Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Proosateksti analüüs". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
motiiv, narratiiv, jutustaja, süžee, kirjandusteos, karakter, opositsioon, loos, vallak, faabula, vaatepunkt, dominant, kirjanduslik, lool, fiktsionaalne, proosat, kross, novellid, karakteri, žanr, reet, proosatekst, miljöö, lähenemine, narratiivne, keskne, arhetüüp, proosateksti, millestki, tasandid, barthes, poeetika, moodus, verb, tasanditsajandil. !9. saj. keskpaigast peale on olnud laialdane ühiskondlik kõlapind. Kirjanduslik kommunikatsiooni mudel ehk ahel: AUTORTEOSLUGEJA. Kogu kirjandusajaloo vältel ehk umbes 200 aastat on kõige enam uuritud kirjandust lähtuvalt AUTORIST. 3.Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis AUTORI positsioon suureneb alates 16. sajandist renessansi ajast ja saavutab kõrghetke 18. sajandi lõpust 19. sajandi romantismiajastul. Romantismiajastul on kirjanik nagu ,,geenius". Kirjanduslik tekst ongi selle isiku konkreetse individuaalsuse väljendus, tema kogemused ja üleelamised saavad TEKSTIKS. Siit algab AUTORI VÕIDUKÄIK. Seoses 19. saj-l levima hakanud teadusliku mõtteviisiga(positivism-seostub loodusteadustega:midagi saab mõõta, kaaluda) saavad oluliseks faktid ja need on võimalikud seoses AUTORIGA(NT. KUS SÜNDIS, MILLISES PEREKONNAS, KUS REISIS-need asjad peegelduvad autori loomingus) Nt. Kirjanduse uurija M. Kampmaa uuris
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia . Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed ), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused.
Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu igapäeva suhtluskeelele ja seda eriti tänapäeval, kus keelekasutusse imbuvad võõrkeelsed sõnad ja – ühendid. Mõnikord on raske aru saada mida noored mõtlevad
o Valestikirjutus (paragramm) porgandid ja pirgandid, me läksime üle mure ja muri kohises o Anagramm teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikuid ja silpe ümber tõstes, nt sugutas vist su vigast ust o Glossolaalia sõnataolised tähenduse ja sisuta moodustised, kõlamäng ja sõnamäng o Häälutused esitlus > tekst ise, autor mängib mingi häälikuga 12. Mis on narratiiv? Narratiiv on korrapärastatud sündmuste seeria. Narratiive on faktoloogilisi (tõesti toimunud sündmused) ja fikstionaalseid (välja mõeldud, aluseks on kujutlusvõime). Narratiivi tunnused: o Väljendab sündmust. o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt.
Antiikaja põhižanrid: lüürika, eepika, draama Lüürika o Sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka o Tähtsus suurenes romantismiperioodil o Luuletaja kogemuse vahendus o Sisemaailma elamused o Subjektiivne, isiklik Lüüriline luule – 1 mulje, idee, sündmus Narratiivne – süstemaatiliselt arendatud süžee Dramaatika o Tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, erinevate ajastute tragöödiad o Algne struktuur – vaatused ja stseenid o Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog o Tegelaste kõne – isiksuste erinevused o Konflikt o Ekspositsioon > konflikti areng > kulminatsioon Eepika o Nii proosa kui värsivorm
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; - Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandus-teaduslikud käsitlused) otstarve? Kirjanduskriitika – tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel
vormireeglitest, nõutav oli kõlav, puhas, selge, sünonüümiderikas keel. Poeetiline, sageli puänteeritud kokkuvõte antakse 14. värsis. · Tanka ja haiku (5+7+5+7+7, 5+7+5) · Gaseel araabia kaksikvärss Proosateksti olemus: · Proosas puudub rütmi regulaarsus · Proosas domineerib teatud loogiline ja grammatiline kord · Proosat kirjeldatakse stiili eripära kaudu · Proosa kirjanduslik esteetika tekib pikkamisi. Euroopa kirjanduse proosat on mõjutanud ladina keeles kirjutet rooma klassika stiil ja lauseehitus. Selle kõrval oluline stiililine eeskuju Piibel. Proosateose kesksed elemendid: · Vaatepunkt ja jutustaja ( kust ja kuidas sündmustikku kirjeldatakse) · Tegelased (pea- ja kõrvaltegelased) · Kompositsioon (teose ülesehitus); teema, detail, motiiv, konflikt · Ideestik Proosazanrid: · Eepos (kr. k epos, lugu, laul)
Assonants täishääliku kordus värsis või lause kahe või enama sõna alguses Lõppriim yhendab samak6laga s6nade ja v2rsside l6ppe. l6ppriim ehk lihtsalt riim t2histab v2rsi ja salmi piire ning aitab kujundada teksti rytmi. Kes vöö pani vööle, läks teisele tööle (siseriim) Hääliku ja sõnakordused.iseloomulik on t2ish22likute, eriti pikkade ja ylipikkade, samuti heliliste kaash22likute kordused ja koondamine. 12. Mis on narratiiv? Narratiivi aluseks on lugu või jutustus, milles on põhiline tegevuse areng ja üleminek ühest olukorrast teise. Selle muid osiseid (karaktereid, meeleolusid) käsitletakse sõltuvana sündmustiku arengust. Lugu on narratiivi abstraktsioon, loo sündmused on loogilises järgnevuses, nende narratiivne järjestus võib selles erineda. Narratiiv kui suhtlustoiming vahendab sõnumit saatjalt vastuvõtjale, selles aktis osalevad loo esitaja (narraator), loo
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks. - Laiem kirjanduse mõiste kirjandus hõlmab ka nt selliseid mitte fiktsionaalseid tekste, nagu nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka "madalamaid" zanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme, migrantide kirjutatud tekstid) 8. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? - Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne - Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt - Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada - Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit. - Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming. - Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika - Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja
- on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises
Episoodilised tegelased Esinevad teoses põgusalt Jutustaja Hääl, mis edastab teose sündmustikku Vaatepunkt Paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse Minajutustus Sündmustik antakse edasi ühe tegelase piiratud vaatepunktist Sisemonoloog Tegelase sisekõne Teadvuse vool Edastab tegelase mõtted hüplikena Temajutustus Kolmandas isikus piiratud vaatepunktiga Kõiketeadev jutustaja Jumalik pilt, võib analüüsida ja kommenteerida toimuvat või ka vaid kiretult kirjutada. Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Liikuv vaatepunkt Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Tegelase analüüs: (......) Bioloogiline – päritolu ja välimus aspekt Psühholoogiline - mõtted, soovid, lootused Sotsiaalne – amet, elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus, suhted
näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu. Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Fiktsionaalne maailm (= fiktsiooni-maailm) fiktsionaalse narratiivi loodud ilmatervik, mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega. Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades, jutustamismeetod rõhutab Sündmustikku. Väline sündmustik: saaks ka filmis kujutada. Samas võib väline sündmustik olla vaid ettekäändeks, olla sootuks väiksema tähendusega võrreldes tegelase sees toimuvaga. Jutustamine kui sündmus
Lood nii kinnistavad kultuuri domineerivaid vorme kui problematiseeivad neid. Lisaks võivad lood panna inimese ka kuidagi moodi käituma. Võib lugeja argiaskeldustest üles raputada, näidata talle maailma justkui uuest vaatenurgast. ● Mis on tekst ja lugu ? Tekst on kogu teos. Tekst on see, mida lugeja loeb. Lugu on sündmustik, tekstis asetleidvad sündmused. Loo moodustavad kirjandusteose maailmas asetleidnud sündmused. ● Mis on süzee ja faabula ? Süžee on nii nagu sündmus tekstis esitatakse. Need korrastame alateadlikult. Väga oluline, sest sellel, miks sündmused mingis järjekorras esitatakse on mingi põhjus. Faabula on sündmuste ajaline areng tavaloogika alusel. ● Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm ? Oluline on see, mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama
Poeetika peab tegelema “kirjanduslikkusega”. Järgib vormikoolkonna lähenemist. Poeetika ja interpretatsioon täiendavad teineteist. Interpr. on teose mõtte eksplitseerimine. Toob sisse diskursuse mõiste, mis on poeetika objektiks. Tähelepanu keskmes pole immanentne tekstianalüüs; T. ütleb, et parim immanentne analüüs on tekst ise. Tekst on abstraktse struktuuri realiseerimine. Poeetika tegeleb abstraktse struktuuri, diskursusega. Vastandab story – discourse nagu faabula – süžee (vrd. Chatman: story – plot). Poeetika ülesanne on selgitada välja tekstiloome mehhanismide universaalsed seaduspärad. Geneetiline strukturalism on taotlus luua üldist mudelit, millele alluksid kõik tekstid. (Greimas “Struktuurne semantika”) Üksiktekst on T. jaoks näite staatuses, illustreerib üldisi seaduspärasusi. Poeetika objektiks on kirjanduse diskursus kui lõputut hulka tekste tekitav süsteem. Poeetika on ühelt poolt abstraktne, teisalt seestpoolt
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
Üldiselt on väga subjektiivne ning isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Eepika: nii proosa kui värsivorm. Zanrid on nt eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast. Proosazanrid: romaan, novell, laast, esse, autobiograafia. Klassikalises määratluses on värsivormis (nt Homerose eeposed). Tegelased on kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamjaolt on kolmandas isikus, pikem narratiiv. Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele (eepiline jutustav, üllas, rahulik, kiretu). Eepikat huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise, ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika: Zanrid nt tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, liberto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Algne struktuur oli vaatlused ja stseenid
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses
>< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Humanistlik vaateviis - parem teadmine kirjandusest teeb meid ka paremaks inimeseks, ning kirjandust saab käsitleda nii, et see süvendaks, rikastaks ja avardaks meie elu.
saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja
tegutsevaid inimesi tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus. Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist mõlema aluseks on tegus, sooritus. Dramaatika on dialoogiline tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on vähemuses ning on eraldaud sulgude või erineva fondiga. Monodraama koosneb vaid ühe tegelase kõnest Autori kohalolek on näidendites varjatud tegelased pöörduvad otse vaataja poole. Eranditeks on teosed, kus tegevust juhib üks tegelane jutustaja ntks. Kõne on tegevuslik rääkimise situatsioon mõjutab tegelasi ja tegevust, samas sooritatakse kõne abil tegusid ehk kõne akte, mis muudavad olukorda. Seega on tegutsemine ka sõnaline. Draama on suunatud teatrile kirjanik võtab näidendit kirjutades arvesse teatri tehnilisi võimalusi.1 Lugemisdraamad teosed, mille suur maht, keeruline probleemistik või lavastamise piiratus lavatehnikat arvesse võttes. Neid on võimalik mängida, kui
- proosa soosib külgnevus- ja/või järgnevussuhteid - proosa soosib mittepidevust kes näeb? - kes jutustab? -vaatepunkt -fokuseerimine Gérard Genette Shlomith Rimmon-Kenan, Narrative Fiction (1983) Algirdas Julien Greimas tekstuaalne autor kõiketeadev jutustaja Tekst / lugu ... süzee / faabula (rekonst. sündmustest) tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. järjestuses lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis. Faabulaks nimetatakse omavahel seotud sündmuste kogumit, millest teoses teatatakse [ ... ]. Faabulale vastandub süzee: samad sündmused, kuid esitatuna selles järgnevuses, missuguses neist
sümboolsed Aeg ja ruum aeg moodustab ruumi neljanda mõõtme, Tegevus Mihhail Bahtin Kronotoop aja ja ruumi olemuslik seos kirjandusteoses. Romaanitüübid ja kronotoobid Seikluslik proovilepanekuromaan (ehk rännakuromaan) Katsumusromaan Biograafiline romaan- tavaolukorrad Kujunemisromaan (Bildungsroman) tegelane muutlik, psühholoogiliste joontega Jutustuse aeg ja jutustamise aeg: Vene vormikoolkond, G. Genette Faabula ja süzee (story/ plot) Kord (kõrvalekaldumised faabulast, süzee moodustavad:anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis) Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) Vaatepunkt "Vaatepunkti" kaks tähendust: tegelase asen ruumis ja ajas/hinnang, hoiak, mentaalne visioon, nägemine
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte: a) Keele ja kirja järgi: i. Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi
tunnused on näiteks (1) tähendusühtsuse suurenemine, (2) väljendusühtsuse suurenemine, (3) uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, (4) kordused ja vastandused ning (4) ümberütlemised. Keele erijooned saavutakse erinebate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. (1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) (2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon konsonant/assonants - vokaal/eesriim)
Seda on kirjeldatud erootiliste metafooridega. Retoorikat laiendatakse ka bilooogia valdkonda. Kenneth Burke: Motiivide grammatika. Retoorika on sümbolite või märkide kasutamine sümboleid mõistvate olendite stimuleerimiseks. Burke'i järgi on kirjandus eelkõige sümboolne toiming. Igas tekstis on olemas retoorilised vormid (design) ja mallid (pattern), mis mõjutavad lugeja teadvust ning alateadvust. Igasugune kirjanduslik tekst on Burke'i jaoks rituaal. Kolm retoorilist vormide/mallide tüüpi: 1. progressiivne a) süllogistlik tugineb järjekindlale põhjuse-tagajärje loogikale b) kvalitatiivne ootuse tausta moodustab stiil c) sündmused moodustavad lugeja ootuse tausta 2. repetitiivne: korduvad motiivid ja sümbolid 3. a) konventsionaalne rõhutab kirjanduslikke konventsioone ehk võtteid. b) mittefiktsionaalne: rõhutatakse kirjanduslike vormide tinglikkust.
kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks: Tähendusühtsuse suurenemine Väljendusühtsuse suurenemine Uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine Kordused ja vastandused Ümberütlemised Keele erijooned saavutatakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on kelle kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid 1. eufooria/ kakofoonia (heakõla/ pahakõla) 2. anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon- konsonant/ assonants - vokaal/ eesriim) 3
Inimesele hakati omastama looja rolli. --> Autor muutus oluliseks trükikunsti levikuga. ! Romantismi perioodil areneb välja ettekujutus autorist kui geeniusest ja loomisest kui ülevast vaimutööst. ! 20. sajandil tõusevad kirjandusteose mõistmisel autori kõrval esile teised tegurid. Teose tähendust ei seostata enam ainult autoriga, tähelepanu pööratakse ka sellele, et: ! ! 1) kirjandusteoses kõneleb keel - keelt jagab kirjanikuga lai inimeste ring ! ! 2) kirjandusteos väljendab oma loomisajastu arusaamu ! ! 3) kirjandusteose tähenduse loomisel osaleb ka lugeja. AUTOR JA TEMA AEG Autori kaudu kajastub teoses tema aeg. Esindatud on ajastu ideed, maailmavaade, aga ka spetsiifilised probleemid. --> Ajastu seab ette autori mõtlemise piirjooned. 18. sajandil polnud erandlik, et neegreid ei peetud arenemisvõimelisteks --> ka kirjanduses on seda näha. 19. saj --> imperialism--> Aafrika koloniseerimine--> Kõiksuguste varemete leidmised-->
Erinevat: · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi vahetult dialoogi ja remarkide kaudu · Loo esitamise vahendid ja võimalused näidendis on romaaniga võrreldes piiratumad (pikkus, arvestamine vaataja tähelepanuvõimega, teatri tehniliste võimalustega arvestamine) · Draamateoses on liikumine ajas ja ruumis keerulisem: romaanis saab ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne), näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid
kuplees ( koomilise või satiirilise sisuga nalja- või pilkelauluke, mis algselt koosnes kahest, hiljem neljast riimitud värsist ) jt. KUJUNDILISUS Ilukirjandust eraldab kõigist teistest sõnalise väljenduse vormidest tema spetsiifiline omadus kujundilisus. Kujundi all mõtleme piltlikku kujutust, mille kaudu kirjanik näitab ning üldistab tegelikkuse olulisi ja iseloomulikke külgi. Ilukirjanduslik teos käsitleb elu kogu tema täiuses. Kunstilise kujundi liigid 1. Karakter, tegelaskuju. Kuju all mõtleme pilti, mis me saame tegelasest, jälgides tema iseloomu ja saatust nende ühtsuses. Oma abstraktsed ideed ja üldised moraaliprintsiibid kehastab kirjanik just konkreetsetes tegelaskujudes, nt vabadusvõitluse ideed kehastab Tasuja, Mogri Märt Kitzbergi ,,Kauka jumalas" aga omandikire laostavat mõju inimesele. 2. Looduskirjeldused, -pildid. Looduspildid kujundina annavad võimaluse näidata looduse
annaabi.ee 
