhikliimavööde, kus aasta läbi valitseb ekvatoriaalne õhumass. Sellele kliimavöötmele on iseloomulikud väga väikese amplituudiga kõrged õhutemperatuurid ja suur sademete hulk. Aasta läbi puhuvad pöörijoonte piirkonnast lähtuvad passaadid. Päike on aasta läbi seniidisvõi väga kõrgel, sellepärast on päikesekiirguse hulk suur (pilvisuse tõttu on see väiksem kui troopikavöötmes). Aasta läbi on õhutemperatuurid umbes +25°C, iga päev sajab pärast lõunat vihma. Sademete hulk on üle 3000 mm aastas. Valitsevad vihmametsad ja asustus on hõre. Ekvatoriaalkliima kliimadiagramm,Majuro atoll Ekvatoriaalne kliimavööde hõlmab Kesk-Aafrika, Lõuna-Ameerika põ
Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi
elupaigaline mitmekesisus. Siiski pole pärandkooslused enamikele liikidele püsivaks elupaigaks, vaid nad satuvad sinna enamasti toiduotsinguil. 14 Roomajad Rannaniitude roomajate fauna kohta on andmeid vähe. Ilmselt vaid ajuti toiduotsingutel elab neil nastikut ja servaaladel ka arusisalikku. Nastik (Natrix natrix) Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning
nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires. Väikesed hääbuvad asurkonnad on säilinud Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Venemaal. Naaritsa keha on ühtlaselt tumepruun. Üla- ja alahuul valged (nagu oleks nina piimakaussi pistnud), mõnikord võib rinnal esineda valgeid laike. Ujulestad on tagajalgadel paremini arenenud kui esijalgadel. Elupaigaks on väikesed kiirevoolulised rikkaliku kaldataimestikuga ja varjevõimalustega metsa jõed ning ojad. Pesa paikneb puuõõnes, juurte vahel või kaldanõlvas ning on vooderdatud pehme materjaliga (tavaliselt saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes on aasta ringi seotud urgudega. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais
küttimispiirangud. Kui neist kinni peetakse, siis ei ole ka kapibaarad ohus. [], [] Joonis 2 Kapibaarade levik rohelisega tähistatud aladel ( http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/9d/Capybara- range.png ) KAPIBAARA SOTSIAALNE KÄITUMINE Maailma suurim näriline on väga sotsiaalne loom, nad püüavad igal hetkel üksteise seltsis olla. Keskmiselt on karja suurus 10 30 isendit, kui kuival perioodil moodustavad nad suuremaid gruppe, kus võib isendite arva ulatuda kuni 100-ni, sest siis on vee saadavus väiksem ning nad kogunevad iga võimaliku veekogu äärde. Karjas on isaste ja emaste suhe 1:2, st isaseid on poole vähem ja osad neist isastest on nö poissmehed. [], [] Päevasel ajal kapibaarad puhkavad ja on loiumad. Nad pidevalt ujuvad ja püherdavad vees, et võidelda kuumusega. Päikese loojudes hakkavad nad toituma aktiivsemalt, sest siis on nende jaoks piisavalt jahe, et eemalduda veekogude äärest. Erinevate gruppide vahel on keskmiselt
Keskmise täiskasvanud isase jääkaru pikkus peast sabani on 2,5 meetrit ja tema mass on ligikaudu 500 kg. Arktika tohutul jääväljal uitab ligikaudu 25000 jääkaru. Osa neist jõuab rännakutel isegi põhjapoolusele. Väljaspool paaritumisperioodi on jääkarud eraklikud loomad. Isased karud ei maga talveuinakut. Pika talve jooksul, kui Arktika paakjää tungib kaugele lõunasse, jätkavad nad hüljeste küttimist nende hingamisaukude juures. Jääkaru tihe karvastik hoiab sooja isegi kõige karmimates tingimustes. Tihedat aluskarvastikku kaitseb pikk pealiskarvastik. Merevee või sademetega märgudes kleepuvad karvad kokku ja looma ümber tekib vettpidav kaitsekiht. Alusnaha paks rasvakiht kaitseb karu külma eest ja on energeetiliseks varuks, kui karul tuleb üle elada kehvemaid aegu. Pruunkaru Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud
· õlakõrgus kuni 216 cm, tüvepikkus 200...290 cm · suure liikuvusega loom, kes vahetab · 100...300 (600) kg sesoonselt elupaika - suvel eelistab soostunud ja lodumetsi lehtpuunoorendikke, · Eestis on ~ 10 000 talvel kuivemad sega- ja männimetsi isendit · enamasti elavad üksikuna või vähestes · Eestis nii mandril kui rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed suurematel saartel. karjad · Eesti suurim näriline KOBRAS · karvastiku värvus varieerub Castor fiber L. helepruunist mustani · lame saba, mis on kaetud · tüvepikkus 80...100 cm sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega · 15...30 kg · ehitavad okstest kuhilpesa · ligikaudu Eestis 6000 isendit või kraabivad järsu · taimtoiduline
REFERAAT Sahhalini saar VARSTU Sisukord 1. Asend lk 3 2. Pinnamood lk 4 3. Kliima lk 5 4. Veestik lk 6 5. Mullastik lk 7 6. Taimestik lk 8 7. Loomastik lk 11 8. Inimtegevus lk 15 9. Kasutatud kirjandus lk 16 2 1.Asend 1.1 Mandri kaart (12) 1.2 Sahhalini saar asub Euraasia mandril, Aasia maailmajaos. Sahhalin on Venemaale kuuluv saar Kaug-Idas. (18) Saar on eraldatud lääne pool asuvast Euraasia mandrist Tatari väinaga (viimase kitsaim osa on Nevelskoi väin). Kirdes piirneb Ohhoota merega, lõunas eraldatud Hokkaid saarest La Pérouse'i väinaga, edelas piirneb Jaapani merega. (4) 1.3 Euraasia mandril asub parasvöötme okasmets laiuskraadidel 55-70° pl ja 10-135° ip. (18) 1.4 Kaugus minu kodukohast: 8925km (18)
JAKOB WESTHOLMI GÜMNAASIUM Roosi Nõmm (8a klass) BOAD, PÜÜTONID JA NENDE SUGULASED referaat TALLINN 2008 1 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Sugukond lk 3 Boalaste anatoomia lk 3 Boade liigid lk 4 Elupaigad lk 4 Püütonite paljunemine lk 5 Püütonite liigid lk 5 Anakonda lk 7 Kokkuvõte lk 7 Kasutatud kirjandus lk 9 2 Sissejuhatus Boad ja püütonid kuuluvad roomajate hulka. Nad on ajast aega inimestele suure tähtsusega. Neid on kardetud ja austatud. Teatud inimestega on nad ka usuliselt seotud. Tihtipeale äratavad nad inimestes aukartust. Neid on seostatud ka ebausuga. Näiteks on räägitud, et neid ei tohtivat tappa. Boalaste ja püütonite hulka kuuluvad ka anakonda ja võrkpüüton. Neid iseloomustab tugev ja sihvakas kehaehitus. Nad toituvad enamasti närilistest
On väheliikuv. Talvitub Põhja- Aafrikas. Eestisse saabub aprilli lõpul või mai algul. Lahkub septembri keskel. Peamiselt toitub sipelgatest ja nende nukkudest, harvem aga lehetäidest, rohutirtsudest ja teistest putukatest. On agresiivsed linnud, leidnud õige pesa tõrjuvad teised linnud sealt välja. Pesa rajavad emas- ja isaslind koos. Pessa haub emaslind 6 kuni 12 muna. Munasid haub 11 päeva. Hävitavad salukuklasi. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Laanepüü: Eestis mandril kõikjal levinud. Hiiu- ja Saaremaal üksikutes kohtades. Eestis on üldlevinud ja arvukas haudelind. Nende arvukus on langenud karmide talvede tõttu. Praegu Eestis 20 kuni 30 tuhat paari. Tegutseb nii maapinnal kui ka puudel. Talve veedab lepa- ja kasepuistutes. Sööb nii taimset kui ka loomset toitu. Suvel toitub rohttaimede lehtedest, seemnetest, selgrootutest ja marjadest aga talvel lehtpuu pungadest. Laanepüü on monogaamne liik, paarid moodustuvad kas kevadel või sügisel
selle peale sugugi hästi ei vaata ja koguni teda rünnata püüavad, on tal silmade kaitseks välja kujunenud tugev peast eemalehoidvate sulgede kogum; keha kaitseb lind seda pidevalt raputades ja tiibadega veheldes. Herilaseviu pesa paikneb tavaliselt kuuse või kase otsas ja see on okstest kokku pandud. Sageli kasutab ta ka vareste ja kullide vanu pesi, neid oma vajadustele ümber kohandades. Noored viud toituvad ainult herilaste vastsetest ja kuni lennuvõimestumiseni võib nende hulk ulatuda kuni 50 tuhandeni. Herilaseviu on meil küllaltki hõreda asustusega rändlind. Ta on looduskaitse all. Harakas Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind, kes on kindlasti igaühele tuntud. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad
Karm kliima soodustab igikeltsa: Lääne-Siberi põhjaosas, suuremas osas Kesk-Siberis, kogu Põhja-Siberis ja Kirde-Siberis on lausaline igikelts, Lääne-Siberi keskosas ja Lõuna-Siberi mägialadel saareline igikelts. 5 3.IGIKELTS Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud maakoore ülemine osa, mis katab ligi 25% Maa pinnast. Igikelts tekib aladel, kus esinevad aastaringselt madalad õhutemperatuurid ja vähe sademeid, seega kontinentaalse kliimaga aladel. Igikeltsa paksus võib ulatuda paarist meetrist 1500 meetrini. Peale sademete ja õhutemperatuuri sõltub igikeltsa sügavus peamiselt pinnase koostisest ja lõhelisusest. Mida lõhelisem ja jämedateralisem pinnas, seda sügavamale võib ulatuda ka külmumispiir.Eristatakse lausalist, katkendlikku, saarelist ja merealust igikeltsa. Lausaline igikelts katab ligikaudu 20 miljonit km² Maa pinnast. Saareline igikelts paikneb kas mägedes või lausalise igikeltsa läheduses.Igikelts on reliktne nähtus ehk püsinud vähemalt
Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline. 2 pikka oranzi lõikehammast. Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv. Märgumatu karvastik. Saba on lai ja soomustega kaetud. Tagavarvaste vahel on ujunahk. Omapärane on tagajala teise varba lõhestunud küüs, mis toimib kammina: karvadest parasiitide välja kammimine. Levik: Varem levis kogu Euraasia metsavööndis, kuid hävitati inimeste pootl suures ulatuses (liha, nahk, kopranõre). Taasasustati Eestis 1957.a. 20.saj algus hakati liiki taasasustama mitmetes riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas. Arvukus Eestis:
ja kõhuga. Neile iseloomuliku värske kurgi lõhna tõttu kutsutakse neid tihti ka "kurgikaladeks". Peipsi tindile on meelepärane aeglaselt voolav või seisev vesi. Nad on mageveekogudes põhja lähedal elutsevad parvekalad, kes toituvad põhiliselt zooplanktonist. Selts haugilised. Sugukond hauglased. HAUG. Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Selts angerjalised. Sugukond angerlased. ANGERJAS. (madujas, väga pikk uim) Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel
Asteegid uskusid , et kõigi asjade loojaks olid ürgolendid Ometciuatl ja Ometecuhtli (Kahetsusjumal ja jumalanna) Nemad lõid koos jumalad ja inimkonna. Asteegid uskusid ,et jumalad omakorda olid loonud maa. Selles protsessis oli oluliseim Põikese sünd. Kesk - Andid Chavin - 600-300 eKr. Levis Põhja kesk ja Lõuna Peruus kultus mille austamis objektiks oli üleloomulik kaslane.Chavinil oli akks peamist kaslast. Esimene oli jaaguar , kellel oli inimese kuju, teist nimetati kepijumalaks-suur inimkehaga kaslane kellel on nelinurkne pea. Mochica kultuur - 1 aastatuhandel taastasid Põhja- Peruu rannikul Moche jõe ääres asunud indiaanlased cahvaini kaslaskultuse.Arvatavasti oli neil teisigi loomjumalaid ja tätsustati ka kuud. Tiahuanaco Tiahuanaco linna varemed asuvad Titicaca järve ida poolsel kaldal ,praeguses Boliivias. Enamikud sealsetest ehitistest on kultuslikud.Tiahuanaco jumalat kujutas peamiselt kivist
Kiivitaja äraränne toimub üsna vara. Enamjaolt kaovad nad kuidagi märkamatult juba augusti lõpuks või septembri esimesel poolel. Putuktoidulise linnuna piirab kiivitaja kahjurputukate levikut. Kiivitaja ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni. Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril. Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde. Elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool. Jäälind toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm, ei põlga ära ka putukaid ja teisi 5 Header and footer ; nimi veeloomi
Sarve tüvi on pikk, algul taha, siis ette kooldunud. Sarve tipus on väike lame vertikaalselt asetsev kühvel ning sellel lühikesed üles ja taha suunatud harud. Silmaharu on suur ja tavaliselt vertikaalse, lühikeste harudega kühvliga. Sarved on väga varieeruvad, mõnel nõrgalt arenenud. Talvekarvastik on neil pikk, eriti kaelal, kus moodustab allarippuv ,,habe". Jäme karvasüdamik on õhuga täidetud. Sellepärast on karv väga kerge ja hõlpsasti murduv, kuid põhjapõdra karvastik on ka väga soe. Jalgu katavad lühikesed tugevad karvad. Põhjapõdra suvekarvastik on hoopis lühem ja pehmem, ühetooniliselt kohvipruun vöi hallikaspruun. Kaela küljed ja ,,habe" on heledad. Talvekarvastik on varueeruvam: võrdlemisi tumedast kuni peaaegu valgeni, tihti küllaltki kirju,heledate ja tumedamate laikudega. Kaug-Põhjas elavad kõige heledamad, metsas aga kõige tumedamad põhjapõdrad. Väikesed vasikad on ühetoonilised pruunid või
Kurnas tavaliselt 4 muna. Esimeste kurnade hukkumise korral võib muneda mitu järelkurna. 4Tikutaja Gallinago gallinago Umbes rästasuurune. Tikutaja teeb lennates saba ja tiivasulgedega selliseid liigutusi, mille tulemusena tavaliselt vaikne lend omapäraselt möhisevaks muutub. Eriti sage on see heli kevadel, mängulennu ajal, mil isalinnud kõigest väest möhiseda püüavad. Selle eripära tõttu ongi lind saanud endale rahvasuus nimeks taevasokk. Elupaik ja -viis Elupaigaks on sood, üldse niisked alad. Luhad, hõredad metsad, rabade äärealad. Lemmikelupaigaks on tal mätlikud mülkad järvede abajates, kus ta saab mätaste vahel toitu otsida, ise aga peaaegu nähtamatuks jäädes. Tikutaja lend on väga omapärane, lennates tekitab tiiva- ja sabasulgedega erilist möhisevat heli, mille järgi ta ka palju rahvapäraseid nimesid on saanud. Ränne Tikutaja on rändlind, kes saabub meile märtsis ja lahkub oktoobriks.
annaabi.ee 
