Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Pidusöök". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
eros, sokrates, vestlus, filosoof, nõme, pidusöök, platon, erose, objektiks, tunta, armastaja, kõigepealt, tarkuse, vestlusi, osutub, valitseda, kaunite, kuulis, armastada, tunnetuses, astmed, inimesse, seletuse, vahepeal, filosoofid, filosoofiks, kuulama, noorest, püüelda, teistega, ainsa, tajudaPlaton ,,Pidusöök" Aristoteles ,,Metafüüsika" Platon kirjutab oma essess Erosest ehk armastusest. On paratamatu,et ihaldatakse seda millest tuntakse puudust. Inimene ihaldab seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, või seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb. Armastuse ja ihaluse object on see, millest keegi puudust tunneb. Filosoofid asuvad tarkade ja rumalate ( nõmedate) vahepeal, seega nad püüdlevad tarkuse poole. Nad on tarkuse ihalejad. Tähendabki filosoofia ju kreeka keeles Phileo + Sophia = armastan +
Pidusöök (Platon) Pidusöök on Platoni armastusele on pühendatud dialoog. Selles kirjeldatakse koosviibimist (sümpoosioni), kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. Eelviimasena, pärast viit eelnenud kõnet, esineb Sokrates oma filosoofilise armastusekontseptsiooniga. Viimasena esineb hilinenud Alkibiades, kes esitab Sokratest armastaja ideaalina. Taustaks on mehe homoseksuaalne armastus nooruki vastu, millel oli oluline koht nooruki sotsialiseerimisel. Heteroseksuaalsete suhetega ei seostatud vaimset armastust. Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest
Pidusöök Platon Platoni ,,Pidusöök" kirjeldab filosoofide arutlust armastusest. Peale seda kui Agathon on oma kõne pidanud Erosest, tekivad Sokratesel mõned küsimused. Nad jõuavad üksmeelele, et enne kõneldakse Erose olemusest, kes ta on. Seejärel üritatakse kõnelda tema tegudest. Nii hakkabki Sokratest Erose olemust lahti mõtestama esitades Agathonile küsimusi. Agathon pidas oma kõnes Erost kauniks. Sellega pole aga Sokrates päri. Agathon ei soovi enam Sokratesega vaielda ning nõustub Sokratesega. Seejärel annab Sokratest edasi õpetuse armastusest, mida ta kuulis ühelt naiselt, mantineialannalt Diotimalt. Sokrates asub nii õpetlase kui küsija rolli. Sokrates jõuab arusaamale, et kui Eros ei saa kaunis olla, ei pea ta tingimata olema inetu. Eros on midagi vahepealselt. Nii on ka tarku se
Kodutöö nr 2. 2/4 teisipäev, 08.00 Platon ,,Politeia" Põhiidee: Me ei ela tõelises maailmas ning sellest pääsemiseks peame laskma oma mõistusel areneda ning end vaimselt harima, kuid ei tohi hakata ennast teistest paremaks pidama. Seetõttu ongi parim riigi valitseja filosoof, kes on saanud hea hariduse ning omandanud palju kogemusi, või keegi, kellest võiks kunagi saada filosoof. Sisu: Arutletakse selle üle, kuidas mõned inimesed elavad ignorantsuses (koopas) ning püsivad sama koha peal paigal. Mugavuse tõttu ei üritatagi pimedusest välja murda ning maailmavaadet avardada ning arvatakse, et piisab sellest, mida juba teatakse. Kui kedagi sunnitaks maailmapilti muutma ilma eelneva harjumiseta, tekiks pigem ilmselt trots ning hirm ning joostaks tagasi vana ning tuttava juurde. Seetõttu tuleb neid vaid õigesti suunata ehk siis
Need kumbki ei saa toimida ebaharmoonilisuses. Ilu on harmoonilisus. Rase, lähenedes sünnitamisele muutub ilusaks ja heatujuliseks, ning ta sünnitab. Lähenedes inetusele, muutub ta süngeks ja kurvaks, pöördub tagasi ega sünnita. Rasedale naisele ja juba pakutavale ilu palju, see vabastab ta suurtest sünnitusvaludest. Sünnitamine on igavene ja surematu, mis võib avalduda surelikus vormis. Kui püüelda tuleb surematust koos hüve omamisega, siis hüve pidev omamine ongi armastuse objektiks. Ka surematus on armastuse objekt. Eros on jumala Porose ja sureliku naise Penia poeg. Ta on alati vaene ja kaugeltki mitte kaunis. Ta on mühaklik ja näotu, paljajalgne ning kodutu; alati ta vedeleb ilma tekita kuskil põrandal, magab uste ees või tänaval, lageda taeva all, ning oma ema tõelise pojana on ta alatasa puuduses. Isa mõjul on ta aga üha ilusat ja head jälitamas, mehine, uljas ja reibas, osav jahimees,
Pidusöök Tekst räägib Agathoni ja Sokratese vahelisest dialoogist. Agathon on just lõpetanud Erose kirjeldamise ning Sokrates hakkab tooma näiteid selle kohta, et ihaldatakse seda, mis puudub ja ei ihaldata seda, millest puudust ei tunta. Kui inimesel on midagi juba olemas, siis ta sellest puudust ei tunne. Kui ta aga ihaldab seda, mis tal juba olemas on, loodab ta sisuliselt olemasoleva säilumisele. Sokratesel õnnestub lõpuks Agathoni veenda selles, et ta jutus ei peitu täit tõde. Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis tal on ka head vaja. Lisaks räägib Sokrates Agathonile loo ühest naisest, kes sarnaselt Sokratesele oli tema jutu ümber lükanud. Naine tõestab, et Eros ei pruugi üldse olla hea
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt
-eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad) Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis)
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest)
oma, romantiline, kirg on oluline, sümbolid, väga tugev emotsionaalne väljendus, emotsionaalselt tundlik, Erosed jäävad silma, neis on midagi, mis jääb silma, nad ei pruugi olla ilusad, aga midagi neis tõmbab vastassugupoolt, üldiselt neil pole raske partnerit leida. (Kirjanduses näiteks Gabriel on ehtne näide erosest, kolmest musketäris Aatos). Erosed tuntakse juba lõhnast ära.Tark naine õpib eros naiselt, rumal on kade. Targad naised kadedust ei tunne. Kui kaks erost kokku saavad, kui nad on targad ja õppinud oma emotsioone kasutama, siis see on üldiselt hea suhe. Ka peale 20 a kooselu on ikka armunud, säde ja flirt jäävad alles, ka teadlikult teevad tööd selle nimel. Armastus pole see, mis ise püsiks, armastuseks on vaja tööd, disipliini, tarkust. Algajatel erostel on palju pettumusi, suhtest suhtesse. Erosed on üldselt targad, õpivad kähku, väga järjekindlad,
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon varase Platoni arvates on vaja ka väliseid hüvesid hilise Platoni arvates piisab õnneks vaid voorusest Stoikud õnn on kindlus hüve omamises, kuid kindel saab olla ainult tõelise hüve seesmiselt, loomu poolest hea omamises Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast õnneliku elu vormid
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus:
· Aristoteles tuli Ateena barbaarseks peetud põhjalast. Iga õige otsus peegeldab seega olemissuhteid. · Platoni vanaks saades tekkis pingeid: · SÜLLOGISTIKA: · Aristoteles: " Platoniga tarkus ei sure." · Väide (deduktiivne järeldus) · Alamväide (induktiivne järeldus) · Platon: "Õpilane on nagu varss, kes lööb oma ema pärast · Järeldus seda kui ta temast on kogu jõu väljaimenud." · Kõik inimesed on surelikud. · Peale Platoni surma (347 a.e.Kr.) lahkus Aristoteles · Sokrates on inimene. Akadeemiast. · Järelikult on Sokrates surelik. · 342 a. e.Kr. võtab Makedoonia Filippus ta oma poja · Kõik inimesed on mõistusega.
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 5. teema: Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks Probleemsituatsioon. Sokrates (469-399) on filosoof, kes tähistab mitmes mõttes pöördepunkti Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks
sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6. Soti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas). * Sõprus on privaatsfääri suhe. * Ühiskond (majandus) toetub omakasule. * Riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele. ARMASTUS 1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis): * Tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. * Ers ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil. Sokratese kõne: Armastus ei saa olla ise täiuslik , sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma
Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri Klassikaline kriitika: legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline: kuningad Aadama järeltulijad; ajalooline: kuningad hõimupealike legitiimsed pärijad); efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam (demokraatia toidab ambitsioone, monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed; monarhial ei ole erahuve) 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon: filosoofide valitsuse ideaal (monarhia või aristokraatia); filosoofid näevad asjade tõelist olemust (koopamüüt); kaks võimalust: filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks; türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest 2 Aristoteles: head vormid: monarhia (üks valitseja), aristokraatia (vähesed), politeia
Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne 2) legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline argument: kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad; ajalooline argument: kunigad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad) Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist ,,demokraatiat" ei eksisteeri. Kattevari. 2) Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon: Filosoofide valitsuse ideaal (seega monarhia või aristokraatia). ,,Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Filosoofid omavad tõelist ,,teadmist", näevad asjade olemust, teised näevad vaid varje (,,koopamüüt"). 2 teed: 1) filosoofid haaravad võimu 2) kuningas hakkab filosoofiks 2
erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne. 2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri. teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platon : Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks. ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus
autorit ennast; tekste, millele autor vastas; konventsioone, mille raames kirjutas. Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
Müüt asendub siin looduse vaatluse ja lahtimõtestamisega. Pütaagorlased PÜTHAGORAS u 570 (582)-490 Sündis Samose saarel. Tegeles matemaatika, astronoomia ja filosoofiaga. Pärast pikki rännuaastaid oriendis kujundas ta välja oma õpetuse. Ta rajab lõpuks Krotonis, Alam Itaalias oma usulise salaühingu. Enne seda oli ta lahkunud oma kodumaalt. Tetractys diagramm. Arvud, mis väljenduvad geomeetrilistes kujundites on maailma aluseks. Ta on esimene kreeka filosoof, kes asetab olemuse loodusest sealpoolsusesse. Puht aineline printsiip asendub vaimsega. See on uus samm filosoofia ajaloos. Maailma sisene ja liikumapanev vastuolu seisneb paaritute arvude vastuolus. Paaris ja paaritute arvude vastuolus. Paaris arvud on jagatavad ja seetõttu ebatäiuslikud. Paaritud arvud on täiuslikud. Phütagoras ei otsi maailma harmooniat mitte ürgaines, vaid ürgseaduses nimelt muutumatutes arvulistes suhetes. ELEAADID
Riik pole kunstlik ühendus, vaid midagi enamat (armastus- ja sõprussuhted), mida saab armastada. 6. Soti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest 3 eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas) Sõprus on olemas vaid erasfääris, kuid sellevõrra on ta ka tugevam. Mujal toimib vahetusühiskond omakasu pärast. Poliitika põhineb kasul, harjumusel, usaldusel, aga ka isamaa-armastusel (teatud liiki sõprus). Armastus 1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne ,,Pidusöögis") Kui mees armastab naist, siis ta armastab naise ilu. Kui mees amastab naises ainult ilu, peab ta õppima armastama ka kõike muud ilusat, laskumata seksuaalse iha tagajärjel juhuste meelevalda, armastades vaid ühe naise ilu tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid. Igas inimeses on ka midagi koledat ja seega ei armasta mees naist tervikuna. Kehalisest ilust kõrgem on hingeline ilu
kehas hing puudub. Teine arvamus on, et inimene on liitsubstants, mis koosneb kehast, maisest ja kosmilisest hingest. Tuuakse välja arvamus, et inimene on mikrokosmos- inimene on väike maailm, võib oma mõistuse kaudu jõuda kõigeni, ta on inimlik jumal. Inimene suudab kontrollida paljusid asju enda juures- oma hingamist, mõtlemist, soove jne. Inimese alamosa on kehaline hing, mille hulka kuuluvad iseloomu omadused, intentsionaalseks objektiks on armastus ja tunnustus. Kõrgem osa mõistus ehk intellekt, mis on võimeline mõtlema ning avastada tõde, pole seotud inimese tunnetega. Keha on võimeline tundma iha, on naudingu objekt. Platoni arvates on inimese hing surematu, intellekt on igavene. Kristlik antropoloogia- inimene on jumala palge järgi loodud olend, looduse kroon, on loodud kõrgeimaks, loodust valitsevaks, jumala palge järgi loodud. Ainus eetiline olend, kes on
Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota? (religiooniküsimus); 4)Mis/kes on inimene? (antropoloogiaküsimus).
transdistsiplinaarsed. Kuna meie reaalsus on mõjutatud meedia poolt, tegelikkus näib näilisest näilsem ja esteetika puudutab iga inimese igapäevaelu. Kunst on ainult üks osa esteetikast. Kunst mõjutab ka seda kuidas me reaalsust tajume. Kunste ei ole maailmast eraldatud, iseseisvus on näivus. Me võtame kunstiteoseid vastu alati mitmiktajuga ja arvestades selle sotsio-poliitilist konteksti, sest me ise oleme selle osad. 3). ……… (KÜSIMUS: Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles.) ANTIIKI ning Vana-Kreeka kultuuri peetakse läänemaise vaimukultuuri alustalaks ehk õhtumaise kultuuri hälliks. Kreeka ÜHISKONNAS oli (umb 4. saj eKr) maailma kohta arusaam, 4 et asjad ongi SUHTELISED ning näivad ja tõde pole olemas, ega pole mõtet ka seda taga ajada. Usk sellesse, et kunagi kaua aega tagasi olid kuldsed jumalate ajad, mitte pole head ajad
lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt poolt tähendab olemine asja olemust, midagi kindlat, teiselt poolt omadust, hulka või mõnd muud asja kohta öeldavat. Esmalt tähendab olemine asja seda külge, milles väljendub tema olemus (kui tahame öelda, milline on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et
SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledzile) FLFI.00.044 Kordamisküsimusi 1. Sokrates: sokraatiline meetod (ES lk 16-18) 2. Platoni ideedeõpetus (wordi konspekt) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
inimloomusega. Nt. avalikus kohas ei tohi naeratada, peab olema sisemine rõõm. Välimine rõõm on labane, teeb inimesest ahvi. EETIKA AJALUGU Eetika kui teaduse kodumaa on VanaKreeka. Aluse pani Aristoteles. Aristotelese ja Platoni õpetaja Sokrates tema sain tuntuks ütlusega: ,,Tunne iseennast!" Kreeklased püütsid selgitada maailma mõistusepäraselt, mitte müütidega. Et seletada maailma, peame tundma, kes on inimene. Kujundame maailma enda näo järgi. Sokrates veel öelnud: ,,Ma tean, et ma midagi ei tea". läbi kahtluse saab jõuda inimene edasi. Inimene peab küsima, miks ja kuidas on. Inimene peab olema dialoogis. Inimene jõuab tõeni läbi kahtluse ja arutluse. Sokrates kasutas irooniat. Inimesi tüütas tema iroonia. Sellega lähtuti, et Sokrates rikub Ateena noorsugu. Mõisteti surma pidi mürgitatud veini jooma. Kui inimene teab, mis on hea ja õige, siis inimene ka käitub vastavalt. Inimene võib ka teada, et mis on hea,
annaabi.ee 
