on teoreetiline – saada maailmast teoreetiliselt aru, mitte praktiline – n: looduse alistamine vms. *Analüütiline mõttetraditsioon on väga detailne mõistete lahkamine. Mõtekad mõisted on eraldi mõttetutest. *Kontinentaalne mõttetraditisoon on üldistav, mis haarab tervikut. Ei ole loogiline, analüüsiv, selge. Meenutab nn. suurt mulli ajamist. Filosoofia ja kultuur? 2. Mis on esteetika? Analüütiline esteetika. Esteetikateooriate liigid. ESTEETIKA on õpetus ilust – mõiste võttis kasutusele Baumgarten. Esteetika on moraalifilosoofia. Esteetika uurib hea ja halva, õige ja vale jne. päritolu ja seoseid. Analüütiline esteetika püüdis aru saada kolmest esteetika ähmasusest: *seni nähtud esteetika hämaratest ja segastest ideedest *liigsetest üldistustest *alusetust eeldusest, et kunst omab filosoofiliselt huvitavat olemust. Seda iseloomustab hoolas argumenteeritus, lingvistline analüüs,
(KÜSIMUS: Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt?) Antiigist alates kuni romantismiaja välja, oli kunsti ülesanne JÄLJENDADA, olla mimeetiline (sõnast MIMESIS - kopeerima, jäljendama), representeerida võimalikult hästi midagi muud. Teose mõte peitus jäljendatavas objektis. Kunsti tegemine on käsitööline oskus, mis on õpitav ja mille eesmärk on üsna ühene. Kunstnik on tehniit (sõnast TECHNE - oskus, kunst, tehnika). Ilul ja esteetikal Vanas-Kreekas polnud iseseisvat tähendust, see tulenes teistest kvaliteetidest, nagu vooruslikkus jms. Periklese valitsemise ajal oli kunst võimu teenistuses. Kujutamisviis arvestab vaataja perspektiiviga ning nõuab sealjuures visuaalse kunsti vaatamist teatavalt kauguselt, distantsilt. Delfi templi seintel on väljendatud nelja põhimõtet: 1) õigeim on ilusaim! 2) pea piiri! 3) põlga ülbust! 4) mitte midagi liiast! Kreeklaste müütilises maailmapildis valitsevad aga 2
vähe, seega ka esteetika alast teavet vähe. 3. ?Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga. Esteetika ei pea piirduma vaid kunstiga seonduvaga, vaid ta peab hõlmama kõike, mis seotud maailma tajumisega. Kunst on autonoomne, kuid selle vastuvõtmisel mõjutab inimest kunstiväline esteetika, sest sellega kaasneb esteetiline tung kaose asemel ihkame korda. Igatseme ilu, teadmata ise täpselt, mis see on, sest arusaamad ilust on erinevad. Me üritame ümbritsevat näha kunstniku silmadega. Kunst vajab mõistmiseks mitmekülgset tajumist. See eeldab teatavat küpsust, tundlikkust, isegi elutarkust. Nii lisandub tajuprotsessi igapäevasus, kultuurilised mõjud ja emotsionaalne seisund. Esteetika valgub laiali, ilu ja kunsti mõiste muutub ebaselgeks. Esteetika justkui kujundab trende. Tuleb paika panna piirid, sest meedia on hakanud looma uut reaalsust ja ilutrende.
· Emb-kumb, kas jumalad tahavad likvideerida, kuid ei meeldivaks, vaid kaine mõtlemine, mis uurib igasuguse suuda või suudavad, kuid ei taha. valiku ja hoidumise põhjusi..." · Kumbki võimalus ei vasta jumalikkusele. · Epikuurlus · Hirm jumalate ees · "Epikuurluse" all mõistetakse nii antiikajal kui tänapäeval · Jumalik ettenägelikkus on lihtrahva väljamõeldis. mugavat elunautimist. · Tegelikult on jumalad ülima õnne ja õndsuse seisundis · Horatius: "Minagi olen põrsake Epikurose seakarjast." viibivad olendid. "Kasuta päeva!" Carpe diem! · Nad koosnevad ülipeenetest tuleaatomitest ja elavad · Lööklaused: väljaspool meie maailma tühjuses
On kindlaks tehtud, et ei saanud kuidagi tuttav olla nendega. Identiteet ei ole tal siiani kindel. Ta on kirja pannud mõtted, mis on mõjutanud hilisemaid arenguid: võib kokku võtta sõnadega ,,Jumal on valgus". Esimesed teoreetilised tööd, mis omistavad ilu jumalale. · Ilu mõiste on allegooriline Jumal on valgus · Maapealsed nähtavad asjad on Jumala nähtamatu täiusliku ja tõese ilu ,,ebaõnnestunult sarnased" koopiad; maine ilu on Jumala ülima ilu analoogia · Jumalik ilu põhiline väljendusviis on kaunis valguskiir. Ilus on kõik see, mis toob valguse erilised omadused esile erksad värvid, säravad materjalid, klaas, kuld, kristall, vääriskivid jms ka harmoonilised ja heade proportsioonidega figuurid ehituskunsti, klaasi- ja vitraazikunst, kullassepakunsti väärtustamine. · Kunsti ülesanne on tuua nn valguspoeesia abil Jumala nähtamatu ilu nähtavale, kujutada midagi, mida tegelikult ei ole võimalik kujutada.
1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Aristotelese sõnade kohaselt on olemas kolme tüüpi teadmisi: · Loov ehk poeetiline teadmine- võimaldab materiaalselt midagi ära teha. · Praktiline ehk eetiline teadmine- et õiglaselt ja õnnelikult elada. · Teoreetiline ehk filosoofiline teadmine- teadmine, mida on vaja iseenda pärast. Sõna sofia käib teoreetilise teadmise tüübi juurde, sest tarkus on midagi, mida on vaja iseendale. 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Tarkus- teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest ehk siis teadmine taevalikest, mis jaguneb kehalisteks ( kõik kehalisi nähtusi uurivad teadused- astronoomia, bioloogia, anatoomia, füüsika) ja kehatuteks asjadeks (kõik kehatuid asju uurivad teadusharud- teoloogia, psühholoogia, matemaatika), ja maistest asjadest (eetika, riigiteadus). 3. Kuidas filosoofiaga alu
SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE kodused tööd 1. loeng 1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia – tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? 3. Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? 1. Aristotelese jaotuse järgi teatakse kolme tüüpi teadmisi: Loov teadmine – Inimese igapäevaelus kõige sagemini esinev teadmise tüüp, mis tegelikult ei kuulu filosoofia alla. Teadmine vastamaks küsimusele „Kuidas teha?“, oskusteave saavutamaks soovitud lõppeesmärki, olles
Varasem teooria- Kui ilu seisneb harmoonias, harmoonia baseerub proportsioonil aga proporstioonil on arvuline suhe, seega ilu peitub arvulistes vahekordades. Schelling : Ilu on lõpmatuse sümboolne väljendus. Subjektiivses teoorias mõistetakse ilu kui midagi vaatleja juurde kuuluvat. Immanuel Kant: Eesmärgipärasus ilma eesmärgita. Ilu kogemine tähendab millegi niisuguse kogemist kus ma tajun teatavat eesmärgipärasust ilma eesmärgita. Me tajume midagi ilusat sel juhul, kui meile tunub antud asjal mingi eesmärk olevat, kuid me ei oska seda seostada. Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost? Platoni mimesis ehk jäljendamise teooria. Kunstiteos on alati millegi objektiivse imitatsioon ning ilus on ta juhul, kui jäljendamine on tehtud korralikult, hästi. Esteetikud, kes peavad kunstiteost väljendamiseks. Subjektiivne väljendamise idee- kunst on millegi subjektiivse idee väljendamine meeleliselt väljendatavas
Nende ideaaliks ongi kuldsed keskteed, mitte liigne headus/pahedus. Loomutäiusi saab endas arendada ja kujundada. Ma saan harjutada end eetilistes situatsioonides oma reaktsiooni ja saavutada kuldse kesktee. Selle kaudu peaks see õnn tulema. Väga praktiline õpetus!! 2. religioosne eetika ei tule mitte treenida, vaid uskuda. (Augustinus) Tegelikult inimene ise ennast õnnelikuks teha ei saa, vaid Jumal, kui ma usun ja/või armastan. Siis langeb mulle osaks jumalik arm, mis mu õnnelikuks teeb. Vähem õppida, rohkem loota, uskuda, armastada. 3. Romantismi eetika geenius minu seest suunab mind tegema asju, milleks ma olen loodud. Ma pean endas üles leidma jumaliku hääle ja sellele häälele alluma ning vastavalt sellele käituma. ,,Ma ei saanud ise ka aru, mis ma tegin, ma kirjutasin selle meeltesegaduses" 4. voluntarismi eetika tänu oma tahte teoks tegemisele võin ma õnnelikuks saada. Peab olema tahe tahta! Peab olema tahtejõud. 5
Õnne on võimalik saavutada ka siis kui inimene suudab iseendaga saavutada mikrokosmilise tasakaalu. Ehk inimene elab sarnases sünergias iseenda sees nagu kosmos seda teeb. Intellektuaalse hedonismi kohaselt peitub õnn targasti valitud otsustes. Näiteks on mõnus süüa. Aga liigse söömise korral tekib õnne asemel hoopis vastubidine efekt. Sama moodi on ka alkoholiga. Religioosse hedonismi järgi peitub õnn jumala läheduses. Mida paremini inimene jumalat tajub seda suurem õnn teda valdab. Tehes hüppe jumala suunas, jättes maha maised hüved ja eetilised väärtused, saavutab inimene erakordse jumaliku õnne. Romantismi eetika kohaselt peitub õnn loomingulises eneseteostuses. Luues mindagi sügavat oma hinge seest hakkab inimest valdama suur õnn. Eksistentsialistliku eetika kohaselt peitub õnn vabaduses teostamises. Õnnelik on see inimene kes suudab teostada oma tahte. Sotsiaalse eetika kohaselt peitub õnn teiste teenimises
Marcus Tullius Cicero (106.-43. eKr) on väljapaistvaim Rooma filosoof. Soitsismil põhinev eklektik. Ta pooldab kõigi kolme (monarhia, aristokraatia, demokraatia) riigivormi ühendust. Ühed filosoofilised õpetused ta lükkab ümber teistega. NEOPLATONISM Uusplatonismi rajaja on Ammonios Sakkas ("kotimees") Aleksandriast (~175-242). Ta kasvas kristlikus perekonnas, kuid esines hiljem uusplatonismi rajajana ja kristluse vastasena. Kõige kuulsma uusplatonist on Plotinos (205-270) Plotinos lähtus Platoni kahest maailmast (ideede maailmast ja meeleliste asjade maailmast) ning ühendas sellega Aristotelese õpetuse elemente. Maailma tekkimine on hinge langemisprotsess. Kogu kosmiline looduse arenemisprotsess on Plotinose järgi hingede laskumine ja tõusmine. Maailmal on olemas kaks poolust. Ühes otsas on jumalik valgus, mida ta nimetas Üheks või Jumalaks, teises otsas on täielik pimedus, sinna Ühe valgus ei ulatu. Pimedusel ja
Sellest olenedes ehitab üles ka riigi käsitluse. Tõe otsimise tee See on tee meelelises välismaailmas inimvaimu sisemaailma ja sealt edasi südamesse: Jumala kui tõe aluspõhja juurde. Jumal on kõrgeim olemine, summa essentia. Eksisteerib väljaspool ruumi ja aega. Ta on ilu printsiip- Ta on ilma kvaliteedi ja kvantiteedita. Mitte tunnetus ei sünnita tunnetatava, vaid on olemas tõelisus, mis siesab sõltumatuna meie tunnetusest, see on Jumala kord ja tõelisus. Jumalik substants koosneb kolmest isiksusest. Maailm on loodud eimillestki. Maailma konstrueerivaks faktorika on mateeria, aeg ja vorm. Tema toob esimesena sisse ajarelatiivususe mõiste. Ta allub psühholoogilisele analüüsile. Tulemus on ainulaadne uurimus ajateadvusest ja kogemustest. Ajas on tõeline vaid vahetu praegu ehk silmapilk. Minevik koosneb meie mälestustest. Tulevik on üksnes meie ootustes. Mõlemad ei ole tegelikult tõelised. Jumala silme ees on minevik, tulevik ja olevik üheaegsed
3. Danto nägemus kunstiajaloost. Kunsti lõpp. 4. Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga. 5. Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles. 6. Hellenism. 7. Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt? 8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika. 9. Aristoteles. Kunst kui jäljendamine? Plotinose vaated kunstile. 10. Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus. AquinoThomas. 11. Pime keskaeg. Keskaja rehabiliteerimine. Annaalide koolkond. 12. Kunsti roll keskajal. Keskaja ja tänapäeva elutunnetuste erinevus. Umberto Eco. 13. Heideggeri huvi kreeka mõtlemise vastu. Kunsti päritolu. 14. Foucault huvi antiikeetika vastu. Foucault endahoole kontsept. Inimene kui kunstiteos. 15. Uusaja filosoofia. Empirism ja ratsionalism. 16
1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine - võimaldab midagi ära teha, praktiline teadmine - võimaldab õiglaselt ja õnnelikult elada, teoreetiline teadmine - on vaja ainult asja enda pärast, selle alla kuulub ka sofia. 2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Teadmine jumalikest/taevalikest (jagunevad kehalisteks ja kehatuteks asjadeks), inimlikest/maistest ja tehnilistest asjadest. 3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofiaga tuleks alustada lähtudes meeleolust: Aristoteles - Filosoofia algab imestusest "Miks asjad on nii?", filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Hegel/Heidegger - Filosoofiaga ei saa algust teha, inimene on sinna paisatuna alati selle sees olnud või pole kunagi sellega seotud olnud. Descartes - Filosoofiaga
Epikuros oli paratamatuse vastu, väitis, et inimene on oma mõtetes ja valikutes vaba. ÜLEVAADE KESKAJA FILOSOOFIAST I Seotud religiooniga Märksõnad: 1. Jumala kesksus elu allikaks on jumal, kõlbluse allikaks jumala teenimine ja jäljendamine 2. Kreatsionism jumal lõi maailma eimillestki 3. Providentsialism jumal valitseb maailma ja inimese üle, kõigil sündmustel on tagamõte. 4. Revelatsionism kõige usaldusväärsem tõdede allikas on jumalik ilmutus Keskaja algust filosoofias tähistab see, et filosoofia kaotas oma iseseisvuse, muutus teoloogia orjaks või teenriks (sisuliselt abivahendiks). Filosoofia all mõisteti teoloogiat. Positiivseks oli see, et filosoofia säilis kultuuripildis, muidu oleks ta võinud kaduda. Hiliskeskajal muutus probleemiks, kuidas vabastada filosoofia religiooni eestkoste alt, seejuures viimast alavääristamata.
· Hingel on vegetatiivne, sensitiivne ja ratsionaalne · Tüdinenuna Põhja-Aafrikast läheb ta 383 a. võime. Rooma ja siis Milanosse. Ka siin teenib ta leiba · Kosmoloogia retoorika õpetajana. · Kogu loodu lähtub hierarhiliselt aste astmelt · Vahepeal valdab teda filosoofiline skeptitsism, jumalikust intellektist, mis valgustab kõiki seejärel huvitub Plotinose õpetusest. taevasfääre, inimvaimu ja lõpuks ka maist mateeriat. · Algsed tõelisused, mida Jumal loomise alguses · "Tookord kui ma neid platoonikute raamatuid olin esile kutsus on: lugenud ja neist leidnud üleskutse otsida tõde · Esimene mateeria (vastuvõttev printsiip kehade väljaspool ainelist maailma, muutus mulle "sinu
Demiurgide nime kasutavad mitmed heavy metal bändid. Saatan ise oli üks demiurgidest. Demiurgid valitsevad maailma archonite kaudu (anarhia, sellest sõnast) seadsid kahtluse alla maapäraste valitsejate õiguspärasuse, võimudega alatasa probleeme (gnostikutel). Õigus võimu üle kahelda. Gnostikute näol tegemist neoplatoonikutega (Platoni ideed). Inimesel peaks olema teadmine jumalikust täiusest väljaspool materiaalset maailma. Jumalik on peidetud materiaalse sisse, inimestel peaks olema võime see sealt uuesti kätte saada. Platoni loogika seisneb selles, kuidas inimese sündmine on tema laskumine maa peale, inimene mäletab mis oli selle jumaliku juures. Anamnesis. Eidos'e ideed, materiaalses maailmas meie ümber ennast ilmutavad. Päriselt olemise juurde ainult tajudega ei jõua. Ilu ei saa olla tajus (vaataja silmades) olemas eidose tasandil, ei saa olla silmades, asub kusagil päriselt Oleva juures.
Otsitakse kõikeühendavat alust. 2)Tõde (aleneaa) - mittevarjatuna, tõeselt. Mõiste probleemid. 3)Tegeldakse inimese loomuse ja eetiliste väärtustega. Mis on hea - aratou? Mis on vooruslik - areth? Isiklik õnn? Epohhid: 1)Eelsokraatiline periood - periood kuni Sokrateseni. Mileetose, eelea koolkond, etomistid, sofistid. 2)Klassikaline filosoofia periood - loetakse Makedoonia tõusust. Tähistab segukultuuri. Aleksander Suurest sai alguse valitsejate jumalik kummardamine/austamine, mis kasvas Rooma jumalkeisrite kultuseks. Koolkonda kuuluvad stoikud, skeptikud. Elufilosoofilised suunad. 3)Uusplatonism - sünnib 2.saj.p.Kr. Religiooniline-filosoofiline süsteem. Vool püüab religiooni korrastada. Algselt sünnib kristluse vastasena. Lõpp ja üleminek keskajale on ähmane, veel raskem probleem kattuvusega kui ajaloos. MILEETOSE KOOLKOND Kolme mileetoslast ühendab küsimus - mis on kõige alguses? THALES (624-546 e.Kr
Teemad on läbisegi. Kasuta otsingut! ÕIGE VASTUS ON ESITATUD RASVASES KIRJAS!!! Aristoteles eristas loomulikke ja kunstlikke asju. Erinevus on tema arvates selles, et · loomulikud on need inimese loodud asjad, mida inimesel tõesti vaja läheb (nt maja), kunstlikud aga need inimese loodud asjad, mida tegelikult vaja ei lähekski (nt ehted) . Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida ka teistes tähendustes, kuid praegu on jutt Aristotelese arusaamast. · loomulikud asjad tekivad iseenesest, kunstlikud asjad loob aga inimene · loomulikud on need inimese loodud asjad, mis on kooskõlas valmistaja kavatsusega, kunstlikud aga need, mis ei ole kooskõlas valmistaja kavatsusega (nt ebaõnnestumise tõttu). Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida k
Igaüks püüdis oma au suurendada. Võistlus viis tihti suurtele konfliktidele suguvõsade vahel, millesse olid kaasatud ka vasallid; au nimel pidi kuritöö eest kätte maksma veritasu, vägivalla lõputu tsükkel. Kuidas sellega toime tulla? (Sitsiilias siiamaani, kuigi keelatud) alternatiiviks sai kohtumõistmine võistluse läbi, tseremoniaalsus. Selle tulemuse otsustas jumalik ettemääratus ja seeläbi selgitati välja, kumb pool oli õiglane. Kaotaja hukkus, kuid sellega arvati, et õiglus oli jalule seatud. Rüütliau koodeks (chivalry) kõrgajal · Alates 12. sajandi ,,kavaleri-ideaal". Õigluse, mitte iseenda või isanda kaitse. Nt kuningas Arturi legendid. Kolm peamist suunda: · Kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight duell)
kodakondsed. Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle." (Matteuse 10: 34) 3. Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast) Inimlik ja jumalik armastus. Patune inimene armastab ainult iseennast mitte jumalat. Päästa võib ainult Jumala arm, mille omaksvtmine väljendub kristlikus usus. Lihahimu (libido) köidikud vs puhas armastus (delectio). Enesekesksus Looja põlgamiseni vs püüdlemine Jumala poole iseenda põlgamiseni. Sõprused üksikisikutesse ehk kiindumus kaduvasse vs üldine armastus kõigi vastu. Maine riik, mis on vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks ja taevane riik, mis on täiuslik harmooniline kogukond. 4
organite omavaheline seos hävitatud. Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel. George Berkeley: Berkeley arvab, et on olemas vaid vaim ning sellist asja nagu mateeria üldse ei eksisteeri. Ta väidab, et kõik olemasolev on vaimne. Niinimetatud materiaalsed asjad on hinge poolt tajutavad ideede kogumid. Berkeley arvab, et reaalsed asjad on needsamad asjad, mida ta näeb ja tunneb ning oma aistingutes tajub. Tema arvates kogetakse mateeriat vaid meeletaju kaudu ning reaalsed on üksnes tajumused ise ja mingit reaalset objekti nende taga ei ole. Sarnasused: Rene Descartes'e ja George Berkeley põhiline sarnasus on see, et nad mõlemad usuvad hinge olemasollu ja ka välise jõu olemusse. Berkeley nõustub väitega, et eksisteerib subjektist sõltumatu välismaailm ning Descartes leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilisusega. Spinoza vaimu ja mateeria vahekord
23rd of February 10:55 Matis Halmann Siin on msni vestluslogi kust enamus küsimusi pärit on Siia saabki kirjutada ja joonistada:P ja muidugi uusi filosoofialaseid küsimusi sisse tippida:) -------------------------------------------------------------------------------- a. täisnurksest kolmnurgast kui inimeste endi loodud mõttelisest konstruktsioonist b. täisnurkse kolmnurga kujuliste meeleliselt kogetavate objektide omadustest >> c. objektiivselt eksisteeriva täisnurkse kolmnurga kui sellise omadustest 23rd of February 12:47 matis Sokratese arvates seisnes tema tarkus selles, et >> a. Ta ei arva, et teab seda, mida ta tegelikult ei tea. b. Ta ei arva, et ei tea seda, mida tegelikult teab. c. Ta arvab, et ei tea seda, mida ta tegelikult teab. -------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:47 matis Protagorase seisukoht oli, et >> a. ei saa kindlalt väita, kas jumalad on olemas või ei ole. b. jumalaid ei ole olem
kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle." (Matteuse 10, 34) 3. Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast) Augustinuse kaks armastust: · Kui Jumal armastab inimest, siis miks inimese armastus on siiski puudulik? · Kahte sorti armastus inimelus: inimlik ja jumalik Neil põhinevad kaks erinevat "linna": maine ja taevane Maine ja taevane armastus: Maine (enese-armastus) · Lihahimu (libido) köidikud · Enesekesksus oma kasu poole püüdlemine, Looja põlgamiseni · Sõprused üksikisikutega kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt) · Maine riik tugeva kuningavõimuga vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks Taevane (jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas)
vaene, et ta ei võiks pakkuda mulle seda rõõmu palju kordi, ja nii ketrame endile oma sotsiaalseid niite, koome suhetevõrke; ja sedamööda, kuidas paljud mõtted üksteise järel endale ainelise kesta leiavad, jõuame ajapikku uude, enda loodud maailma ega ole enam võõrad ja majalised sel tavapärasel maamunal. Mu sõbrad on tulnud mu juurde palumata. Suur Jumal andis nad mulle. Vanima õiguse alusel vooruse jumaliku enesega suguluse alusel leian ma nad, või pigem mitte mina, vaid Jumalik minus ja nendes naerab välja ja teeb olematuks need individuaalse iseloomu, veresuhete, vanuse, soo, positsiooni paksud müürid, mida ta tavaliselt kindlustab, nüüd aga paljud üheks liidab. Kõrget kiitust võlgnen ma teile, suurepärased armastajad, kes te teete maailma mulle teoks uues, üllamas sügavuses ja avardate kõigi mu mõtete tähendust. Need on esimese Lauliku uued luuletused lakkamatu luule hümn, ood ja
Platoni arvates on olemas meeleline maailm, mida me näeme, saame käega katsuda jne, kuid on olemas ka ideede maailm, mida on võimalik "näha" ainult mõistusega. Tõeliselt on olemas ainult see, mis ei teki, ei muutu ega hävi. Meelelise maailma asjad on kunagi tekkinud, nad muutuvad ja hävivad kunagi. Meelelises maailmas pole midagi püsivat, jäävat. Seega pole meelelise maailma objekte tõeliselt olemaski. Aga mis siis on tõeliselt olemas? Tõeline on Platoni järgi ideede ehk eidoste (kr eidos) maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada. Neid ei teki juurde. Näiteks võib inimene nooruses olla ilus, kuid muutuda inetuks vanas eas või siis mingi haiguse tagajärjel. Lk35 Inimeste teadmised nähtuste kohta üha laienevad, kuid inimene ei saa tunnetada asja iseeneses sellisena, nagu ta tegelikult on, s.t väljaspool tunnetuse aprioorseid vorme. Analoogia võiks siin olla näiteks selline: kuiinimestel oleksid ees värvilised prillid ja nad ei suudaks neist kuidagi vaba
Platoni arvates on olemas meeleline maailm, mida me näeme, saame käega katsuda jne, kuid on olemas ka ideede maailm, mida on võimalik "näha" ainult mõistusega. Tõeliselt on olemas ainult see, mis ei teki, ei muutu ega hävi. Meelelise maailma asjad on kunagi tekkinud, nad muutuvad ja hävivad kunagi. Meelelises maailmas pole midagi püsivat, jäävat. Seega pole meelelise maailma objekte tõeliselt olemaski. Aga mis siis on tõeliselt olemas? Tõeline on Platoni järgi ideede ehk eidoste (kr eidos) maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada. Neid ei teki juurde. Näiteks võib inimene nooruses olla ilus, kuid muutuda inetuks vanas eas või siis mingi haiguse tagajärjel. Lk35 Inimeste teadmised nähtuste kohta üha laienevad, kuid inimene ei saa tunnetada asja iseeneses sellisena, nagu ta tegelikult on, s.t väljaspool tunnetuse aprioorseid vorme. Analoogia võiks siin olla näiteks selline: kuiinimestel oleksid ees värvilised prillid ja nad ei suudaks neist kuidagi vaba
Channelling Jesua Teadvuse muutumisest Pamella Cribbe 04.01.2008 Varem oleme me kirjeldanud Valgusetöölise reisi, egokeskse teadvuse juurest südamekeskse teadvuse juurde, ajaloolisi tagamaid.See osa saab tervenisti pühendatud muutuste psühholoogilistele karakteristikutele. Me jagasime selle protsessi neljaks sammuks või etapiks, mis me siinkohal ära märgime: 1. rahulolematus sellega, mida pakub egokeskne teadvus, "millegi veel" otsing: lõpu algus. 2. egokeskse teadvusega seotuse tunnetamine, enda vabastamine egoga seotud mõtetest ja emotsioonidest: lõpu keskpaik. 3. egoga seotud vanadest energiatest vabanemine, kookoni mahajätmine, uue mina tekkimine: lõpu lõpp. 4. südamekeskse sisemise teadvuse ärkamine, armastuse ja vabaduse motivatsioon, muutumise lõpuga teiste aitamine. I Etapp: Ego ei rahulda enam. Teadvuse muutumine egokesksest südamekeskseks algab sisemise tühjuse tunnetamisest. Asjad, mis huvitasid varem, või situatsioonid, mi
Augustinuse kaks armastust Samas näitab Alkibiades iseennast “orjana” Kui Jumal armastab inimest, siis miks inimese armastus on siiski puudulik? Symposioni moraal Sokratese lugu: kuidas armastav olend saab tõusta kõrgemale juhuse Kahte sorti armastus inimelus: inimlik ja jumalik meelevallast Neil põhinevad kaks erinevat “linna”: maine ja taevane Alkibiadese lugu: kaotab palju oma inimlikkusest. Individuaalsel armastusel Augustinus pärispatust eriline väärtus Inimene on “langenud” – tema tahe ja mõistus on rikutud
1. PILET FILOSOOFIA AJALOO PÕHIPERIOODID, NENDE PÕHIJOONED S. KIERKEGAARD 19. SAJANDI IRRATSIONALISMI ESINDAJA JA EKSISTENTSIALISMI EELKÄIJA Antiikkreeka filosoofia - küsimus maailma algest ja algseadusest ning kõiki ühendavast alusest, olemuslikud küsimused, tõe ning tõelise tunnetuse otsimine inimese loomuse uurimine ning eetiliste põhimõtete kujundamine, isikliku õnne otsimine. On omakorda eelsokraatiline periood, klassikaline periood, hellenistlik periood. Keskaja filosoofiat iseloomustab kristluse ja filosoofia tihe side, tollased filosoofid olid enamjaolt vaimulikud. Põhiteemaks on usu ja teadmiste vahekord. Jaguneb: patristiline periood (proovitakse antiikfilosoofia abiga üles ehitada kristlik õpetus), skolastika (küsimustele hakatakse lähenema ratsionaalselt). Renessanssile saab omaseks eksperimenteerimine. Renessanssi ajal tehti rida leiutisi, avastusi, mis mõjutas oluliselt ka filosoofiat. Uuritakse tõelisust (tajutavat, hoomatavat), humanis
Edasi räägib Sokrates sellest, kuidas sellisest armastusest kõrgemale tõusta, et jõuda tõelise armastuseni, mis annab ka hingerahu (see sama individuaalne lahendus). Seksuaalne armastus on suunatud keha ilule. Tuleb mõista, et armastatu keha ei ole ainus ilus keha ja tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid. Edasi tuleb näha, et hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma ning et seaduste, tavade, teadmise ilu on hinge ilust veel suurem. Lõpptulemusena, erinevaid ilusid vaadeldes, saavutab inimene selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega. Nii vaadeldes ja mõtiskledes võibki jõuda tõelise kõrgema ehk Sokratlise armastuseni. Sokratiline armastaja armastab midagi kõrgemat kui üksikut inimest. Sokratiline armastaja ei sõltu teistest, teda ei huvita väline, ta on vooruslik, ta on tundetu valu suhtes, hoiab distantsi maailmaga.
Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel. George Berkeley: Berkeley arvab, et on olemas vaid vaim ning sellist asja nagu mateeria üldse ei eksisteeri. Ta väidab, et kõik olemasolev on vaimne. Niinimetatud materiaalsed asjad on hinge poolt tajutavad ideede kogumid. Berkeley arvab, et reaalsed asjad on needsamad asjad, mida ta näeb ja tunneb ning oma aistingutes tajub.Tema arvates kogetakse mateeriat vaid meeletaju kaudu ning reaalsed on üksnes tajumused ise ja mingit reaalset objekti nende taga ei ole.Sarnasused: Rene Descartes'e ja George Berkeley põhiline sarnasus on see, et nad mõlemad usuvad hinge olemasollu ja ka välise jõu olemusse. Berkeley nõustub väitega, et eksisteerib subjektist sõltumatu välismaailm ning Descartes leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilisusega. METAFÜÜSIKA
terviku; kultuuri arengut käsitati lahutamatus seoses kosmoloogiaga. Niisuguse mõtlemise raames oli loomulik ja ka ainuvõimalik, et loodus, loodusprotsessid on selleks mudeliks, malliks, mille alusel tuleb üles ehitada poliitika, poliitilised protsessid; ajalooprotsessid seotakse taevavõlvi protsessidega. Looduse ja kultuuri lahutamatut seost väljendati mõistepaaride vorm ja mateeria, vaimne ja materiaalne, igavikuline ja ajalik, jumalik ja inimlik dialektika kaudu. Tollase ratsionalismi telgmõiste Logos (nüüdistähenduses umbes sõna, seadus, mõte, ühismõõdulisus) oli tihedalt seotud nii looduse kui ka riigi- ja poliitika üleajaliste, igavikuliste aspektidega. Niisugusest seostamisest tulenes, et nt õigluse kriteeriumiks võeti midagi täiesti looduslikku kosmiline kord. Sellesama kosmilise korra valguses ja võrdluses määratleti, ikka reaalsete inimeste vajadustest sõltumatult, ka parim poliitiline kord
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
