Põllumajandusühiskonnast rahvusvahelise kaubanduseni (3)

GEOGRAAFIA KT 1

• Põllumajandusühiskonnast tööstusühiskonda
  

Põllumajandus- ehk agraarajastu . Umbes 6000-7000 aastat tagasi hakkasid inimesed paikseks jääma, põldu harima ja koduloomi pidama . Peamine tegevusala oli põllumajandus: toodeti eluks vajalikke toiduaineid. Tööjaotus oli kujunenud vaid põlluharijate ja käsitööliste vahel. Ühiskond oli üles ehitatud seisuslikult ja kogukonniti. Riigikassasse koondati maksudena vaid vähene osa kohapeal loodud hüvedest ning seda kasutati ühiskonna ülemkihi tarbeks, samuti käsitööliste, teenrite ja sõdurite ülalpidamiseks. Riikide ja maailmajagude vahel kaubeldi vaid luksuskaupadega, sest transport oli vähe arenenud ning veokulud väga kõrged. Kõrgeim arengutase saavutati 15. sajandil Indias ja Hiinas, kus nad suutsid kindlustada muinasjutulise rikkuse eliidile ning talutava eljärje ka väga suurele hulgale lihtrahvale.
Tööstusajastu. Sai võimalikuks tänu tehnoloogilise arengu kiirenemisele, eelkõige masintootmisele üleminekule ja seisuliku ühiskonna asendumisele klassiühiskonnaga. Põllumajanduses levis väljavaheldussüsteem, hakati aretama loomatõuge ja taimesorte. Laialt levisid vesiveskid, tuulikud , leiutati tootlikud metallisulatusviisid, kell, trükikunst, tulirelvad , uut tüüpi laevad ja navigatsiooniseadmed. Industrialiseerumine sai alguse 18. sajandi lõpul Madalmaadest ja Suurbritanniast, kus võeti kasutusele aurumasin ja algas üleminek masintööle. Üleminek masintööle ja uutele töökorralduse vormidele tõstsid tööviljakust ja parandasid inimeste elujärge. See omakorda põhjustas rahvastiku kiire kasvu. Algas kiire linnastumine. Riikliku haridussüsteemi teke. Veonduse areng muutis võimalikuks kaugemad veod, 19. sajandist, pärast raudteede kasutuselevõttu, ka sisemaal . See omakorda andis tõuke geograafilise tööjaotuse kujunemisele, mis tähendab seda, et piirkonnad spetsialiseeruvad nende kaupade tootmisele, milleks neil on parimad eeldused. Kõrged veo- ja sidepidamiskulud jäid esialgu tööstusajastu majanduse arengul ning ettevõtete paigutamisel üheks olulisemaks faktoriks. Võrdõiguslike partnerite koostöö asemel kujunes eurooplaste huve teeniv koloniaalsüsteem. Maailm jagunes tööstusriikideks ning neile toorainet ja põllumajandussaadusi tootvateks kolooniateks.
David Ricardo . Temalt pärineb suhtelise eelise printsiip, mille kohaselt mõni riik või piirkond toodab alati mingit toodet paremini või madalamate kulutustega kui teised. Sel printsiibil töötab majandus kõige tõhusamalt, sest igaüks teeb ainult seda, milleks tal on teistega võrreldes eelised ning ostab teistel need hüved, mille valmistamisel kuuluvad eelised hoopis neile.

• Tööstusühiskonnast infoühiskonda
  

Impeeriumid ja kolooniad . 20. sajandi alguses koosnes maailm peamiselt kümnekonnast suurest impeeriumist ning nende juurde kuuluvatest kolooniatest, aga oli ka üksikuid enam-vähem iseseisvaid riike. Kõige võimsamad riigid olid USA, Saksamaa ja Suurbritannia , suhteliselt heal järjel olid ka teised Lääne-Euroopa riigid. Tööstusriigid kontrollisid maailmamajandust ja allutasid ülejäänud oma huvidele. Koloonitas kujunesid hankiva tööstuse regioonid ja istanduspiirkonnad, kust veeti toodang emamaale. Kolooniate ülejäänud osades säilis agraarne majandus. Seega emamaad ühtaegu nii arendasid kui ka pidurdasid asumaade majanduslikku arengut.
Jagunemine Põhjaks ja Lõunaks. 1940. aastate teiset poolest algas koloniaalimpeeriumide lagunemine - kolooniate massiline iseseisvumine . Maailma hakati jagama arenenud tööstusriikideks ehk Põhjaks ja arengumaadeks ehk Lõunaks. Lõuna riigid varustasid emamaid toormega ning sõltusid tööstusmaade tehnoloogiast ja tarbekaupadest. Arenenud tööstusriikides ehitati üles meile praeguseks heaoluühiskonnana tuttav riiklik haridus -, tervishoiu-, sotsiaalabi - ja ettevõtlussüsteem.
Kaubandusvood. Maailma kaubandusvood jagunesid kolme põhisuunda. Kõige aktiivsem oli kaubavahetus emamaa ja „oma“ kolooniate vahel. Kolooniatest emamaale suundus põllumajandussaaduste ja tööstustooraine voog. Vastu saadeti masinaid ja seadmeid, samuti mõningaid tarbekaupu. Küllaltki elav oli ka tööstusriikide omavaheline kaubavahetus. Kuid emamaa ja „võõraste“ kolooniate vaheline tööjaotus oli nõrk ning kolooniate eneste vahel peaaegu olematu. Impeeriumite võitlus turgude ja tooraineallikate pärast muutus aina teravamaks, mis viis lõpuks laastavate maailmasõdadeni. Kõik see mõjutas maailmamajanduse toimimist. 20. sajandi keskel sai enamik kolooniaid iseseisvaks, mis võimaldas arendada tööjaotust endiste kolooniate j mitteemamaade vahel. Siiski säilis arenenud tööstusriikide ja endiste kolooniate, nn arengumaade vahel suur majanduslik ebavõrdsus.
Majanduse areng. 20. sajandi alguseks ilmnesid arenenud tööstusriikides mõned negatiivsed nähtused. Kapitalistliku majanduse maht ning selles tegutsevad ettevõtted olid kiiresti suureks kasvanud. Tootmine hakkas koonduma, mis viis monopolide tekkele. Samas teravnesid klassivastuolud kapitalistide ja töölisklassi vahel. Eriti tugevalt mõjutas majanduse arengut Esimene maailmasõda. Pärast Teist maailmasõda arendati välja riiklikud ja rahvusvahelised finantsinstitutsioonid ning vastav majanduspoliitika. Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga ülesandeks oli stabiliseerida maailma finantssüsteemi riiklike pankade ja valuuta järelvalve abil.
John Maynard Keynes. Tema riigimajanduse teooria lähtus seisukohast , et ülemäärane säästmine pidurdab ja kahjustab majandust. Kui säästud ületavad investeeringud , kasvab tööpuudus ja majanduse areng aeglustub. Sel juhul peaks Keynesi arvates sekkuma valitsus, et taastada riiklike investeeringute ja maksude vähendamise abil nõudlus turgudel ning selle kaudu suurem toodang ja majanduse kasv.
Üleminek infoajastule. Algas 20. sajandi keskpaigas. Järjest olulisemaks muutus informatsiooni kiirem hankimine ja parem töötlemine. Infoühiskonna võtmetehnoloogiate väljatöötlemisel oli suur tähtsus „külmal sõjal“, mille raames suunati tohutud vahendid uute tehnoloogiate väljaarendamiseks. Arvutite ja interneti sünd oleks selleta lükkunud oluliselt kaugemale. Kasvas äriteenuste tähtsus, kõrghariduse ja ülikoolide olulisus. Üha suurem tööstuse tootlikkus parandas inimeste heaolu ja tekkis rohkem vaba aega, mis omakorda tekitas turismi- ja meelelahutustööstuse. 1973. aastal toimunud energia- ja majanduskriis, naftakriis , energeetika ja keskkonnakaitse kulutuste suurenemine, arenenud maade nullilähedane majanduskasv - kiirendasid läänes üleminekut infoühiskonnale.
Vt. õpiku tabel lk. 16!

• Infoajastu geograafia: globaliseerumine. Globaalse tööjaotuse põhijooned
  

Globaliseerumine. Maailmamajanduse järjest tihedamat ja ulatuslikumat seostumist üheks tervikuks nimetatakse globaliseerumiseks ehk üleilmastumiseks. Selleks oli vaja tööstusühiskonna kriisi ajal toimunud sündmusi: kolooniate poliitilist iseseisvumist, arenenud riikide vahelist majanduskoostööd, rahvusvahelise kaubanudse liberaliseerumist. Tuleneb nii uutest side- ja infotehnoloogiatest kui ka transpordi arengust. Kapitali ja tehnoloogia liikuvus lubab tootmise paigutada sinna, kus see on kõige odavam. See seab aga ohtu majanduse stabiilsuse, sest tehnoloogia ja turumuutused võivad kergesti põhjustada kapitali väljavoolu.
Tööjaotus. Toimub järjest sügavam spetsialiseerumine . Iga ettevõta keskendub aina vähematele toodetele või teenustele. Järjest enam tooteid valmistatalse eri riike hõlmavas koostöös. Viimasel paarikümnel aastal on eriti kiiresti arenenud teenindussektori harud (nt. disain , raamatupidamine, kinnisvaraarendus, transport).
Toote valmistamine. Uurimis - ja arendustegevuse käigus tegeletakse uue toote arendamisega. Nõuab kutseoskustega ja motiveeritud tööjõudu, suuri kapitaliinvesteeringuid. Vajaminevaid detaile ja sõlmi valmistatakse eraldi ettevõtetes. Eeldab odavat tööjõudu. Kolmas etapp on toote kokkumonteerimine või valmistoodangu viimistlemine (samuti odav tööjõud). Neljas etapp on müük ja hooldus , mis paikneb tarbijate lähedal, seega ennekõike rikastes riikides. Antud tööjaotus peegeldub ka firmade struktuuris. Eritustvad suuremad firmad ( liiderfirmad ), kes vastutavad toote valmimise eest ja seda oma firmamärgi all müüvad. Jätavad endale vaid kõige vastutusrikkamad ja pikas perspektiivis tulusamad tootmisetapid . Vähemtulusad tööd aga antakse lepingu korras teha alltöövõtjatele. Uue rahvusvahelise tööjaotuse levides ongi peaaegu kõik suuremad ja edukamad liiderfirmad muutunud transnatsionaalseteks ehk rahvusvahelisteks ettevõteteks. Liiderfirmast, alltöövõtjatest ja muudest lepingupartneritest kujunevad suured ja keerulised ettevõtlusvõrgustikud.

• Üksikettevõtte paigutust mõjutavad tegurid
  

Toormele ja energiale orienteeritud ettevõtted. Sõltuvad eelkõige loodusliku tooraine või odava energia lähedusest. Põllumajanduse, metsanduse, kaevandustöödega tegelevad esmasektori ettevõtted ning metallitootmine ja raskemasinaehitus. Kui toorainet leidub kõikjal, siis on selle tähtsus peamise paigutustegurina mõnevõrra väiksem. Kui toorainet on vaid vähestes kohtades ja seda tuleb importida, siis hakkavad ettevõtte paigutamisel rolli mängima sisseveosadamad.
Tööjõule orienteeritud ettevõtted. Paigutuvad eelkõige sinna, kus on olemas arvukalt vajalike oskustega töötajaid (nt. tekstiili-, rõiva-, jalatsi - ja elektroonikatööstus). On seotud mitmed näitajad nagu tööjõu hind ja kättesaadavus, kutseoskused ja maine. Tööjõu maksumust mõõdetakse tavaliselt töötajale makstava tunnitöö tasuga. Madalaimad palgad on arengumaades. Odav tööjõud meelitab suurfirmasid paigutama tootmist Lad-Ameerikasse ja Kagu- Aasiasse . Järjest olulisem on tööjõu kvaliteet. Kõrgekvalifikatsioonilist oskustööjõudu vajavad ettevõtted tekivad ülikoolilinnadesse või teadusparkidesse.
Tarbijatele ehk turule orienteeritud ettevõtted. Toote eripära määrab turu suuruse ja paiknemise. Ettevõtted võivad olla kohalikud, piirkondlikud , üleriiklikud või rahvusvahelised. Kohalikule turule eelkõige raskesti transporditavad või muutuvad toodangud (piim, leib, kondiitritooted , karastusjoogid). Turg sõltub ka tarbijate hulgast - selle vähenedes võib ettevõte tootmise ümber paigutada teise piirkonda.
Aglomeratsioonitööstus ehk tugevalt koostööle teiste ettevõtetega orienteeritud ettevõtted. Vajavad paljusid erinevaid tugiteenuseid, oskustööjõudu, koostööpartnereid. Suurtes linnastutes. Autotööstus.
Kõrgtehnoloogiline tööstus. Kujunenud infoühiskonna indikaatorharuks. Iseloomustab uuringu- ja tootearenduskulude suur osatähtsus toote omahinnas. Koondub sinna, kus teostatakse ulatuslikke baas- ja rakendusuuringuid - ülikoolide juurde.
Kapitalimahukas tööstus. Nt energia- ja infrastruktuuriprojektid, elektrijaamad , kiirteed, sadamad, mälukiibid.
Ettevõtlusklaster ehk - kobar . Mingis piirkonnas spetsialiseerunud suurt ettevõtlusvõrgustikku, mis on keskendunud sarnase või omavahel seotud toodangu valmistamisele, nimetatakse ettevõtlusklastriks. Järjest vähem olulised on looduslikud eeldusid ja üha tähtsamateks muutuvad inimtegurid. Üks olulisi klastri tunnuseid ja edukuse võtmeid on oma kaubamärgi e. brändi olemasolu.

• Rahvusvahelised ettevõtted
  

Põhjused. Esmane huvi oli juurdepääs loodusvaradele. Hiljem olulisem laieneda uutele turgudele, et leida oma toodetele uusi tarbijaid , suurendada tootmismahust tulenevat mastaabisäästu. Püüavad alandada tootmiskulusid, toota seeläbi konkurentsivõimelisemalt. Sageli tahavad suurendada kontrolli mingi riigi majanduses, et olla nii valmis tulevikus selle riigi ressursse kasutama.
Esimesed rahvusvahelised ettevõtted. Euroopa kaubanduskompaniid. Sõltusid päritolumaa välitsusest ja aitasid selle otseselt toetusel asumaid koloniseerida.
Teine põlvkond. Tootsid kolooniates põllumajandussaadusi või kaevandasid maavarasid, tegelesid toorme töötlemise ja sisseveoga päritolumaale.
Kolmas põlvkond. Arenesid välja edukatest tööstusettevõtetest, mis laienesid naaberriikide turgudele või soovisid juurdepääsu strateegilistele ressurssidele.
Neljas põlvkond. Üleilmastumine. Tootmise ja toodete keerukuse kasvu ning toote elutsükli lühendamise tõttu tuli jäik juhtimissüsteem asendada paindlikumaga.
Kõrgtehnoloogia. Biotehnoloogia , IT, mikroelektroonika, telekommunikatsioonivahendite, ravimite, uute materjalide tootmine. Suure riski valdkond. Suured ressursid. Õnnestumise korral väga suur kasum.
Suuremahulised tarbekaubad. Autod, koduelektroonika, telerid , külmikud. Võimalik tööoperatsioonie jagada odava töö maadesse ning müügitöös kasutatakse massikommunikatsioonivahendeid.
Brändi-tarbekaupade masstootmine. Sigaretid , karastusjoogid, pesupulber , hambapasta, hügieenitarbed. Müügieduks on vaja mahukat meediareklaami.
Firmade paiknemine maailmas. Kontorid tuleb paigutada maailma finantskeskustesse. New York , London, Tokyo .

• Rahvusvaheline kaubandus
  

Alates 1970. aastaist on toodangu kasv pidurdunud, kuid kaubandus on jätkanud tempokat kasvamist. See tähendab, et ülemaailmne tööjaotus üha süveneb ja ettevõtlus spetsialiseerub järjest enam.
Kaubavahetus. Suurimad eksportijad ja samaegselt ka importijad on USA, Saksamaa, Jaapan, Prantsusmaa, Suurbritannia. Seega toimub põhiosa maailmakaubandusest Põhja riikide vahel. Põhja kaubavahetus Lõunaga on üsna väike ja piirkonniti ebaühtlane. Põhi saab Lõunast toorainet, kütust, põllumajandussaadusi, vastu müüb kaalult palju kergemaid, kuid väärtuselt kalleid masinaid ja tarbekaupu. Veidi erineb Põhja kaubavahetus uustööstusriikidega, kes veavad Põhjast sisse ka masinaosi ja ekspordivad tabekaupu tagasi. Võib eristada kolme eelissuunda. Jaapan ja Ida- Aasia kaupleb valdevalt Kagu-Aasia ja Austraaliaga, Põhja-Ameerika - Kariibia ja Lad-Ameerikaga ning Euroopa Vahemere maade ja Aafrikaga .
Kaubanduspoliitika . Tollimaksud nõutakse sisse kaupade eest riigipiiri ületamisel, need ei piira kaubakoguseid, kuid tõstavad imporditud kaupade hinda, mõjutades nende konkurentsivõimet. Kvootidega kehtestatakse teatud kaupade sisse- ja väljaveole kindel koguseline piirang. Rakendatakse veel mitmeid kaudseid piiranguid nagu tervisekaitse ja turvalisuse nõuded ning sisereegleid, nagu tolliformaalsused ja dokumentatsioon jne.
Riiklik ekspordipoliitika soodustab tootmist ekspordiks, et tagada kodustele ettevõtetele suurem tootmismaht ja seega ka efektiivsus.
Kaubanduse kasvu mõjutavad tegurid. Vähem takistusi ja barjääre (kvoodid, tollid jne) kaubandusele . Riikide spetsialiseerumine teatud toodete valmistamisele ja teenuste pakkumisele. Toodete kõrgem kvaliteet, madalamad hinnad. Tarbimise kasv. Suurenenud nõudmine kaupade ja teenustele loob uusi töökohti ja suurema heaolu.
Välismaised otseinvesteeringud. Välismaine otseinvesteering on välisinvestori rahapaigutus mingi riigi või regiooni ettevõtte põhivarasse. Suurima osa investeeringutest on saanud Lad-Am ja eriti Kariibi mere piirkond, järjest enam on tõusnud Ida-Aasia osakaal. Kõrgelt arenenud riikidest on kõige enam investeeringuid Kanadas. Tänapäeval suunatakse välisinvesteeringuid teenindussektorisse. Selle on tinginud teenindussektori osatähtsuse kasv. Nt finantsteenused (pangandus, kindlustus ,raamatupidamine), kaubandusteenused (hulgimüük, turustus, jaotus), telekommunikatsioon , äriteenused (konsult, reklaam , hotellid, transport, ehitus), mõned isikuteenused (jaekaubandus, kiirtoit ).