Tööstusühiskonnast infoühiskonda (konspekt) (1)

1.2. Tööstusühiskonnast infoühiskonda
20. sajandi alguses koosnes maailm peamiselt kümnekonnast suurest impeeriumist, mille juurde kuulusid kolooniad, aga oli ka üksikuid enam-vähem iseseisvaid riike. Kõige võimsamad riigid olid USA, Saksamaa ja Suurbritannia , suhteliselt heal järjel olid ka teised Lääne-Euroopa riigid. Aeglasemalt toimus industrialiseerumine Lõuna-ja Ida-Euroopas ning eurooplastega asustatud lõunapoolkera maades, samuti Jaapanis.
Maailm oli jagunenud iseseisvateks tööstus-riikideks ja neist majanduslikult sõltuvateks riikideks või kolooniateks. Tööstusriigid kontrollisid maailmamajandust ja allutasid ülejäänud oma huvidele. Kolooniates kujunesid hankiva tööstuse regioonid ja istanduspiirkonnad, kust veeti toodang emamaale. Industriaalne tehnoloogia ja töökorraldus oli arenenud vaid emamaale vajalikes majandusharudes, jäädes siiski emamaa omast algelisemaks. Kolooniate ülejäänud osades säilis agraarne majandus. Seega ema­maad ühtaegu nii arendasid kui ka pidurdasid asumaade majanduslikku arengut.
Tööstusriikides kujunesid kõige jõukamateks ja arenenuma­teks loodusvaraderikkad piirkon­nad, mis spetsialiseerusid tööstusele: Suurbritannia ja Belgia söebasseinid, Ruhr Saksamaal, USA kirderegioonid, Sileesia ja Donetsi regioonid selleaegsel Venemaal. Eriti kiiresti kasvasid kapitali koondumise tõttu kolo­niaalimpeeriumide pealinnad London, Pariis, Berliin , Viin, Peterburi jt. Ülejäänud piirkonnad jäid põllumajanduslikeks ja olid vähem jõukad.
Maailma kaubandusvood jagunesid kolme põhisuunda. Kõige aktiivsem oli kaubavahetus emamaa ja "oma" kolooniate vahel. Kolooniatest emamaale suundus järjest kasvav ja mitmekesistuv põllumajandussaaduste ja tööstustooraine voog . Vastu saadeti masinaid ja seadmeid, samuti mõningaid tarbekaupu. Küllaltki elav oli ka tööstusriikide omavaheline kaubavahetus. Kuid emamaa ja "võõraste" kolooniate vaheline tööjaotus oli nõrk ning kolooniate eneste vahel peaaegu olematu.
Impeeriumide võitlus turgude ja tooraineallikate pärast muutus aina teravamaks, mis viis lõpuks laastavate maailmasõdadeni. Kõik see mõjutas maailmamajanduse toimimist ning seetõttu hakati otsima võimalusi koloniaalsüsteemi ümber kujundada. 20. sajandi keskel sai enamik kolooniaid iseseisvaks, mis võimaldas arendada tööjaotust endiste kolooniate ja mitte-emamaade vahel. Siiski säilis arenenud tööstusriikide ja endiste kolooniate, nn. arengumaade vahel suur majanduslik ebavõrdsus.
Tööstusühiskonna majanduse areng
20. sajandi alguseks ilmnesid arenenud tööstus­riikides mõned negatiivsed nähtused. Kapitalistliku majanduse maht ning selles tegutsevad ettevõtted olid kiiresti suureks kasvanud. Tootmine hakkas koonduma: väikeettevõtted
ühinesid suurettevõteteks, mis viis monopolide tekkele. Samas teravnesid klassivastuolud kapitalistide ja töölisklassi vahel. Eriti tugevalt mõjutas majanduse arengut Esimene maailmasõda. Mitmes sõja kaotanud riigis kehtestati totaalsed režiimid, näiteks Venemaal kommunistlik ja Itaalias fašistlik diktatuur. 1923.-1933. aastatel raputas maailma majanduskriis, mis sai alguse Ameerika Ühendriikidest. Saksamaal kehtestati selle tulemusena natslik diktatuur. Tugeva demokraatiatraditsiooniga USA-s kasutati kriisist väljumiseks majanduse riiklikku reguleerimist Keynesi majandusteooria alusel vastandina 1920. aastatel valitsenud liberaalsele turumajandusele.
Pärast Teist maailmasõda arendati välja riiklikud ja rahvusvahelised finantsinstitutsioonid ning vastav majanduspoliitika. 1944. aastal loodi Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank peakorteritega Washingtonis. Nende institutsioonide ülesanne oli stabiliseerida maailma finantssüsteemi riiklike pankade ja valuuta järelvalve abil. 1940. aastate teisest poolest algas koloniaalimpeeriumide lagunemine - kolooniate massiline iseseisvumine . Maailma hakati jagama are­nenud tööstusriikideks ehk Põhjaks ja arengumaadeks ehk Lõunaks. Arengumaade majandus tugines endiselt mõne põllumajandussaaduse või maavara väljaveole. Arenenud tööstusriikides ehitati üles meile praeguseks heaoluühis­konnana tuttav riiklik haridus -, tervishoiu-, sotsiaalabi - ja ettevõtlussüsteem. Riigi osakaal majanduses saavutas oma tipu Põhjamaades: näiteks Rootsis ulatus riigisektori osatähtsus 65%-ni sisemajanduse kogutoodangust.
Aastail 1950-1970 kerkisid nii läänes kui idas sajad tuhanded uued tööstusettevõtted ja tu­handed uued linnad. Üle poole tööealistest inimestest olid tööstustöölised ja linnarahvastiku osakaal kasvas kiiresti kolmandikust kolmveerandini. Samal ajal hakati mitmes Euroopa riigis rakendama regionaalpoliitikat, millega püüti arendada tööstust ka suurematest linnadest kaugemale jäävates piirkondades. Kõik need muutused koos kolooniate iseseisvumisega ja suurte tehnoloogiliste läbimurretega lõid eeldused üleminekuks infoajastule.
Üleminek infoajastule
Ettevalmistus üleminekuks infoühiskonnale algas 20. sajandi keskpaigas. Järjest olulisemaks muutus informatsiooni kiirem hankimine ja parem töötlemine, kuni see eristus omaette allharuks - tootearenduseks ning uurimis - ja arendustegevuseks.
Infoühiskonna võtmetehnoloogiate väljatöötamisel oli suur tähtsus lääneriikide ja idabloki vastasseisul ehk "külmal sõjal", mille raames suunati tohutud vahendid uute tehnoloogiate, sh ka mikroelektroonika, lennunduse, kosmose-ja tuumatehnoloogia väljaarendamiseks Tehnoloogilises arengus oli suur tähtsus sõjanduslikel eesmärkidel tehtud uuringutel ja sõjatööstuse arendamisel maailma suurriikides Infoühiskonna „vedurite” -arvutite ja interneti sünd oleks ilma selleta lukkunud oluliselt kaugemale.
Samas kasvas panganduse, raamatupidamise, õigusteeninduse, turunduse jt. äriteenuste tähtsus. Kuna infotöötlus vajab väga hea ettevalmistusega tööjõudu, kasvas ka kõrghariduse ja ülikoolide olulisus. Üha suurem tööstuse tootlikkus parandas inimeste heaolu ja tekkis rohkem vaba aega, mis omakorda tekitas turismi- ja meelelahutustööstuse.
1973. aastal toimunud energia- ja majanduskriis kiirendas läänes oluliselt üleminekut infoühiskonnale. Sealjuures oli ka naftakriisiks nimetatud majanduslangus osaliselt ajendatud võimaliku ökoloogilise katastroofi - globaalse saastumise ja loodusvarade ammendumise ohust. Järsult suurenesid kulutused energeetikale ja keskkonnakaitsele. Arenenud maade majanduskasv kahanes nullilähedaseks ja langes kriisiaastatel miinuspoolelegi. Vana tööstusühiskond oli kadumas ning tekkimas uus - infoühiskond.
ÜHISKONNA ARENGU PÕHIJOONED
AGRAARAJASTU
INDUSTRIAALAJASTU
INFOAJASTU
Peamised majandusharud
põllumajandus
metsandus ,
kalandus ,
jahindus
töötlev tööstus
tekstiilitööstus metallurgia masinatööstus jm
teenindus
info töötlemine, edastamine, transport jm
Peamine tootmisüksus
mõis, talu
ettevõte, tehas
uurimis- või teenindusüksus
Töö iseloom
käsitsitöö
masinatöö
vaimne töö
Kasutatavad ressursid
maa, mets, vesi
maavarad
informatsioon
Peamine tegevuspiirkond
maakond, provints
riik (kolooniad)
kogu maailm
(rahvusvahelised firmad)
Veokulud
väga kõrged
kõrged
väikesed
Osalemine maailma­majanduses
üksikute kaupade osalemine maailma­majanduses
üksteisest isoleeritud majandussüsteemid
globaalse ulatusega ühtne maamajandussüsteemid ilmamajandus
Tehnoloogia areng
Tehnoloogia on vaieldamatult enim ühiskonna arengut mõjutanud nähtus. Tehnoloogia uuenedes muutuvad ühiskonnakorraldus ja sotsiaalelu ning majanduse ruumiline korralduse põhjalikult. Näiteks muutis auru­masina ja raudtee leiutamine tootmise paigutuse alates 19. sajandi keskpaigast märksa paindlikumaks, kuna tehaseid sai nüüd rajada sadamatest kaugemale Samuti said inimesed metroo ja rongiga äärelinnast kiiresti kesklinna tööle sõita, mistõttu linnad kasvasid väga suureks.
Auto leiutamine ja masstootmine muutis suurema osa elanikkonnast mobiilseks ning lõi hoopis teistsugused tingimused tootmise paigutamiseks. Ettevõtteid sai nüüd rajada ka sinna, kuhu ainult autoga ligi pääses. Linnad valgusid eeslinnadena laiali tohutu suurele territooriumile, sest inimestel tekkis autot kasutades võima­lus valida parem elukoht, kuid käia endiselt tööl kesklinnas või hoopis mujal tunni-poolteise autosõidu kaugusel.
Lennukite ja eriti üleookeanilaineri Boeing 747 ning hiigellaevade kasutussevõtt andis omakorda hoogu kiirele globaliseerumisele. Kaasaegne tootmine paigutub üha enam lennuväljade lähedusse, vanemat tüüpi ma­jandus aga sadamatesse, vabatsoonidesse ja eksporttootmise soodusaladele, kus on võimalik tooraine maha ja kaup kohe peale laadida .
Praegu on arvutite, interneti ja teiste telekommuni-katsiooni-tehnoloogiate põhjal tekkimas nn. globaalne informatsiooniline infrastruktuur . Kasvavad ülemaailmne multimeediatööstus, investeerimis-ja jaepangandus. võrgumüük ja teised uue majanduse harud.
Iga tehnoloogiline uuendus on mõjutanud eri piirkondi ja majandusi erinevalt. Näiteks hakati rauda sulatama maagimägedes, kus oli ka metsa, millest sai puu-sütt maagi sulatamiseks. Kõrgahju ja raudtee kasutu­selevõtuga paigutati rauasulatustehased söemaardlatesse ja rauamaak veeti sinna. Kui leiutati elektrometallurgia ja võeti kasutusele hiiglaslikud maagiveolaevad ja tankerid, suundus rauasulatus rannikutele, kuhu sai nii maagi kui ka tootmiseks vajaliku energia juurde vedada. Kui aga keskkonnanõuded karmistusid ja maailmaturule tuli arengumaade odav teras, hakati rannikutehaseid sulgema ning tootmist kasvatama arengumaades. Inimesed on piiramatus tarbimistuhinas rikkunud suurte alade keskkonnaseisundit ning raisanud suure osa loodusvarasid, eriti fossiilkütuseid. Maa ökoloogiline seisund on seepärast üsna halb. See on omakorda loonud vajaduse keskkonnatehnoloogiate ja -standardite järele, millest võib saada infoühiskonna järgne alustehnoloogia.
3