Referaat boad püütonid ja nende sugulased (0)

JAKOB WESTHOLMI GÜMNAASIUM
Roosi Nõmm (8a klass)
BOAD , PÜÜTONID JA NENDE SUGULASED referaat
TALLINN 2008
1 Sisukord
Sissejuhatus lk 3 Sugukond lk 3 Boalaste anatoomia lk 3 Boade liigid lk 4 Elupaigad lk 4 Püütonite paljunemine lk 5
Püütonite liigid lk 5 Anakonda lk 7 Kokkuvõte lk 7 Kasutatud kirjandus lk 9
2 Sissejuhatus
Boad ja püütonid kuuluvad roomajate hulka. Nad on ajast aega inimestele suure tähtsusega. Neid on kardetud ja austatud. Teatud inimestega on nad ka usuliselt seotud. Tihtipeale äratavad nad inimestes aukartust. Neid on seostatud ka ebausuga. Näiteks on räägitud, et neid ei tohtivat tappa. Boalaste ja püütonite hulka kuuluvad ka anakonda ja võrkpüüton. Neid iseloomustab tugev ja sihvakas kehaehitus . Nad toituvad enamasti närilistest, näiteks hiirtest , rottidest. Samuti ka kanadest jne. Mõnikord on nad võimelised ka väikse antiloobi ära sööma.
Sugukond
Sugukond hõlmab kahte alamsugukonda ­ pärisboalasi (Boinae) ja püütonlasi (Pythoninae). Sellesse sugukonda kuuluvad kõige suuremad nüüdisaegsed maod ­ anakonda ja võrkpüüton. Boalaste sugukonnas on 22 perekonda 80 liigiga . Püütonlaste sugukonda kuulub 6 perekonda 22 liigiga. (Bannikov et al, 1985.) Boalaste sugukonda kuuluvad boad ja püütonid mässivad oma tugeva keha umber saaklooma ja pigistavad selle surnuks .( Rauk et al, 1983)
Boalaste anatoomia Seda madudegruppi peetakse suhteliselt primitiivseks. Nende kolju on raskem ja lõuad jäigemad kui enam arenenud madudel.(Burnie et al, 2001)Boalastel on olemas tagajäsemete jädemed, mis tavaliselt on märgatavad küünistena anaalava külgedel. Peale selle on boalastel säilinud kõigi kolme vaagnaluu ja reieluu rudimendid. (Bannikov et al, 1985.) Kõikidel liikidel on kaks funktsioneerivat kopsu.(Burnie et al, 2001)Tavaliselt on neil arenenud mõlemad kopsud, ehkki parempoolne on vasakpoolsest pikem. Luud ülalõuas on liikuvad; mõlemad lõuad on varustatud tugevate tahapoole kõverdunud hammastega.(Bannikov et al, 1985.)Tavaliselt paiknevad hambad ka suulae - ja tiibluudel. Mõnel boa- ja püütoniliigil on suuservadel soomuste vahel termoandurid, mida nad kasutavad pimedas saagi püüdmisel. (Burnie et al, 2001) Boalaste silmadel on vertikaalne pupil. Kerelihastik on väga võimas, mis on seoses 3 saaklooma surmamisega kehakeerdudega kägistamise teel. Nende värvus on kõige mitmekesisem, sageli väga kirju, kuid looduslikes tingimustes alati varjevärvus, mis aitab madudel saaklooma välja luurata või siis varitsusjahil. Mõõtmetelt on boalaste hulgas nii hiiglasi ­ kuni 10 m pikkusi, kui ka kääbuseid, kelle pikkus ei ületa poolt meetrit. (Bannikov et al, 1985.)
Boade liigid
Kuningboa (constrictor constrictor) on 2-3 m pikkuni efektselt värvunud madu . Selja helepruun , punakas või kohvivärvi tagapõhi on kaetud laiade tumepruunide ristvöötidega, mille sees on erekollased laigud, külgedel paiknevad rombjad tumedad laigud, mis on ümbritsetud heledast äärisest ja sees kollase laiguga. Muster boa kehal on niivõrd mitmekesine , et võib kirjeldada ka selle paljusid muid variante. Päikese käes boa soomus sätendab tugeva meralliläikega, mis mao liikumisel kiiskab ja küütleb. Kuningboa levila on väga lai ­ mehhikost üle kogu troopilise ja ekvatoriaalse Ameerika kuni Argentiina keskpiirkondadeni. Sigimisperioodil, mis igal alamliigil algab erineval aastaajal, toob kuningboa ilmale 15 kuni 54 poolemeetrist järglast. Kahe aasta jooksul kasvavad need 2-3 m pikkuseks ja muutuvad suguküpseks. Vangistuses hoidmisel sööb kuningboa meelsasti hiiri , rotte, tuvisid ja kanu. Noored boad muutuvad kergesti talsaks, täiskasvanud aga on sageli tigedad, ettevaatamatul kohtlemisel sisisevad ja hammustavad inimest. Boad elavad vangistuses kümne aasta ringis , kuid mõnikord ka märksa kauem ­ kuni 23 aastat. (Bannikov et al, 1985.)
Elupaigad
Boalased on levinud kõigi mandrite troopilistel ja subtroopilistel aladel, kõige mitmekesisemates elupaikades ­ Amazonase soistest metsadest kuni Kesk- Aasia veetute kõrbedeni. Püütonid elavad Aafrikas, Kagu-Aasias, Malai saarestikus, Uus-Gineal ja Austraalias. (Bannikov et al, 1985.)
4 Püütonite paljunemine
Püütonite suurte liikide tähelepanuväärseks omaduseks on võime "haududa" munakurna.
Pärast munemist keerdub emane kolme-nelja rõnkasse munakurna ümber, moodustades
elava koonuse, mis lõpeb munakurna peal lebava peaga. Sel viisil kaitseb ta mune
röövloomade eest, aga, ja see on veelgi tähtsam, ka soojendab neid, kiirendades loodete
arenemist . On kindlaks tehtud, et hauduva emase kehatemeratuur on tavaliselt 6-7 º C
kõrgem kui isasel, ja 12-15 º C võrra kõrgem ümbruskonna temperatuurist. Inkubatsioon
vältab kuu-poolteist ning sel perioodil emane tavaliselt ei söö midagi. On võimalik , et soojuse
teke mao kehas on seotud lihaste pisimate kokkutõmmega , mis tekitavad sisemist soojust.
Seda nähtust on usaldusväärselt registreeritud hieroglüüf-, tiiger- ja võrkpüütonil. (Bannikov
et al, 1985.)
Püütonite liigid
Kuningpüüton( python regius), perekonna kõige väiksem esindaja, kelle pikkus ei ulatu üle
pooleteise meetri, asustab Lääne- ja Ekvatoriaal -Aafrika maid Senegalist Nigeeria ja
Kamerunini. Muster peas koosneb ülemisest suurest tumedast kolmnurksest laigust ja
külgmistest silma-oimu triipudest, mille vahel paikneb kitsas kollane triip. Tema värvus on
üsna iseloomulik ­ piki keha ja pead kulgeb kaks selgmist-külgmist tumedat triipu, mida
ühendavad tumedad ristvöödid. Kere keskosa suunas nende ristvöötide vahelised kaugused
suurenevad, nad ise muutuvad laiemateks, pikitriibud aga kohati katkevad ja heledatele
selgmistele väljadele ilmuvad täiendavad laigud. (Bannikov et al, 1985.)
Kuningpüüton peab jahti väikestele imetajatele ja lindudele , keda ta varitseb, olles peitunud
5 kusagile puuoksale ja lastes oma kere eesosa alla rippuda. Ohu korral rullub ta tihedaks
keraks, peites pea selle sisse, ning üks inimene ei ei suuda teda sellisest seisundist lahti
rullida. Just seepärast kutsutakse teda mõnedes maades ,,kerapüütoniks"(ball python).
Hieroglüüfpüüton(python sebea) on levinud kogu aafrikas lõuna pool Saharat savannides ja
metsaaladel. See suur, 3-5 m pikkune madu on suhteliselt sihvaka kehaga, püütonitele
iseloomuliku mustriga peas ja keerulise mustriga kerel , kus on kitsad siksakilised selg-
külgmised triibud . Tänu sellisele mustrile on ta üsnagi nähtamatu, kui ta liigub rohutihnikus või
tihedas põõsastikus.
Hieroglüüfpüüton peab jahti suurematele närilistele, lindudele , väiksetele antiloopidele ja
teistele loomadele. Ta läheb saagijahile videvikus, päeval aga peitub vaiksetes kohtades.
Kohtumisel inimesega püüab hieroglüüfpüüton jääda märkamatuks või kiiresti minema
roomata. Ainult harvadel juhtude, kui maole tungiti kallale ja ta on inimese poolt haavatud või
kui püüton just kägistas saaklooma, tungib ta enesekaitseks inimesele kallale ja tekitab oma
teravate hammastega tõsiseid haavu.
Aafrikas elab veel kolmas püütonite liik ­ kääbuspüüton (python anchietae). See väike, ligi
meetripikkune madu esineb harva angoola metsades.
Ülejäänud neli püütonite liiki asustavad Lõuna- ja Kagu-Aasiat. Kõige laiemalt on levinud
tiigerpüüton(pythonn molurus. Ta moodustab kaks hästi eristunud alamliiku ­ india
tiigerpüüton (python molurus molurus) ja tume tiigerpüüton ( python molurus bivittatus).
Esimene neist on levinud Pakistains, Indias ja Sri Lankal , teine aga Lõuna-Hiians, Indo-Hiina
ps ja Kalimantani, Jaanva, Sulawesi ja Sumbawa saarel.
Püütonit jahitakse selle naha,liha ja rasva saamiseks, millel arvatakse olevad
raviomadused . Seevastu mõnedes Lääne-Aafrika piirkondades peetakse seda liiki pühaks ja
6 püütonite jaoks rajatakse erilised templid, kus toimuvad selle mao austamise tseremooniad.
(Bannikov et al, 1985.)
Anakonda
Maailma suurim madu ­ anakonda (Eunectes murinus) asustab kogu troopilist Lõuna-
Ameerikat ida pool Kordiljeere, aga ka Trinidadi saart. Täiskasvanud anakonda keskmised
mõtmed on 5 ­ 6 m, kuid harva esinevad kuni 10 m pikkused isendid. Suuruselt unikaalne
usaldusväärselt mõõdetud isend Ida-Kolumbiast oli 11m 43 cm pikk. Anakonda kere
põhivärvus on hallikasroheline, suurte tumepunaste ümmarguste või piklike laikudega, mis
paiknevad malelaua ruutudena. Kere külgedel kulgeb rida väikesi heledaid laike, mida
ümbritseb must rõngas. Selline värvus varjab suurepäraselt anakondat, kui ta peitub, lebades
vaikses jõekäärus, kus hallikasrohelises vees ujuvad pruunid lehed ja vetikapuhmad.
Oma saakloomi jahib ta luurates tagasihoidlikes nurgakestes. Tema saakloomad on
mitmesugused imetajad , kes tulevad joomiskohtadesse, veelinnud , mõnikord ka kilponnad ja
noores kaimanid. Anakonda ohvirks langevad ka kodusead, koerad, kanad , pardid , kui nad
tulevad vee äärde.
Anakonda on munaspoegija, emane toob ilmale 28 kuni 43 järglast, kes on 50 kuni 80 cm
pikkused, mõnikord aga võib muneda. (Bannikov et al, 1985.)
Kokkuvõte
Boad ja püütonid on suured kägistajad, kes elavad enamasti soojas ja troopilises
keskkonnas. Nad söövad närilisi ja muid loomi. Tugevast toidust piisab maole mitmeks
nädalaks või isegi kuudeks. Boad ja püütonid paljunevad erinevalt. Boad kannavad poegi.
Püütonid näitavad emalikku hoolt keerates ennast munade ümber keerdu, et neid
7 soojendada . Boade ja püütonite sugulaste hulka (suurem osa on ka kägistajad) kuuluvad
kiirikmaod ja tüügasmaod.
Kasutatud kirjandus
8 A.G. Bannikov, I.S. Darjevski, M.N. Denissova, N.N. Jordanski, N.N. Drozdov, 1985.
Loomade elu 5.köide: Kahepaiksed ja roomajad . Valgus, Tallinn.
H.Rauk, V.Masing, T. Orav, 1983. Elus loodus (The Penguin Book of the Natural World
Penguin Books ), Valgus, Tallinn.
David Burnie , 2001. Loomad (DK Animal ), Dorling Kindersley Limited, London.
9